Gize varjud illustratsioon MeelisKrošetskin1.

Gise koloonia pealinna tänavad on õhtuti lärmakad. Olin lõpetanud pika vahetuse Vabatahtlike Abistajate välibaasis, päästes kaljuronijatest hädalisi, mistõttu vajasin midagi lõõgastavat. Lihased olid väsimusest nii kanged, et mul oli kohati raskusi isegi uste avamisega. Kui olin end korteris veidi toibutanud ja keha puhtaks küürinud, viskasin mõned viisakamad riidehilbud selga ning suundusin keskusesse.

Otsustasin jalutada, kuna õhubussi umbses õhustikus kulgemine ei tundunud eriti ahvatlev ja pealegi oli mõnus jäsemed sujuvamalt liikuma saada. Keskuse meelelahutuskvartalid ei asu mu kodust väga kaugel – kõigest paar kilomeetrit kõndimist – ja poole tunni pärast leidsin end rõõmsameelse rahvamassi keskel klubisid ja baare takseerimas. Üks viisakas härrasmees ei otsi öistelt tänavatelt lihtsalt meelelahutust. Ma ei hooli põrmugi nendest iganenud moraalinormidest, millega meid Gise Templi poolt hommikust õhtuni pommitatakse. Miks peaks ühes vabas koloonias inimesed tegelema selliste mõttetuste propageerimisega, kui võiks asju kergemalt võtta. Keda huvitab, millega täiskasvanud inimesed vabal ajal tegelevad, kui see ei kahjusta ühtegi kogukonna liiget? Ümbritsevat takseerides võis aru saada, et Templi õpetuste ignoreerijad oli palju.

Ma suundusin oma tavapärasesse salongi Välgu ja Koidu nurgal, mis polnud nii ülerahvastatud kui teised sarnased asutused. Võimalik, et oma osa mängis selles tagasihoidlik interjöör, mis pani kundesid samme kirka peaväljaku suunda seadma. Kui tihata vähegi pealispinna alla piiluda, võis leida endale hubase nurga, mis oli veidi kulunud vaheseinte ja laest rippuvate kangastega muust ruumist eraldatud. Salongi lõhnasuitsuga täidetud õhustik oli kirest tiine.

Tellisin sissepääsu kõrval paikneva leti ääres kokteili, mis ei sisaldanud muud joovastavat peale hõrgu maitse. Ma ei tahtnud õhtut uimas veeta. Vahetasin baaridaamiga harjumuspärased viisakused ning valisin seejärel pehme diivaniga vaba nurga, kust sai hea ülevaate kogu salongist. Minu lemmik istumispaik.

Siis ma nägingi teda esimest korda. Ta sisenes nõtkelt salongi ja leidis tee mind kostitanud baaridaami juurde, kes uuele kliendile oma armsalt särava naeratuse kinkis. Kuni nad repliike vahetasid, jäi minu silmadel aega naise keha imetleda. Tume lakk hõljus tema õlgade ees, kui ta rääkides soengut kohendas. Juuksekimpe sõrmede vahelt aegamisi vabastades võis näha üksikute niitide sära valgusti kumas siramas. Naine kandis keha vorme järgivat heledakirjut pluusi, mille avatud selg paljastas tõmmu nahavärvi. Kui naine enda keha õrnalt külgedele õõtsutas ja keeras, paistis välja emma-kumma rinna kumerus. Seljal asuva lõhiku kolmnurkne kuju suunas mu vaate järgmisena tema vormis puusade kontuuridele, mille tõid esile liibuvad tumedad püksid. Madal värvel paljastas tuharate vahelise prao, mis tundus komplektis kõige muuga nii täiuslik olevat, et ma unustasin sootuks kogu ümbritseva. Vahtisin kahte poolkera ja kujutlesin end oma nina nende vahele surumas.

Korraga keerasid jalad end ringi ja naine suundus mustade kontskingade klõpsudes otsejoones minu poole. Tema puusad nõksusid kaslase seksikusega igal sammul kaasa. Võpatasin end lummusest välja ning kohendasin kiirelt istumisasendit, püüdes naise eest varjata oma ilmset iha pükstes. Manasin ette pooleldi huvitatu ilme ja põgusa naeratuse, kui meie pilgud kohtusid. Jumal hoidku, kui kaunid silmad tal olid!

“Kas siin on vaba koht?” küsis naine sumedalt pehme häälega minu laua juurde jõudes.

“Jah, muidugi,” vastasin veidi kärisedes, mille peale köhatasin kurgu puhtaks. “Ruumi jagub lahedalt meile mõlemale.”

Ta laskus sujuvalt mu kõrvale istuma ja kohendas end seni, kuni leidis patjadest koosneva seljatoe keskel mõnusa asendi.

“Mina olen Astella,” muheles ta nähes, kuidas ma püüdsin meeleheitlikult silmi tema näol hoida ja mitte rindadele keskenduda. Need polnud üdini suure ruumalaga, aga viimse detailini keha järgiv pluus ei jätnud kujutlusvõimele kuigi palju ruumi.

“Joel,” taipasin lõpuks vastata.

“Väga meeldiv tutvuda, Joel,” jätkas naine endiselt magusal toonil. “Kas oled siin sage külaline?”

“Kuidas võtta, üritan aeg-ajalt läbi põigata. Mulle meeldib selle salongi õhustik ja õdusus.”

“Või nii?” Astella parem kulm kerkis vallatult. “Jah, sul võib õigus olla.”

Ta vaatas ruumis ringi ja silitas sundimatult ühte käsivartest. Kui väga ma tahtsin, et see oleks minu oma. Iga viimnegi karv mu jäsemetel tõusis püsti.

Raputasin end mõttes hetkeks naise lummusest välja ja taipasin lõpuks aktiveerida pähe siirdatud tsereplantaadi. Raalifanaatikust sõber Raffik oli selle minu jaoks talutavalt tööle saanud ja mis peamine – varjatult. Kui mõni Templi liikmetest registreerimata seadmest haisu ninna saaks, poleks minuga pikka juttu. Kasutasin seda harvadel kordadel naiste ees teadmistega eputamiseks. Olgu, vahest ka nende kohta leiduva info otsimiseks. Mul oli raskusi menüüdest õigete valikute tegemisega, kuna pilk vibas alatasa Astella keha peale. Viimaks sain otsingu käima.

“Siin on praeguse kellaaja kohta tõesti tavatult vähe kundesid,” jätkas naine. “Hinnad ei paistnud baaris kuigi kõrged olevat ja koht on iseenesest rahulik. Kuidagi veider, kas pole?”

“Ma pakun – ja see on tõesti ainult minu arvamus – et inimesed, kes õhtuti väljas aega veedavad, eelistavad pigem seltskondlikke üritusi, ega soovi taolistes hämarates salongides üksindust alkoholi uputada. Eriti arvestades Templi reegleid, mis rahvast komblusega rõhuvad.”

“Ahjaa, Tempel,” pöördus naine taas minu poole.

Tsereplantaat ei suutnud Astella kohta mitte midagi leida. Olin hetke kimbatuses, aga otsustasin oma küsimuse siiski ära esitada. “Kas sa pole kohalik?”

“Kas ma olen tõesti nii läbinähtav?” vastas ta kerge üllatusega uue küsimusega.

“Ma ei mõelnud sellega midagi halba,” püüdsin end parandada ja mõneti naeruväärse kartusega, et mu skaneerimine on ilmsiks tulnud. “Templi tegemisi pole võimalik mitte märgata. Aga kui aus olla, siis tegelikult jäi mulle silma su kaunis nägu. Need näojooned ja silmad… Gise naised on teistsugused.”

“Oi, tänan,” muheles Astella taas, “aga mul on tunne, et sa ei piirdunud mu näo silmitsemisega.”

Jäigastusin. Üle keha. Lootsin, et hämar valgus varjas mu näo veretuks moondumist.

“Mis mõttes?” püüdsin kergelt kogeledes end välja keerutada.

“Hea küll, saad andeks,” naeris naine helisedes ja asetas käe mu kaelale. “Tundub, et siinkandis on kombeks naisterahval end joogi osas ise teenindada.”

“Oh, vabandust,” vastasin ja kirusin ennast mõttes maapõhja. “Mida sa soovid?”

“Üllata mind!”

Pärast mitmeid joogiraunde, mis koosnesid minu meelest parimatest kokteilidest, ja vestlust kohalike kommete teemal otsustasime, et vajame mõlemad värsket õhku. Astellaga sai kõigest vestelda, kuid isiklikud küsimused põrkusid justkui vastu müüri. Jäin eneselegi ootamatult kaaslase tausta avamisega jänni. Miski, mida ma varem tutvusi luues kogenud polnud. Erutus ei lasknud mul enam selgelt mõelda.

Saatsin teenindusrobotiga krediidi baaridaamile, noogutasin talle tänuks ning väljusime salongist Astellaga käest kinni hoides. Tema soe pihk minu omas ajas mul judinad üle selja jooksma. Tegin ettepaneku minu elamisse suunduda, kuna – uskuge mind – ma ei suutnud tõesti millegi muuga mõelda, kui alumise peaga.

Askeetlik uberik, milles elasin, polnud just suurem asi vaatamisväärsus, aga oli vähemalt puhas. Gise pealinna keskmise hinnaklassi hotellidest olin saanud mitmel korral öömaja valikul halva kogemuse osaliseks. Täna ei tahtnud ma oma imekauni kaaslasega riskima hakata. Kodus oli kõik paigas.

Uksest sisse vajudes unustasin kõik muu ja haarasin Astella ümbert kinni. Surusin naise vastu toa seina ja sulgesin huultega ta suu. Suudlesime pikalt. Me kehad olid kui tugevate magnetitena üksteise vastu pressitud. Seejärel kiskusin endal pintsaku seljast, püüdes samal ajal naise nina, põski ja huuli üha uute suudlustega katta. Astella nööpis osavalt lahti mu särgi, mille alt tuli nähtavale minu sile rindkere. Ta tõmbas küüntega õrnalt mööda rinnalihaseid naba suunas, peatus vahetult enne värvlit ning tõukas mind seejärel õrnalt endast eemale.

Astella pöördus ja toetas kätega vastu seina surudes oma tuharad tugevasti mu hullumiseni jäigastunud väikemehe vastu. Puusi hööritades lõi ta pea kuklasse, mis lennutas naise kaunid tumedad juuksed paljale seljale. Silitasin kätega ta pead ja liikusin aegamisi nõgusat selgapidi allapoole. Jõudnud puusadeni, tõmbasin naise vaagnapiirkonna veel tugevamini enda vastu ja matkisin ta sujuvaid liigutusi.

Astella ohkas õrnalt, kui järgmisena ta pluusi aeglaselt üles lükkasin ning aitasin selle üle pea tõmmata. Sirutasin käed tema kaenla alt läbi ja haarasin ta pehmed rinnad oma pihkudesse. Jäigastunud nibud ootasid, et neid silitataks ja masseritaks.

“Kõvemini…” sosistas Astella mulle kõrva, kui oli käed üle pea minu kuklale sõlminud.

Nägin naise kumerusi ülalt täies ilus. Õrritasin teda kõvemate pigistustega. Tundus, et talle meeldis, sest ta oli silmad sulgenud ning paokil roosa suu tõi kuuldavale uue vaikse ohke. Ringitasin sõrmi ümber nibude ja liikusin allapoole. Naba juurest suunasin käe Astella jalgevahele. Silitasin näppudega tihedalt ta häbemepiirkonda. Isegi läbi pükste oli tajuda kuumust. Avasin aegamisi ta püksinööbi koos lukuga ning libistasin sõrmed varjatud niiskusesse.

Astella oli täiesti valmis. Ta surus tugevalt mu pea enda õla vastu, kui oma näpu tema mokkade vahele sügavikku uputasin. Niimoodi ühe käega rinda pigistades ja teisega häbeme piirkonnas liigutusi varieerides, andsin endast parima, et naisele head teha.

Taas lõpetas ta äkitselt mu tegevuse ja lükkas kergelt eemale.

“Võta püksid jalast!” käsutas ta vaiksel toonil ja naeratas oma surmavalt võluval ilmel.

Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Seni, kuni enda ülejäänud riietest vabastamisega tegelesin, kõndis Astella läbi esiku tuppa otse peamise sisustuselemendi – voodi – juurde. Naisel olid kehakatetest ainsana jalga jäänud sukad ning kontskingad. Olukord sarnanes odavale pornoklipile, aga see oli pilt, mis haaras mu täielikult. Ta laskus käpukile voodile ja õõtsutas minu poole avali tuharaid. Sikutasin püksid koos sokkidega jalast ning astusin aeglaselt lähemale. Astella pea oli külili teki peal, kui ta oma jalgade kõrvalt tagasi minu poole piilus.

Laskusin põrandale põlvili ja surusin nina kohta, millest salongis unistasin. Jätkasin juba keelega. Tundsin ta niiskuse lõhna. Naise keha vabises mõnust, kui kliitorit stimuleerisin. Tajusin, millised liigutused talle enim meeldisid ning jätkasin halastamatult.

Ma ei pidanud lõpuks enam tungile vastu, ajasin end püsti ja surusin oma kuuma riista temasse. Alguses aeglaselt sügavale sisse uputades, kuid edasi üha kiirenevas tempos pumbates. Astella palus, et tegutseksin tugevamalt. Ma polnud harjunud õpetussõnu saama, kuid allusin naise tahtmistele. Meie kehad liikusid ühes rütmis. Ma olin õhtu jooksul saadud aistingute mõjul viimse piirini viidud ja orgasmini polnud palju jäänud.

“Löö mind!” hüüatas ta mulle.

Ma laksasin teda puusade pihta. Ta tahtis endiselt, et teeksin tugevamini. Olin kohe tulemas ning ei suutnud eriti millelegi mõelda. Haarasin tugevasti naise juustest kinni ja sikutasin. Pigistasin teise käega ta tuharaid, tõmbasin rütmiliselt valguses sädelevaid salke enda peos. Veel kord. Veel kord!

Tulin ära.

Minu suureks ehmatuseks vajus Astella mu ees lõdvalt kokku. Olin täiesti sassis. Tõmbasin riista välja, mis endiselt hullunult seemnevedelikku välja tuksus, ning vajusin naise kõrvale voodile.

Mind läbis vastik ehmatusega kaasnev külmalaine. Haarasin Astella õlgadest, hüüdsin ta nime ja raputasin. Ta ei reageerinud.

“Astella!” hüüdsin naisele ja keerasin ta selili. “Mis sinuga on?”

Ta ei liigutanud. Katsusin naise pulssi, tuksumist oli õrnalt tunda, kuid ta silmad olid suletud ning keha endiselt lõtv. Laksasin teda paaril korral põse pihta, aga tulemuseta.

Olin paanikas. Kas ta minestas lihtsalt ära? Kas tegin talle haiget? Vigastasin kaela? Ma poleks siis tohtinud teda üldse raputada? Jäine ahastus vajus mulle peale.

Värisevate kätega tõmbasin naise jahtuvale kehale teki üll ning kiskusin kiiruga püksid taas jalga. Tsereplantaat valis mu eest hädaabinumbri. Õnneks vastati koheselt. Andsin operaatorile kiire ülevaate naise olukorrast – jätsin siiski ühtega seotud detailid välja – ja edastasin oma aadressi. Kümmekond minutit pidi abi saabumiseni aega minema.

Seejärel kahmasin esikust ja toast meie laiali puistatud riided kokku. Proovisin elamises mingit korda luua.

Jumal küll, ma olin ju õppinud päästja! Tõttasin tagasi naise juurde, keerasin Astella ettevaatlikult küljele ning lükkasin käed sellisesse asendisse, mis aitaksid tal keha paigal hoida. Juhuks, kui ta peaks öökides teadvusele tulema. Silitasin naise juukseid. Mida ma küll teinud olin?

Rohmakas tampimine välisukse pihta katkestas vaikuse. Edasi toimus kõik nagu mingis veidras unenäos. Jõudsin vaevalt tsereplantaadiga koridori kaamera aktiveerida, kui keegi juba välisukse elektroonilise luku lahti häkkis. Uks löödi järsult avali ning korterisse sammusid kolm vormirõivas meest. Nende riided olid üleni hallid, mis polnud vähimalgi määral sarnased tüüpilise meditsiiniosakonna töötajate vormiga. Jõudsin märgata ühe mehe krael ainsa eristava tunnusena väikest “G” tähte.

“Te olete meditsiiniosakonnast?” pärisin sellisest omavolilisest sissetungist häiritult. “Kuidas te…”

Esimene mees surus mu ootamatult vastu seina ja pressis küünarnukiga kaelale, laskmata küsimust lõpetada. Teised kaks astusid vaikides Astella juurde ning fikseerisid naise jäsemed metallist klambritega. Mina püüdsin samal ajal vaevaliselt õhku ahmides jõhkardi haardest vabaks rabeleda, kuid hoolimata rahuldavast füüsilisest vormist jäid mu pingutused ebapiisavaks.

Astella veeti nagu lõkkele asetatava rippuva saakloomana minema. Naise pea loksus lõdvalt sammude rütmis. Sain end lõpuks mehe haardest vabaks ja äigasin talle küünarnukiga vastu nägu.

“Pidage kinni!” karjusin naist vedavate meeste poole, kui sain tugeva löögi kuklasse.

Tundsin, kuidas maailm mu umber keerleb. Kukkusin pikali, aga suutsin kuidagi peapõrutust vältida. Helid jõudsid minuni summutatult, kui nägin meeste tumedaid saapaid korterist lahkumas. Mu suhu valgus verd.

Kes kurat need veel olid? Ma raputasin pead ja püüdsin tulutult jalgu alla saada. Roomasin hädavaevu ukse piidani ja sikutasin end püsti.

Avatud õhuvahetist oli kuulda sõiduki uste sulgemise visinat, millele järgnes mootori vilin. Kuhu nad ta viivad? Kas Astella on röövitud? Gisel?

Komberdasin akna juurde ja lasin tsereplantaadil masina tunnusmärgid salvestada. Seda viimasel hetkel, sest juba kaduski sõiduk peatänava liiklusesse. Mul oli kiiresti abi vaja. Võtsin Raffikuga ühendust.


2.


“Kas see ongi õige sissepääs?” pärisin läbi tsereplantaadi Raffiku käest, silmates eemal röövijate sõidukit, mis oli pealtnäha tavalise eluhoone klaasist ukse ette pargitud. Tänavavalgustuse paistel hakkasid silma hoone kulunud värvkate, siin-seal mõned praod ja lahti pudenenud plaadid. Mingeid muid märkimisväärseid tunnusjooni ei paistnud ehitisel olevat. Aknad olid pimedad, kui välja arvata fuajee valgustus esimesel korrusel. Gise Templi puhul oleks võinud ette kujutada suursugusemat hoonet.

“Jah, peaks olema küll,” vastas mu peas Raffiku krõbisev bariton. “Templi arvutisüsteemid on üldiselt korralikult kaitstud, aga mul on nende hulgas… noh… kasulikke tutvusi. Sa oled oma romuga ammu valvurite pilgu all, aga ära muretse. Su masin on nüüd “ohutute masinate” nimekirjas.”

“Oled kindel, et Tempel on selle kõige taga?”

“Muidugi. Mul on kogu linnast suhteliselt hea ülevaade. Ära küsi, kuidas. Jälgisin auto liikumist, mis juhatas just selle majani. Miks peaks mu kontakt mulle millegi sellise kohta valetama? Pealegi… kas sa mäletad nende ahvide kraesid?”

“Mäletan. Seal oli mingisugune “G” täht.”

“Ma saadan sulle ühe suurendatud pilditõmmise videovoost.” Tsereplantaat salvestas allalaetava kraami kausta Raffiku edastatud kaadri. Sellel oli suurelt näha eelnimetatud täht.

“Vaata terasemalt, Joel.”

“Hmm, see on tegelikult kombinatsioon kahest tähest?”

“Suure “G” alumises nurgas on stiliseeritud “T” peal. Ma kammisin võrku, aga ei leidnud Templi ametlikelt lehtedelt ühtegi sarnast logo. Ka pildipangad ei näita midagi. Võib-olla on tegu jõuguga, kes püüab Templi kattevarjus tegutseda?”

Vaatasin oma sõiduki avatud akendest tänava eri suundadesse, kuid ei märganud kedagi liikumas. Öiselt karge tuuleõhk silitas mu nägu. Linn oli vaikne.

Ma pöördusin pärast röövimist jõustruktuuride poole, kuid minu kirjelduse järgi ei suutnud nad ühtki sarnast naist andmebaasidest leida. Olin kodus ettenägelikult isegi pildi neile välja skaneerinud, mille tsereplantaadi “salongi” kataloogist leidsin. Miks ma küll videot ei teinud?

Ma ei saanud pähe istutatud ebaseadusliku seadme olemasolu avalikuks teha. Sellele vaatamata olin pettunud, kui jõuetu või apaatne minuga tegelev uurija oli. Ta ei suutnud tuvastada, et oleksin kordagi hädaabinumbrile helistanud. Lubati uurida ja vaadata. Võtavad ise ühendust, kui midagi leiavad. Ma ei mõelnud ometigi kõnet välja? Nii hea kujutlusvõime mul ka pole.

“Ma ei saa aru,” alustasin taas vana jutuga. “Kontrollisin mitu korda üle, millise kontakti kodus valisin. See oli meditsiiniosakonna hädaabi number.”

“Mul pole sellele head seletust, vennas,” vastas Raffik. “Templi kutsikad võivad olla väga jultunud. Ehk nad jälgisid sind ja näppasid su ühenduse ära, kui üritasid abi kutsuda?”

“Aga miks nad just mind pidid jälgima? Mis neil Astellast?”

“Rahu, Joel! Üks samm korraga. Kas sul on maskeering sisse lülitatud?”

Vaatasin tsereplantaadi abil side krüpteerimisseaded üle, nagu Raffik oli õpetanud.

“Jah, paistab küll.”

“Väga hea! Nendele tundub, et sa striimid lihtsalt mingit muusikat. Kuid mine nüüd välja ja sisene Templisse. Muidu peavad sind veel mõneks veidrikuks, kes siin endaga vestlemist praktiseerib.”

“Hea küll, ma lähen.”

“Pea meeles, mida palusin sul öelda. Naine on Järelevalve poolt tagaotsitav, sa oled uurija, kelle oluline tunnistaja on…”

“Jajah, mul on meeles!”

Astusin sõidukist välja. Hea oleks käte värin ajada öise karguse süüks, kuid paraku polnud asi selles. Mul oli päriselt hirm. Isegi, kui röövijaid siin pole, milles ma ausalt öelda kahtlesin, on Gise Tempel viimane koht, kuhu minusugune mees sisenema peaks.

Vaatasin veel ringi ning veendusin, et kedagi tõesti liikumas pole. Pigistasin püksitaskus olevat pihustit, millega vajadusel end kaitsta. Tugev uinuti, mida läks vahel päästetöödel tarvis, kuid selle praegune otstarve oli midagi muud.

Kui nad mind koheselt ära tunnevad, siis pole ilmselt pikka juttu. Aga nad ei hakka mind ometi tapma? Raffik salvestab kõike ja vähemalt jäävad sel korral asitõendid näha.

Kõndisin üle tee sirgelt sissepääsu juurde ning katsusin ust. See oli lahti.

“Väga hea,” krabises mu peas Raffiku hääl. “Peamine, et säilitaksid rahu.”

“Kerge öelda,” pomisesin vastuseks.

“Edastasin sinu asukoha koordinaadid Järelvalvele, nagu soovisid.”

Astusin uksest sisse. Mind võttis vastu avar fuajee, mis oli suhteliselt lage, kui välja arvata mõned kulunud lauad koos toolidega ja üksikud kuivanud ilmega taimed. Paremal seina lähistel asus vastuvõtulaud, mille taga istus vanem naisterahvas. Liiga tugevalt meigitud näo ja lohaka riietuse järgi võis eeldada, et ülemäära palju ta enda välimusse ei investeeri.

“Keda te otsite?” päris ta rangel toonil tervitusele aega raiskamata.

“Ma tulin ühe naisega seoses…”

“Nagu nad kõik! Nii, mis nimi?”

Olin hämmingus. “Astella on ta nimi. Rohkem kahjuks ei tea. Ta on meil Järelevalves tagaotsitavana kirjas.”

Daam pomises midagi endamisi, aga sukeldus siiski oma arvutisse. Julgesin nüüd vastuvõtulauale ligineda.

“Mmm… ei ole meil sellist,” nentis naine pärast mõningast tuhnimist. “Kas tema aadressi või midagi muud ei oska öelda?”

“Kahjuks mitte.”

“No siis ei saa ma aidata,” laiutas naine käsi ja sättis oma halle lokke.

Ma olin segaduses, sest ei osanud midagi sellist oodata.

“Joel,” segas Raffik vahele, “ma leidsin Templi andmehulkadest ühe krüpteeritud infofaili. Projekt “Varjud”. Noh, neil on palju sarnast turvatud kraami, aga see fail on äsja loodud. Joel, see on seotud sinu nimega.”

“Mida?!” prahvatasin tahtmatult välja.

“Härra, mis teil viga on?” päris daam minult kulme kortsutades.

“Palun vabandust! Mul on… Olen juhtumi uurimisega puntras. Mõistate?”

“Kuradi pask!” karjus Raffik mulle raginal ajju. “Keegi on mu ukse taga. Asi on halb, vennas. Pean lõpetama…”

Pöördusin ümber ja pomisesin vaikselt ja samas nii selgelt kui suutsin: “Raffik, kas kuuled mind? Ära jäta mind siia üksi! Raffik!”

“Härra, kuidas teie nimi on?” päris valvelaua naine taas rangel toonil.

Lootsin, et mu kahvatu ilme pole nii nähtav, kui temale taas otsa vaatasin. Pidin enda ameti osas usutavalt valetama. Millegipärast oli see tunduvalt raskem kui õhtustele kaaslannadele luiskamine.

“Uurija Joel Filler.”

“Tõesti, uurija?” turtsatas naine, kuid jätkas endise hooga arvuti sõrmitsemist.

Mida paganat ma siin teen, kui Raffikut toeks pole?

“Vabandage mu küsimust, aga mida te pidasite ennist silmas ütlusega “nagu nad kõik”? Kas Gise Tempel tõesti vahendab naisi…”

Sel hetkel libises fuajee teises otsas lahti uks ja ruumi sisenes noor naine.

See oli Astella!

Vähemalt oli tulija Astella näoga, kuigi juuksed olid lühemaks lõigatud, nende värv heledam ning seljas satiinist lühike liibuv seelik. Üleval oli julge dekolteega ristpaeltega ühendatud pluus ja kaelas rippus lülidega ornament, mis paistis pidevas liikumises olevat ning uusi asendeid võtvat.

“Astella!” hüüdsin üle fuajee ja tõttasin naise juurde. “Sinuga on kõik korras! Ma arvasin, et…”

“Kes te olete?” päris naine mulle arusaamatult otsa vaadates ja eemale tõmbudes, kui üritasin ta käest kinni võtta. “Mu nimi pole Astella.”

“Kuidas?” olin taas jahmunud. Viimase ööpäeva jooksul ma vist ainult jahmumisega tegelesingi. “Me olime ju õhtul koos. Kas sa tõesti ei mäleta sellest mitte midagi?”

“Jätke mind rahule!” vastas naine järsult ja lükkas mu teelt. “Ma ei tunne teid ning tundub, et ei soovi seda teha ka edaspidi!”

“Palun sind…” anusin ning haarasin naisel küünarnukist kinni, et teda peatada.

Me polnud ruumis enam kolmekesi. Mind ümbritsesid äkitselt jälle need samad hallides vormides jõhkardid.

“Lase lahti!” karjus naine vihaselt mulle näkku, kiskus end vabaks ning jooksis uksest välja.

Pistsin käe püksitaskusse ja rabasin pihusti pihku. Mehed paistsid olevat relvitud, kuid mul oli selgelt meeles, kui tugevad nad võisid olla. Lähim neist üritas minust kinni krahmata, kuid ma põikasin kõrvale ja pihustasin suure koguse uinutit talle näkku. Ta haaras kätega näost ning kukkus põrandale siruli maha. Järgmisele üritajale virutasin korraliku hoobi ribidesse. See pani mehe kössi tõmbuma, kuna tema enda liikumiskiirus ja kehamass aitasid löögile jõudsalt kaasa. Suunasin pihusti kolmanda põki suunas, kuid ta oli minust väledam. Osavalt põikles mees mu käest kõrvale ning kiskus endaga põrandale pikali. Ta keha, mis mu rindkerele vajus, oli niivõrd raske, et võttis hinge kinni. Olin lapik kui paber ja võimetu end liigutama. Mulle süstiti midagi valusalt kaela. Seejärel sain veel mitu hoopi kõhtu ja ribidesse.

“Poisid, teil võttis ikka aega, et välja ilmuda,” osatas valvelaua naisterahvas meeste suunas. “Hoidke ta nägu terve! Temast tuleb üks kena vari. Usun, et mõni kõrgeausus valib sellise kena piruka ennast esindama küll.”

Edasi oli udu ja pimedus.

Gize varjud illustratsioon MeelisKrošetskin

Autor Meelis Krošetskin

3.


Ma ei tea, kaua teadvuseta olin, aga lõpuks hakkas valgus ajju jõudma. Udu hajudes leidsin end hämarast ruumist, mis oli täis veidraid seadmeid ja säravaid ekraane. Lebasin kambri keskel laual, aga olin jäsemeidpidi selle külge klammerdatud. Ma olin täiesti alasti.

Pea lõhkus valutada ja laes rippuvast suunatud valgustist kiirgavad footonid tegid enesetunde veelgi hullemaks. Kurk kuivas, keel oli täiesti tundetu ning isegi hingamine tundus põrgulikult ebameeldiv. Mõnes mõttes igatsesin juba tagasi teadvusetuse päästvasse rüppe.

Ma polnud märganud, et pole ruumis üksi. Valgusvihku astus üks kõhetu kitlis kuju. Lohkus põskede ja sorakil juustega prille kandev keskealine naine, kelle tõenäoliselt pidev mõtlik olek oli ajapikku jämedad vaod näkku vajutanud. Ta hallid silmad takseerisid mind huviga. Tundsin häbi oma alastuse pärast.

“Kus ma olen?” käristasin krõbeda häälega. Kurk valutas. Tsereplantaat ei reageerinud mu aju kutsuvatele signaalidele – seega ei mingeid selgitavaid pilte või analüüse.

“Te ei pea selle pärast muretsema, hr Filler,” alustas naine juttu. “Kindlasti keerleb teie peas tuhandeid küsimusi, aga peagi on teil võimalik nende üle pikalt juurelda. Kui peremees keha üle võtab, olete füüsiliselt piiratud, aga teie “mina” ei kao kuhugi. Kogete kõiki emotsioone, teie meeled on endiselt olemas. Kõige muu hulgas ka mõnu tundmine.”

Ta näole ilmus kerge naeruvine, mis koheselt tõsise maskiga asendus.

“Mida te minuga teinud olete?” puterdasin naisele. Süda hakkas rinnus hirmust taguma.

“Olge rahulik. Mida rohkem rabelete, seda enam endale viga teete. Mina teie asemel oleksin tänulik sellise vedamise üle. Tavaliselt valime uusi varjude kandidaate väga pikalt ja hoolikalt, et kõrgeaulised kliendid rikastes kolooniates rahule jääks. Viimasel kuul on lisandunud mitu printsi, printsessi ja keisrit, kes on äärmiselt pretensioonikad. Eks rohke krediit võimaldab neile selle. Seetõttu pidime valikut tehes paindlikumad olema.”

“Mida kuradit… Mida te teinud olete?” Ma ei suutnud endiselt midagi targemat öelda.

“Natukene muutsime. Ühtteist lisasime – teie ajju. Sellega kohanemine võtab veidi aega. Ärge pange imeks, kui teie mõistus kohati rändama kipub. See läheb peagi üle.”

Nende sõnade juures sõrmitses ta käes olevat tahvlit. Korraga kaotasin kontrolli oma alakeha üle. Jalad oleksid nagu otsast lõigatud. Vahtisin naist totra õudusega näos.

Hetke pärast piidles ta üle tahvli mu kõhtu, reisi ja… paljast riista. Naine sirutas käe välja ning tõmbas sõrmedega õrnalt üle mu kõhulihaste. “See ei kesta kaua. Katsetame, kas kõik toimib.”

“Haige lits!” suutsin läbi hammaste välja pigistada.

Naine ainult naeris endamisi ning kadus mu pea taha, kuhu ma vaadata ei saanud.

Minu jalgade poolsel seinal aktiveerus ekraan. Ridamisi sähvisid selle mingid kirjed, mille kustumise järel ilmus hämar pilt ühest ruumist. See oli sisustatud nagu mõni keskmise hinnaklassi hotelliruum. Väike laud, riidekapp, toolid, külmik ja voodi. Läbi lilleliste kardinate paistis ruumi õrna valgust.

Kui see tuli otse, tähendas, et väljas oli juba päev. Kas möödunud oli kõigest öö?

Häält ei olnud kuulda, seega ainult pilt. Peale kardinate liikumise ei muutunud toas midagi. Ma ei mõistnud, miks peaksin seda edasi vahtima. Naist ei paistnud kuskil liikumas ja peale masinate surina polnud muid hääli kuulda. See muidugi ei tähendanud, et olin ruumis üksi.

Keskendusin uuesti tsereplantaadiga ühenduse saamisele. Ma tajusin, et seade on olemas, aga ta ei reageerinud mu kutsetele. Selle asemel võttis mul korraks silme eest kirjuks ning nägin mingeid veidraid stseene oma varasemast elust. Kõik need hetked möödusid kiirkerimisel. Kõik vaated olid kuidagi piiratud ning veidra valgusega. Hakkasin just kogema enda esimest seiklemist Gise kõrgeimal mäestikul, kui prantsatasin taas reaalsusesse.

Endiselt tühi tuba.

Ootamatu terav valusööst lõikas läbi aju! Karjatasin täiest kõrist.

Nüüd oli mu ees mingi veider seltskond... humanoide. Tähendab, nad nägid välja peaaegu inimeste moodi, aga neil oli lisaks teine kätepaar. Näod olid kaetud sillerdava limaja vedelikuga, karvkate puudus hallikatel kehadel täielikult. Vormide järgi eristasin sugusid, kuid meestel oli riista asemel midagi... See liigutas end, nagu mingi usjas lont! Nad liikusid ühtse rivina mu asukoha juurde ja kummardusid minu kohale. Tõstsin pilgu lakke ja nägin sealsest peegeldusest, et olin üks nendest humanoididest. Persse!

Kukkusin transist välja. Pea lõhkus endiselt otsas, kuid hingeldasin meeletult, süda tagus rinnakorvis ja tundsin, kuidas keha oli kattunud külma higikirmega. Vaatasin kergengusega ringi, et olin siiski endiselt algses ruumis. Ekraan näitas pilti ruumist. Naine oli maininud nägemusi, kuid et need nii reaalsena tundusid...

Ekraanile ilmus mees, kes kandis kõrge kraega mantlit ning nahkset mütsi. Tema järel liikus toa keskele temast väiksem robotteener, keda Gise lõbumajades kutsutakse lõbumehikeseks. Ma polnud ise kunagi ühegi sellise jubeduse teenuseid kasutanud, kuid kuuldavasti olla need rahva seas üsna populaarsed. Robot oli varustatud hulga liigendite ning eri kujuga haaratsitega, millega on võimalik partnerile seksuaalseid naudinguid pakkuda.

Hakkasin just mõtlema, miks mulle seda näidatakse, kui kaadrisse ilmuski vastus. Astella! Kui ta nimi oli üldse see. Ta oli sama kaunis, kui meie kohtumistel salongis ja Templi fuajees. Heli polnud endiselt kuulda, kuid Astella ütles midagi mantlis mehele ja see noogutas vastu. Mees taganes ning istus seina äärde toolile.

Astella tõmbas roboti põrandal olevatele patjadele. Naine silitas ennast, oma kaela, rindu, kõhtu, jalgu. Väänles roboti ees, nagu tahaks terastünni kiima ajada. Sain aru, et tegelikult käis näitemäng mehele. Naine kummardus roboti riistakujulise jätke poole, sättides oma lühikese seelikuga tagumiku teise mehe silmnäo ette. Hakates aeglaselt dildot limpsima, tundus ta olevat teadlik, et tema selja taga olev maskiga tüüp ei suuda vastu panna naise ümarate tuharate paljastusele. Naine haaras kunstpeenise suhu ja tegi püüdlikke imemisliigutusi, kui robot kirurgilise täpsusega uue jäseme Astella jalgevahesse suunas.

Tundsin, nagu õhkuks naise häbemest minuni kuumust. Langetasin pilgu enda alakehale. Kuigi ma ei tajunud sealt midagi, vaatas mulle vastu jäigastunud riista ablas maosilm. Täiesti ebareaalne!

Samal ajal vabastas ekraanil robot Astella nappidest rõivastest ning haaras jõuliselt naise rindadest, sisenedes temasse tagantpoolt. Tugevad tõuked meelitasid naisest välja mõnukarjed, mida ma ei kuulnud, kuid pilt ütles kõik. Astella vastas roboti tegutsemisele oma kehaga järjest kiiremas rütmis liikumisega. Terastünn stimuleeris oma lugematute jäsemetega kõikvõimalikke mõnupunkte naise kehal. Mõnumehike oli võtnud välja musta nahkse piitsa, millega ta Astella saledale seljale kontrollitud laksudega õhetavaid jälgi jättis. Naine ajas pea kuklasse ja avatud suust kõlasid ilmselt vägevad oiged vastavalt piitsahoopide karmistumisele.

Hetkeks tegevus peatus, et osalised saaksid asendit muuta. Astella lasi robotil ennast käsipidi üles venitada. Robot seisis naise ees, painutas tolle reied laiali ning hoidis oma lisajäsemetega jalad kindlalt paigal, nii et Astella jäi kaitsetult ruumi keskele õhku rippuma. Tundus, et avanev vaade naise roosasse keskmesse erutas pealtvaatajat, kuna ta vabastas oma kõvastunud suguelundi pükstest ning silitas seda tärkava kärsitusega. Sellegipoolest ei lähenenud ta toa keskmesse.

Naine sai endale suutropi. Kui robot sisestas tema pärakusse oma teise sugutitaolise liigendi, oli näha naise hetkelist jäigastumist, kuid vaikselt avanes ta piisavalt, kohanemaks robustse sissetungiga. Naine rappus, kui teda võeti üha kiiremas tempos ja rängemate võtetega.

Teadsin, et nende lõbumehikeste seadistus kannab eesmärki pakkuda rahuldust ning mitte kunagi ületada teise poole taluvuspiiri. Praegune ründav seks tundus mulle võõras ja eesmärgivastane. Roboti ajutegevust manipuleeris maskiga mees, kes üha innukamalt jagas võikamaid käsklusi. Oli näha, et Astella muutus rahutuks ning üritas anda märku, et mees lõpetaks. Naise ahastavast ilmest võis välja lugeda, et keegi ruumis ei reageeri ta valulikele hüüetele, vaid robotil lasti üha jõhkramalt tegutseda. Kas see jobu oli roboti piirangud maha häkkinud?

Ma sain kontrolli alakeha üle tagasi. Igasugune erutus oli kadunud ning ma sikutasin kõigest jõust klamberid, et jäsemeid vabaks saada.

“Miks te talle nii teete?” karjusin tühjale ruumile. “Ma näen, et ta ei soovi seal olla. Lõpetage see ometi!”

Ekraanil vahetas lõbumehike kunstpeenise suurema vastu, kuigi eelmine oli ohvri kahjustatud avaustest valgunud verega kaetud. Nüüd astus naise juurde ka maskiga mees, kes rebis Astellat juustest nii kõvasti, et tema pihku jäi lausa salk. Naine viskles pisarsilmi kogu kehaga roboti haardes, kuid ei suutnud vabaks pääseda. Mees võttis taskust noa, viibutas seda naise silme ees ja hakkas ohvri kätele teraga punaseid triipe tõmbama. Siis langes Astella pea äkitselt norgu ning ta jäi lõdvalt rippuma.

Pilt kadus.

Tahtsin täiest kõrist karjuda ja olin nähtus hullumas, kuid midagi veidrat oli juhtunud. Ma ei kontrollinud enam oma keha üldse. Tunne oli, nagu istuksin mõistusega mingis bioloogilises anumas ja jälgin selle toimimist. Keegi teine oli juhtimise üle võtnud.

Mu vaatevälja naasis kitlis naine. “Ma pole varem näinud, et ühel varjul üleminek nii kiiresti läheb. Olete väga kasulik investeering. Meie klient paistab teiega väga rahul olevat, hr Filler. Suurepärane kehaehitus, kõrgel tasemel libiido, nägus välimus. Te olete varju musternäidis! Nähtud klipi ajal sai kõrgeauline klient esmalt teie “varustust” tunnetada ja oli sellest suisa vaimustuses! Gise Templi Keharendi osakond tänab teid, hr Filler.”

Naine vabastas minu – tegelikult ma ei teagi enam, kelle – jalad ja käed klambrite kammitsaist. Nägin, kuidas tõusin püsti ja sirutasin end täies pikkuses välja. Ruumi sisenesid veel mõned kitlites inimesed, kes tõid endaga kaasa aluspesu, üleriided. Mind suunati esmalt pesukambrisse, küüriti puhtaks, puhastati nägu, korrastati soeng ja riietati. Kõige selle juures püüdsin oma mõistust kuidagiviisi selgena hoida, et mitte päris hullusesse ära triivida.

Kui sebimine (mu) keha ümber oli lõppenud, jäi naine veel seda üle vaatama. Ta uuris mu pead mingisuguse käsiskanneriga ning rahulolev ilme naise näos märkis, et kõik kulgeb plaanipäraselt.

“Tutvustan teile enne lahkumist meie uut klienti. Tema välimust olete ilmselt juba põgusalt näinud. Kõrgeaulise Oreo printsi teadvus on teie ajuliidesesse istutatud ja ta sooviks leida endale seksuaalselt ideaalse partneri just Gise asundusest. Meil on head geenid ka sigivuse osas.”

Naine silitas oma käega (minu) lõuga, justkui oma loomingut heldinult hinnates.

“Nüüd on aeg teiega hüvasti jätta, hr Joel Filler. Soovin teile mõnusaid elamusi. Nagu ennist ütlesin, teie tajud jäävad endiselt alles ning arvestades senist elu, pole kenade kaaslaste seltsis aja veetmine teile sugugi võõras. Enam ei pea te muretsema moraalsete dilemmade, töö, krediidi või millegi muu pärast. Nautige!”

Kuigi tollest päevast on möödas kõigest aasta, olen kogenud kõikvõimalikke seksuaalveidrusi või jälgilt vägivaldseid vahekordi ning seda soost, rassist ja liigist sõltumata. Kui mõnele Gise kodanikule tundub, et ta on üdini vabameelne eksperimenteerija ning juba kõike kogenud, siis ta valetab endale. Võin veendunult kinnitada, et fantaasial puuduvad piirid. Pikapeale arendasin oskuse end ümbritsevast välja lülitada, sest vaimne üledoos rõvedatest seksuaalaktidest lihtsalt murrab meele. Kui (mu) keha kõrgeaulise juhtimisel järjekordse kaaslase ette võttis, püüdsin alati endasse sulguda ja Astellale mõelda. See oli ainus, mis mu teadvust kuidagi paigal suutis hoida. Kui mul oleks võimalik aega tagasi keerata ning Astellaga uuesti alustada, tegutseksin hoopis teisiti. Viiksin ta hetkegi mõtlemata siit tähtede vahele – Gisest nii kaugele kui võimalik.

Templi Keharendi osakonna külastamine ihuliseks kontrolliks ja puhastusprotsessideks muutus mu igapäeva osaks. Ühel korral sinna naastes nägin valvelaua ees seismas uurijat, kelle apaatsus Astella juhtumiga tegeleda mind aasta eest endast välja oli viinud. Olin väärt pelgalt üht põgusat pilku ja kõik. See kuradi jobu on Templi omadega mestis! Kui (mu) keha oleks olnud minu juhtida, kägistanuksin ta paljaste kätega sealsamas ära.

Olen täiesti veendunud, et Gise varjusid on meie seas palju rohkem, aga ma ei saa hetkel seda kindlaks teha ega midagi ette võtta. Vähemalt praegu mitte. Astellaga pole (mu) keha kokku puutunud. Ma loodan, et temaga on kõik hästi. Kuigi ma naist päriselt ei tunne, kuna mu senine suhtlus on toimunud ainult tema “peremehega”, tahan ta üles otsida. Puhastada ta aju sellest Templi pasast ja teda kontrollivast jälgist kliendist. Võiks arvata, et see on unistus, mis pole määratud kunagi täituma. Ma ei tohi nii mõelda, pean olema tugev!

Täna soovib (mu) keha külastada tuttavat salongi Välgu ja Koidu nurgal. Kõrgeauline oli eelnevalt kokku leppinud kohtumise kellegi Rauli-nimelise tegelasega. Tõenäoliselt järjekordne Gise snoob, kes oma ellu veidi mehist vürtsi soovib. Astume mõnusasse lõhnasuitsulisse hämarusse. Alati naeratav baaridaam küsib minu pika eemaloleku kohta, millele prints sobivalt tiheda töögraafiku põhjenduseks toob. Seejärel pärib “peremees” omakorda õhtuse kaaslase järele ning baaridaam viipab käega minu lemmiknurga poole. Letilt haaratakse jook ning (mu) keha pöördub tuttavale rajale. Nurgadiivanil istub ja lehvitab meie poole kõhetu kogu. See on Raffik.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0561)