Mõrv reaktori toimetuses illustratsioon PeeterOraUlmeajakirja „Reaktor” peatoimetaja mõrvamise mitmed üksikasjad hoiti ajakirjanduse eest saladuses arvatavasti sellepärast, et vahetult enne seda koletut kuritööd oli ilmunud „Reaktori” erinumber „Erektor”, mis mitmetes ühiskondlikes kihistustes ja sotsiaalsetes survegruppides oli põhjustanud üüratut nördimust. „Erektor” oli pühendatud erootilis-sensuaalse ulme hämaraladele, mis paljude arvates tähendas tegelikult kõiksuguste roppjuttude avaldamist, ehkki väidetavalt oli toimetuse eesmärk kontrapunktuaalse meetodi kaudu kontrastse kunstilise peegeldamise paradigma. Kuna sellest jõhkrast kuritööst on piisavalt kaua aega möödas, on usutavasti lubatud kõik asjaolud nüüd kirja panna.
„Reaktori” toimetus asus toona Tartu kesklinnas – kui seda nii tohib nimetada – „Tasku”-nimelise kõrghoone seitsmendal korrusel, toimetusele kuulus seal üks tiib, ühtekokku neliteist kabinetti, vestibüül, baar, nõupidamisruum, väiksem banketisaal vastuvõttude korraldamiseks ja peatoimetaja – mõne meelest üleliia luksuslik – kabinet koos väikese spaa-kompleksiga. Just nimelt sealt, sauna eesruumi mullivannist leidiski hommikul kõige esimesele tööle tulnud õuduskirjanduse talituse vanemtoimetaja Leelo Laheots peatoimetaja laiba. Peatoimetaja Roomas Kingu lamas alasti vannis, ta oli kinni seotud, vanni oli loobitud mitu eksemplari „Erektorit” ja surma põhjuseks oli lämbumine talle kurku topitud meesterahva suguriista kujulise plastmassist eseme läbi. Lisaks avastas ekspertiis tema kehalt veel jälgi, mis viitasid seksuaalsele ärakasutamisele ja füüsilisele piinamisele.
Uurijate tähelepanu alla sattusid esmalt mitmed feministlikud radikaalsed grupeeringud Tartu linnas, mis olid sotsiaalmeedia kaudu kõige raevukamalt „Reaktorit” rünnanud, algatanud kampaaniaid ja korraldanud protestiaktsioone raamatupoodide ees ja mujal. Püstitati uurimisversioon, et peatoimetaja tapmine on radikaalfeministide kättemaks. Samas kui uurijad kõnealuse „Erektoriga” lähemalt tutvusid – kuuldavasti olnud see paljukogenud kriminalistidele väga šokeeriv elamus –, avastasid nad, et peale feministide oleks tegelikult kättemaksumotiiv olemas ka paljudel veidra seksuaalse orientatsiooniga inimestel, nii legaalsetel kui mittelegaalsetel, ja tegelikult ka nendel, kelle orientatsioon ei ole veel tuvastatud. See „Erektori” erinumber uuris inimese seksuaalsuse kõige pöörasemaid spektreid, küsis näiteks, milliseks võib üliliberaalses tulevikus, kui kõik on lubatud, areneda ühiskondlikult aktsepteeritud suguline läbikäimine, või milliseks võib inimene muutuda, kui tema seksuaalse eneseväljenduse võimalused avarduvad – nii tehnoloogia arenedes, ent ka ajas, ruumis ja erinevates reaalsustes.
Kuid... ei maksa sündmustest ette rutata ja alustagem sellest hetkest, kui prokurör Kaupo Holm astus välja Kalevi tänava nurgal asuvast Kohtumajast, lükkas kõrvale mõned tüütud ajakirjanikud ja sammus „Kvartalist“ mööda, läks üle Turu tänava ristmiku ja sisenes „Taskusse“. Kuna ajakirjandus oli juba kisa tõstnud, siis oli otsustatud, et prokurör peab seda juhtumit tugeva isikliku tähelepanu all hoidma ja sellepärast ta ise sündmuspaigale läks, kuigi prokurörid teevad seda harva. Uurimisgrupp oli oma töö juba lõpetanud, asitõendid olid sündmuskohalt kokku kogutud, kõik oli üle pildistatud ja filmitud ning toimetuserahvas konutas närviliselt koridoris. Prokurör Holm avaldas neile viisakalt kaastunnet ja arvas siis, et nad teevad nõukaris ühe esmase jutuajamise, kui kellelgi midagi selle vastu ei ole. Ja kui kellelgi on, siis oodatakse teda lahkelt prefektuuri ülekuulamisruumidesse. Kuna aga see seltskond oli asjaliku jutuajamise jaoks selgelt liiga suur, valis Holm välja kolm kõige tähtsamat reaktorlast ja jättis ülejäänud oma kolleegidele.
Need kolm kogunesid siis võrdlemisi agaralt nõukarisse kokku, Holm lehitses kiiresti „Erektori“ läbi, luges mõnes kohast, punastas ja pani siis ehmunult pomisedes selle lauale tagasi. Temaga koos need kolm tähtsamat tegelast olid siis Leelo Laheots, ulmekirjanduse talituse vanemtoimetaja, endine ja mitte kuigi edukas kirjanik Mauno Küng ning „Reaktori“ finantsdirektor Kristjan-Kaarel Sutt.
„Ma saan aru, et toimetust on viimasel ajal ähvardatud?“ küsis Holm.
„Pool internetti on sõimu täis,“ vastas Küng.
„Kas peatoimetajat on samuti ähvardatud?“
„Meid kõiki on lubatud üles puua, elusalt maha matta, neljaks käristada, ribadeks vägistada...“
„Issand, ära räägi nii!“ karjatas õudustalituse vanemtoimetaja Leelo Laheots.
„Sa tead, et see on tõsi,“ pomises Küng.
„Me vaatame need ähvardused muidugi kõik läbi,“ ütles prokurör Holm. „Aga praegu ma küsin, kas on teil on alust kahtlustada kedagi konkreetselt? Kas on põhjust arvata, et keegi on oma ähvarduse teoks teinud?“
„Neid ähvardajaid ja sõimajaid oli väga palju,“ ütles Küng. „Tänapäeval inimesed ju räuskavad ja ropendavad hirmust moodi, internetis võib kõike teha.“
„Ma arvan, et me võime need ähvardajad jagada kolme gruppi,“ ütles siis finantsdirektor Sutt. „Kõige suurem grupp on need, kes arvasid, et vähemuste seksuaalset sättumust on kuidagi rünnatud või alavääristatud. Eelkõige igasugused feministid, võrdõiguslased, gay- ja lesbiaktivistid, soovahetajad ja muu seesugune rahvas...“
„Kas oli rünnatud või alavääristatud?“ küsis Holm.
„Issand, see on kunst!“ pahvatas Leelo Laheots. „Ei saa nii võtta, et me tahame kedagi mõnitada. Jumal! Me palusime autoritel käsitleda läbi ulme ja ilukirjanduse prisma inimese seksuaalsuse arengutelge diskursuse paradigmaatikat.“
„Mina saan aru,“ ütles prokurör. „Aga keegi tuli ja tegi teie peatoimetajale ühe diskursuse. Teine grupp?“
„Teine grupp olid need, kelle lood tagasi lükati,“ ütles Sutt.
„Vähese kunstiküpsuse, ulmelise elemendi marginaalsuse või ka siis liigse psühhopatoloogia pärast,“ lisas Küng. „Ikka igasuguseid pervoidseid ulmasid saadeti meile siia.“
„Need tekstid on meil eraldi kaustas kõik olemas,“ ütles Leelo Laheots. „Mul läks süda pahaks, ikka väga haige kraam.“
„Ja kolmas grupp?“
„Ütleme nii, et need on igasugused esteedid, vagatsejad, humanistid, puritaanid, karismaatilised luterlikud usurühmitused, pedagoogid,“ sõnas Sutt. „Sedasorti kontingent, kes esimest gruppi ka ei salli. Nende meelest oli „Erektor“ väljakutse kogu ühiskonna kõlblusele ja ründas traditsioonilisi moraalinorme.“
„Ühed sellised käisid meil toimetuses märatsemas!“ hüüatas Laheots.
„Nojah, tegelikult kõik vist käisid,“ ühmas Küng. „Väga ballistiline nädal oli. Isegi üks hulkuv kass veristati ära ja visati meile ukse ette. Õudne, inimesed kütavad ennast nende sotsiaalmeediatega nii üles, muudkui istuvad internetis ja lahmivad.“
„Jah!“ ütles Laheots. „Ja nad ei saa aru, mis on kunst ja kirjandus, reaalsuse kunstiline peegeldamine ja tõlgendamine ja mõttemäng, vaid kõike peetakse kohe üleskutseks.“
Prokurör Holm ohkas raskelt. Kui selguvad ekspertiisi tulemused ja sealt otseseid vihjeid ei ilmne, peavad nad hakkama kõiki neid huvigruppe, rühmitusi ja aktiviste läbi peetima. Talle ei meeldinud see üldse mitte. „Kuidas mõrtsukas toimetusse sisse sai?“ küsis ta siis.
„Meil on uksed alati lahti,“ vastas Küng. „Me oleme fännidele alati väga avatud. Kirjanikud saalivad meil kogu aeg sisse ja välja. Ja mingeid kaameraid me ei kasuta.“
„Ma küsin nüüd sellist asja,“ lausus siis Holm, „et kas toimetuse kollektiivis on äkki viimasel ajal esinenud mingeid vaidlusi või tülisid või midagi seesugust?“
Kõik kolm vahetasid siis kohmetu pilgu ja keegi ei tahtnud kohe vastata. Aga kui prokurör veidi edasi surus, siis nad tunnistasid, et rahaküsimustes oli nagu olnud veidi vaidlemist küll, honorarifondi ja reklaamitulude küsimustes ja nii edasi. Holm palus neil lähemalt selgitada ja seda tegi finantsdirektor Sutt.
„Meie honorarifond kujuneb Kulka ja Ajakirjade Sihtasutuse toetustest, omatulust ja siis on muidugi sponsorid. Kas need, kes annavad kunstile ja kultuurile raha maksusoodustuste pärast, või vabatahtlikud annetajad – igasugused ärimehed ja ettevõtjad, kes ulmet loevad ja rahvuslikku ulmekirjandust toetada tahavad, eks ole, mõnel jogurti- või ehitusmagnaadil ei ole see midagi kuus mõned tuhanded annetada – ja siis muidugi reklaam. Reklaamihuvilisi on viimasel ajal juurde tulnud, mitmed IT-firmad, kirjastused, matka- ja sporditarvetefirmad ja nii edasi. Ma esitasin Kingule väga selge kalkulatsiooni, et kui me reklaami mahtu suurendame, siis saame omatulu samuti kasvatada ja seeläbi ka honorarifondi rohkem raha...“
Aga Leelo Laheots hakkas talle ärritunult vahele rääkima: „Aga me ei ole mingi klantsajakiri, meie lugeja ootab meilt ennekõike kirjandust ja arvustusi, ulmekirjanduse käsitlusi. Sa tahtsid kümme lehekülge igast numbrist reklaami alla panna...“
„Et me saaks autoritele rohkem maksta!“ nähvas Sutt.
„Aga neid autoreid on vähem ja kirjandust on vähem, lugeja pöörab meist ära.“
„Kui suur see honorarifond praegu on?“ küsis Holm.
„Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest 1000 eurot pluss maksud,“ ütles Küng. „Metakirjanduse eest 200 eurot lehekülg. Illustratsioonide eest 300 eurot tükk.“
„Aga saaksime rohkem maksta!“ põrutas Sutt. „Ja toimetuse palkadeks jagub ka rohkem.“
„Mina teen oma tööd missioonitundest!“ kuulutas Laheots. „3000 eurot kuus on mulle küll. Issand, raha pärast ma läheks kuhugi „Varrakusse“ või „Ilmamaasse“! Sina võid oma koomiksiajakirja teha, kui tahad, aga meie oleme ilukirjanduse ajakiri!“
„Noored lugejad tahavad koomikseid rohkem kui juttu,“ märkis Sutt. „Mul on kalkulatsioonis kõik kirjas. Võtame mõne pika jutu maha, paneme koomiksi ja reklaami sisse ja siis larbi ja lauamängud...“
„Roomas nii ei tahtnud,“ ütles Laheots peaaegu pühalikul häälel. „Tema armastas kirjandust.“
„Me tuleme nende rahaasjade juurde veel tagasi,“ ühmas Holm. „Aga ma keskenduks nüüd hea meelega sellele teisele grupile, kelle jutud tagasi lükati.“ Tema vaist ütles ilmselt, et maniakke ja pervosid tuleb just sellest seltskonnast otsida. Need aktivistid, vagatsejad, feministid ja õiguslased võetakse ka muidugi luubi alla, õigupoolest praktikandid juba kammisid läbi nende foorumeid, häkkisid Facebook’i, trollisid ja provotseerisid seal, lugesid e-kirju, ja lasid nende nimesid läbi Karistusregistri ja muude tohutute riigi isikuandmete baaside ja serverite. Kui mõni aktivist või õiguslane on varem millegi vägivaldsega vahele jäänud, saab Holm kohe kõne.
Aga nõukarisse toodi siis kaust õnnetute sensuaalulme aspirantide tekstidega, mis ei olnud äratrükkimist väärinud, ja Holm asus seda huviga lehitsema.
„Paljud on varjunimedaga, aga eks me muidugi teame,“ kohmas Küng. „Näiteks see esimene lugu „Callase ja Flooreni meetod“, autor on tegelikult üks vanem meesterahvas, üpris tuntud kirjanik Hindrek Härgla, tavaliselt kirjutab keskaegseid kriminulle.“
„Ja miks seda ei avaldatud?“
„Liiga nilbe.“
Holm luges veidi seda teksti ja Küng samaaegselt jutustas seda ümber. Kirja oli pandud see tõesti veidi kipakalt. Jutt kõneles sellest, kuidas lähemas tulevikus on kaks geeniteadlast leiutanud geniaalse äri. Euroopasse saabuvate põgenikemasside seast ostetakse üles nooremaid naisterahvaid ja poisikesi, keda siis sandistatakse ja ravitakse geeniteraapiaga ning pikemas perspektiivis ka paaritatakse. Niimoodi saadakse igasuguseid inimvärde, mitmesuguste genitaalsete variatsioonidega, kolme rinnaga hermafrodiite näiteks, mitme suguriistaga poisse, jalutuid ja ilma hammasteta ülisuure suuga naisi ja veel igasugu hirmutisi, mis kõik aga lähevad suure kasuga rikastele kaubaks. Ostjatest puudust ei ole, Callas ja Flooren rikastuvad pööraselt ja suunavad aina rohkem raha humanitaaroganisatsioonidele, kes neile toormaterjali transpordivad.
„Lõpp on eriti pervoidne,“ tähendas Küng. „Ma parem ei refereeri seda. Mul läks omal ka süda pahaks.“
„Käis see kirjanik siin märatsemas ka?“ uuris Holm.
„Ta helistas,“ tähendas Laheots mõrult. „Sõimas ja ropendas.“
Järgmine lugu oli kollektiivne looming ja pärines Tallinna pedofiilkirjanduse koolkonnast. See seltskond oli mõned aastad tagasi saanud kohtuotsusega loa internetis, blogides ja foorumites oma pedofiilseid kogemusi ja muljeid postitada ning seda loeti kokkuleppeliselt siis ilukirjanduseks. Novelli pealkiri oli „Väike prints 2.0.“, Holm luges seda mõned read, aga tülgastustunne lõi silmade eest virvendama.
„Just nimelt,“ märkis Küng. „Keegi ei suutnud seda lugeda. Neil on seal Tallinnas miski guru oma kogudusega, kes selliseid tekste toodab, ta saatis mõned oma apostlid, miskid proletaarsed luuletajad siia lõugama, me viskasime nad välja. Nad üritasid meile selgeks teha, et iga Tallinna kirjandusajakiri kiunuks ekstaatiliselt, kui neile selline pärl saadetakse... Me ütlesime lühidalt, et ulmet ei ole ja kogu lugu.“
Järgmine tekst „Minu päevad Leoga“ oli ligi lühiromaani pikkuses jahvatus sellest, kuidas üks keskealine naisterahvas hakkas kokku elama meesterahvaga, kelle nimi oli Leo. See paistis täiesti tavalise Eesti kirjanduse moodi, selles mõttes, et see oli olmeline ja argine loba, kus midagi ei juhtunud, ja lihtsalt kirjeldati igapäevaelu. Aegapidi hakkas naine märkama, et Leol on mõned vastikud harjumused ning temas süvenes veendumus, et Leo on pervert. Leo toppis kasutatud tiku alati topsi tagasi, ta ei visanud peldikus paberit kunagi potti, et äkki ummistab ära, ja viskas selle prügikasti, Aleksandri ja kohupiimakoogi kõrvale jõi ta tomatimahla ning kui ta intiimhetkel lõpuni jõudis, ähkis ta: „Kikerikii!“. Midagi hakkas loos toimuma siis, kui naisele need olevused, kes ahju taga elavad, teada andsid, et tema on tegelikult muinasjutumaalt röövitud printsess ja Leo on kuri nõidpervert, kes teda vangis hoiab.
„Nojah,“ ütles Leelo Laheots. „See kirjaneitsi tuli muidugi kohale, tassis oma Leo ka siia ja hüsteeritses. Ta ähvardas, et Leo nõiub meid kõiki sinikael-pardiks.“
„Miks just sinikael...,“ hakkas Holm küsima, aga mõtles siis ümber ja võttis järgmise teksti. „Sabaga naine ja tšintšilja-mees“ oli selle pealkiri ja selle autoril oli lühike nimi – Maniakk. Lugu jutustas naisest, kellel oli ilus, pikk ja karvane saba ja kes elas Tartus Kivi tänavas ja töötas Lõuna-Eesti maaturismi firmas, Külli-Ave oli tema nimi ja ta oli igati tavaline ja moodne tänapäeva naine, ainult et tal oli saladus ja see saladus oli tema saba. Ta kandis alati pükse ja saba oli tema vasema jala ümber keeratud. Juba tema emal oli saba olnud ja ilmselt paljudel esivanematel veel. Külli-Ave juhtub lugema ühte Aafrika muinasjuttu, et kunagi olid tulnud taevast võõrad olendid, kellel oli samuti saba, ja paaritasid ühte tütarlast nimega Bala. Kõik Bala järglased naisliinis olid sellest ajast sabaga. Külli-Ave avastab äkki, et teda jälitatakse, ja siis selgub, et on olemas üks ülirikaste himugurmaanide klubi, kes selliseid sabaga naisi otsib ja neilt intiimteenuseid ostab. Tingimuseks on see, et naised peavad saba seksuaalakti ajal kasutama ja selle meesterahvale sisse suskama.
Holm läkastas, aga luges siis edasi. Selgus, et miski teine maaväline seltskond oli käinud ennemuistsel ajal Lõuna-Ameerikas ja sinna tekitanud ülipehme karvkattega meesterahvaid. Nende alakeha kattis kasukas, mille igast poorist kasvas välja kaheksakümmend pehmet karvakest, mitte üks, nagu tavalistel inimestel. Ka selliste meeste kasutamise peale olid himugurmaanid maiad ning ühe sellisega Külli-Ave tutvub – kui neid paaritada üritatakse – ja koos astuvad nad kiimakottide vandenõu vastu.
„Miks seda ei avaldatud?“ küsis Holm. „Päris lahe lugu.“
„Roomas ei sallinud seda Maniakki,“ ühmas Küng. „Mulle see jutt ka meeldis tegelikult. Aga Maniaki ja Roomase vahel oli mingi vana vihaving. Me ei avalda Maniakki kunagi.“
„Ahhaa!“ ümises Holm ja tegi oma märkmikusse vastava märkme. Edasi tulid aga juba päris kliinilised tekstid. Leelo Laheots selgitas, et mõned neist liigituksid teoreetiliselt body-horror’iks, slasher’iks, splatter’iks, aga kirjutada need autorid ei mõista, pigem on nad oma haigusi välja elanud, ja eks seda tunnistavad ka pealkirjad – „Nekrofiili nikupidu“, „Tulnukate lõbumaja turvamehe mälestused“, „Mina, minu pere, kits ja muud loomad“, „Pepupoiste külakuhi“, „Millest sa järeldad, et sinu naisel on kahes kohas hambad“, „Kuidas kuningas Kuu peal nikkus“, „Enese sees ja järel“, „Menstrueerivad vampiirid“, „Tarzan ja gei“ ja nii edasi.
Prokurör Holm tähendas üles nende kirjanike pärisnimed ja küsis siis, et milliste avaldatud tekstide peale on nende survegruppide poolt kõige räigemat räuskamist olnud, ja palus siis endale ka ühe süüaluse ajakirjanumbri. Ta oleks tahtnud selle õhtul kodus läbi lugeda, aga proua Holm ei lubanud sellist asja ja ütles, et tööasju tehakse töö juures – ehkki seda oli varem tihti ette tulnud, et Holm mõne priskema toimiku koju tassib ja poole ööni loeb. Seepärast läks Holm järgmisel hommikul paar tundi varem tööle, keeras kabinetiukse lukku, keetis laari kangemat kohvi ja asus läbi töötama neid tekste, mille peale sotsiaalmeedias igasugused grupeeringud, õiguslased ja vähemused kõige vihasemad olid.
Kõigepealt luges ta läbi Jaak Mähkra uudisjutu „Kubemepunk“. Nagu sisujuhis öeldi, pidi see tekst olema küberpunk ja too Mähkra olla Eesti kõige kõvem vana selles žanris. Uudisjutu peategelane oli keegi Tartu arvutifriik Hillar, kes palgatakse tööle arvutimänge tegevasse firmasse, kus ta peab arendama ühte internetipõhist erootilise sisuga mängu. Algselt pidi see olema selline soft käperdamismäng, aga kuna Hillari enda seksuaalse orientatsiooniga ei ole kõik päris korras, nagu aegapidi selgub, siis hakkavad mängu siginema sadomasohhistlikud elemendid. Järgmisele levelile saamiseks – kus mängijal alati naudingulised võimalused avarduvad – peab ta tegema aina perverssemaid asju. Mängitakse miskite uute hightech-prillidega, mis võimaldavad mängijal kõiki asju ka ise üsna reaalselt kogeda ja see tekitab teatavat sõltuvust. Ja kuna see oli võrgupõhine mäng, läks vaja testijaid. Hillari algoritmid olid nii võimsad, et virtuaalreaalsuses kogetud elamused hakkasid mängijaid füsioloogiliselt mõjutama. Esimene ohver päriselus on keegi Annelinna koduperenaine, kes sureb vurrvimpsliga tekitatud haavadesse. Loo lõpuks on Tartu kesklinnas asuv arvutimängufirma muutunud kõige ehtsamaks mängupõrguks, kus kõik töötajad tuiavad ringi, prillid peas, ja tekitavad üksteisele aina võikamaid vigastusi ning kõige kõrgemal korrusel ootab endise direktori kabinetis Hillar järgmist mängijat, kes viimasele levelile jõuab. Seal ootab teda ülim nauding. Hillari ümber lirtsub verest ja seal vedelevad laibad, kes oma viimasel ekstaatilisel eluhetkel on kubemepunki tunda saanud.
Prokurör Holm rüüpas kanget kohvi, tõmbas närvide rahustamiseks ühe sigareti. Mähkra stiil oli sisendusjõuline ja tugev, tema kirjeldatud kujutluspildid olid elavad, võimsad ja valusad. Inimesed ei ole sellised, kinnitas Holm endale. Päris kindel ta enam selles muidugi ei olnud.

Mõrv reaktori toimetuses illustratsioon PeeterOra

Autor: Peeter Ora

Järgmine tekst oli varjunimega autori Heiko-Veli Genitalsi jutustus „Rõõmupelletid“, mis oli põhjustanud raevukaid reaktsioone loomakaitsjatelt. Selles loos leiutab keegi teadlane inimese geene mõjutavad pelletikujulised asjandused, mis funktsioneerivad kvantmehaanika paarsusprintsiibi järgi. Pelletid tuleb endale pista teadagi kuhu. Need toimivad nii, et kui kahe partneri vahel tekib füüsilise konktakti järel teatav sümpaatia, siis võimaldavad need mõlemal kogeda võimsat orgasmi. Selle teadlase algne kavatsus oli muidugi, et pelletid on mõeldud teraapiaks vanaldastele (ja rikastele) abielupaaridele, ehk siis nendele, kellest üks on mingisse õnnetusse sattunud või haigestunud ja tavapärane seksuaalne läbikäimine nende vahel on pärsitud. Pelletid aktiveeruvad pärast põgusat füüsilist konktakti, kui nad on saanud signaali, et teine partner naudib paitusi ja hellitusi. Mida see neetud teadlane muidugi ei taibanud ette näha, oli see, et tema rõõmupelletid hakkasid imehästi kaubaks minema inimestele, kellel oli mõni lemmikloom. Neid ostsid ohtralt näiteks kassidega vanatüdrukud, üksildased ja õnnetud jahimehed. Holm jättis lugemise katki siis, kui loo tegevus oli korraks põiganud loomaaia ahvimajasse.
Ta pidi veidi hinge tõmbama, enne kui ta söandas ette võtta Joel Vanametsa novelli „Kuuvalgel vihtlejad vanamutid“. See tekst oli millegipärast pahameelt põhjustanud folkloristide, sotsiaaltöötajate ja naisõiguslaste seas. Holmil ei olnud raske ära arvata, et jutu sisuks oli gerontofiilia ja see põhines ühel Kreutzwaldi muinasjutul, mis oli tänapäeva oludesse kohandatud ja veidi fantasy-elementidega segatud. Jutu sisuks oli kellegi sostiaaltöötajast tarkpea kaval skeem, kuidas oma hoolealused vanurid laupäeva öösiti ilusale metsalagendikule vihtlema toimetada. Ta müüb aleviku peal kannabinoidseid preparaate, mis panevad inimesi nägema, et vanurite asemel vihtlevad seal päriselt haldjaneidised, ja laseb raske raha eest huvilisi nendega kokku. Loo arenedes sekkuvad õiged haldjad, kes seal lagendikul vihtlemas olid käinud. Karistuseks mõistavad nad selle tarkpea päriselt ja igaveseks oma riiki, kus ta peab hakkama haldjavanureid seksuaalselt teenindama.
Mõneti filosoofilise alltooniga, ent samas üsna kohutav jutt oli Siimeon Müllermani tekst pealkirjaga „Luciferi paradiis“. Loo tegevus kulgeb kusagil tulevikus kaugel planeedil, mida inimesed koloniseerivad ja täheldavad, et kas atmosfäärilised või muud geoloogilised või keemilised mõjutused selles võõras maailmas on pärssinud nende sugutungi ja seda ei ole enam üldse. Koloonia ellujäämiseks peavad nad aga ju lapsi sigitama, kuigi nad üldse ei taha. Nad katsetavad kunstliku viljastamisega, kuid selgub, et sugutungi puudumine on mõjutanud ka inimese psühholoogiat. Nad ei hooli oma järeltulijatest ja ei käsitle neid millegi muuna.... kui lihtsalt lihana. Ühesõnaga, kunstlik seemendamine muutub toitlustusprogrammiks, nad söövad osad oma lapsed ära ja teised määravad paljunema, et neil midagi süüa oleks. Teine kummaline selle planeedi mõju on, et nad ei vanane üldse, senikaua kui nad oma järglasi söövad. Nii et valik on inimlikkuse ja igavese elu vahel. Loo lõpu poole hakkab selguma, et justkui oleks need kolonistid sattunud elama planeedile, kuhu kunagi oli Jumal kihutanud ühe mässulise ingli, kelle nimi oli Lucifer ja kes oli tahtnud inimesele igavest elu kinkida.
Selge see, et „Luciferi paradiis“ oli marru ajanud väikekodanlikud lapsevanemad, igasugused laste õiguste eest võitlejad ja luterlikud karismaatilised kogudused.
Üks tunnustud naiskirjanik Inna Graf oli „Erektorisse“ kirjutanud jutustuse „Meeste maailm“ ja paraku oli see „Reaktorile“ kaela tõmmanud igasuguste vasakpoolsete huvigruppide kui ka homoseksuaalsete ja feministlike võitlusrühmituste raevu. Jutt kirjeldas alternatiivajaloolist maailma, kus Rooma ei allutanud Muinas-Kreekat ja selle kultuurilised iseärasused on kujunenud Euroopas valdavaks. Ristiusk on jäänud Väike-Aasias ja Palestiinas tegutsevaks väärusuliseks sektiks. Muinas-Kreeka ühiskonnamudel kehtib edasi 20. sajandi Euroopas – demokraatia on rikaste meeste omavaheline asi, orjapidamine on normaalne ja naiste roll on lihtsalt soojätkamise võimaldamine, ehkki nad elavad külluses ja mugavuses. Mehed veetsid peamiselt aega suurfirmade või ülikoolide veinisalongides, kus nad arutasid kunsti, kultuuri ja tehnoloogia üle ning peamiselt pilastasid noori poisse või siis vahel ka tütarlapsi. See oli uimane ja rahulik ühiskond ja suurem osa inimkonnast olid orjad. Kui Aafrikast tungivad peale raevukad neegrite ja araablaste hordid, saadetakse neile vastu orjadearmeed. Ja need orjad lähevad kõige suurema rõõmuga, sest nad peavad oma ühiskonda kõige ideaalsemaks kõikidest võimalikest. Nende isandad aga mõnulevad samal ajal oma sümpoosionitel ja vahetavad aga noori poisikesi ning nende naised kihutavad luksusautodel mööda Vahemere-äärseid kiirteesid ühelt moeshow’lt teisele.
Ühe teise naiskirjaniku jutt pani aga prokurör Holmi ärritusest lausa puhkima. Autori nimi oli Heive Loonekild ja tema jutujubin kandis pealkirja „Ülestõusmispüha“. See kõneles abielupaarist, kes elas mingis ebamäärases linnas ja ebamäärases tulevikus ja nende vahel valitses suur harmoonia ja teineteisemõistmine. Oli kevad ja nad tegid ettevalmistusi Ülestõusmispühaks, mees aitas naisel pesu pesta ja triikida, pani oma sokid paaridesse, kastis lilli, pühkis tolmu – isegi kapi alt –, pesi aknaid ja tegi üldse kõiki asju, mida meesterahvad tavaliselt ei tee, ja noh, siis värvis ka oma... neidsamuseid. Saabus suur püha ja siis hakkas mehel aeglaselt, kuid võimsalt ja ühemõtteliselt erekteeruma. Loomulikult ei käinud ta nende tähtsate pühade ajal kusagil kodust ära, vaid täitis oma abikaasakohuseid ja kostitas naist ülestõusmisrõõmudega. Kui pühad läbi said, vajus mehel lönti tagasi ja nad elasid igatemoodi õnnelikult edasi, ja samamoodi oli see ka terves selles linnas ja vist maailmas ka, ja kunagi ei olnud miskit abielurikkumist ega muid selliseid asju, ja kõik abielupaarid olid väga õnnelikud.
Prokurör Holm viskas „Erektori“ pahaselt lauale ja tundis äkilist vajadust selle peatoimetajale helistada ja tal nägu korralikult täis sõimata, et miks nad küll selliseid meesterahva eneseväärikust alandavaid tekste avaldavad. Aga siis meenus talle, et peatoimetaja on juba maha tapetud ja mitmed protestantlikud kogudused on juba küllalt helistanud ja sõimanud, et see ajakirjaräbal niimoodi Õnnistegija ülestõusmist mõnitab.
Ta tõmbas veel ühe sigareti ja luges edasi.
Indrek Viinamäe tekst „Lesbose viimane rüütel“ pajatas – nagu pealkiri ka väikese vihje andis – naistevahelisest armastusest ja paraku niisuguses pöörases võtmes, et ei olnud raske ära arvata, millised grupeeringud „Reaktori“ vastu sõja olid kuulutanud. Miskisuguses fantasy-kuningriigis toimub feministlik ülestõus ja kõik mehed kastreeritakse ning saadetakse kaevandustesse ja käsitöölaagritesse sunnitööle. Ainult kõige muskulatuursemad nõiutakse mingisse zombi-laadsesse olekusse, neist saavad valvurid ja vahimehed ja sisuliselt seksiorjad, keda kasutatakse soovi korral mänguasjana või siis, kui naiste üldkoosolek on määranud kellegi lapsi saama. Aegapidi tekib ühel tütarlapsel nimega Danuta justkui armastus ühe sellise orja vastu ja ta hakkab unistama perekonna loomisest ja muudest asjadest, mis selles riigis on keelatud. Mõistagi satub ta tagakiusamise ohvriks ja ta antakse kohtu alla ja mõistetakse kaevandusse koos meestega sunnitööle. Seal hakkab Danuta koguma enda ümber neid, kes soovivad sellisele ühiskonnakorraldusele lõpu teha, aga ta jääb vahele ja põletatakse elusalt.
Holm luges seda päris huviga ja elas Danuta kannatustele kirglikult kaasa. Holm oli lausa võlutud Viinamäe oskusest dialoogi kirjutada, see oli väga jõuline, kujundlik ja efektne, tegelased ei raisanud sõnu tühja loba peale, vaid ütlesid alati midagi väga sisukat ja mõtlemapanevat, ja Holm lausa kuulis neid rääkimas, otsekui oleks ta mõnda head filmi vaadanud.
Keegi Rawel Pulpinsky oli kirjutanud novelli, mille tegevus toimus kaugemas tulevikus, ja ühiskonnas, kus kõik oli väga rangelt ja täpselt reguleeritud, sest nagu Pulpinsky väitis, siis liigub inimkond üha totaalsema regulatsiooni poole. Mõistagi oli ka suguline läbikäimine täpselt paika pandud ja oli ka loodud riiklik ametkond, mis vastavate seaduste täitmise järele valvas. Loo peategelane oli keegi mees, kes oli ühe tütarlapsega harrastanud oraalseksi. Nüüd pidid nad mõlemad ametnike ees selgust andma, kuidas selline asi sai juhtuda, sest nad kumbki ei olnud heteroseksuaalse läbikäimise luba ega erilitsentsi oraalseks vahekorraks taotlenud – pealegi olid nad seda harrastanud esmaspäeval – ja nad ei olnud selle pealt maksu maksnud. Neid ähvardasid prisked trahvid. Nad otsustavad põgeneda orbitaaljaama, kus Maa seadused ei kehti ja kus väidetavalt võib igaüks igat moodi ja ükskõik kellega vahekorda astuda ja naised võivad isegi sünnitada ilma eriloata...
Selle koha peal jäi Holmil lugemine katki, sest tööpäev algas ja tema telefon hakkas nõudlikult plärisema ja arvuti kukkus usinate uurijate e-kirju pritsima. Holmil jäi lugeda veel üksainus tekst, kellegi Harvey-Oswald Zobelssoni illustreeritud jutt nimega „Kas ponid unistavad elektrimuumidest?“, ja ta otsustas, et ta teeb seda lõunavaheajal, kui selline imeasi peaks võimalik olema.
Mingisugust lõunavaheaega prokurör Holmil muidugi ei olnud, sest siis kanti talle ette ekspertiisi tulemustest, ja isegi siis, kui ta läks pärast päeva kirja panema ja võttis „Reaktori“ kaasa, et vähemasti lõõgastushetkel veidi Zobelssoni ponidega tutvust teha, ei antud talle sellist võimalust, sest ministeeriumist helistati ja nõuti uurimise edenemise kohta ettekannet.
Mõrvari tabamiseni jõudis prokurör Holmi uurimisgrupp päris kiiresti. Mõrtsukas oli olnud kaval, aga ta oli teinud ühe vea, sest see oli ikkagi tema esimene tapmine. Holmil ei olnud küll mõrtsuka isiku suhtes pikemat aega erilisi kahtlusi, aga ta lasi asjadel rahulikult kulgeda, sest seda oli kaunikesti lõbus pealt vaadata, kui neid ähvardajaid ja sotsiaalmeedias lõugajaid, piketeerijaid, pealekaebajaid, ässitajaid, aktiviste ja muid tegelasi, kellel oma vaba ajaga midagi peale hakata ei olnud, prokuratuuri kutsuti, nende paraskitäied rõvedat sõimu neile ette laoti ja siis uuriti piinliku täpsusega, kus nad viibisid mõrvahetkel ja kas nad on oma ähvarduste täideviimiseks reaalselt midagi ette võtnud. Loodetavasti vaigistas see menetlus nende kiibitsemiskihu, aga väga kindel Holm selles ei olnud, sest see oli ikka väga pöörane seltskond. Mõnega vestles Holm ise ja põhjalikumalt ning selgitas, et nad on kutsutud ülekuulamisele just selle pärast, et nad nõndamoodi, internetis ja mujal oma sallimatust ja viha on laiali laotanud ja niiviisi sattunud kahtlustatavaks tapmises. Mõne kõige raevukama aktivisti või õiguslase tegid need manitsemised ehk isegi vaguramaks, mõnele pidi Holm pidama pikema loengu loominguvabadusest ja kunsti olemusest, kuidas see tõlgendab ja peegeldab ühiskonda, kuidas selle kujundlik laad ja sümbolism eristab seda ajakirjandusest ja Facebook’ist.
Ühtlasi lasi Holm endale „Reaktori“ toimetusest saata – uurimistoimingute läbiviimiseks, mõistagi – ka paar varasemat aastakäiku ja luges neid kabinetis päris hilja õhtuni, sest ta ei olnud kindel, kuidas proua Holm sellesse suhtuks. Aegapidi, aga vääramatult sai prokurör Kaupo Holmist niiviisi ulmefänn ja ta pidi tarvitusele võtma igasuguseid kavaldamisi ja nõkse, et seda oma kolleegide eest varjata.
Ent uurimine oli arenenud edukalt, sest mõrvar oli teinud ühe saatusliku ja rumala vea, mis uurijate tähelepanu tema peale tõmbas. Nimelt oli ta kas enne või pärast tapmist kasutanud peatoimetaja kabineti privaatset väljakäiku ja ei olnud prill-lauda üles tõstnud. DNA-st ainuüksi ei oleks ehk kasu olnud, sest kui tapja oli toimetuse inimene, siis oleks tema DNA kabinetis olnud seletatav. Aga oli üks muu asjaolu...
Kümme päeva pärast mõrva istus „Reaktori“ finantsdirektor Kristjan-Kaarel Sutt prokurör Holmi kabinetis, kes ladus tema ette süütõendid.
„Te olete viimase kuu jooksul saanud ettemaksuna kopsakaid summasid mitmelt koomiksi- ja lauamängufirmalt,“ ütles Holm tõsiselt.
„See ei ole keelatud,“ sõnas Sutt rahulikult. „Minu asi ongi reklaamiostjatega suhelda.“
„Te olete neile andnud lubadusi, et „Reaktor“ muudab profiili. Nüüd on nad närvilised.“
„See on paratamatus, et „Reaktori“ profiil peab muutuma. See on aja ja turu nõue...“
„Ulmefännid tahavad kirjandusajakirja!“ põrutas Holm rangelt. „Me tahame jutte lugeda ja arvustusi ja käsitlusi ja pikki ülevaateid pulp-ulme ajaloost, mitte mingeid lauamänge ja koomiksed!“
„Paljud tahavad lugeda ka lauamängudest ja larpidest,“ kohmas Sutt. „See on suur turg, aga Kingut see ei huvitanud üldse.“
„Kas sellepärast te oletegi salahilju toimetuses õõnestustööd teinud?“
Sutt vaikis mõnda aega ja vastas: „See ei ole minu teada samuti keelatud. Aga kuna te olete nii hoolega nuhkinud, siis jah. „Reaktori“ aeg oli ümber saamas, turg vajab midagi uut ja ma olen sellega vaikselt tegelenud. Mõne ärksama noorema kolleegiga tahtsime me viia „Reaktori“ uuele ja kaasaegsele levelile.“
„Aga enne tuli kõrvaldada vana peatoimetaja, mis? Te olite kõik kavalalt läbi mõelnud. „Erektori“ ümber tõusnud kisa annab tema mainele teie arvates kõva matsu, ja mõrv teeb toimetuse teovõimetuks. Müüginumbrid langevad, sponsorid ei anna enam raha... Ja siis tulete teie, võtate juhtimise üle, toote sisse uued rahavood, ja enne kui ulmefännid midagi aru saavad, olete te turu juba üle ujutanud oma lauamängude, larpide ja koomiksitega.“
„Ulmeäri on karm värk,“ sõnas Sutt. „Fänne on palju ja selles liiguvad suured rahad. Kingu oli konservatiiv. Mul on kahju, et ta tapeti, kõik ja puha, aga mina seda ei teinud.“
„Kus te olite sellel õhtul, kui ta tapeti?“
„Ma olin „Õlleministeeriumis“, väga paljud inimesed nägid mind,“ sõnas Sutt hoogsalt, nagu oleks ta seda küsimust oodanud. „Ulmeühingu regulaarne kokkusaamine. Mul on alibi, kui te teate, mida see sõna tähendab. Ma isegi maksin krediitkaardiga.“
„Teid nähti seal tõesti,“ ütles Holm. „Aga seal on kolm saali ja rahvast oli palju. Te võisite sealt vabalt nii kolmveerand tunniks ära käia.“
„Aga ma ei käinud.“
Holm tõstis siis ühe mapi vahelt välja paberid, mille peal oli palju igasuguseid numbreid ja valemeid, see nägi välja – ja oligi – kohtumeditsiiniline eksperdianalüüs. „Kas te teate, mis see on?“ küsis Holm.
„Ma kardan, et mitte,“ ütles Sutt.
„Keegi oli Roomas Kingu kabinetis urineerinud ja mitu sortsu mööda lasknud. Kindlasti suure ähmiga, sest tal oli üks mõrtsukatöö pooleli. Uriiniproovi järgi on võimalik välja selgitada, kas see on äkki teie DNA. Tänapäeva teadus, teate, see on üks paras ulme.“
„Mulle meenub justkui, et ma päeval tõesti kasutasin Kingu vetsu,“ ühmas Sutt. „Jah, ma olen päris kindel, et ma tegin seda.“
„Päeval?“ küsis Holm ja Sutt noogutas agaralt.
„Aga nüüd, kulla mees, vaadake siia,“ ütles Holm ja tõmbas vildikaga ühele eksperdi sedastusele kollase juti peale.
Sutt vaatas, luges ja tõmbus äkki koolnukahvatuks.
„Just, just,“ sõnas Holm võidukalt. „Teie uriinis sisaldus „Ministri õlu“, mida müüakse Tartus ainult ühes kohas ja see on „Õlleministeerium“ – kus te viibisite alles õhtul ja maksite krediitkaardiga.“
Sutt tahtis midagi öelda, aga ei suutnud. Ta ainult jõllitas tummalt kollasega ületõmmatud numbreid ja tema lõug hakkas tõmblema.
„Kõikide ulmefännide nimel esitan ma teile nüüd süüdistuse Roomas Kingu tapmises!“ kuulutas prokurör Kaupo Holm.
Ja nõnda enam-vähem see lugu oli. „Reaktor“ elas selle tragöödia kenasti üle ja asjad läksid täiesti vastupidi Suti kavatsustele. „Erektorist“ ilmus veel mitu kordustrükki, tellijaid tuli hulganisti juurde, ja sponsoreid ka, kes tahtsid ajakirja selle hädahetkel aidata, ning nii ilukirjanduse kui reklaami maht kasvas ja honorarifond muutus priskemaks.
Ja mõnikord ilmub seal mõni ülevaade lauamängudest ka.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0637)