Tihtipeale on ajakirjanumbri jutud täiesti erinevad, et puudub igasugune seos. Iseenesest ju õige, sest ajakirjanumber pole teema- või valikantoloogia. Märtsikuine Reaktor oli tavanumber kahe teemanumbri vahel, aga juttudel oli siiski teatav ühisosa olemas, kuid sellest lõpus...

Teiko Reili – Pistikaju J-23
Tuleviku megapolis, kõrgtehnoloogia, küber ja vist isegi pisut punk. Taaskord üks lugu sellest, kuidas arenenud maailmas on me praegused probleemid kenasti olemas, et teise vindiga, kuid olemuslikult ikka „seesama vana sara“.
Plusspoolelt, et autoril oli (või suutis ta jätta sellise mulje) pilt üldiselt silme ees, et mina lugejana sain kiirelt sukelduda, sain ka nautida mõnd leidlikku detaili (külmkapi tühjendamine, näiteks).
Miinuspoolelt, et seda kõike on olnud küll ja küll; üldiselt oli selge, et kuhu see jutt läheb ning sinna see ka läks ning autoril ei tulnud pähe lõppu kasvõi mõnd ootamatut jõnksu panna.
Samas on tegu vist debüüdiga, et esimese ilmunud jutu kohta polegi nii..?
6/10

Meelis Ivanov – Eeva
Olme + katastroof. Noh, et kui jutt lühidalt kokku võtta. Kui pisut täpsemalt ja õelamalt, siis olmeosa oli üsna banaalne ja kahjuks ka etteaimatav ning katastroofiosa küll huvitavam, aga samas kuidagi kiretu, et toimus ja toimus. Jah, ma mõistan, et naispeategelasel polnudki antud teada toimuva taustu ja põhjuseid, et mida nägi, seda nägi. Samas, lugejana oli mul sellevõrra ka igavam – noh, et juhtus, et hea teada, aga võõras mure...
Tekst oli suht-koht sile, suisa kiretu... loed ja unustad...
5/10

Arthur Jessen – Elund väljastpoolt meie maailma
Midagi pudenes kosmosest. Algas jama. Leidus ja oli kohal üksik tark teadlane. Tark mees leidis lahenduse. Lõpp.
Stiil on selline bürokraatlik-telegraaflik, et napp, kuiv ja pisut mõtetu. Kõnelevad pead, kes räägivad asju, mis lugejat ei huvita.
Ma saan aru, et debüüt ja seetõttu ei taha nüüd jutukest kristalseks pudruks trampida, seda enam, et tekst tõi meelde ühe muheda komöödiafilmi, kus kõõmašampooniga...
PS! Jutu pealkiri tõi mulle meelde ühe eestikeelse ulmeantoloogia ja ühe vana nalja ning pani mu turtsuma. Lugedes selgus, et mingit riista kosmosest ei saabu ning ma pidin jutu teistkordselt üle lugema, et roppudest ootustest puhtamana või... hinnet see muidugi ei mõjuta.
4/10

Tormi Ariva – Vihma käest räästa alla
Kolmas jutt Lender Maranthe tegemistest ja täpselt samasugune kui kaks eelmist. Alguses saab lugeja portsu nimesid ja mingi rahmeldamise... pisut hiljem hakkab selguma, mis tegelikult toimub ja siis saab jutt otsa.
Tundub, et autor teab, mida ta teeb ja tundub, et autoril on seda maailma rohkem läbi mõeldud, kui tekstist välja paistab. Kuid kõik see kokku on kui suvaline telesarja episood, kus tegelased ja taust tuttavad ning publik saab osa järjekordsest juhtumist. Kahjuks jutu lugejal pole see taust nii tuttav ja tegelastel pole ka liha luudel, nad on pigem siiski n-ö rääkivad pead, kes autori teksti ette vuristavad.
Tormi Ariva kiituseks tuleb öelda, et kõigis kolmes jutus on olnud situatsioone ja ütlemisi, mis teksti kuidagi elavamaks teevad, et midagi justkui on. Kahjuks on seda esialgu suhteliselt vähe.
4/10

J. J. Metsavana – Räägi tasa minuga
Punkar Könt on surnud. Jõi lahustit jne. Jutu tegevus toimub Jõgeva surnukuuris ja varalahkunud Köndi hing püüab uues reaalsuses hakkama saada.
Lugu on suhteliselt hoogne, on lopsakust ja ütlemislusti, aga autorilt, kelle nimi vähemalt viie raamatu kaanel ja kes ka mitu Stalkerit võitnud... et selliselt ootaks midagi rohkemat. Kuigi ajakirjanumbri teistest juttudest soravam, aga kokkuvõttes pigem pettumus. Eks wõrk kannatab kõike...
6/10

Nüüd lõpetuseks siis pisut üldisemat juttu. Lugedes ja lugemisjärgselt jäi mind pisut painama mulje, et ma sain lugejana kätte mingid toorikud või siis lihtsalt pooleliolevad tekstid. Pidevalt kerkisid küsimused: miks autor selle kirjutas, mida tal sellega öelda oli, tahaks ta ise sellist juttu lugeda? Jah, ma saan aru, et debütantide puhul on taolised küsimused liiast, et debütant on juba õnnelik, kui suudab jutu enam-vähem lõpuni viia. Kuid need küsimused pole asjata, neid tuleb mõelda ka algajal. Ma mõistan, et wõrguajakiri elab kirjutajate suurest tahtest ja entusiasmist, aga lugejad tahavad ikkagi elamust saada ning minul selle numbri juttudega elamusi eriti ei olnud. Jah, ma olin võtnud enesele kohustuse ja lugesin need läbi. Võib öelda, et nende kuudega olen ma Reaktoris ka hullemat lugenud, aga olen ka hulga paremat lugenud.
Olgu, ma siin nüüd kritiseerin, aga kas ma oskan positiivset programmi anda. Oskan, kuigi ma eriti originaalne ehk pole. Lugege! Lugege palju! Vaadake, kuidas teised teevad, püüdke aru saada, et mida ja kuidas nad teevad. Ja lugege just jutte, sest te ise kirjutate ju jutte. Ja kindlasti ärge püüdke jutuks vormida meeldivat filmi, telesarja või koomiksit – need on teised asjad, isegi profid komistavad nende teisendamisel kirjanduseks, teie algajatena veel lihtsalt ei oska. Lugege ja õppige täpselt sellestsamast, mida te ise teha tahate. Ja kindlasti lugege ka eesti autorite jutte, sest eesti keelt te tõlkelugudest ei õpi.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0553)