Seersant Stomper koputas rusikaga illuminaatorile ja vaatas aeglaselt järgemööda otsa kolmele reamehele. Mehed astusid kergelt kõheldes lähemale ja põrnitsesid kosmosekauguses nõrgalt helendavat punktikest. Üks meestest sügas neliteist korda tagasi õmmeldud käega lõuaalust habemetüügast. Kolbal tal karvu ei kasvanud.

„Seesama?“ küsis Tank, reameestest kõige pikem ja kõige laiemate õlgadega.

„Jah, saagem tuttavaks, meie missioon. Pariisi Lõbus Maja,“ sõnas Stomper aeglaselt ja koputas uuesti illuminaatorile.

Reamehed kehitasid õlgu. Neil polnud sooja ega külma, millise nimega laevale nad missioonile lähevad. Neid huvitas ainult tavapärane palk, 25 000 standardit.

Stomper torkas instinktiivselt käe püksivärvli vahele ja pigistas õrnalt kandilisi mune.

Tema mehi ei huvitanud, miks nende suguorganid maha võeti ja fusioonpõletis aatomituumadeni lõhustati. Võeti maha, järelikult oli vaja, ütlesid nad. See on osa missioonist. Pole reamehe asi küsimusi esitada. Pealegi tehti neile ju uued ja palju paremad. Sellised, mis ei sügele ja kus ei siba ringi ainsamatki kubemetäid.

„Kas ma räägin teile ülesannetest kohe või hiljem?“

Kolmik ei viitsinud õlgu kehitada.

„Tead ju küll, Boss, me teeme nii, nagu sa ütled. Ajude liigutamine ei ole meie tugevam külg. Räägi siis, kui ise tahad,“ pomises Tank mokaotsast.

„Mina eelistaksin vahetult enne operatsiooni,“ ütles Drawen. „Mul võivad muidu mõned asjad meelest ära minna. Pärast juhtub jälle nagu Endhoffen VI missioonil, kui ma need lapsed elimineerisin, keda me sealt tegelikult ära tooma läksime.“
Stomper noogutas. Ta oli oma kambaga harjunud. Miskipärast arvas ta vahel, et keegi neist ilmutab mingisugustki huvi maailma vastu. Siiamaani polnud seda veel ette tulnud. Tegelikult oleks see võinud juhtuda, kui ta oleks niimoodi käskinud.

Drawen, kirjuta homseks filosoofiline essee paiksuse mõjudest aja kulgemise paradoksis.

Tank, leiuta süsteem, mis teisendaks hüpergravitatsiooni valgusekiiruseks.

Cataschach, esita "Sempre Libera" aaria Traviatast.

Irve sikutas Stomperi niigi laiu lõuapärasid veel rohkem laiali ja paljastas titaanist kunsthammaste rivi. Ta kujutas ette, kuidas Cataschachi kiilas armiline peanupp vaheldumisi soprani ja tenori partiisid esitab. Ei, ei, tal pole vaja, et poistel pea plahvataks. Tal oli vaja, et nad töö kiiresti, tõhusalt ja tagajärgedele mõtlemata ära teeks.

Missiooni sihtpunkt oli vahepeal lähemale nihkunud ja meenutas juba tulemasina mõõtmetega kosmoselaeva. See pöörles aeglaselt ümber telje, nii et igaüks, kes oli kas või mõne kilo-astromiili läbinud, mõistis, et see laev ei ole juhitav.

„Me peame ennast selle kolaka külge dokkima. Ei midagi erilist. Sünkroniseerime pöörlemise ja kinnitume kusagile peakorpuse ja vööri vahelise sildmiku külge.“

Nad tundsid pidurdusjõudude rakendumist. Laeva ei olnud vaja juhtida, neli tuhat andurit tegid oma tööd paremini ükskõik kui osavast inimpiloodist. Stomper surus näo illuminaatori klaasi vastu ja vajutas helenduvatele virtuaalnuppudele seinapaneelil. Illuminaatoril rakendus optika ja suurendas sihtmärgi üles. Stomper suutis eristada laseriga korpusesse uuristatud põlenud servadega tähti. Ta luges kõva häälega meeskonnale ette:

HOORAMAJA
PÕLEGE PÕRGUS, VÄRDJAD
VOORUS VÕI SURM
MATTEUSE EVANGEELIUM 4.11.5
SINA EI PEA MITTE ÜHTE HEITMA MEHEGA, KES EI OLE JUMALA PALGE EES JA LOOJA ARMUS SINUGA IGAVESEKS ÜHEKS LAULATATUD.

„Kas teile ei tundu, et siin viimases on justkui kordus sees, „igaveseks üheks laulatatud“ ja „kuni surm teid lahutab“ on üks ja sama ju?“

Reamehed ei vastanud nii keerukale küsimusele.

„Mis laev see selline on?“ küsis Tank viimaks. Ka Drawen ja Cataschach vahtisid huvitatult illuminaatorist välja. Sellist laeva ei olnud nad kunagi näinud. Asi ei olnud ainult tõeliselt antiikses laeva arhitektuuris, vaid ka puuduvas reaktiivmootori blokis. Selle oli keegi justkui laeva ahtri küljest ära murdnud.

„Surnukoobas?“ küsis Drawen. Niimoodi nimetasid nad laevu, kus meeskond oli hukkunud, ja kus nad kõige vastikumaid ülesandeid täitma pidid. Vastikud olid sellised missioonid mitte sellepärast, et nad pidid pudruks hekseldatud laipade vahel surfama, vaid pigem seetõttu, et nad pidid rohmakaid skafandreid kandma. Laevade sisemus ei olnud nii kogukate tegelaste jaoks disainitud. Pidevalt jäid nad kuskile kinni ja see tekitas tarbetut närvilisust. Nad saatsid parema meelega teise ilma laevatäie poliitilisi mässajaid või vahetuse jao hulluks läinud astrolabori teadlasi.

„Selle laevaga oli viimane kontakt 12 aastat tagasi.“

Mehed noogutasid. Ilmselgelt surnukoobas.

„Aga mis laev see selline ikkagi on?“ küsis Tank uuesti.

Stomper irvitas.

„Te olite alles kursandid ja sitsisite sinise palli peal, kui see laev tegusid tegi. Iga mees pidi siin ära käima, kui ikka õige mees olla tahtis.“

„Sa oled siis olnud siin?“

Siin pidi Stomper valetama. Ta oleks mitmel korral peaaegu käe valgeks saanud. Esimene kord olid nad juba kahe kosmilise ööpäeva kaugusel, kui Marsil plasmareaktor plahvatas ja nad rahulolematuid ohjama suunati. Tol korral oli ta veel regulaararmee kooseisus. Teisel korral olid ionaudid seal halvasti käitunud ja tüdrukud olid ettevaatlikud ega lasknud külalistel dokkida. Nii palju kui Stomper mäletas, hoiti nelja Io baasi kesksüstikut kaks nädalat koos meeskonnaga pantvangis, kuni OuterJupiteri Ühisus andis Io koondbaasile käsu relvad maha panna. Pariisi Lõbus Maja kuulutas Io luna non grataks ja sulges määramata ajaks neile oma teenused.

Kolmandal korral ei leidnud Stomper oma semudega enam Lõbusat Maja päikesesüsteemist üles. Keegi ei leidnud.

„Lollakamat küsimust ei osanud enam esitada, reamees?“ röögatas Stomper nii, et isegi tema universaalsed tapamasinad võpatasid. Mehed arvasid ilmselgelt, et Tank oli kogemata Stomperi mehelikke võimeid solvanud. See oli suur solvang ja võis põhimõtteliselt ka seinale laialimääritud ajudega lõppeda. Samas tundsid ja usaldasid mehed Stomperit.

"Sorry, boss" ühmas Tank mokaotsast.

Stomper rehmas käega.

"Ühesõnaga, Pariisi Lõbus Maja oli omal ajal üle päikesesüsteemi lõbumaja. Pidu käis iga päev ja iga kell, pidevalt seisis kakskümmend laeva jadadokis ja vähemalt teist samapalju hõljus oma järjekorda oodates. Parimatel päevadel oli ühe laeva külastuseks kolm astronoomilist ööpäeva ette nähtud ja tüdrukud pidid maksejõulisi kliente jõuga „tänavale“ tõstma, et teised ka peale saaksid. Loomulikult tahtsid nad vältida jutte, et mõni mees peab tühjade pihkudega tagasi minema. Või, noh, mitte tühjade pihkudega, vaid pigem vastupidi... Nojah, pole oluline. Isegi naised käisid, nii hästi oskasid nad oma tööd. Igatahes mürtsus Pariisi Lõbus Maja mööda päikesesüsteemi ringi, kuni InterSaturni mõjualasse triivis. Keegi ei tea, mis neil arus oli. Kas nad läksid ülbeks, arvestasid midagi valesti, ei hoolinud lihtsalt millestki või mis seal täpsemalt juhtus.

Reverend Pissupi neoevangelistid tõmbasid neile kiirelt sfääri ümber. Räägiti, et üks grupp misjonäre oli laevale läinud, et langenud naised jumala rüppe tagasi meelitada. Kui misjonärid Pissupi emalaeva juurde tagasi jõudsid, avastati, et süstiku juhtimisruumis istusid toolidel meeste riistad..."

"Mida asja!" röögatas Cataschach ja rabas instinktiivselt oma kunstriista järele.

"Jah," jätkas Stomper. "Mehi ennast ei olnud, ainult riistad istusid nagu pisikesed kiilakad päkapikud hiiglaslikel toolidel, punaseks võõbatud huultega tehtud jälg nagu krae ümber ja markeriga naerunägu ette joonistatud, kusjuures olla isegi rihmadega kuidagi viisakalt kinni tõmmatud..."

"Karmid neiukesed," arvas Drawen.

"Neoevangelistid läksid selle peale pöördesse, murdsid laeval mootorid tagant ära, tahtsid Pariisi Maja vastu Neptuuni sodiks lükata, aga tüdrukud tulistasid neid ja nii jäi see laev Neptuuni ja Kuiperi vöö vahelisse gravitatsiooniahelasse aeglaselt hõljuma."

Reameeste suud vajusid ammuli.

"Kuna noil aegadel olid päikesesüsteemis väga turbulentsed ajad, ei olnud kellelgi aega vaatama minna, mis karjast hooradest saanud on ja kui asi neli aastat hiljem rahunes, arvati, et nad on seal üksteist ära õginud."

"Ja mida meie sinna tegema läheme?"

"Seda saate laevas teada. Vahetult enne operatsiooni, nagu ise tahtsite."

Mehed noogutasid ega esitanud rohkem küsimusi.


Koridor paistis käsilampide valgusvihkudes täiesti tühi. Stomper liikus ees, mehed tavapärases katvas asetuses tema järel. Tehisgravitatsiooni seade töötas miinimumrežiimil, nii et nad tundisid ennast kolmandiku võrra kergematena.

"Keegi ei saa ju siin elus olla," kuulis Stomper kõrvus Cataschach ragisevat häält.

Ei saa jah, tahtis Stopmer vastata aga jäi oma lokaalatmosfääri näidikut jõllitama. 154 HRN-i. Peaaegu sama palju kui nende endi süstikus.

"See võib automaatika olla,“ kahistas Cataschach kuularitesse. „Mäletate veel neid poollagunenud elavaid laipu Callisto orbiidil, mida elutagamissüsteem neli kuud elus hoidis. Nad ei suutnud meid pisarsilmi ära tänada, kui me nende elunatukesed lõpuks kustutasime. Isegi neljanda klassi kidastruktuurkuulid läksid neist tapmata läbi, Augeri kiirguse plahvatus oli nende kehad nii hõredaks muutnud. Hea, et Stomperil tuli idee nad hulgikaupa tolmulüüsist avakosmosesse pihustada, muidu oleks me pidanud neid päevade kaupa kokku suruma ja pärast..."

"Vait!" uratas Stomper. "Ajage kiirelt skafandrid maha!"

Mehed ei lasknud seda kaht korda öelda. Umbes viie sekundiga olid skafandrid tavapärase operatsioonimundri vastu vahetatud. Nad ringutasid, täitsid kabuurid relvadega ja liikusid ettevaatlikult edasi.

"Kurat, mulle tundub, et keegi jälgib mind," sosistas Drawen.

"Sulle tundub alati, et keegi jõllitab su ilget lõusta," vastas Tank nii viisakalt, nagu suutis.

"Me peame nende tööruumid üles otsima," lausus Stomper.

Koridori lõpus jäi neile ette kaheksanurkne ruum. Igal tahuka tsentris asetses magnetliuguriga vertikaaluks. Cataschach hindas vilunult mõne sekundi lukumehhanismi ja tulistas kõige lähemal oleva ukse sulgurmehhanismi sodiks. Elektromagnetid kaotasid jõu, uks prantsatas kolakaga vastu põrandat ja kui tolm hajus, astusid mehed hämarasse ruumi.

Muidugi olid nad kõik lõbumajas varem käinud, aga midagi seesugust ei olnud nad varem kohanud.

"Persse," ütles Drawen.

Reamehed vaatasid vilksamisi keskendunult mõtleva Stomperi poole. Ta tõstis aeglaselt parema käe kolm sõrme. See tähendas "tuld mitte avada".

Tuba koosnes erinevatel kõrgustel astangutest. Igal astangul istus kümmekond alasti naist, alates hilisteismelisest ja lõpetades kuldses eas kaunitaridega. Nad silmitsesid naeratades sisenejaid. Stomper astus ettevaatlikult, hetkekski sihtimist katkestamata, lähima naise poole ja lükkas teda õrnalt sõrmega, justkui tahaks kindlaks teha, ega hologrammiga tegemist pole. Tüdruk, või noh, mis tüdruk, kolmekümnendates tõmmu jumega iludus, naaldus pisut tahapoole ja torutas meelalt huuli. Stomper lasi relva õlale rippu ja mudis relvavaba käega õrnalt roosakat nibu. Tüdruk naaldus veelgi tahapoole, lasi jalgadel veidi laiali vajuda. Stomper nägi, mida nägema pidi.

"Stomp, ära jama, see asi ei ole õige," sosistas Drawen ja pühkis laubalt silma nirisevad higipiisad. Stomper tõmbas käe ära ja astus paar sammu tagasi.

"Mu daamid, lubage ennast ja oma sõpru tutvustada. Me oleme Interplanetaarse Konföderatsiooni ametnikud litsentsinumbriga 7395b. Me tulime teie laeva inspekteerima. Lubage meil, palun, oma tööd teha."

Tüdrukud ei reageerinud kuidagimoodi, välja arvatud naeratused, keeltega üle huulte libistamised, pikkade punaste küüntega pikkade blondide, punaste, süsimustade, helepunaste ja isegi roheliste juuste sasimised, õrnalt sõrmeotstega oma keha silitamised ja muu säärane meeste mõtteid ühte suunda triiviv tegevus.

"Ei tea kas nad su jutust aru said?" küsis Tank tuhmilt. „Kas nad meie keelt üldse mõistavad?“

"Ei tea ja pole eriti oluline ka. Me peame nüüd tööle asuma."

"Asume jah, ma tahaks asja kiirelt ühele poole saada." Tank tõstis relva ja tulistas.
Stomper jõudis viimasel hetkel toru üles lükata, valangutriip joonistus seina vaid mõnikümmend sentimeetrit ülalpool kõige kõrgemal istuvate tüdrukute päid.

"Idioot," röögatas Stomper ja virutas Tankile draakonikäpa kuklasse. Reamees vaarus, kuid jäi jalgadele ja vahtis arusaamatu ilmega Stomperile otsa. Stomperit üllatas iga kord Tanki aju plastilisus. Tavaline inimene oleks sellise obaduse peale järgmisel päeval ärganud, kui üldse. Tüdrukud ei reageerinud tulistamisele. Tundus, nagu poleks nad isegi võpatanud.

"Me ei tulnud siia mehitatust kustutama. Reamees, sa astusid praegu käsust üle."

"Sorry, Boss," kogeles Tank ja tõmbas pea õlgade vahele."Nad tekitavad minus kahtlast tunnet."

Stomper ei vastanud. Ta võttis vasaku reie välisküljel astuvast taskukesest neli pakikest ja jagas meeste vahel laiali, nii et üks jäi talle endale.
"Kuulake nüüd tähelepanelikult ja tehke järele. Võtke välja prillid ja pange need endale ette... Nii... Nüüd vaadake ringi. Kas on midagi teisiti? Ei ole? Üks hetk."

Stomper astus lähima tütarlapse juurde ja ulatas käe.

"Kas lubaksite, preili."

Tüdruk asetas käe Stomperi käele ja tõusis. Stomper juhtis neiu õrnalt eemale ja osutas kahele ideaalsele kannikate survest tekkinud vallatule lohukesele. Seal valendasid erineva suuruse ja kujuga plekid.

"Ohhoo, mis asjad need veel on?"

"Vot neid asju me koguma hakkamegi, see ongi meie töö."

Cataschach liigutas prille silmade eest üles ja ette tagasi.

"Me näeme neid lärakaid ainult prillidega."

"Just nimelt."

"Ja kuidas me neid kogume?"

Stomper võttis karbist süstlale sarnaneva, kuid tömbi otsaga seadeldise.

"Sellega. Võtate niimoodi kätte ja surute korraks vastu plekki. Ainult hetkeks. Ja kuulake nüüd. Iga viimane kui plekk siin tuleb niimoodi üle käia. Iga proovi pealt makstakse teile lisaks 100 standardit."

Mehed purskusid laginal naerma. Nii tulusat otsa ei olnud nad oodanud.

"Ja üks asi veel. Tüdrukuid ei näperda enne kui töö tehtud."

"Just nii, Boss."

Stomper märkas, et Drawen kratsib kukalt.

"Oli veel midagi?"

"Aga, Boss, ma lihtsalt niisama huvi pärast küsin. Mis plekid need sellised on?"

"Sperma."

Kolm tundi hiljem oli ruum üle käidud. Paljad plikad ei seganud neid eriti, kui mitte arvestada konstantsest erektsioonist tekitatud pisikest ebamugavust. Drawen ja Tank korjasid proovid ära isegi laest, turnides kõige kõrgemal astangul üksteise kukil.

"Nii, valmis," lausus Cataschach. "Laseme nüüd siit kibekiirelt jalga. Ma tahaks juba oma sadu tuhandeid kulutama hakata, kui ma nüüd ikka enam-vähem õigesti arvutasin."

"Mhmh, tänaseks tõesti aitab aga jalga me siit veel lasta ei saa. Me peame niimoodi kogu laeva üle käima."

Cataschach vilistas endamisi. See tähendas juba... Tal hakkas pea ringi käima. Poolt miljonit? Miljonit?

"Aga enne tuleb laadung ladustada," ütles Stomper. Ta lasi püksid alla, võttis kunstmunandid pihku ja surus süstla vasakul munandil asuvasse avasse. Tüdrukutest käis kahin läbi. Reameestel seevastu vajusid näod pikaks. Stomper arvaski, et meestel võib teatav tõrge tekkida.

"Kas ma pean käsku kordama?"

Käsku ei olnud vaja korrata. Reamehed lasid sammuti püksid alla ja süstisid ennast värskelt korjatud geneetilise materjaliga, mille süstal pärissperma sarnaseks olluseks oli muutnud. See oli imelik. Siiski, mitte palju imelikum, kui mõned teised varem ettetulnud ülesanded.

"Aga Stomper, sa lubasid ju, et peale töö tegemist võime me..." Tank nõksutas puusi.

"Laske aga käia, orikad."

Mehed ei hakanud enam pükse üles sikutama. Tüdrukutel tuli samuti elu sisse. Kolm tüdrukut tõusid istmetelt ja põlvitasid Stomperi ette. Kaks naaldusid kuumade õhetavate kehadega mõlemalt poolt vastu külgi. Üks lähenes eespoolt ja tegi pragunenud jäikadele supersõduri huultele kõrgliiga suudluse. Veel kaks neidu tõusid astangutelt ja asusid sensuaalselt Stomperi kõrvanibude kallale.
Järgnevad tunnid olid meeste elu parimad. Kuna neil olid nüüd tehislikud suguorganid, ei pidanud nad testosterooni juurdevoolu pärast muretsema. Samuti ei pidanud nad ise palju liigutama, enamus tööd tehti nende eest ära, välja arvatud siis, kui nad ise selja sirutamiseks peale ronida ei soovinud. Kõige ägedam oli asja juures see, et neid kemikaale, mis mehe ajus mõnukeskusi kõditavad, oli kõvasti peale keeratud.

Mehed liikusid jalgu järel lohistades oma süstiku poole. Pärast kolme tundi ohjeldamatut lõbutsemist lõpetas Stomper peo ära.

„Ma mõtlesin, et loen kõik korrad ja naised ilusasti üles, aga pärast kahekümne seitsmendat läks järg käest ära,“ kiitles Cataschach. Ega teistel meestel vähem skoori ei olnud. Stompergi tundis, kuidas mitme aasta jagu stressi sai maandatud.

„Ikkagi on huvitav, et miks nad ei rääkinud midagi,“ ütles Drawen. „Ma proovisin mitu korda, aga alati tüdruk naeratas ja võttis selle asemel...“

„Kellele seda kuradi eitede loba vaja on,“ torkas Tank vahele. „Usu mind, ma olen abielus olnud. Mida vähem nad räägivad ja rohkem sind rahuldavad, seda parem.“

„Nagu ühendatud anumad,“ ütles Stomper, kel oli ka üks pikem suhe seljataga.

„Alguses on seksianum pilgeni täis ja jutuvada oma suhteliselt tühi. Kommunikatsioon käib peamiselt teemal, et kas teeme kohe uue ringi või laseme vahele ühe õlle ja suitsu. Siis hakkab vedelik ühest anumast teise voolama, kusjuures tempo kiireneb kogu aeg. Lõpuks saab seksianum vedelikust tühjaks nagu Anaracha kõrb Marsil ja teine anum on ääreni täis nagu Sleeptowni lämmastikulõhangud. Siis saabub lõpp.“

Drawen jäi seisma ja vaatas Stomperile otsa.

„Mis mõttes lõpp?“

„Siis läheb mees kas hulluks, järgmise linnukese juurde, või sureb üldse maha. Muid variante ei ole.“

„Ah, mine sa ka persse.“

„Küsi ükskõik kelle käest.“

Mehed möirgasid naerda. Tuju oli ülevoolav. Üüratu rahahunnik töö eest, mis tavalisele mehele maksaks mitme kuu või poole aasta palga ja see polnud veel kõik.

Laevas oli ruume küllaga ja kui teistes ruumides rohkem uusi libusid ei olegi, saavad nad alati tagasi minna. Neiukestel ei paistnud midagi selle vastu olevat, kui nad sealt mõnel õhtul jälle läbi astuvad. Tundus, nagu ei huvitaks neid üldse, mis asju neli meest nende laevas ajavad.

„Kurat, mind lüpsti nii kuradima tühjaks, et mulle tundub tagasitee pikem,“ ütles Tank.

Stomper seisatas järsult ja vaatas käsivarrele kinnitatud ekraani.

„Me oleme dokkimislüüsist möödas.“

„Ei saa olla. „Lisaaju“ peab katki olema. Siin on ainult üks koridor. Seda mööda me tulime.“

Mehed seisid keset koridori ja uurisid salvestust.

„Skafandrid jäid maha. Me oleks pidanud skafandritest mööda tulema,“ ütles Cataschach.

„Lähme tagasi!“

Minuti pärast seisid nad koha ees, kus teekonnasalvesti järgi pidanuks olema dokkimislüüsi kaheksakihiline lukustusmehhanism. See koht ei erinenud absoluutselt ülejäänud sileda seinaga koridorist.

„Tundub, jah, et salvesti on katki,“ ütles Stomper ja mõtles. Ta ei teadnud, kas minna edasi või pöörata tagasi. Ta ei teadnud isegi, kas nad on eksinud. Teekonna roheline joon näitas nende liikumist astangutega ruumini, seal ringiaskeldamist ja siis juba alguspunktist mööda marssimist.

„Kurat, keegi on siia seinapaneeli ette lükanud,“ ütles Cataschach ja enne kui keegi reageerida jõudis, tulistas valangu seina. Kuulid põrkusid rikošetist ühelt seinalt teisele ja kadusid käänaku taha. Cataschach oli piisavalt vana kala, ta oli arvestanud kuulide lennusuunaga, vältimaks enda ja kaalaste juhuslikku tabamist.

„Kui mu kuulid sellele seinale ühtegi kriimu ei teinud, siis meie oma vahenditega sellest läbi ei saa.“

„Kuidas me nüüd oma süstiku üles leiame?“

Stomper tõstis järsult käe ja meeste jutt vakatas.

„Me läheme tagasi ja küsime neidude käest järele?“

Cataschach lõi peopesaga vastu otsmiku ja kõik vaatasid Draweni poole. Draweni käes hakkasid kõik rääkima. Vaid üks kord oli Stomper näinud, kuidas Drawen ei suutnud ülekuulatavat murda. Murtav oli tookord tema ise. Sel ajal töötasid nad veel konkureerivates osakondades. Sellepärast Stomper Draweni tolleaegse tööandja grupi hävitaski. Ta tahtis seda omamoodi geeniust, keda oli juhuse tahtel kõige isiklikumal moel testinud, endale.



Autor: Tr2gun

Ruum, milles nad just äsja lõbusalt aega olid veetnud oli täiesti tühi. Puudusid tüdrukud ja astangud. Tundus nagu poleks seal ruumis mitte kunagi kedagi viibinud. Kogu interjöör oli steriilne, sile ja hirmuäratav.

„Kurat, nad mängivad meiega mingit mängu,“ ütles Stomper. Ta kalkuleeris külmalt, kuni kristallid tema ajus omadele kohtadele asetusid. Ta oli ikka väga rängalt laeva püsielanikke alahinnanud. Nende seksimaraton oli olnud põrgulikult ohtlik meelelahutus. Hetkel ei suutnud ta aga seda veel suuremasse mustrisse asetada.

„Liigume tagasi,“ andis ta käsu ja pöördus ümber. Samal hetkel eendus siledast seinast veel üks uks ja kukkus avale ette ning imbus piitadesse. Tank haaras õlalt rippuva relva ja sihtis ust.

„Pole mõtet,“ ütles Stomper. „Seda ust sa enam eest ära ei tulista. Nad tahtsidki, et me neid siia tuppa läbi tõmbama tuleksime. Me oleme lõksus.“ Oli aeg strateegiat muuta.

„Hei, lugupeetud daamid,“ hõikas ta suunaga kusagile ülespoole. „Mul oleks tarvis teie kõige kõrgema juhiga midagi olulist arutada.“

Vastust ei tulnud.

„Hea tahte märgiks paneme relvad maha!“

„Boss...“ kogeles Tank. Ta tundis ennast ilma relvadeta ennast natuke liiga kaitsetuna. Nad kõik tundsid.

„Vait! Pange oma relvad ja riided sinna seina äärde.“ Mehed täitsid vastumeelselt käsku ja ajasid samas ruumis juba teist korda püksid maha, kuigi seekord hoopis teisel eesmärgil. Nad läksid diagonaalis relvadest nii kaugele kui võimalik ja näitasid tühje peopesi, lootuses, et keegi neid jälgib.

Uks avanes vastasseinas. Ruumi astus üksteise järel kümmekond naist, kõigil seljas ajaloolise tegumoega militaarriietus ja automaadid õlal edasi tagasi kõlkumas. Stomper tundis esimeses naises ära isiku, keda ta esimesena sõrmega suskis. Ta ei suutnud meenutada, kas oli naisega kümnete ja sadade aktide jooksul vahekorras olnud. Naise ilme oli totaalselt muutunud. Sinna oli ilmunud selline kogus otsusekindlust, et pani Stomperi hetkega naisesse kui võrdsesse suhtuma. Alasti Stomper astus naisele vastu ja ulatas käe.

„Stomper.“

„Ma tean su nime.“

Stomper lasi käel langeda ja ootas kannatlikult, kuni naine teda pealaest jalataldadeni uuris.

„Sina tuled minuga kaasa,“ nähvas pealik. Stomper hakkas riiete poole liikuma.

„Ei. Tuled nii nagu oled. Teised jäävad hetkel siia ja puhkavad pisut jalga.“

Mehed vaatasid küsivalt Stomperi poole, kes noogutas.


Stomper istus pisikeses ruumis otse naise vastas.

„Kas ma peaks kuidagi eriti haavatav olema kui ma alasti olen?“ küsis ta.

Naine pöördus, võttis seinalt pitsilise hommikumantli ja viskas Stomperile. Mees venitas selle raginal lihaseliste õlgade ümber, sidus vöö vaevu keskelt kokku ulatuvate hõlmade ümber ja nägi groteskselt koomiline välja, eriti kui arvestada, et tema mõõtmetelt üle keskmise kunstliige jäi peene siidi vahelt ülbelt välja tolknema.

„Mida sa mu laeval teed?“
„Kogun proove?“

„Ja mida sa hakkad peale 12 aastat vanade spermaplekkidega?“

„Ma ei saa seda niimoodi ühe sõnaga öelda.“

„Mul on aega.“

"Kas ma tohiksin küsida..."

"Ei!" lõikas naine teravalt vahele. "Sa ei küsi, kui ma sulle luba ei anna. Sa vastad täpselt minu küsimustele, ja ma ei hakka eraldi üle toonitama, et ka ausalt. Hakka peale!"

Stomper vaatas uudishimulikult ringi. Ta ei märganud seintel ühtki konarust, ometigi ta teadis, et naist kaitseb rahutukstegevalt tõhus taustajõud. Ettenägemisvõime ja oskus õigel hetkel oma allajäämist tunnistada tegigi temast nii hinnatud palgasõduri.

"Ma saan väga hästi aru, et sinu parimad hoiavad mind praegu kirbul. Üks vale liigutus ja minust saab punane nahast sõel. Sa võid nad rahumeeli kohvi jooma saata, ma ei plaani sind rünnata. Kui te oleks tahtnud, oleks te meid juba ukse peal ära koristanud. Teil on see tehnika päris peensusteni välja timmitud. Mingisugune tehissüsteem pidi täpselt teadma, kuhu läheb valang, kui üks mu poistest sinu tüdrukuid... La... Kogemata... Tulistas. See oli mõne tuhandiksekundi küsimus, et ma siin praegu sinuga nii meeldivalt aega veeta saan."

Naine muigas ja kuulas huviga. Ta andis silmadega märku jätkamiseks.

"Meie süstiku rekvireerisite te kohe, kui me teie laeva sisenesime. Dokkimisava ei ole enam selle koha peal olemas, võib olla ei ole seal enam dokkigi. Ilmselt kasutate te minu süstikut oma laeva mootorina. Te saate juhitavuse tagasi. Kas ma tohin küsimuse esitada?“

„Ei. Alusta nüüd oma lugu. Mida te siin teete?“

„Ma kogun geneetilist materjali.“

„Milleks?“

„Et inimkond päästa. Et sa sellest aru saaksid, peaksin kaugemalt peale hakkama.“

„Hakka.“

„Hüva. Oled midagi kuulnud sellisest asjast nagu HSu8V?“

Naine kortsutas kulmu, sügas kiiresti kukalt ja raputas pead.

„Ei.“

„Aga HSV?“

Stomperi vestluskaaslane ei olnud märganud kaht esitatud küsimust. Võib-olla ei pidanud ta neid üldse küsimusteks.

„Loomulikult. Genitaalherpes. Me oskame seda väga hästi ravida.“

„Kontrolli all hoida, et see „tööd“ ei segaks. Välja ravida seda ei osata. Kunagi arvati, et üheksakümmend viis protsenti inimestest on selle viirusega nakatunud. Nüüd teame, et tegelikult oli algusest peale sada. HSV on tõeline viirustemaailma kamuflaaži meister. Millalgi, mitte rohkem kui üheksa aastat ja mitte vähem kui kuus aastat tagasi muteerus üks agressiivne HSV tüvi HSu8V-ks. See on herpese kuri kaksik. Uue sõbrakese plussiks on, et ta ei anna absoluutselt endast peremeesloomale märku, ühtegi sügelevat kublast ülemistele ega alumistele huultele ei teki. Muutus ka nakatumise laad. Põhimõtteliselt nakatuvad kõik inimesed, kes viirusekandjaga ükskõik millisel moel kokku puutuvad...“

Naine rehmas käega ja Stomper jäi vait.

„Oota! Kas sellega on kogu ülejäänud inimkond nakatunud?“

Stomper noogutas. Naine purskas naerma. Ta tõusis toolilt ja jalutas mitu korda pisikeses ruumis edasi-tagasi.

„Ha-ha-ha! Paras neile idiootidele. Hüva, lase edasi.“

Stomper üritas aru saada kas „need idioodid“ käib kogu ülejäänud inimkonna kohta. Ta loobus ja jätkas.

„Eriline salakavalus peitub pikas peiteajas. Esimesi märke täheldati alles kolm aastat tagasi. Selleks hetkeks oli HSu8V kogu inimkonna üle võtnud. Kõik mehed olid nakatunud. Muidugi ei juhtunud see kohe. Peaaegu aasta läks aega, kuni märgati püstloodis alla kukkuvat noolt sündivuse graafikutel. Nakatunud olid ka spermapangad. See oli isegi külmkonteineritesse pugenud. Ühtäkki ei leidunud kogu päikesesüsteemis enam tilgakestki lapsetegemise juuretist. Isegi teie peaksite mäletama, millised äpardused kloonimisest sündisid, enne kui käed üles tõsteti ja tõdeti, et niisama lihtsalt ikka ühest inimesest uut inimest ei tee. Võib olla oleks mittesugurakust paljundamise tehnoloogia olemas, kui kogu aur ja raha ei oleks mujale kulunud. Inimesed vallutasid teisi planeete, põrutasid üksteist piisavalt tihti ja lapsi sündis pidevalt piisavas koguses peale. Kes veel, kui mitte sina peaks teadma, kui kiimas on üks keskmine kosmosetöötaja.“

Naine irvitas jätkuvalt.

„Okei, ma saan aru kui see kamp risti-rästi panemisega üheksakümne üheksa protsendi ulatuses nakatub, aga ära tule mulle ajama, et kõik on nüüd viimseni tühipaugutajad. Noil aegadel, kui mul siin igasuguseid tähtsaid ninasid käis, lobisesid nad õndsatel hetkedel igasuguseid huvitavaid asju. Robotvanglatest, intergalaktilistest missioonidest ja muust säärasest.“

Stomper noogutas.

„Jah, on mõned üksikud enklaavid, mis on piisavalt kaua eraldatud olnud ja kus leidub elujõulist spermat. Äärealadel rasketes tingimustes asuvad baasid. Seal on mehi väga vähe, vaevalt mõnisada tuleb kokku. Siiski tuleb tunnistada, et jah, natuke on veel alles kihisevat spermat. Seda kasutati meie tegemiseks.“

Stomper ei hakanud luba küsima. Ta tõusis ettevaatlikult püsti, tõstis riista koos munadega lauale, võttis sulepea ja osutas tagumise otsaga näitlikustamiseks erinevatele detailidele.

„Niisugune ta siis on. Saturni orbiidile rajati spetsiaalne jaam, kus kaugjuhitavad robotid meist HSu8V välja rookisid. Esimese asjana saeti munad maha. Meid kiiritati piirini, kus HSu8V suri, aga meie veel napilt mitte. Siis toodi laeva mõnikümmend doosi seemnerakke ja prooviti, kas meie uus varustus töötab. Nädala pärast rasestasin ma sellega ühe HSu8V vaba naise. Rohkem pole me elavaid inimesi kohanud, enne kui teid nägime.“

Naine oli uuesti tõsiseks muutunud ja kuulas huvitatult. Ta katsus asjatundlikult riista, liigutas eesnahka edasi-tagasi ja mudis õrnalt mune.

„Välja näeb küll täpselt nagu päris kui munad kandilised ei oleks. Tunne on ka õige. Kas see tähendab, et teie koledates kandilistes munades peitub mingisugune imetehnoloogia?“

„Siia paigaldatud automaatika äratab ellu ükskõik kui kaua kuivanud sperma ja jagab pärast doose jaopärast välja. Mina ei tea mis see optimaalne arv ühes doosis on. Sinu laevas on aastate jooksul kuivanud valgeid laike niisuguses üüratus koguses, et minu tööandja arvates on võimalik minimaalne sündivus tagada, kuni HSu8V-st jagu saadakse. Kui ei saada, õnnestub vähemalt uued HSu8V vabad enklaavid vastsündinutest alates üles ehitada.

Me peame üles korjama viimasegi geneetilise kübeme, mis Pariisi Lõbusa Maja pardalt leida võib. Meil läks päris hästi kuniks sinu ja sinu hullude tüdrukutega kohtusime. Kui ma nüüd oma lepingut meelde tuletan, siis pidime me materjali kokku korjama ja Saturni orbiidile tagasi pöörduma. Keegi ei arvanud, et te veel elus olete.

Avaldan sulle kogu südamest tunnustust meisterlikult läbiviidud operatsioon eest. Mina ise poleks ka seda paremini teinud.“

Stomper vaikis ja naeratas mokaotsast. Naine tõusis, astus seinal asuva riiuli juurde, võttis karbist sigari ja torkas selle säravalt valgete hammaste vahele. Stomper neelatas, aga endale üht ei küsinud.

„Nii et minu laeva seintele, põrandale ja lakke tulistatud laadungid päästavad nüüd siis inimkonna. Me ei jätnud teid maha laskmata sellepärast, et te omast arust nii ilusad poisid olete ja me keegi pole siin kaksteist aastat meest saanud. Minu laevas on sama probleem. Me ei saa oma ühiskonda taastoota ilma meesteta. Siin ei ole üksteist aastat kedagi sündinud. Me ei osanud spermat väärtustada, sest mehi vooris lõpmatult palju läbi. Pidime vaid parimad palad välja korjama ja siis saime ka veel embrüote pealt vaadata, kellel me sündida laseme.

Kui ma sinu süstikut lähenemas nägin, oli mul kindel plaan teid kiiresti vagaseks teha, aga siis tekkis mõte mõned tüdrukud teie abil kiiresti rasestada. Mul polnud aimugi, et teie, hm, riistad nii väärtuslikud on.

Kuula nüüd hoolikalt. Ma olen valmis sinu ja su tööandjatega lepingu sõlmima. Teie neljakesi jääte siia ja teete mu tüdrukutele tittesid. Me sorteerime paremad endale ja ülejäänud embrüod võime robotsüstikuga minema saata. Poisse ma nagunii ei vaja. Teie sigimisvõime võimaldab toota 600-800 ühikut päevas, üks ühik peab kolm päeva emaüsas viibima. Okei, mõned korrad lasete vahelduseks suhu või kusagile mujale...“

„Ei,“ ütles Stomper vahele. „Sensorid tunnevad vale koha ära ja geneetilist materjali eraldatakse ainult siis, kui suguti on tupes.“

„Seda parem. Mul on siin kaksteist tuhat fertiilset üska. Iga üheksa kosmilise päeva järel saab süstiku välja saata.

Vastu tahan ma raha. Väga palju. Niipalju, et keegi mu tüdrukutest ei peaks projekti lõppedes enam päevagi töötama, kui just ise ei soovi. Muidugi varustust. Kütust. Toitu. Meie varud võimaldavad veel 27 aastat ellu jääda, aga nüüd tahame me luksust. Parimat toitu mida on võimalik nii kaugele tarnida. Nimekirja koostan hiljem.“

Stomper ei pidanud enam vastu ja palus endale sigarit. Naine ulatas selle talle ja pakkus tuld.

„Kuidas jääb, Stomper? Sõlmime lepingu?“

„Me ei tea ju, kas meie kandilistes munades loksuv ollus on piisava kvaliteediga. Kas see on üldse võimeline munarakku viljastama.“

„Teame küll.“

„Kuidas?“

„Ma olen rase.“

Stomper kustutas kiiresti tossava sigari.

„Ära näe vaeva, ega ma 9 kuud last kanda ei kavatse.“

Stomper võttis laualt vanamoodsad tikud ja pani sigarile tule uuesti otsa.

„Ma saan aru, et selle lapse isa on keegi tundmatu, kes kunagi su laeval lõbutsemas käis ja oma laadungi kusagile seina peale tilkuma jättis. Aga kas ma võin vähemalt natukenegi lapse isa olla, sest ta voolas ikkagi välja minu reite vahel rippuvatest munadest.“

Naine naeris pikalt ja kõlavalt.

„Sellisel juhul on lapse isa sina või üks sinu kolmest sõbrast.“

Stomperis kihvatas midagi. See tunne oli juba ununema hakanud. Kursantide koolis, kui talle meeldinud tüdruk ühe vanema kursuse kadetiga pimedas koridorinurgas ennastunustavalt suudles. Kui tema elukaaslane kohvid pakkis ja sõnagi lausumata teise mehe juurde läks ajal, kui tema missioonil viibis. Kas see oli mingit sorti kiivus? Või lausa armukadedus? Ta tundis enda vastas istuvat naist vaevalt mõne tunni. Ta ei teadnud tema nimegi.
„Ma tahaks meie lepingusse ühe lisaklausli juurde kirjutada.“

Naine vaatas küsivalt tema poole.

„Sa ei maga rohkem minu kolme sõbraga ja kui ma töölt koju tulen, pärast 150-200 sinu tüdruku läbi tõmbamist, vaatad sa minu kaisus mõnda tobedat XXI sajandi komöödiaseriaali.“

„Esimene nõudmine ei tule kõne allagi. See on minu laev ja ma lasen ennast panna kellel tahan, kuna tahan ja kus tahan. Kui sa kavatsed mulle midagi ette kirjutama hakata, siis sa oma uhkete kunstmunadega siit ruumist elusalt välja ei astu.“

Stomper kratsis kukalt ja noogutas. Kõike ka ei saa.

„Aga see teine asi.“

Naine naeratas mesimagusalt.

„Seda võin ma isegi kaaluda.“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0623)