SurmSuperluminalil illustratsioon HelgaMess ja SonjaJonnaMoora

Ärkamine pakitses Thora kehas nagu surve alt vabanev gaas vedelikus.

See oli juba kohal, kui tema teadvus vähehaaval midagi märkama hakkas. See oli valmis, pulbitses ja tuikas tuhandete vilkuvate signaaltulukestena keha veel vaevutajutavas avaruses, mis esialgu oli Thora jaoks sama vähe määratletav nagu paagitäis biogeeli.

Peagi hakkasid signaalid koonduma ja täpsustuma, eristusid meeleaistingud ning kehaosad. Reied, õlad, kõht. Tal oli keha ja sellel oli näljast põrisev sisemus, tal oli aurav kõhunahk ja kirvendav seljanahk ja kusagil nende asjade vahel ning ümber oli tema ise. Ja see ise sirutus välja ja tõmbus kokku, püüdes luua tükkidest ammendavat pilti ning teha seejuures vahet, mis kogu selle tundetulva hulgas ei ole tema ise. Tühjaks lastud basseini üsna kõva alus ei kuulunud temale, aga oma selja sellelt eemaldamisega pidi veel ootama. Näljanäpistus oli küll enda oma, aga seda oli lootust hiljem ära muuta. Reied, jalad, õlad, käed ja sõrmed – oma ja võõrandamatu. Lõug, kael, rinnad – ka oma. Ja siis olid seal need kuumad laigud. Thora ei mäletanud, kas krüohommikute külge pidigi käima selline sissejuhatus – midagi üllatavat selles justkui oli –, aga sundida end pingsamalt mälus sobrama oli selgelt liigne piin ja iga krüooniku jaoks paras pühaduseteotus. „Mm!“ nurrus ta selle asemel, sest mis seal salata, see oli palju meeldivam kui enamik teisi ärkamisaistinguid!

Need kuumad laigud libisesid piki tema alasti nahka üles ja alla… Ja üles tagasi ning jälle alla, viivitades kumerustel ning rajades teed õnaruste poole. Thora neelatas kuuldavalt. Mahlad hakkasid liikuma. Krüoärkamisele tüüpiliselt tulitas tema liikmetes veider tühjakslutsutatud soonte äng, mille maharaputamiseks oleks tahtnud kiirelt püsti hüpata ja karjudes ringiratast joosta, aga ta keha ei allunud veel tahtele nii palju, et külgegi keerata. Niisiis lebas ta üha pealetungivate ja üleminevate aistingute voogudes ja ootas, millal seisund normaliseeruma hakkab, püüdes keskenduda meeldivamatele aspektidele.

Aga imelikud soojad laigud, need õrna survega tema nahka pidi ekslevad sametised paipadjad tundusid nii tuttavlikud… Äkitselt pahvatas Thora teadvusse ere sädemevihk – ta taipas, mis asjad need laigud olema pidid. Peopesad! Need olid ju ometi kellegi peopesad! Thorat raputas vastuoluline tunne kui, krüohalvatus veel lahkumata, tulvas tema sooni pidi erutuse tõusulaine ja pressis end igasse perifeersesse poorigi. Mõlemad riivasid tema retseptoreid võrdse ägedusega ja ärgitasid teadvust vastamata küsimustega. Soe, ärkvel mees! Mis mees see on? Miks ta magajaid äratab?

Thora pingutas kõvasti, kuid suutis liigutada vaid üht väikest varvast. Ei jäänud muud üle kui lebada vaikselt ja lasta endaga sündida, mida need peopesad soovisid sündida lasta. Silmad ei töötanud veel. Või siis ei olnud ta suutnudki neid veel avada – sellest oli võimatu aru saada ilma sõrme silma torkamata, aga ükski sõrm ei olnud paraku koostööaldis. Teadvus täitis varmalt tühja koha oma puutumatutest varudest pärit kujutelmadega, nii et roosakaskollases hämus hõljus Thora kohal õhus noor ja kaunis krüoonik, peas suured hingestatud silmad, mille sügavast põhjast hõõgus süvanägemishelk, ja interaktiivsusportide märgutuled veiklesid kutsuvalt. Midagi raskete ja märgade juuksesalkude taolist puudutas korduvalt Thora nägu ja kaela. Ta tundis ennast liikumas, kerkimas ja vajumas, aga mitte päris õigel viisil – teistele kudedele mõjuvate survemuutuste kaudu.

„Hei, oota!“ tahtis ta hüüda ja rögistas kaua kasutamata kurgust välja paar segast silpi. „Ma ei ole veel...“ See kuradi halvatus ei olnud ju üle läinud, tegevus tema ümber tormas aga kiirelt edasi.

Kujutelm mehest ta vaimusilmas muutus, nagu püütaks tema pahameelt leevendada tundmatu kaaslase välimust parandades. Kiiresti vahetus näokuju agressiivsema ja jõusema, siis peenema ning poeetilisema natuuri vastu, juuksed muutusid sinisest neoonroosaks ja kadusid siis hoopis. Aga mäng tema kehaga ei peatunud, kaaslane naeris võimukalt ja ümbritses Thora näo oma suurte soojade pihkudega.

Naise pimedatele silmadele langes tulikuum puhang ja midagi niisket ning pehmet puudutas Thora kõne jaoks veel liiga kohmakat suud, lipsas huulte vahelt läbi, surus hambaread paokile ja tungis hetke pärast otsustavalt edasi. Selles mõttes oli Thora suu igati piisavalt ärkvel ning aistinguvalmis.

Seosetult meenus talle, et „esimesena arenevad välja suu ja soolestik“ õpiüksusest „inimloode ja paljunemisvõimalused“. Ta ehmus, sest tekkinud paralleel osutas täiesti ebasoodsas suunas. Pealegi hakkas võõrkeha tema kurgus pidurdama hapniku ligipääsu ja ürgsed instinktid pääsesid mõjule üle tema paljude uinumiste elukogemuse, mis poleks sellist lisandust kurgus esialgu millekski eriliseks pidanud. Thora kogu tahtejõud purskus skeletilihaste suunas ja järsult paiskas ta end asemelt üles, istukile.

Ta kobas kätega ümberringi, kuid kaaslast ei olnud enam kusagil. Ühtegi sammu, sahinat ega muud heli ei kostnud samuti, mees oleks nagu lihtsalt õhku haihtunud. Thora ei teadnud, kas süüdistada oma alles ärkavaid meeli osalises kurtuses või otsustada, et ta nägi üleüldse hoopis und. Püsti tõustes tasakaalu leidmata libastus Thora, varises oma aluselt maha ja hakkas käsikaudu mingeid orientiire otsima. Kogu ümbrus muutus kiiresti libedaks tema nahalt maha niriseva kaitsva lima jääkidest, nii et ta pigem liugles ja vintskles, kui roomas ringi. Kuldroosasse nähtamatusesse olid tekkinud esimese tumedad ja heledad alad, mille allikaid kätega taga otsides leidis ta kobamisi tee ruumist välja.

Krüokambrite saalid asusid kobaratena iga põhilise ringkoridori ääres, millest hargnes omakorda kujasid laeva teistesse piirkondadesse. Thora jõudis elupiirkonna eesruumi ja tõmbas endale dispenserist kerge ühekordse särgi. See õhuline ja välimuselt kilejas ürp oli mõeldud rohkem sanitaarsetel kaalutlustel kasutamiseks, kui sooja andma ja privaatsust pakkuma, aga ühtlasi oli selles olla kuidagi meeldiv ja turvaline. Thora sasis kätega niisketes jahepunastes juustes ning patsutas mõtlikult sõrmedega oma pruntis huultele. Ta oli valmis kohtumiseks ärkvel inimestega, uute ja vanade tuttavatega. Ta oli valmis tegema selgeks, kes oli teda äratamas käinud ja miks too nii ootamatult oli lahkunud! Thora sisenes puhkealasse ja hakkas kohe sealt teisi ärkvelolijaid otsima, läbides tsoon-tsooni järel. Ruumid olid aga tühjad ja puhtad. Istmete ümbruses ei vedelenud kasutusse võetud esemeid. Seadmetel ei paistnud ooterežiimi märguandeid, need olid kasutusest väljas. Nii imelik kui see ka polnud – ta oli siin üksi. Keegi ei oodanud teda.

Thora ringutas vaevaliselt. Ärkamise pohmelus pani kogu ta sisemuse keerama, kuigi põhilised funktsioonid olid nüüdseks taastunud. Ta vaatas ringi valgetes tühjades ruumides, milles leidus kobaratena erinevaid tegeluskeskusi ja toidudispensereid, mitmeid pehmeid asemeid, porte kuhu ühenduda, medi- ja sanitaarnurgakesi. Tema pähe tormasid mõtted, kus lisaks ta enda minapildile võttis taas kuju ka arusaam põlvkonnalaevast nimega Superluminal, mis, nimest hoolimata, kaugeltki mitte valguskiirusel oma igikauge sihtkoha suunas kihutas, pardal tulevased asunikud. Noh, ja mitte ka just asunikud – Thorat läbisid vastandlike tundmuste pisted, mõeldes, kuidas tema silmad sihtkohta ju ei näegi, selleks pidid elama ja surema ja sündima veel mitmed uued põlved. Sihtkoha ilmkaugus tundus ühtäkki nii hoomamatu, see tundus koormav ja masendav, see tundus külm nagu mõne suure planeedi akusid-jäätav vari. Katkeva häälega nimetas ta laeva nime valjusti, et vähemalt keegi temaga rääkima hakkaks.

„Thora 1.4.2.12.5 Huweljik-Ricksten, kuulen teid,“ vastas Superluminali meeldiv tehishääl viivituseta.

„Kutsu mind lihtsalt Thoraks,“ soovitas Thora, mõeldes mõrult, kui vähe on sellises harva ja kordamööda ärkvel viibivate inimeste mikroühiskonnas vaja isikute eristamiseks kogu põlvnemisliini rõhutada. „Kuidas meil läheb?“

„Reis kulgeb stabiilselt, sihtpunkt pole märkimisväärselt lähemal võrreldes teie viimase ärkamisega, plaanilise ärkamiseni oleks aega jäänud viis standardaastat, aga muretsemiseks pole samuti põhjust, süsteemid toimivad laitmatult. Meeldivat spontaanset krüopausi, Thora!“

„Nagu alati, SL, ütled sa kõike ja eimidagi,“ turtsatas Thora, mõeldes pahaselt, et nende laeva suhtlemisüksuse näol on neil tegu üsna vähejutuka lihtversiooniga.

Thora kehitas õlgu ning jätkas retke puhkealadel, nüüd juba võideldes tüüpilise kõikuva kehatemperatuuriga. Tal oli paha olla ja kuigi nälg sundis teda süüa otsima, ei tundunud ükski neist funktsionaaltoidupaladest talle ei jõukohane ega isuäratav. Joonud veidi stabiliseerimislahust ja vaadanud pisut ringi, otsustas ta, et ilma ühtegi suhtlemisaldist kaaslaevnikku leidmata tasub samahästi ka kohe tagasi krüomagama minna. Jalgu järel vedades lohistas ta end oma põhiaadressile ühes kobarpalatitest. Põranda ja aluse olid hooldurid juba puhtaks teinud.

„Ka spontaanselt alanud krüopausi kestust soovitatakse hoida optimaalsena,“ hakkas aga SL temaga kohe vaidlema, kui ta püüdis oma mahutisse ronida. „Olenevalt individuaalsetest eripäradest minimaalselt 14-36 standardööpäeva kuni stabiliseerumiseni on ette nähtud veeta normainevahetuse tingimustes, soovitavalt kauem. Tulenevalt krüostaasi tüüpmõjudest ajutegevusele on mõistlik käsitleda füsioloogilist ning vaimset seisundit nagu sügavat unedeprivatsiooni…“

„Keri kuradile, SL, kas ma just ei maganud mõned head aastad jutti,“ ohkis Thora vaevukuuldavalt, sest teda oli tabanud ärkamispohmeluse teine, rängem laine.

„Unedeprivatsiooni,“ jätkas SL häirimatult, „mida tuleks korrigeerida normaalse une- ja ärkveloleku režiimi, rehabiliteeriva treeningu, mäluteraapia ning spetsiaalse toitumisega, alles seejärel on mõistlik siirduda tagasi krüouinakusse.“

Thoral oli üha kehvem olla ning püüdes Superluminali targutusi ignoreerida, viskas ta lihtsalt oma alusele pikali. „Ma enam ei suuda kujutleda ennast kuhugile minemas, no anna andeks!“ Thora öögatas paar korda valjusti.

„Ka seedetraktis töödeldav toit tuleb enne krüostaasi sisenemist eemaldada,“ kommenteeris SL kiretult.

„Ma jõin ainult stabivett, ausõna!“

„Soovitan lisaküsimustega pöörduda medikompeksi,“ vastas SL.

Thora hakkas vaikselt vanduma ja üritas käskida automaatikal end siiski krüounne viia. Ta surus selga, randmeid ja jalalabasid vastavatesse õnarustesse, et portide leidmine kulgeks veelgi sujuvamalt kui muidu, ning üha kordas unekäsklusi.

„Krüosüsteemi käivitumine isikule Thora 1.4.2.12.5 Huweljik-Ricksten on olekus „peatatud“, ilma mõjuva meditsiinilise näidustuseta krüotoiminguid ei käivitata,“ teatas SL resoluutselt.

„Sa oled nõme!“ vihastas Thora, andis tulutule võitlusele alla ja tõmbus õnnetult kerra. Käivitamata mahutis oli külm ja paha, kuid puhkemoodulisse tagasi minema hakata tõesti ei jaksanud. Thora lõdises ja veeretas peas musti mõtteid, kuni roiutavad hüpnagoogsed nägemused päästsid ta suurema iivelduse käest. Kehateadlike aistingute vallast triivis ta kiirgavasse pakasesse. See oli tasane jääplaneet kusagilt tema õpitud mälestuste sügavusest, taevas rippumas sinakas kauge päike ja mõned pisikuud, üks suur lähitaevakeha. Üle kõva lumekooriku ilmusid roosad hanejalakesed, mis paterdasid puuderjat pinnakihti laiali pihustades kiiresti tema poole, tema jalga pidi üles, üle puusa, üle külje - ta lausa tundis nende nahkset niisket puudutust, mida sellise külmaga ega ammugi läbi riiete poleks pidanud tegelikult tundma – aga mis sellest, see oli meeldiv, teretulnud puudutus!

Õhku ahmides tajus Thora, kuidas temas puhkes värske ja rõõmus erutus. Ta vaevatud kehas, kõhust allpool süttis hõõguv tuum ja hakkas tasakesi tuksuma. Ta tahtis käed avali sirutada – aga ei suutnud seda teha, nagu oleks paisatud tagasi krüohalvatusse. Ta ehmus. Pehmed jalakesed olid asendunud millegi suure ja rõhuvaga, mis hoidis teda maas ja surus ta rinnale, nii et hing jäi kinni. Thora ei suutnud liigutada varbaotsagi, kuid piilus laugude vahelt. Ta ei maganud enam. Ta asus mahutis. Keegi, keda ta hästi ei näinud või kes läbi pisarais ripsmete tundus olevat tehtud voolavast elavhõbedast, lasus raskelt tema peal ja puhus näkku midagi palava, lõhnatu hingeõhu taolist. Kostis naer, mitte just ebameeldiv, aga kuna ränk koorem Thora rinnal takistas juba vägagi hingamist – silme ette hõljusid mustad rõngad – siis see vähenegi eufooria lahtus ta soontest, tal hakkas hirm ja suure jõupingutusega põtkas ta kõigest jõust…

„Mida kuradit!“ hingeldas Thora, istuli ja jälle üksi oma mahutis. „SL!“

„Thora,“ vastas tehishääl kohe.

„Kes siin käis? Kas mõni minu pausikaaslastest on ärkvel ja teeb minuga lolli nalja või?“

„Te viibisite normaalunes, aga unefaasi me tavaolukorras väljaspool krüostaasi ei skaneeri,“ informeeris SL rahulikult.

„Aga kes on ärkvel? Mõni mu sõber? Võõras? Üldse keegi?“

„Inimesi peale teie ärkvelolekus ei viibi,“ ütles SL. „Tehniliselt on ärkvel ainult keerulisem laevafauna paljudes sektsioonides. Kas loetlen?“

„Jätta,“ porises Thora. „Ma oravakesi ja jäneseid tõesti ei mõelnud praegu.“

„Soovitan edasine krüopaus veeta puhkemoodulis, kus on inimpsüühika ja füsioloogia jaoks ette nähtud optimaalsed tingimused,“ jätkas SL, kuigi Thora oligi komberdamisi juba minema hakanud.

„Ma tean, tean,“ vastas ta, „kõik krüoonikud käivad korralisel pausil oma REM-tsükleid läbi magamas, et ajutegevus normaliseeruks ja nõnda edasi ja nõnda tagasi, ning see sassis meeleolu ja pudisev mälu ja kõik muu on mul sellest, et ma olin paha laps.“ Ta mossitas. „Aga ma nägin halba und.“

„Esimesed norm-uned ei saagi olla meeldivad,“ ütles SL lohutavalt. „Sinna võib ekselda ükskõik milline settimata õpitrauma ja samuti ärkamisajal genereeritud käsitlus vahepealsest mälestusteta ärkvelolekulähedasest, kuid teadveloleku-puudusega ajaperioodist.“

Thora lontsis kühmus õlgadega otse puhkekeskusse, haaras endale veel ühe stabiliseerimisjoogi ja laadis lebolas alla mõned õpiüksused. Muljeid, vaja oli uusi muljeid hankida! Ta lebas veidi aega õpiüksusi teadvustades, aga väsis juba esimese juures nii ära, et sööma lontsis juba praktiliselt kinnisilmi. „Veidi tahket toitu peaks kõik ära parandama,“ oli ta jätkuvalt lootusrikas ja kolis valitud paladega tagasi lebolasse. Keha vähemalt tundis end märksa paremini kui äsja, kadunud olid värinad ja valupisted, toit püsis sees. Thora jäi magama kergete meditatiivsete helide saatel, lootuses oma krüopohmaka järellainetusi veidi vaos hoida.

Paraku – ja vähemalt tema enese arvates praktiliselt kohe pärast silmade sulgemist – algas pihta järjekordne erootiline unenägu, seekord suurest karvasest mänguasjast. Ehmunult ärkas ta aga otsemaid karukaisutusse, suutmata taaskord sõrmeotsagi liigutada. Elukas mõmises lõbusalt, ärgitavalt, ja selle villak õõtsus ta alakeha kohal justkui maandumiskohta otsides. Thora keskendus kõvasti, kogu jõust, et saavutada kuidagi kontroll oma lihaste üle, ja tundis, kuidas tahtejõu kriginat võinuks peaaegu kuulda, enne kui suutis püsti hüpata. „No kurat! See polnud ju isegi kuidagi seksikas enam!“ röögatas ta. Aga ruumis polnud peale tema kedagi näha ega kellegi peale karjuda. Vihaselt marssis ta puhkekompleksist välja.

Parim, mis sellises olukorras teha võinuks, oli „panna sulama“ üks oma varasem pausikaaslane, kellega Thora omameelest oli kokku leppinu ka järgmise korralise krüopausi. Ehkki – kuramuse mälu – kas leppis või ikkagi ei leppinud? Ta lootis, et polnud eksinud või vähemalt, et sõber on ta otsuse üle rõõmus. Nende kõigi elu laevas oli pikk nagu veerand igavikku, aga hekseldatud lühikesteks ärkvelolekujuppideks, millest nad üritasid tekitada ühiseid mälestusi sõpradega, keda oli vahepeal õnnestunud välja valida. Kui nüüd tema vananeb siin mõnda aega omapäi, võiks mõned selle üle isegi solvuda.

Kuni sõbra ärkamiseni võttis ta ühe õpiühiku. Rohkem ei julgenud, et mitte üle pingutada. Niigi kumises pea esimestest ühikutest ja ka unenägude värskest laadungist nagu oleks ta kogemata kukkunud muusikamoodulisse – kõik värsked kontseptsioonid kajasid, helisesid ja sumisesid seletamatutel põhjustel kuuldavalt.

Lõpuks saabus koridorisügavikest läbimärg ja mossis Dracien, tumedad juuksed ripakil ja selg kühmus. Noormees oli pahur ja nägi välja just niisama halb kui tema enesetunde kohta oletada võiski. Ta kondisevõitu liikmed tudisesid kergelt ja ta hoidis ukseservast kinni. Kollase-punasekirjud laigud nahal reetsid puudulikku vereringet. Ta haigutas obsessiivselt. Thora kargas püsti ja püüdis Dracieni lebolasse talutada, kuni SL tervitas uut ärkajat oma tavapäraste teadetega reisi stabiilsest hetkeolukorrast. Thora muretses sõbrale süüa, valis talle rahustavat audiomassaaži lebamisalusele ja puges kaissu. Dracien ei paistnud äratamise üle pahane, aga jutukusega ka ei hiilanud.

„Sa näed halb välja, aga küll see üle läheb,“ arvas naine. „Mina nägin ka.“

„Miks me üleval oleme?“ tahtis mees teada. Toitu silmitsedes väänutas ta nägu ja valis targu lihtsalt joogi.

„Ma ärkasin... SL ütleb, et spontaanselt. Algul arvasin, et sina tulid, et sina panid mu sulama.“

„Kui üldse, siis unes,“ haigutas Dracien leebelt ja sasis kohmakalt naise juukseid. Ta tundus sõbralik, aga jäi kuidagi kaugeks ja kargeks.

„Krüoonikud ei näe unenägusid,“ tõdes Thora. „Siin vahepeal, siin me näeme.“

„Tegin ju nalja!“ protesteeris Dracien, oiatas siis ja krimpsutas nägu mingi valupiste peale, mis teda oli tabanud.

„Anna andeks,“ vabandas Thora ning mõttes siunas end tühmuse eest – Dracien oli luuleline, aga vast-ärgnud, ta polnud õieti veel kujundlikult väljenduma hakanudki, kui Thora juba komistas tema lausetes sõnasõnalist mõtet otsides. „Samas. Aga mida see teadvus siis teeb pikki aastaid, kui ta ei saa oma tavaliste mängukannide ligi ja isegi unenäod on ära võetud?“ küsis ta veidi aja pärast süngelt. „Kogub halbadeks üllatusteks vahetult ärkamisjärgsesse aega.“

Dracien kergitas pead, vaatas Thorale korralikult otsa, ohkas sõnatult ja toetas pea tagasi alusele.

Thora heitis pilgu üle sõbra väljasirutatud keha, mis lebas oliivikarva naha tahenedes kinniliimumata ürbi hõlmade vahel nende pehmel alusel. „Aeg on sul ka mahlad käima lüüa,“ arvas ta nurruvalt, hoolimata oma pooleldi liiga asjalikust ja pragmaatilisest tujust. Õrritavalt silitas ta sõbra rinda ja maandus uurivalt rangluulohus. Küll see tuju ka kohe kohe paremaks läheb.

„Ma tahan seda lakkuda,“ ütles ta, „kuni siin ei ole enam jälgegi krüogeeli ja kogu su nahka katavad minu värsked feromoonid!“ Ta nuusutas sügavalt mehe kaelaõnarust.

Dracien vahtis pärani silmil lakke, kuid ta suunurgas mängles väike ootusärev naeratus. Thora sirutas käe rändama üle ikka veel alasti mehe ja lausus sosinal: „Mugav on olla ärkvel vaid kahekesi!“

Mees ilmutas huvi ning vastas ta suudlustele, nende käsivarred põimusid ühte.

Thora lükkas seljast oma ihukatte ja sättis end kõhuli mehe kehale, tunnetades oma pehmuse vastas teise keha kondisemaid lohke ja muhke. Kaks kõhtu teineteise vastas olles, kui armsalt õõtsuv tunne!

Pisut aega nautis Thora seda vaikides. Dracien embas teda ja liikus suudlustega mööda kumbagi õlga, ohkas äkki närviliselt, naeratas ja surus Thora kuidagi rahustavalt kaissu.

Thora niheles prooviks ja märkas, et tema reite vastas ei olnud enam tunda mehe äsja tekkinud erutust.

Dracien köhatas.

„Ee,“ alustas Thora, aga ei tahtnud kuidagi arvustavalt kõlada ja takerdus kohe. „Ma arvasin, et juba võib,“ lisas ta lõpuks kohmakalt. Dracien heitis talle terava pilgu ja ütles haavunud toonil: „No sa ärkasid ka juba mõnda aega tagasi, kas pole?“

„Oi ei,“ ehmatas Thora, „ma ei mõelnud seda üldse halvustavalt... Või... See... Tjah,“ jutt kõlas mida edasi, seda nõmedamalt, nii et Thora oleks tahtnud endale rusikad meelekohale vajutada ja hambaid krigistada. Ta langetas pea mehe rinnale ja lebas seal vaikides, häbenedes. Mehe süda tuksus kuuldavalt, kiiresti, rahutult. Oli kahju ja kuidagi piinlik oma pealetükkivuse pärast, teisele meelehärmi valmistamise pärast, mõistmatu olemise pärast. Sedamööda, kuidas krüoärkamisest alles vaevades mees kurnatusele alla vandus ja vähehaaval normaalse une rüppe suikus, tajus Thora end üha enam ärkvel olevat ja tõelise võõrkehana sellel soojal rinnal pikutavat. Ta silmad püsisid pärani mingisuguse vaimse väsimuse painel, nii et mõne aja pärast otsustas ta tasakesi eemalduda ja Dracien omaette tema unetsükleid lappima jätta.

Ta hiilis minema. Kaugemal lasi veel ühe personaalselt kohandatud õpiühiku endale valmis panna ja võttis väikese eine. Seejärel hakkas ta hajameelselt mööda puhkekeskust ning lähimaid laeva osi hulkuma, vaimselt keskendudes toimivale õpiühikule, tahtmata siiski seda aega füüsiliselt veeta tema meelest pisut nürimeelses treeningseadmes. Jalad kandsid teda läbi rõngaskoridori mööda erinevatest hämaratest ruumidest, kus kaitsekatete all pikutasid lugematud reisijad erinevatest vanuserühmadest, vaheldumisi ruumidega, milles asusid toetava ökosüsteemi krüostaasitud või aktiivsed üksused. Mõned asetatud iidselt Maalt pärit kooslustena, mõned mitmesugustesse uudislahendustesse komplekteerituna.

SurmSuperluminalil illustratsioon HelgaMess ja SonjaJonnaMoora

Autorid: Helga Mess ja Sonja Jonna Moora

Mingil hetkel kõndis ta läbi ühe kobarpalati, mille krüoasemed olid kõik inaktiivsed. „Ilmselt mingi kogus varuseadmeid on meil siin võimalikeks ettenägematuteks fluktuatsioonideks sisse arvutatud,“ sedastas ta hajameelselt ning oleks sealsamas selle väheolulise olmeinfo õppiüksust mäludes kohe unustanud, kui ta pilgu alla poleks sattunud läbi ühe „varuseadme“ katete paistev inimkeha, õieti selle hale jäänus. Thora jäi seisma ja silmitses terasemalt.

Krüoonik lebas rõhtsal alusel, pea pisut allapoole nagu kombeks, aga tühjas, ilma kaitsegeelita konteineris, enamjaolt lahtiselt ripendavate ühendusotsikute vahel, mitmed hajali laigud geelijääki nahale kuivanud. Suuümbruses oli kristalliliseks tahkunud kunagisest hingeõhust härmatis, hambad irevil ja silmad pahupidi. Selgelt mitte enam elus, ehkki silmanähtavalt jaheolekus. Alus hoidis külma, aga mitte elutagamissüsteeme.

„SL,“ karjatas Thora rabatult. „Mis meil siin lahti on?“

„Ruumis, kust päring saabus, on elutegevus peatatud,“ vastas SL kiretult.

„Mis mõttes peatatud,“ ei saanud Thora aru. „Kas nad on surnud?“ Ta tormas ühe aluse juurest teise juurde ja tuvastas järjest uusi samasugusel viisil ladustatud krüoonikulaipu, pooled neist mingil grotesksel viisil väänatud, mõned aga üsna vagusad.

„Järjestikkused spontaansed väljalülitamised,“ kommenteeris SL samasuguse häälega, nagu oleks teatanud reisi laabumisest viperusteta. „Iseeneslik krüopaus, millele järgnes elutegevuse lakkamine.“

„Misasja, automaatika läks rikki või?“ küsis Thora uskumatult. Ta meeltes tõusis kurjakuulutavalt esile fakt, et ka tema ärkamist oli SL nimetanud spontaanseks krüopausiks.

„Plaaniväline krüopaus käivitatakse erakorraliselt, kui sensorid tuvastavad ajutöös teadveloeku markerid,“ selgitas SL, „et vältida ohtusid psüühikale. Plaanivälise krüopausi põhjused ei tarvitse olla sarnased.“

„Aga tulla teadvusele, hoolimata uinutitest? Kuidas see saab võimalik olla?“

„Ajuprotsessid varieeruvad suuresti. Peame valmis olema ka individuaalseteks erinevusteks, mis väljuvad sobitatud ennustuslikust skeemist,“ vastas SL.

„Ja siis nad ärkasid, ja seejärel – lihtsalt surid?“ pomises Thora jahmunult. „Kas neid kuidagi taaskäivitada siis ei saanud või,“ habises ta omaette, suutmta ühtäkki meenutada, mida ta oli kuulnud selle kohta, kuidas Superluminali pardal oli kavandatud iga põlvkonna ärapeetud kehade utiliseerimine.

„Ettenähtud kontrollaja piires tagatakse kunstlik ainevahetus, selle möödumisel käivitub viitaeg, mille jooksul keha säilitamisel takistatakse laguprotsesse ja tagastamist süsteemi aineringesse,“ vastas SL nagu mõtteid lugedes.

„Aga mis ikkagi saab olla põhjuseks...“ murdis Thora käsi, kuni äkitselt meenus talle õpiühik inimkonna ajaloost ja elukorraldusest ammuse koduplaneedi pinnal. „SL, oi ei, SL, kas see on meil siin mingisugune bioprobleem, mingi epideemia?“ Ta taganes ukse poole, kattes vaistlikult käeseljaga suu, kuigi seesuguse taudi korral poleks sellest abinõust nüüd enam ilmselt erilist kasu olnud.

„Teadaolevaid koosluseomaseid parasitismipuhanguid pole tuvastatud, pärandkooslused on stabiliseeritud, ristsaastumise ohud on minimeeritud. Juhtumi klass: senitundmatu haigusvektor. Uurimise staatus: lahendamata. Hukkunute füsioloogilised näidud enne ja pärast juhtumeid on normipärased, hälbimusprotsent minimaalne, hälbimustes sarnaseid mustreid pole tuvastatud, ainevahetusjäägid stabiilsed.“

„Aga miks nad siis ometi ära surid?“ halises Thora.

„Ajutegevuse lakkamine energiakriisi tagajärjel,“ vastas SL rahuliku, leebelt voolava tehishäälega nagu alati.

„Mhh,“ oli Thora sõnatu. „Mida, aku sai tühjaks või?“

„Süsteemisisene järsk energiakadu, põhjus teadmata.“

„Ja kõik nad lülitusid lihtsalt välja?“

„Ajutegevuse lakkamine energiakriisi tagajärjel“, kordas SL.

Jäine hirm haaras Thora endasse, ta tundis end ääretult väikese ja paljana seismas mõõtmatu ulgukosmose külma pilgu raskuse all lihtsalt ühel naeruväärselt kipakal kaugasunduslaeval. Peaaegu ihuüksi keset lugematuid krüostaase ja, nagu tuli välja, ka laibakaste.

„Appi, surm on lahti!“ tundis tema aju kõige ürgsem osa ära sõnadeta, keele-eelse tõe ja sundis teda tulistvalu jooksu pistma nagu iidse koopainimese, keda on asunud piirama näljane mõõkhambuline metskits või mõni suisa seletamatu ja ülinakkav õudus ürgsest metsapimedusest. Ta jooksis komistades, libisedes ja mitu korda ära eksides ainsas suunas, kuhu siin laevas üldse mõtet joosta oli – puhkemooduli poole, elus ja krüopausis Teise Inimese poole, ära nende kahtlaste laipade ja kosmilise üksinduse juurest.

Dracieni leidis ta poolärkvel – ilmselt oli tüüpiline pohmelus ajanud tolle vaevu mõnekümne minuti pärast üles endale midagi tasakaalustavat otsima. Thora maandus talle otse kaenlasse ning jäi lõdisedes ja plagisevate hammastega sooja embusse istuma, vaevu suutes mitte nutma puhkeda pelgalt kergendustunde pärast teist veel elusana näha.

„No-noh,“ lohutas Dracien pisut hämmastunult. Tema tuju oli oluliselt paranenud, kuid ta ikka veel kahvatus näos peegeldus ehm Thora käitumise pärast. „Mis nüüd, mis juhtus?“

Tora kirjeldas värisedes oma leidu ning jälgis murelikult krimpsu tõmbuvat kulmu Dracieni niigi tõsises näos.

Nad võtsid endale pisut süüa ja, suutmata millestki muust mõelda, veetsid vahel poolunne vajudes ja üles võpatades peaaegu terve standardöö, püüdes välja nuputada, mis haigusega võiks olla tegu ning mispärast Superluminal seda siiski diagnoosida ei suuda.

„Tal ei läinud ju ometi midagi sassi biosüsteemides pärast kõiki neid aastakümneid! Kas... Kas avakosmosest saaks sisse pääseda midagi piisavalt elusat, et meid rünnata, aga nii väikest, et laev seda üles ei leia?“ mõtiskles Thora. „Midagi nii võõrast, mida ta veel karta ei oska, midagi uut ja nakkavat?“

Dracien kratsis kõrva. „Aga kui SL arvab, et tegu on ajukeemilise rikkega, küllap tal on selleks põhjust, usun, et nii ongi.“

„Siis see ei peaks esinema nii korrapäraselt, et terve ruum on korraga sama häire saanud. Justkui oleks nende voolikutesse mõni mürk sisse imbunud.“

„Ei,“ arvas Dracien. „Ainete jäägid oleks SL kohe üles tunnistanud. Ja kiirguse, mõne kitsa, ühte kambrit tabanud osakestevoo.“ Ta võttis mitu janust sõõmu oma stabilisatsioonipudelist ja kehitas siis õlgu: „Võib-olla nad nägid ühte ja sama und?“

„Krüounes ei ole unenägusid,“ tuletas Thora meelde ja hammustas siis kiiresti huulde – ahjaa, väljendid. „Äkki see siiski on haigus? Äkki see on parasiit?“ Aga nad olid juba tüdinenud Superluminali käest küsimast, kas laeval on äkki ikka midagi korrast ära. Kõik oli nii suurepäraselt stabiilne!

„Aga sina nägid und, sa ütlesid?“ pöördus Dracien tagasi eelmise teema juurde.

„Nägin und pärast, siis kui ma juba ärkasin,“ vastas Thora. „Sa mõtled luupainajat, aga see ei ole unenägu, see on lihtsalt halvatus peamiselt.“

„Ärkvelolek ja teadvelolek on kaks iseasja, mõlemad suurepärased ja toredad,“ ütles Dracien ja tegi Thorale pika lepitava pai. „Ja mõlemad on keerulised ja võivad tuksi minna. Mõnikord aju lihtsalt ei ärka pärast krüound, üldse. Lihtsalt ei käivitu enam. On selline peaaegu korras aparaat, aga ei teadvustu.“

„Ma ei suuda ikkagi leppida sellega, et toatäis inimesi läks „lihtsalt rikki“. Siin peab mingisugune haigus peidus olema!“

Väsinuna, murelikuna surus Thora end vastu Dracieni, kelle näost paistis, et tollel on ikka veel habras olla. Mees sirutas käe järjekordse lonksu tasakaalustusjoogi järele, kuigi oleks pidanud juba olema üle läinud tahkema toidu peale.

„Lõpeta parem sina see stabiluristamine ära, see hakkab varsti sinust sirgelt läbi voolama,“ arvas Thora, ja lisas siis otsustavalt: „Meil mõlemal on vaja lihtsalt mõtteid mujale juhtida!“

„Jaah,“ vastas Dracien, näost kergelt rohekas, ebalevalt.

„Aga ma tahan sind. Ma ajasin su üles ju põhjusega. Sa oled minu kalleim pausikaaslane, ma ajan alati sinu esimesena üles, isegi kui me suurema kambaga kokku lepime. Ma tahan sind enne teisi, omaette.“

Dracien naeris ja suudles naise mõlemat põske, seejärel huuli. Ta keha tõmbus pingule, see huvitus, sel tuli midagi meelde.

Thora lükkas käed läbi mustade juuksesalkude, mis olid siin-seal kaaslase õlgadele kleepunud. „Sa vajaksid pesu,“ ütles ta armastavalt.

„Kas ma lähen käin ära,“ pakkus mees naerdes, „või siis sina lubasid selle ju ära korraldada?“

Thora ampsas huultega pehmeid suutäisi mehe lõuajoonel. „Mmm,“ kommenteeris ta.

Dracien rullis end siidisel alusel külili, silitades peopesaga üle naise kahkjaskuldse, kerges musklis õlavarre, mille ümar, sulnis pehmus jäi alla ainult Thora enda rinnakumerusele. Mees puudutas uurivalt iga kaart ja kurvi, lisades siia-sinna põgusa suudluse. Naine hingas vaevukuuldavalt läbi avatud huulte, pea kergelt kuklas. Just selleks olid nad ärganud! Just sellised on õiged, tervislikud muljed krüopausis ajule!

Mees oli seda samuti oodanud. Ta janunes naise järele, ta viskus naise kohale ning veerles koos temaga kirglikus põimingus, huuled huultel ja igal pool mujal kuhu küündisid, maitstes kõike, hingates kõike. Nad tahtsid üheks saada ja maailmade avaruse korraks väljapoole jätta. Just siin, Universumi teadaolevas keskpunktis teel eikuskilt eikuhugi, sellel kipakal helkival tolmukübemesuurusel laeval pidid need kaks kaduviku kohale süttinud teadvusekübekest taaslooma tühisusest täiuse!

Aahh!

Üks jäävalge naisekäsi peatus kergelt Dracieni õlal ning liikus sealt siis rinnale, eraldama kahte nii hõõgvel ihu.

Dracien oigas suletud silmil, kui jahedad käed pöörasid ta näo õrnalt küljele, et seda võiks katta andunud suudlustega. Thora kohkus. Ta polnud märganud, kust või kuidas oli nende kõrvale sugenenud Elania suhtlemisvalmis kuju. Elania, nende sõber, nende üks sagedasemaid pausikaaslasi, muidu igati oodatud, aga ometi praegu ta polnud soovinud kolmandat nende ühendusse, ta polnud valmis!

Elania rebis Dracieni nagu ahne ja näljane loom, ning kuigi ta ei tõrjunud Thorat, tundis Thora end ikkagi eemalduvat. Vaimselt kindlasti, füüsiliselt pea-aegu. Ta veri tarretus, ta kirg mõranes, kui see nende muidu küll armastatud kaaslane tuli ja ilma hoiatamata asus noppima seda, mis pidanuks just praegu Thorale kuuluma – Dracieni juba nii valmis, juba pea puhkevat andumishetke! Mis paganapäralt ei jätkunud Elanial viisakust vaevelda praegu alles ärkamispohmelli käes – ja vaevelda kusagil mujal?

Dracien aga ei tõrkunud, ta oli peaaegu nõrkemas ja võimetu küsimusi esitama. Mehe pilk otsis Thora silmi, kuid ta keha liikus edasi plahvatuse poole, mille maiku oli juba tunda.

See ei ole õige, et üks armastaja jääb kõrvale, mõtles Thora meelt heites. Aga miks peakski ta siis jääma kõrvale, kui iha põletab nii kõvasti? Ta haaras uuesti Dracieni järele ja lükkas Elania jõuliselt eest. Silmad sätendamas, vahtis ta väljakutsuvalt teise naise suunas ja sulges tolle uue näo oma embusse. Ta pures Elania huuli või lasi pureda enda omi – ta ei teadnud, mõistus oli kadunud ja veri kees erutusest. Osa sellest palangust pärines uuest tüdrukust, kes oli siia nendega mängima tulnud, tema uute lõhnade keevalisest aurupilvest. Aga veel rohkem ihales ta oma Dracieni vaid endale ja tahtis üksi tema palavatelt huultelt auravat niiskust juua, tema kohal, temaga ühinedes kõrgustesse tõusta, seda esimest, ta oma algatatud ohet ise kuulda! Aga ta ei saanud seda. Elania ei lasknud end kõrvale tõrjuda, näljane nagu kosmos, oli ta kindlalt otsustanud Dracieni lättelt ammutada ja trügis ahnelt, lausa painavalt ligemale. Thora tõmbus teist korda eemale, tundes, kuidas teda lõhestavad pettumus ja kaotusvalu. Ta viskus külili ja tardus, sisemus lõhkemas hääletust, vormumata meeleheitekarjest. Elania nõksatas. Ta oli muutust märganud ja see muutus ei meeldinud talle. Korraks tundus neiu kahevahel. Ta tahnuks mõlemat, ta oli ahne, ta ei osanud loobuda! Thora uskumatuseks, praktiliselt otse tema silme all hakkas Elania välimus värelema nagu kustuv hologramm ja äkitselt, seosetult, võimatult, vahetus jäävalge Elania keha sihvaka ja laiaõlgse Ryo vastu. Ryo, peaaegu kõige kaunim mees nende kõigi ühisest minevikust, kes ühtlasi pakatas, lausa nõrgus inimsarnaseid feromoone. Nii Thora kui Dracien jahmusid, mees tõukas olendit järsult, aga mitte üleni eemale. Ta lihtsalt ei jõudnud enam.

Ryo, või see Ryoks kehastunud külaline, sirutas kutsuva embuse Thora poole samal hetkel kui sööstis püüdma ka Dracieni kulminatsiooni. Dracien suunas viimase selge pilgu Thora silmisse ja üheks hetkeks ühendas neid õudne taipamine. Just siin oligi see nende tundmatu haigusvektor, see oligi see laevale lahti pääsenud Kiskja! Nende inimlikesse sõõrmeisse kajas ajusügavikest pärit ürgse surmahirmu mullalõhn, aga niuetes põles endisest veelgi sügavam lõõsk. Thora tundis, kuidas ta valatakse üle lausa teadvust pühkiva erutuse voogudega, kui Ryo puhus tema poole pahvaku oma uimahingust, ajal mil ise sirutus igatsevalt ning januselt Dracieni kohale üles. Dracien alistus talle ja langes tagasi aluspinnale. Thora leidis kallima käe ja surus seda kramplikult – osa saada! Ära joosta! Lõheneda hirmu ja erutuse käes kaheks, põimuda seksi ja surma voogudes taas üheks! Surra! Magada!

Dracien karjatas vaikselt ja hakkas rütmiliselt vappuma – ühtäkki purskus Ryo silmist valguskiiri ja noormehe välimus kadus nagu suits võõra olendi ümbert. Dracieni kujutis aga mitmekordistus ja paiskus üles kiirgavate silmade ning suu poole nagu helendavate kuvandite jada, näol ikka veel kajastumas kirjeldamatu segu temas orgasmihetkel keerelnud vastandlikest tunnetest. Thora teadvus maalis Võõra kohale pildi hiiglaslikust küünistega koletisest, kelle jube ja lõbujanune laserpilk püüaks kohe ka tema oma lõksu. Thora kiljatas. Külm viha ja hirm paiskusid olendi poole, kes põrkus sellest pettunult eemale – selline energia ei maitsenud talle sugugi. Järgmisel hetkel oli ta jäljetult kadunud.

Thora sõrmed pigistasid Dracieni elutuid sõrmi, ta suudles tulutult mehe hingeõhuta suud ja nuttis hääletult, võimetult, abitult. Ta oli üksi.

***

Külmad on kaotusmõtted.

Kogu põletav viha, soolased küsimused, keev raev ja äng, igasugune verd manav kättemaksuiha – kõik kummardub ja taandub kaotuse ülimuslikkuse ees, selle tarretav lõplikkus jääb peale ikka ja jälle, taas ja taas, ring ringi järel.

Kuni jääb vaid üksindus.

Thora seisis sageli Dracieni sarga ees – ta nimetas seda nüüd nii, sest kuhu mujale kui krüokasti pidi ta oma kallima sängitama? Ta ei rääkinud, ei pöördunud mõttes mehe poole, ei palunud enam ammu nuttes andeks nonde õnnetute sündmuste eest, mille hukutavasse keerisesse ta oli oma armsama krüounest äratanud.

Ta ei küsinud enam Superluminali suhtlemisüksuselt, mis asi see oli olnud ja kuidas ometi laev seda polnud tuvastanud, ta oli väsinud kuulmast omaenda ulgumist kaikumas tühjades koridorides vastu. „Impulssolend“, oli SL järeldanud. „Pidevalt tekib ja kaob,“ oli ta öelnud. „Nagu teadvuste antimateeria, mis sööb vaid kindlaid sagedusi, aga sööb põhjani.“

Thora seisis jälle Dracieni sarga ees ja kaalus, kas minna lihtsalt tagasi krüounne ja jätta seadistamata järgmine ärkamine, või loota, et mõned pikad ja piinarikkad aastad täis päevade õpitööd ja ööde REM-tsükleid suudavad lõpuks, kunagi, ümber töödelda kogu tema valu ja süü.

Vaevutajutav õhuliikumine hoovas üle sarga läbipaistvate katete.

Thora kergitas pead, algul polnud seal midagi. See oli siis, kui lõhn, või mingi selle ainetu vaste puutus tema sõõrmeid ja tema teadvust – siis maalis aju talle pildi kiirgavasilmalisest kiskjast. See naeratas talle meelitavalt.

„Sa, rajakas, tulidki tagasi…“ sosistas Thora, veel uskumata.

Olend kiirgus lähemale ja paiskas Thora suunas kutsuvaid voogusid, ja kuna teda samas justnagu polnudki seal, ei saanud laevatehnika Thorat kuidagi aidata või päästa. Igas hetkes taastekkiv, taaskaduv, püüdmatu viirastus. Aga Thora ei vajanudki päästmist, ta polnud kaitsetu.

„Tule-tule,“ ütles ta magusalt, surudes käsi rusikasse. Seda oli ta oodanud. Ta oli mõelnud. Ta võis hoida seda olendit enda küljes ja mitte kunagi toita, mitte kunagi nautida, aga viha vaos hoides mitte ka minema peletada. Võis veel teisigi äratada ja piirata olendit mitmekesi. Võis teda tundma õppida ja selle pumba lõpuks tagurpidigi tööle panna, kes teab? Vähemalt ei pidanud siit laevalt enam ühtegi teadvust karistamatult ja unepealt võetama!

„Tule-tule,“ sosistas ta.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0625)