See lugu ei ole ei parem ega halvem kui tuhat teist, mis on avalikkuse ette jõudnud nüüd, kui valitsused on lubanud teadlastel välja öelda, et maagia on tõepoolest olemas. Lubatagu lühidalt üle korrata – renessansist kuulendudeni maailmas maagiat praktiliselt ei olnud. Ilmselt sõltub see mingitest meile veel arusaamatutest teguritest, mingitest universumi aluskoe lainetest või potentsiaalidest. Umbes eelmise sajandi 70-ndatest aga on taas märgata maagilise interaktsiooni mõju ja viimastel aastatel on see hüppeliselt intensiivistunud.
Muidugi avab maagia tunnistamine hoopis uue vaate kogu ajaloole, religioonile, elu tekkimisele ja üldse peaaegu kõigile meie filosoofia tahkudele. Me ei ole suutnud seda kõike veel lahti mõtestada. Ja me ei ole suutnud kokku lugeda kogu kahju, mis on sündinud maagia ettevaatamatul, enamasti teadvustamata kasutamisel. Uue ajastu motoks on – ole oma soovidega ettevaatlik!
Ei, horoskoobid on jätkuvalt härjasitt, planeetide asukohast see ei sõltu. Ei, surnutega rääkida ei saa, võib tõestatuks lugeda, et 99 juhul 100-st on need olnud Tarzaania poolteadvuslikud ahvid, kes nalja mõttes on vastanud (see ütleb üht-teist ka keskmise surnutega rääkija vaimse taseme kohta). Kuid on võimalik maailma maagiliselt mõjutada ja loomulikult kahjuks on see esimeseks avanud terved uued valdkonnad kriminaaluurijatele.
Teine moto on – vaata, kuhu sa astud! Üks ebameeldiv ja tihti alahinnatud maagia kaasnähe on võimalus liikuda maailmade vahel. Maagiavaba maailm on suletud. See toimib tõesti, kõigest ja ainult materialistlikul põhjuslikkusel. Kõik, kes maagias osavamad, põgenevad kohe maailmadest, mille maagiatase langema hakkab. Need, kes põgeneda ei taha või ei oska, muutuvad tagasi nendeks, kes nad olid bioloogiliselt, ilma maagiata.
Nüüd elame maailmas, kus kõik haldjarajad, kivialused, vette uppunud linnad ja salauksed on lahti. Muidugi – keegi ei ela kivi all, linn ei ole järve põhjas. Või veel teise nurga alt öelduna – miraaž ei ole vapustavalt tihti ainult miraaž – sa näed, mida sa näed, ja kui sinna lähed, jõuadki kohale. Iseasi, kas tagasi jõuad. Arvatakse, et igal aastal hälbib teistesse dimensioonidesse umbes seitse miljonit inimest.
Enne kui jätkata, paluksin tõusta minutiks püsti ja mälestada kõiki neid, kelle jaoks reis teistesse maailmadesse on tähendanud õudset lõppu. Sinna satub ju ka lapsi, vanureid ja üksikuid inimesi, kel puuduvad igasugused võimed ja oskused natukegi raskemates tingimustes toime tulemiseks. Jah, olukorda kergendab fenomen, mida maagiast mitte midagi taipavad inimesed ei ole võimelised mõistma – nimelt et teise maailma ei lähe rangelt võttes inimene ise, vaid tema idee. Eremiidid saavad ju täpselt, mida tahavad, ja maagiata tõenäosusest vähemalt tuhat korda tihemini lapsendavad lapsi hundid või ahvid. Aga alati pole see mitte nii. Neist teistest ei ole oma loo jutustajat ja võib kindel olla, et need lood ei ole lõbusad. Tasub meeles pidada nende kannatusi ja surma, see annab õige vaatenurga lugudele, mis on pisut pikantsed.
Ja siin on siis üks neist –

*

Bernhard Meer oli suurema osa oma elust tagasihoidlik ja suhteliselt endassetõmbunud tegelane. Ta oleks olnud koolis nohik ja pilkealune, kui ta poleks olnud nii suur – meeter ja üheksakümmend viis sentimeetrit. Nooruses mängis ta korv- ja jalgpalli ning oli suhteliselt heas vormis, vanemaks saades hakkas ta muidugi mööda maad laiali kasvama, kuid mitte kiiresti ja lootusetult. Ta ei olnud ilus ega inetu. Ta nägu oli proportsionaalne, isegi selliselt neutraalselt meeldiv, kuid midagi erilist sealt küll otsida ei maksnud. Ta omandas isegi rakendusliku kõrghariduse ja töötas terve elu erialal – melioraatorina. Tal oli üks tütar, ta oli lahutatud. Tütar elas ema juures, tema elas üksi ja suhtles intiimselt ühe läheduses elava samuti üksiku daamiga. Tegelikult võiks siin lõpetada, sest maalitava pildi saaks ka ühte lausesse ära mahutada – kui kasv välja arvata, oli Bernhard Meer igas suhtes täiesti väljapaistmatu, täiesti keskmine mees. See ei olnud halb; ta oli lihtsalt nagu elus illustratsioon sellele statistilisele kõige keskmisemale kodanikule – kes on ainult füüsiliselt nii umbes 1,2-ga läbi korrutatud.
Tal oli siiski üks kirg, mis iseloomustab vaid mõnd protsenti elanikkonnast – ta oli jahimees. (Samas võib ju väita, et keskmiselt on kõigil mingisugunegi eripära...) See paraku seab ta järgneva suhtes paremasse positsiooni. Igatahes oli ta oma džiibiga metsas ja korralikult riides, kaasas relvad – püss ja püstol – ja isegi väike esmaabi-, toidu- ja joogivaru, kui tüdimus ta pea kohal kokku lõi ja ta kirglikult soovis kuhugi mujale. Ükskõik kuhu mujale. Ja ta juhtus seda soovima just kohas, kus legendide järgi olevat nähtud väikest rahvast. Tähendab, legendikogujad viitavad mingitele arhiividokumentidele ja usutavust lisab asjaolu, et üks neist läks kah sealkandis kaduma ja metsa alt leiti natuke vettinud arhiivikoopiaid... Igatahes tormas nähtamatu ja tajumatu singulaarsus temast üle ja paiskas ta teise maailma.
Bernhard istus kõigepealt paigal ja katsus ära arvata, miks ta on oma masinaga keset lootusetut padrikut. Kas ta minestas ja sõitis võssa? Või oli eriti hajameelne? Või sai ta allakukkunud kõrgepingeliinilt elektrilöögi? Meteoriit? Aina jaburamaks läheb...
Ta ronis autost välja ja vaatas ringi. Uuris loodust, tegi mõnesajameetrise ringi. Siis istus uuesti autosse ja mõtles veel. Oma flegmaatilisel moel ta leppis, et on kuhugi mujale sattunud. Taevas kaela kukkuvat ei paistnud. Dinosaurusi polnud kusagil näha. Ta ohkas. Ta oli lugenud – juhtub. Ja nõidadest on moodustatud Maagiapäästeteenistus, kes käib temasuguseid üles korjamas. Viie minuti pärast oli ta valmis kohtama kaheksa jalaga elevanti, kes puhast algebrat kõneleb.

*

Paraku ei toimunud järgmised kuud midagi huvitavat. Bernhard oli flegmaatiline robinson, kes ajas oma auto kenasse kohta jõe kaldal ja asus seda õdusaks elupaigaks vormima. Kliima oli seal tunduvalt parem kui kodus Eestis. Mitte et see oleks parem kõigis võimalikes maailmades, ei – lihtsalt kui Bernhardil paluda ühe kujundiga iseloomustada Eestit, tuleks tal silme ette külmunud sõnnikuhunnik... (Eks ole, ta on keskmine kodanik.) Maailm, kuhu ta sattus, oli suviselt roheline ja lõhnas nagu juunihommikud Tallinnast kaugel.
Bernhard ehitas maja. Tõsise maja. Alustas varjualusest, ent kuna tal suuremat teha polnud, muudkui laiendas seda. Puit tema maailmas oli pehme ja hästi töödeldav, huvitaval kombel aga muutus selle pealispind õhuga kokku puutudes varsti tuhmhalliks ja kõlisevalt kõvaks. Ta kasvatas habeme pikaks ja avastas varsti, et millegipärast muutub ka tema varem – ütleme – uhke rinnaesine tõsiseks karusnahaks. Kliima oli soe ja talle meeldis töötada paljalt. Siiski mitte päris paljalt, eks ole, selleks ei ole inimese kehaehitus just sobivaim, nii et mingi kohaliku looma nahast valmistatud lühikesi pükse ja kergeid mokassiinimoodi papusid ta ikkagi kandis. Muidugi oli ta kunagi „Kääbikut” lugenud ja kuigi ta õige eluka nime meenutada ei suutnud, meeldis talle endast mõelda kui Suure Palklossi Isandast.
Elatus ta põhiliselt jahist, mõned söödavad taimed oli ta ka katse-eksitusmeetodil leidnud. Padrunid oli ta hoolega üle lugenud ja autosse varjule pannud. Tuleb märkida, et tal oli veel üks, seal väga kasuks tulev veider hobi – nooruses oli ta hooti tegelenud kirveheitega. Kuna kohalikud loomad teda karta ei osanud, pidaski ta jahti peamiselt neile paarikümne meetri pealt kirvest pähe lennutades.
Aga jah, kulus kuid, enne kui ta ükskord õhtul, jõest pesemast tulles ja end soojal tuulel kuivatada lastes mõtles, et mõni naisolevus kuluks ära küll... Ta sai tavaliselt endaga suurepäraselt hakkama. Tema lapsepõlves peeti veel kohaseks noori poisse hoiatada liigse onaneerimise pahade tagajärgede eest, kuid aastatega oli ta ka selles osas omandanud põrmustava flegmaatilisuse. Nüüdki, tegelikult eriti sellega oma pead vaevamata, lihtsalt sellepärast, et see hea tundus, saatis ta järjekordse spermalaadungi kaarega jõkke, lasi sinnasamasse põie tühjaks, loputas otsa uuesti üle ja kõndis maja poole, et enne magamaminekut uurida, kas kohalikest marjadest särgisabaga pressitud ja tühjas kanistris kääriv mahlasegu on joodav ja ehk on sinna ka kangemaid kraade tekkinud.
Ei ole nii, et universum on soovide täitmise masin. Universum on endiselt karm ja kõle paik, mis sest, et mõned meie soovid tänu maagiale veidral viisil reaalsust mõjutavad. Auto pesemine selleks, et vihma esile kutsuda, ei toimi endiselt, proovitud. Keegi ei ela igavesti ja jõuluvana ei ole olemas. Või kui sa hirmsasti soovid, tuleb mõni Sossasoolia paharet punases mantlis ja lendavate põtradega, aga siis kulub tavaliselt vaid paar sekundit, et sa hakkad veel hullemini soovima, et sa seda iial poleks soovinud. Seega võtkem seda nii, et järgnevat lugu poleks olnud, kui paljud soovid poleks oma äraspidisel viisil kokku kõlanud.

*

Kui Bernhard esimest korda veidrat kädistamist kuulis, arvas ta kõigepealt kõrvu petvat. Järgmiseks, taibates, et ülimalt agiteeritud ja roppustega pikitud arvamusavaldus kogu ümbritseva maailma kohta tuleb tõepoolest vähemalt 3-4 naisolevuse suust, kortsutas ta kulmu ja mühatas. Ei olnud üldse nii, et inimhäält kuuldes oleks ta rõõmust hõisates sinnapoole tormanud. Kõigepealt olid hääled kaugel ja ta pidi kuulatama, et kindel olla. Niipea aga, kui ta sai aru, et tõepoolest on tegu inimhäältega, jõudis kohale ka tõdemus, et tegemist on sõnelevate naistega. Igatahes Bernhard ei tormanud. Kõigepealt läks ja võttis ta püssi, siis kontrollis põgusalt autopeeglist, missugune ta välja näeb – tuletagem meelde, et ta oli niudevöös ja põhjalikult karva kasvanud – ja alles siis hiilis sinnapoole, kust kostsid hääled. Niipalju oli tal tsivilisatsiooni taaka järel küll, et korraks käis peast läbi, et võib-olla oleks kohane habe ära ajada ja riidesse panna, kuid praktiline mõistus lõikas sellesuunalised ideed läbi enne, kui need vormuda jõudsid – hakata tühiasjadele aega raiskama...
Bernhard teadis, et sealpool on suur sopiline lagendik, mille oli ilmselt tekitanud mingi muistne metsapõleng. Neli kätega vehklevat kogu olid üsna temapoolse metsaserva lähedal ja vaidlesid, kas siseneda metsa või mitte; niipalju, kui ta lähemale hiilides aru sai, olid nad sellega tegelenud kogu aja ja tundus, et võivad veel tükk aega jätkata. Buss, koos millega nad ilmselt olid sinna sattunud, seisis eemal lageda ala keskel, õige pisut viltu ja esiots karuvabarnatihnikus. Selle pooleteistmeetrikõrguse ogalise sasi pärast oli ka esiuks kinni ja lahti hoopis keskmine. Buss oli oma kilomeetri eemal ja see seletas ka, miks ta mootorit ei olnud kuulnud.
„Tere,” ütles Bernhard põõsastest välja astudes. Neli pead pöördus. Sekundi nautis see metsane maa veel suhtelist rahu, kuigi see oli pingestatud rahu, täis suurenevaid silmi ja kohinal sissehingamist. Siis järgnes hele kisa, mis multifilmides paneks klaasid mõranema ja kõrvad peast pudenema; alustas üks ja mingi karjainstinkti ajel liitusid sellega mõttekiirusel ka ülejäänud kolm. Neli häält täitis edukalt ka need hetked, kui lõõtsa tuli täita, ja tulemus oleks enamiku tööstuslikke häireseadmeid häbisse jätnud. Kummatigi võttis umbes viie sekundi pärast üle teine instinkt ja nelik tormas bussi suunas, sireen endiselt põhjas.
Bernhard krimpsutas nägu ja vangutas pead. Ta tundis kerget uhkustki, sest see oli kaugelt tema elu mõjuvaim etteaste. Ta kõndis eriliselt kiirustamata naistele järele. Paistis, et veel paar inimest oli bussist väljunud ja luusis seal hulga lähemal ringi; nüüd lippasid needki selle poole tagasi. Bernhard märkis just mõttes tunnustavalt, et need neli teevad ilmselt oma elu kiireima kilomeetri, kui esimene kukkus. Teine jooksis temast mööda, samuti kolmas ja alles viimane peatus korraks, et teda aidata. Kohe kukkus teine jooksja. Seekord vaatas esimene vähemalt üle õla, kuid jätkas kätega vehkides teekonda bussi suunas. Bernhard üritas positiivselt mõelda, et ehk kavatseb ta abi kutsuda.
Kusagil Bernhardi sisemusest hakkas kerkima pettumus – need naised olid jooksnud kolmsada meetrit ja nüüd oli neil võhm väljas. Üksteist toetav kolmik tagapool sisuliselt enam ei jooksnud vaid koperdas, ja kuigi nad olid algse spurdiga paarisajameetrise edumaa saanud, paistis, et ta jõuab neile kõndides järele, enne kui nad bussi juurde jõuavad. Bernhard ise ei olnud mingi jooksja ja lõpuks oli ta 40 aastat vana, kuid mingi kümmekond kilomeetrit oleks ta ikka joosta suutnud... Ta hoidis umbes kahekümnemeetrist vahemaad ja lasi neil bussi juurde jõuda.
Naised kadusid bussi ja selle uks sulgus. Bernhard kehitas õlgu ja sättis end umbes samale paarikümnemeetrisele distantsile ühele poolkõdunenud puutüvele istuma, nii et sai ka selga ühe oksaharu vastu toetada; püss lebas tal põlvedel. Kolmteist oli neid seal bussis, sest arvatavasti vahtisid kõik teda, nina vastu klaasi. Kolmteist naist, silma järgi teismeeast kuuekümneni. Paistis, et jooksjatel võttis toibumine aega, kuid see ei takistanud neid seal ägedalt vaidlemast; niipalju, kui Berhnard suude liikumise järgi otsustada suutis, rääkis kogu aeg vähemalt kolm-neli korraga.
Poole tunni pärast läks bussi uks lõpuks uuesti lahti ja sellest imbus välja kuus naist, relvastatud igasuguste kättesattuvate esemetega, kõige tõhusam neist vast suur tellitav võti. Lähemale nad ei tulnud.
„Tere,” hõikas lõpuks üks.
„Tere ise ka,” hõikas Bernhard end liigutamata vastu (et mine tea, siputan varbaid ja põgenevad jälle pooleks tunniks bussi...)
„Kes sa oled?”
„Bernhard, meeldiv tutvuda.”
Paar sekundit vaikust. „Oled sa kohalik?”
„Defineeri „kohalik”. Jah, ma elan siin, sest ma ei oska koju minna. Ja nüüd olete teie siin. Kas teie oskate koju minna?”
Naised vaatasid üksteisele otsa. „Ei,” vastas nende eestkõneleja, umbes viiekümneaastane pisut rohmakate näojoontega tüsedapoolne naisterahvas. „Buss sõitis korraga võssa. Kas me tõesti ei saa tagasi?”
„Ei. Ja seega olete sama kohalikud kui mina. On rääkima hakatud, et nii võib juhtuda. Ega te vahetult enne kadumist kuhugi ära ei soovinud?”
Naised vahetasid pilke. „Soovisime küll. Kuhugi, kus poleks seda nõmedat tsivilisatsiooni, ainult puhas loodus ja... oh perse.”
„Mõni ürgmees, tugev kütt,” ohkas keegi. „Seda ma kartsin niipea, kui te tulite kisaga, et teid ründas püssiga gorilla.”
„Püssiga gorilla,” kordas Bernhard pisut solvunult. „Ma ei rünnanud, ma astusin rahulikult lähemale ja ütlesin tere.”
„No me lõpuks ka kuulsime, et gorilla alustas terest,” laiutas üks järgmine naistest pisut vabandavalt käsi. „Siis me tulimegi välja, et ehk...”
„Et ehkki gorilla, ikkagi inimene,” hakkas Bernhard kannatust kaotama. „Ja mida te nende asjadega käes mõtlesite teha? Te ju näete, et mul on püss. See ei ole teie vastu, ausõna. Mul on padruneid liiga vähe.” Ta tõusis; naised astusid rüsina sammu tagasi, nii et sisuliselt surusid end vastu bussi. „Siin on suuri kiskjaid, aga päeva ajal need tavaliselt ringi ei luusi. Mind pole seni keegi rünnanud. Aga need on siin olemas. Ma elan seal” – ta viipas käega – „jõe ääres. Suur palkmaja, eksida on võimatu. Kui teil siin kükitamisest villand saab, võite külla tulla.” Ta keeras kannal ringi ja kõndis minema.
„Härra... Bernhard!” kuulis ta hüüdu, kui ta oli astunud kümmekond sammu. Üks naine tuli kiirel sammul talle järele. „Meil on väga piinlik, me tõesti ehmatasime, kui nad kisaga tulid. Ja... sa ikka tead, kuidas sa välja näed?”
Naine oli umbes kolmekümnene, päris kena näolapiga ja niipalju, kui liibuvate teksade ja puhvis jope alt näha oli, tundus olema mitte kõige hullemas vormis. (Niipalju, kui Bernhard seni näinud oli, kandsid kõik naised pikki pükse ja higistasid talvele sobivates jopedes-mantlites.)
Osa Bernhardi trotsist hajus. „Tean,” sõnas ta muiates. „Ja saan stiili soovitada. Kohalik mood. Siin on kogu aeg soe. Ma ei osanud külalisi oodata ja kas see poleks olnud kargelt debiilne, kui ma oleksin inimhääli kuuldes tormanud esimeseks habet ajama ja frakki otsima?”
Naine turtsatas. „Elad sa ammu siin?”
Berhnard lasi pea viltu. „Mõned kuud. Mis kuupäev praegu on?”
„Kahekümne kaheksas veebruar.”
„Siis on siin ööpäev sama pikk kui Maal. Neli kuud.”
„Maal...” See paistis alles nüüd täie tõsidusega kohale jõudvat. Naine justkui luksatas enne jätkamist: „Ja sa sattusid ka siia? Üksi?”
„Jah. Olin jahil. Tahtsin ära. Kuhugi, kus on soojem ja ilusam ja pole... nõmedaid inimesi. Tsivilisatsiooni. Täpsemalt sellega kaasas käivat mõttetut sebimist.” Ta kehitas õlgu.
„Ja kedagi teist ei ole? Oled kogu see aeg üksi olnud?”
„Hm,” Bernhard kõhkles hetke, sest ka mõned teised olid lähemale astunud. „Eks ma olen viimasel ajal mõelnud, et natuke kena naisseltskonda kuluks ära. Aga kuulge, haldjarajad ei tööta niiviisi.”
„Meie siin sulle küll seltskonnaks ei ole,” võttis üks vanem naisterahvas jutujärje tõredalt tagasi. Bernhardi arust oli too üks neist, kes teda nähes bussi suunas silkasid. „Me jääme siia ja proovime tagasi minna. Soovime koju. Ei saa ju ootama jääda, kuni mõnel nõial on aega meid otsima tulla.”
„Maailm ei tööta niiviisi,” raputas Bernhard pead. „Niipalju, kui mina taipan, saad rajale astuda, kui rada on olemas ja sa seda soovid. Aga rajad ei teki sellepärast, et sa soovid. See võibki vaid ühesuunaline olla.”
„Ja mis sa nüüd arvad, et saad siit omale kaasat valida, kui eemale meelitad?”
Bernhardis võitlesid vastakad tunded. See naine, kes talle esimesena järele oli tulnud, oli ju päris meeldiv. Tema viskaks heameelega õlale ja viiks oma laia voodisse... ta tundis, et juba sellest mõttest hakkab lont jalgevahel end täis pumpama. Mis ei olnud tore tema riietust arvestades. Sellist asja polnud, muide, juhtunud teismelisepäevist, aga ta oli seal juba kuid üksi...
Ent too vanem ja veel mõned temasugused... „Tead, kana,” pöördus ta lõpuks tolle vanema poole, „ma olen täiesti nõus laiendama ka sulle inimvabaduste alusprintsiipe. Supipott või rebane, ise tead. Kes tahavad tulla, on teretulnud, kes tahavad siin kaagutada – palun.” Ta pöördus uuesti noorema poole. „Ainult palun ütle seda ka teistele, et muidu see kaagutab veel jumal teab mida kokku.”
Ta keeras otsustavalt selja ja kõndis minema.
„Noh, jube kasulik oli ainsa siinsega, eriti veel püssiga gorillaga tülli minna, eks ole?” kuulis ta veel selja tagant kellegi häält – arvatavasti tolle noorema naisterahva, aga ta polnud kindel. Ja edasi... jah, jälle kaagutasid kõik korraga, nii et sõnu oli võimatu eristada.

*

Võttis kõigest viisteist minutit, enne kui esimesed tilkuma hakkasid. Esimese kolmiku hulgas oli too natuke sõbralikumalt suhtunud naine ja teised kaks olid samuti suhteliselt noored. Tolle esimese nimi oli Lenna. Ta oli vahepeal lõpuks ära tabanud, et seal on tõesti üsna soe, lõpetanud jopes higistamise ja ka selle all olnud kampsuni ära võtnud. Bernhard nägi, et tal oli õigus olnud. Naine oli vast paar aastat üle kolmekümne ja kuigi oli selgelt näha, et ta veedab oma päevad kontoritoolil ega liiguta end kaugeltki nii palju, kui tuleks kasuks ta tervisele, rääkimata seksapiilsusest, polnud tal rasvakihti veel ka nii palju kogunenud, et naiste hulgast välja langeda ja pelgalt emaste inimeste hulka liigituda.
Alissa oli arvata 20-ne ja tema puhul oli ületoimine ja alatreening juba väga selgelt näha. Lisaks oli ta tätoveeritud ja ühelt peapoolelt osa juukseid nulliga maha aetud, ülejäänud lillakas-valge-triibulisteks värvitud ja veidrasse harakapessa seatud; selles mõttes, et soengus oli ka paar pulka ja sulge. Ja kõige selle juures oli ta kindel, et on veetlev. Ega ta inetu olnudki, päris armas, ja rinnahoidjaks kasutas ta vaese mehe telke, aga vähemalt Bernhardile ei meeldinud need liigsed kaks ämbrit pekki, mille ta endale polstriks oli kogunud.
Sofia võis olla kahekümnendate keskel ja tema kõige suurem õnnetus oli jumal teab millise endise Nõukogude Liidu rahvakillu lõust, millele oli kirjutatud suurte tähtedega, et olgu muuga kuidas on, vajas see kant juba ammu värsket verd. Ta oli üsna tõmmu ja kõige viisakam oleks tema kohta öelda „eksootiline”. Bernhard ei saanud läbi kotjate riiete aru, mis kehakujuga ta õieti on. Paks ta ei tundunud, kuid jättis sellise ebamäärase sardelli mulje.
Bernhard ise oli vahepeal end kiiruga pesnud ja ajanud selga osa neist riietest, millega tuli. Ta oli ka kiirustades natuke noaga habet piiranud, riskides kõri läbi lõigata. Talle oli tundunud, et päris korralikuks habemeajamiseks võib tal mitte aega olla, ja nii oligi läinud. Kui naised väravast sisse tulid, osutas ta varikatuse all valmis pandud toidule ja joogile. Midagi erilist tal ei olnud – praad, mõned söödavad kohalikud juurikad-varred-lehed ja marjamahl (värske, kääritamata versioon).
Nende käest kuulis Bernhard, et bussiseltskond üksteist ei tunne, aga nad olid koos samal seminaril, olles küll sattunud sinna väga erinevaid teid pidi. Niipalju, kui ta aru sai, maksis ürituse eest riik või mingid segased Euroopa fondid. Ja kui ta kuulis, et inimesed olid kokku veetud selleks, et arutada võrdõiguslikkust, ei suutnud ta end pidada: „Ühesõnaga, inimesed veeti kokku selleks, et kallata nende ajudesse sitta? Ja võrdõiguslikkusest räägib kari naisi? Oli teil vähemalt mõni pede vürtsiks?”
Sofia turtsatas, Alisa vaatas teda nagu imelooma ja Lenna natuke kartlikult. „Kui Emma ja Laura seda kuuleksid...”
„Las ma arvan ära – need olid need kaks kõige kõvema häälega kana, keda on unustatud õigel ajal potti pista? Ma mõtlen – toiteväärtus on nende ainus väärtus ja seegi ju langeb vanusega.”
Lenna pööritas silmi. „Meil läheb siin elu väga huvitavaks.”
Umbes tunni aja pärast tuli teine kolmik. Nende tulekut oli kuulda ja nagu Bernhard esimesel pilgul paika pani, toimus seal generatsioonidevaheline võitlus, kes on alfa. Liisa oli viiekümnendate keskel kuivetu, terava keelega tulehark. Selline, kel on iga asja kohta oma arvamus. Raudbetoonist. Ja lisaks on tal doktorikraad, nagu Bernhard kuulis juba enne, kui ta väravast sisse sai. Vaidles ta Miaga, kes oli sotsiaalteaduste magistriõppes – seda kuulis ta samuti enne, kui nad väravast sisse said – ja kes näis kraadi autoriteedile vastu vaidlevat uuendusmeelsuse, ehk siis moodsate dogmade tsiteerimise abil. Või nii sai Bernhard sellest aru.

Beetaks oli neil pundis Emilia, 40-ne, kah nii ilmselt humanitaar, et kaktused ja kass olid talle lausa näkku kirjutatud. Ta vahtis suitsulihakuhja õudusega, teatas, et on vegan, ja asus juurikaid närima. Sellest, pundist, nagu Bernhard endale mõttes kirja pani, oli üks kuuendik ülekaaluline – nimelt Mia tagumik, kontrastiks tema suhteliselt haprale ja tissitule ülemisele poolele. Kusjuures mingil viisil peegeldus see ka tema näos, mille otsaesise, põsed ja nina jätsid varjule võimsad lõuad. Liisa oli, nagu öeldud, tulehark. Näoga, mis kunagi võis kena olla, aga nüüd oli juba kortsus ja lotendas, ja ta poisipea nägi välja, nagu oleks sellega panni puhastatud. Emilia võis teatud riietuses ja valguses isegi veetlev olla, ainult et ilme oli tal üheaegselt unine ja kuri, ja kuigi ta jättis üsna vormis ja saleda mulje, pani Bernhard tähele ta käsivarsi, mis nägid välja nagu natuke kondi ümber riputatud suhkruvatti – see naine ei saa lapsi juba sellepärast, et ta ei jaksaks neid süles hoida.
Kolmas kolmik tuli kaks tundi hiljem, kui juba hämarduma hakkas. Selle moodustasid Eva, umbes 60-ne emaliku olemisega naine, ja kaks alamõõdulist, nagu Bernhard nad enda jaoks liigitas. Eva oli kergelt hallinev ja oma vanuse tüüpilise kogu ja olemisega, ehk vormitu mutt. Ent Bernhard tundis tema vastu kohe sümpaatiat ja austust – ta ei proovinud olla midagi muud kui ta oli. „Näh, võtsin need tibud ka kaasa,” viipas ta tüdrukutele. „Sa nägid selline välja, et saad siin hakkama ja – ega sa ei pahanda? – keegi karjudes tagasi ei tulnud, nii et siia tulla tundus kindlam kui nendega sinna pussi jääda.” Ta rõhutas „bussi” meelega, nii et see omandas parasjagu kahemõttelise tähenduse. „Nad seal ainult rääkisid. Mul hakkasid kõrvad sitavett jooksma. Need tibud muidugi ei kuule. Ei tea mis siis küll saab, kui neil akud tühjaks saavad?”
Milana oli umbes 16. Tumedad juuksed ja ümar nägu, millel tüüpiline teismelise ülbe, hoopis teises dimensioonis viibimise ilme. Kõrvaklapid muidugi peas. Ei ilus ega inetu. Kasvult küll täiskasvanu, aga kehalt ja olemiselt... mitte veel päris naine, nagu Bernhard enda jaoks paika pani. Nora oli varateismeline, napilt lapseeast välja jõudnud. Tal vähemalt olid kõrvaklapid kaelas, mitte kõrvas, ja ta vahtis huviga ringi. Bernhard vaatas teda teatud omapärase huviga, mõeldes mitte esimest korda elus, et naiselik ilu on laiem mõiste kui seksikus. Ka Eva, muide, oli omal viisil ilus – see tähendab, et selgelt oli näha, et ta on kunagi olnud ilus ja ihaldusväärne naine. Nora veel ei olnud seksuaalses mõttes huvitav objekt. Ta jalad olid peenikesed ja kuigi seal, kus need kokku said, oli juba enam-vähem kasutatav tupp, kuhu mõnus oma lont suruda – ja kuigi Bernhardi polnud eriti kunagi häirinud tisside puudumine –, oli ta näolt ja olemiselt ikkagi nii laps, et see pani mehe selliseid mõtteid häbenema.
Või kuidas seda öelda? Muidugi mõõtis-kaalus ta kõik naised mõttes üle ja ragistas aju sellest vaatenurgast, et esimesel ööl kepiks peaaegu ükskõik keda, eks pärast näis...

*

Õhtu arenedes pani kogu see asi Bernhardi mõttes pead sügama. Tal ei olnud sellise karja jaoks mingeid normaalseid tingimusi. Ja oma ainsat voodit ta ära anda ei raatsinud...
Või oli see üldse võimalik? See tähendab, kedagi keppida? Mis tujus nad on? Nende jaoks võib-olla asi alles algas, nad pole õieti taibanudki, et ta on neile seal võib-olla väga pikka aega ainus valik. Mida nad siis teevad? Lähevad tema pärast kaklema? Ei, seda ei tohtinud lubada...
Ükskõik mispidi asja kaaluda, võis juhtuda, et ta jääb alguses kuivale. See mõte tekitas äravõitmatut frustratsiooni, kuid... noh, ütleme, mõnikord, suudavad mehed siiski lähtuda tervest mõistusest.
Lõplik lahendus oli geniaalne ja lihtne. Ta elamine oli ju tegelikult kaks suurt ruumi, magamistuba, mida ta puhtama hoidis, ja köök-elutuba – nagu ta seda ise muigamisi nimetas –, kus ta elas suurema osa ajast ja mis oli selline poolpuhas ruum. Ja siis oli majas veel hulk ruume, kus ta puutööd tegi, liha suitsutas või oma asju hoidis. Need viimased olid tegelikult neli palkseina ja puukoorest katus. Kui ta natuke mõtles ja kombineeris, sai ta tegelikult üheksa enam-vähem talutavat magamisaset kokku küll. Aga ta ise? Tõelise džentelmenina otsustas ta magada autos.
Tegelikult oli see nii mitmeski mõttes ainuõige otsus. Nagu öeldud, oli ta oma palklossi muudkui suuremaks ehitanud, kuid ega see nüüd nii suur ka ei olnud. Tal oli ka palju muud teha olnud. Üksi looduses elav inimene, eriti kui ta alles alustab, leiab endale tegemist rohkem kui iganes läheks vaja kõigi päevade täitmiseks. Autos oli ta aga niikuinii ju maganud esimestel öödel, enne kui esimese korraliku voodi valmis sai, ja kuivõrd ta voodi pehmendus sai laiali jagatud, oli see nüüd tegelikult maja mugavaim ase.
Ta luges naistele sõnad peale, et nad ei tohi majast mingil tingimusel öösel lahkuda. Et ta ei tea kindlalt, kui suur on oht, kuid ta teab kindalt, et seal on suuri kiskjaid. Ja kuigi need pole inimest kunagi näinud, ei tasu praktiliselt järele proovida, kas nad siiski toidu järele ei lõhna. Kuivkäimla oli ühes maja nurgas, paar ämbrit vett oli seal ka ja seega oli kõige targem hommikuni magada ja siis edasi vaadata. Ta sättis tule avatud koldes niimoodi põlema, et sealt leviv punakas hõõgus andis suures ruumis täpselt niipalju valgust, et kogu majas võis ähmaselt eristada esemete kontuure.
Ta kutsus Lenna isegi mingil ettekäändel oma „magamistuppa” – „... sina näed siin vast kõige asjalikum välja, ma tahaks sulle veelkord ära näidata, kuidas maja kinni käib ja kuhu joosta, kui midagi juhtub. Samuti oleks hea unepealt teada, kuidas minu juurde jõuab, kui tõesti on vaja...”
Ainult et kui ta käe naise pihale pani, lükkas see ta otsustavalt eemale: „Kuule, see on esimene õhtu! Nii kiiresti ei saa. Me alles tulime ja mul on peas kõik segamini ja teised on ju siinsamas.”
Ütle veel, et sul pea valutab ja selg oleks nagu haige, sajatas Bernhard mõttes, kuid muidugi lasi tal minna.
Ja siis ta lamas pimeduses, silmad lahti, lont kõva nagu raudkang, ja sajatas mõttes naissugu. Lisaks ennast ja seda, et ta pole unelmate prints, et tal pole kunagi naistega läinud nii, nagu paljude kuttide lugudes, mis sest, et need lood olid liigagi ilmselt ilustatud...
Ilmselt ta suigatas kergelt, igatahes tundus, et on sügav öö. Esimene hetk ta kangestus ja peas käis läbi, et kui kiiresti ta oma püssini jõuab, ja kas taskulambikiir pimestab seda, kes majja on pääsenud... Siis ta ärkas natuke ja talle meenus, et ta pole enam üksi. Ta lükkas autoukse natuke lahti ja lausus sosinal. „Nii, kas juhtus midagi? Saan aidata?”
„Ei. Vabanda. Tahtsin lihtsalt vaadata, et sa ikka alles oled. Hirmus on.”
Bernhard turtsatas. Kes see on? Ta ei tundnud neid ju nii hästi, et hääle järgi vahet teha. „Tule siis siia.”
„Aitäh.” Naine libises autosse. „Sul on siin päris lahe elamine.” Ta sättis end lamama. „Ega sa ei pahanda?” Pimeduses otsis käsi ta kätt.
Naine tundus olema üsna nõtke ja liikuv, ta juuksed olid lahti ja tumedad. Pigem aktsendi järgi aimas ta, et see peab olema Sofia.
„Ei, ma ei pahanda.” Ta sulges aeglaselt ja ettevaatlikult autoukse, et see ei klõpsataks. „Aga ma olen siin neli kuud üksi olnud, nii et rahus magamisest ei tule minu kõrval eriti midagi välja.”
„Kas sa tõesti olid kõik need kuud üksi?”
Küsimus oli rumal. Ei, elasin koos harpüiadega, aga nad hakkasid teid kartma ja lendasid minema... Aga see küsimus polnudki selleks esitatud, et midagi küsida, veel vähem vastust saada. Sofia oli teksades ja pluusis, aga nende all ei olnud midagi. Ta tissid olid pehmed nagu saiatainas ja suuremad, kui Bernhardi päris suurde pihku mahtus, ja karusmarjasuuruste nibudega, mis uhkelt kikki läksid. Ta piht oli ootamatult peenike ja jalad üsna... tugevad. Tselluliidist oli asi kaugel, need olid vormis ja lihaselised. Tal oli uhke tutt, mis lõhnas selle järele, et tegelikult oleks talle õhtune põhjalikum pesemine väga ära kulunud.
See kõik ei lugenud. Ta ise oli maganud alasti ja kui Sofia oma kaks hilpu ära sai ja ta tundis paljast noore naise keha enda vastas, mõistis ta korraga, kuidas mees võib vägistada. Ta tundis, kuidas miski väga ürgne tahtis teda täielikult üle võtta ja peatumine nõudis meeletut tahtepingutust, mida ta elus võib-olla varem kunagi teinud ei olnud, kui Sofia sositas: „Oota, oota natuke, ma ei ole veel valmis, sa teed haiget...”
Siis ta saigi teada, mis lõhnad seal all on, sest energia otsis kanalit ja üks mõistlik maandamisviis tundus olema naise keha käte ja huultega igalt poolt üle käia. Ta värises, kui Sofia lõpuks ise ta enda peale tõmbas ja täielikult tema vastu liibus – see oli pööraselt hea. Sofia liigutas puusi, ajas jalad laiali, embas teda jalgadega puusadest ja juhtis siis ta londi ise sõrmedega õigesse kohta. Bernhard ei tundnud seekord peaaegu mitte mingit takistust, oli ainult hingemattev nauding. Ja siis sai ta aru, et Sofia on nii märg, et tal on tunne nagu botikutega porilombis, ja järgmiseks, et ta ikkagi üldse ei suuda end valitseda. Ta purskas oma seemnelaengu vastu naise emakat vähem kui minut pärast esimest tõuget.
„See käis sul küll kähku,” pomises Sofia pisut pettunult, kui aru sai, kuidas asjad on.
Bernhardi ei riivanud see kuidagi, sest tuju oli tal korraga ütlemata hea. „Kuule, mul oli tõsi taga selle nelja kuuga. Nüüd tuleb mul need kuud järele teha, nii et kui sa mulle veerand tundi aega annad, hakkab mu lont ise sinu poole roomama, nii et lohistab mind järele. Seni pole sul loodetavasti midagi selle vastu, et ma sind igalt poolt katsun. Lausa silitan.”
Sofia turtsatas. „Ei ole... Aga ma kardan – teised võivad märgata, et mind ei ole. Mõni veel ootab, et läks vetsu ja ei tule ega tule tagasi.”
„Las lähevad kadedusest roheliseks. Kes ees, see naine.”
Sofia turtsatas veel kord. „Eks ma siis ole veel natuke.”

*

Järgmine päev andis Bernhardile esimest kainestavat aimu, et pole üldse nii lihtne haaremit pidada. Sofia säras, Lenna oli torssis ja kuri ja kõik teised sosistasid omavahel kahe-kolmekesi.
Aga see polnud midagi võrreldes sellega, mis siis juhtus, kui tulid neli viimast naist. Kõige vanem neist kõndis joonelt Bernhardi ette ja... tegelikult ei löönud käsi puusa, aga nägi nii välja.
„Kas sul üldse vastutustunnet ei ole?”
Bernhard oskas selle peale ainult maigutada.
„Oled sa inimene või ei ole? Sa tead, et siin on kiskjaid ja jätad neli inimest, kes siin esimest korda, bussi keset metsikut loodust. Meil polnud seal vett, me ei saanud tuld teha. Me ei saanud isegi häda teha.”
Bernhard ei pidanud vastu ja puhkes hirnuma.
„Mis siin naerda on?” Naine pöördus teiste poole. „Oli teil vähemalt parem öö?”
Keegi ei vastanud.
„Kas teid kiskjad ei tülitanud? Kui ohtlikud need on? Kas need päeval ei ründa? Me tulime... me ei näinud tulles kedagi.”
„Ma olen paar korda näinud hunte ja ühe korra karu,” ütles Bernhard. „Või midagi sinnapoole. Need pole päris maiste sarnased. Muid igasuguseid on rohkem, aga need on väiksemad. Ja hunte-karusid ei ole praegu liikvel. Tõenäoliselt tülitasid teid metssead. Need on uudishimulikud nagu mangustid. Või surikaadid või meerkatid või mis need tagajalgadel vahtivad elukad olidki. Metssead. Mitte eriti suured. Aga teevad koledat häält. Eriti argade ja loodusega vähe kokku puutuvate inimeste jaoks.”
„Kuule, me ei ole...”
„Ja mina ei ole siin teile mingi päästearmee. Ma kutsusin teid siia. Te jäite bussi. Mida türa sa siin lärmad?” Seda viimast ütles Bernhard püsti tõustes kõuehäälel.
See ehmatas naise tagant kaks ta kaaslast minema. Isegi Bernhardi-taoline tümikas, kellest peenem inimestetundmine oli kauge kaarega mööda läinud, nägi, kuidas teatud habras ühtsus selles pundis purunes. Ta kujutas selgelt ette, kuidas naine oli pideva tänitamisega nad üles keeranud, viinud nad kuidagi selleni, et tulla siia nõudma ja süüdistama, ent kui Bernhard selle mänguga kaasa ei läinud, jätsid kaks neist ta kohe maha.
„Oot, mina juhin bussi. Ma ei saanud ära tulla. Minu buss. Noh... ega vist öösel ei oleks tasunud tulla?” Naine oli natuke üle neljakümne ja ta rääkis õige kerge aktsendiga, mis, nagu Sofiagi puhul, reetis, et ta emakeel on vene keel. Ta oli tugeva kondiga, mitte küll päris selline, et jaksab bussi vedada, aga et ratta vahetamisega näiteks saab hakkama. Kui Bernhard teda terasemalt vaatas, tundus ta olema lausa arhetüüpne naisbussijuht, kui selline muidugi üldse olemas on.
„Hommikusöök on laual – niipalju kui mul pakkuda on,” viipas mees ainult peaga üle õla ja pöördus minekule.
„Ma nägin siin oja,” oli seltskonna nelja liige korraga tema kõrval. „Kas seal saab pesta? Kas sinna võib üksi minna?”
„Mul pole seni valikut olnud,” ei suutnud Bernhard jätta ilmset märkimata.
„Jah... ma mõtlen...” naine punastas. „Ega keegi mu riideid ära ei viruta? Seal ikka võib üleni sisse minna? Vesi on soe?”
„Kui sa end üleni pesta kavatsed, siis ma tulen heameelega kaasa,” sõnas Bernhard kerge irvega, mida ta proovis võimalikult sõbralikuks teha. „Mul ongi hommikune pesemine tegemata.”
Too neljas bussi jäänu erines ülejäänutest nagu ladvaõun neist, mis on juba talve puu all veetnud. Naine oli kolmekümnendate keskpaigas ja seda tüüpi, mida kutsutakse tuunitud tibiks või grillkanaks, ehk siis hoolitsetud ja solaariumipäevitusega. Ta oli ka päris heas vormis. Raske öelda, kas ta ilus oli? Bernhard ei jõudnud otsusele, kuid leidis siis, et suur vaevanägemine selle kallal annab teinekord ligilähedase tulemuse. Omamoodi kihvatas tal sees, sest sellised uhked pilgupüüdjad – isegi sellised, sellesse pseudoteismelisse elufaasi natuke liiga kauaks jäänud eksemplarid – ei kippunud temast kunagi välja tegema. Kasuta juhust mees, on sinu tund...
„Ma tahaksin ka pesema tulla,” kuulutas Alisa.
„Kuluks ära küll,” arvas Sofia.
„Lähme siis juba kõik,” pakkus Lenna natuke piredal toonil. Milana võttis isegi korraks kõrvaklapid peast ja Nora tantsis, rätik käes, jalalt jalale.
„Läheme siis,” haukas Bernhard lahkelt naerda. „Maha jäävad need, kes paljast meest kardavad. Muid ohte siin tegelikult ei ole.”
Temaga koos tuli pesema seitse naist ja mees pilgutas silmi, kui taipas ühel hetkel, et paraku rangelt noorem pool. Grillkana oli Mirtel ja bussijuht Polina. Nood kaks kurja naisterahvast olid umbes viiekümnesed, Emma vast paar aastat üle, Laura alla; rääkinud oli Emma. Nad olid... viiekümnesed. Vormist väljas... kui nad üldse kunagi vormis olid olnud. Bernhardi huvi nende vastu oli seal, kus põrgu jäätub. Eelmisel ööl oleks ta kaissu võtnud ükskõik kelle. Olgu, välja arvatud Eva... Aga Liisa... mine tea... Nora oleks kindlasti juba läinud, rääkimata ükskõik kellest teisest. Aga need kaks mitte.

*

Päev kulus sellele, et suurem osa seltskonda lõi Bernhardi hommikul antud juhendite järgi kokku ajutisi koikusid ja ta ise koos Polinaga nägi vaeva, et bussi jaoks teed puhastada, et sellega saaks majani sõita. Maapind õnneks kandis ja polnud ka väga mätlik-künklik, nii et kui natuke vaadata-mõelda, suutsid nad vaid umbes paarkümmend kuni vaksajämedust puud maha võttes tekitada käänulise, kuid – nagu lõpptulemusest õhtul näha oli – läbitava raja.
Õhtul pinge kasvas...
Kui tuli magamaminekuaeg, astus Lenna talle lähemale. „Kuule, sa näitasid mulle eile, kuidas majas liikuda, kui midagi juhtub. Vaataks selle korra üle.”
„Väga hea, tule,” sõnas Bernhard. Ta nägi silmanurgast, kuidas Lenna talle järgnedes Sofiaga tuhastavaid pilguvälke vahetas.
Naine ei hakanud vähimatki vastu, kui ta ta oma autoistmetest voodile pikali tõmbas. Ta ei aidanud ka kaasa, kui Bernhard mässas teda riidest lahti võtta. Ja tal olid rinnahoidja ja püksikud teksade ja pluusi all. Ta oli üleni üsna pehme, just selle piiri peal, mis eelneb lootusetule paksuksminekule. Võimalik, et ta polnud kunagi end suuremat liigutanud. Kummatigi, arvatavasti natukegi ta endaga tegelenud oli, ilmselt pidas dieeti ja nii edasi, sest muidu oleks asi palju hullem. Aga loodus polnud talle andnud ei suuri tisse ega vapustava kujuga jalgu... ega eriti midagi.
Ega tal, teisalt, ka midagi häda polnud. Pikad sirged heleda juuksed, mis padjal laiali päris lummavalt mõjusid – isegi kuuri all seisva auto peaaegu täielikus pimeduses. Päris armas näolapp (mida samuti näha ei olnud). Korralikult rasseritud ja puhas. Ta pani mehele käed kaela ümber ja ta hingamine kiirenes, kui mees teda ühtlaselt ja rütmiliselt rautas. Bernhard sai juba aru, mida sealt oodata. See tähendab initsiatiivi osas mitte midagi, ja nii ta siis võttis ja nautis pigem ise olukorda, keppides rahulikult ja end tagasi hoides. See oli hea.

*

Järgmine päev algas konfliktiga. Ei, mitte Sofia ja Lenne vahel, selleks oli Bernhard valmis ja välja mõelnud, kuidas neid kaht igaks juhuks teineteisest eemal hoida. Jama läks lahti siis, kui ta jagas naistele ülesanded kätte.
„Kuule, me ei ole sul mingi teenijaskond,” teatas Emma. „Mis õigusega sa siin käsutad? Me peaksime kokku istuma ja arutama, mida õieti teha. Sa oled siin neli kuud ja sa pole midagi teinud.”
Bernhard istus paar sekundit liikumatult, siis luges mõttes kümneni. „Ma olen kuulnud faktiresistentsusest, aga ma poleks uskunud, et kohtan selle rumalustõve nii ränka vormi. Sa istud suures palkmajas, mida siin ilmselt enne minu tulekut ei olnud, ja sa ütled, et ma pole midagi teinud.”
„Jah, sa oled siin natuke kirvest viibutanud, ent kus me oleme? Kuidas me tagasi saame? Või oledki ainult oodanud, et keegi tuleks? Milline on selle paiga geograafia? Kliima? Mis aastaaeg õieti on? Kui kuumaks läheb suvel või külmaks talvel? Kas siin on veel inimesi? Sellest ei tea sa ju midagi?”
„Internetti siin ei paista olevat, nii et kust ma kõike seda teada võiksin?” küsis Bernhard süütult.
„Saad sa kõiki asju ainult internetist teada? Internetti ei ole, siis oled abitu? Inimesed käivad ringi, uurivad...”
„See oli iroonia,” ütles vaikselt Liisa, kel paistis pisut piinlik olema.
„Iroonia? Aga ta ju ei tee midagi!”
Bernhardile hakkas aitama. „Vaata, sul on täielik voli tegeleda, millega tahad. Aga mitte siin. See on minu maja ja juhuslikult sööd sa minu toitu. Ma olen siin natuke olnud ja oskan anda nõu, kuidas ehitada maja ja millised juurikad on söödavad ja nii edasi. Ma ei ole leidnud teed tagasi ja nagu te kõik väga hästi teate, ei jõua nõiad igale poole – neil on palju tööd ja mõnda kohta pole lihtne leida ka. Nagu te kõik teate, võib halvimal juhul minna aastaid. Ja siis on pahatihti ainult nende kondid kokku korjatud, kes hakkama ei saanud.
Ma käin jahil. Ma olen selle juba selgeks saanud, et jahil te ainult segaksite. Vabandust, aga nii on. Kui mõned teist aja jooksul paremasse vormi saavad ja õpivad metsas nii liikuma, et seda kilomeetrite taha kuulda pole, on muidugi kasulik see kunst selgeks õppida. Kalapüügiga võib muidugi alustada. Kui keegi soovib.”
„Kohalikke loomi tappa! Kui õudne! Meil on võimalus elada siin loodusega kooskõlas, mitte tappes...” See oli loomulikult Emilia. Nüüd olid juba rohkemad seda nägu, et piinlik pisut.
„Palun,” ohkas Bernhard. „Mine korja juurikaid. Ma näitan sulle ära, milliseid olen proovinud ja kust neid leida. Võib-olla leiad ise midagi juurde. Aga ära tule teisi õpetama, mida me sööme. Minu arvates pole siin võimalik juurikatest ära elada, aga mine tea. Mul on hea meel, kui keegi teine enda peal katsetab.”
See sõnasõda võttis kaks tundi ja lõppes kompromissiga. Kõik elavad Bernhardi majas edasi. Igal hommikul arutatakse, mida sel päeval tehakse. Üldiselt ehitavad nad hommikupoolikuti maja suuremaks ja korraldavad seni primitiivseid varjualuseid tubadeks, õhtupoolikuti otsivad süüa. Bernhard käib jahil, võttes iga päev ühe naistest kaasa.
Õhtu saabudes vaatasid Lenna ja Sofia teineteist kurjalt ja hüppevalmilt. Bernhard ja kõik teised omakorda neid.
Bernhard mõtles, nii et pea suitses, mida ta tegema peaks. Oleks nagu Sofia kord, aga... Kuidagi tekkis protest. Neil kummalgi ei ole temale õigust! Ja kogu päeva oli talle igal pool jalgu jäänud Mirtel. Kuni selleni välja, et metsalangetamise ajal, kui mees korraks pakul jalgu puhkas, tuli tema kõrvale ja pühkis T-särgi alumise otsaga otsaesist, demonstreerides niimoodi talle oma ideaalse kujuga silikonrindu. Bernhard jõudis juba niigi järeldusele, et kõige chick’im on ta sealt seltskonnast küll. Võib-olla olid juuksed liigsest värvimisest natuke elutuks muutunud... Võib-olla natuke liigagi treenitud ja näljutatud, nii et hakkas kõõluseliseks minema... aga see oli juba norimine.
Eks nad – Lenna ja Sofia – natuke totakalt neile järele vahtima jäid, kui Bernhard – mingil sama ajuvabal ettekäändel nagu eelmistel õhtutel – Mirteli oma auto juurde viis ja demonstreeris hoopis selle kasutusvõimalusi voodina.
Kui Sofia ja Lenna mahtusid mingis mõttes kogemuste ja ootuste tuttavasse paradigmasse, siis Mirteli kohta võis Bernhard puhta südamega öelda, et sellist naist tal kunagi olnud ei ole. Ja mitte tingimata heas mõttes; mitte otseselt ka halvas, aga erilises. Nimelt käitus Mirtel voodis nagu hokitreener. Tema juhtis kogu asja. Ja Bernhard ei teadnud, tuleb see liigsest pornofilmide vaatamisest või on mingi muu kiiks, aga naine ei tahtnud kuidagi end täiesti alasti võtta, vaid jätta mõned hilbud siia-sinna selga. Näiteks mingi särgikese – või jumal teab mis asi see oli – vöökohale kortsu, sääresoojendajad jalga ja nii edasi. Ta teatas mehele, kuhu panna käed ja kuidas silitada ning luges peaaegu tempot nagu kaheksase süsta tüürimees. Üldiselt oli ta tõesti päris kena ja vormis kehaga ja saledate, ilusa kujuga jalgadega, ent tupperware tissid, nagu Bernhard neid mõttes nimetas, olid pettumus. Vaadata oli neid ilus, aga katsudes olid need natuke liiga kõvad, et loomulikuna mõjuda. Eriti kui Mirtel ta all lamas, tundus naiserindade erutava pehme surve asemel, et nad on millegipärast kummist soojakoti endi vahele unustanud.
Kokkuvõttes, nagu Bernhard uinudes mõttes märkis – rohkem töö kui lõbu.

*

Esimese nädala lõpuks tundis Bernhard, et vaikses üksinduses pihku taguda polnudki nii halb. Eelnenud nelja kuu peale tagasi mõeldes oli ta seal tegelikult seni elanud nagu pikal puhkusel. Ei olnud mölakast ülemust, nüri tööd, tõusvaid hindu ja makse, nööki aktsiisidega, võrdõiguslikkust, migrante, lolli valitsust ja veel lollimaid inimesi ümberringi. Ei olnud lagunevat maja, mille remontimiseks ei olnud kunagi piisavalt raha, ei olnud pidevat hirmu, kaua seda tööd veel üldse on, ja mõtlemist, mis kuradi tuju on jälle sellel litsist luual, keda ta keppis, ja ebamäärast nördimapanevat huvi, palju neid õnnetukesi seal veel käib oma lonti leotamas ja palju nad toovad – sest kogu aeg oli virin, et võiksid ikka midagi kaasa tuua. Sisuliselt oli naine prostituut; tõsi, mitte tänavalt sisseastujatele, aga kõigile, kes teadsid õigesti küsida.
Siin... Bernhard oli end leidnud mõttelt, et mine tea, võib-olla ei sündinud tehniline kultuur nii pikki aastatuhandeid sellepärast, et loodus hea kliimaga kohas, kus inimesi palju ei ole, on väga helde. Eriti, kui sul oli inimese teadvus ja natukegi abivahendeid. Loomi oli palju ja nad ei osanud karta paarikümne meetri kaugusele lendavat kirvest. Linnud, jänesemoodi elukad ja mingid koerasuurused kitsed jäid kergesti püünistesse. Bernhard oli korra prooviks kala püüdnud ja sai veerandtunniga kahe päeva toidu. Ta ei teinud seda rohkem lihtsalt sellepärast, et eelistas linnu- ja loomaliha.
Ja talle meeldis see, mida puhas naturaalne toit ja pidev liikumine ta kehaga tegid. Kõht silenes, lihased läksid trimmi. Ta muutus iga päevaga osavamaks ja näis, et isegi nägemine, kuulmine ja haistmine paranesid. Nüüd sörkis ta hääletult mitu kilomeetrit läbi metsa ja põõsastiku, nuusutas tuult ja hiilis loomadele nii ligi, et mõnikord tuli tal tahtmine need palja käega kinni võtta. Ta ei teinud seda ainult sellepärast, et siis oleks ajapikku tema ilmumine hakanud loomade teadvuses seostuma ohuga. No ja laiskusest muidugi ka.
Tal ei olnud oma pikast puhkusest veel üldse piisavalt, ta oli selle üle korduvalt mõelnud ja sisemas tunnetanud, et elaks seal heameelega veel vähemalt paar aastat.
Nüüd oli tal seal kolmteist naisolevust. Kes kogu aeg rääkisid. Kes siblisid kasutult ringi ja mängisid oma kummalisi mänge. Eks talle muidugi meeldis, et tema pärast. Eks esimese nädala lõpuks oli kõigile kohale jõudnud, et mehi on üks ja nii see ettenägemata ajaks ka jääb.
Pärast esimese ringi kordumist – Sofia, Lenna, Mirtel – oli äratust saanud Alisa ja ta trügis üsna jõhkralt vahele. Ta oli päris suurt kasvu ja tundus, et palju tal meestega kogemusi ei ole. Teda paistis miski hirmsasti häirivat ja natukese mõtlemisega raalis Bernhard selle välja – teatud mõttes kaotas ta süütuse – tema tuppe oli seni külastanud ainult kumm. Aga ta oli omal viisil lahe, keppis rahulikult ja mõnuga ja kui puudu jäi, lasi sõrmedel kliitoril käia, et ka orgasm kätte saada.
Naised olid, niipalju kui Bernhard seda nägi, moodustanud neli parteid. Kõige ilmsem oli Võitlevad Naisõiguslased. Selle liider oli arusaadavalt Emma ja esimene rüütel Laura. Mõnikord läksid nad Bernhardil segamini. Nemad olid ammused tuttavad, üks töötas sotsiaalministeeriumis ja teine juhtis mingit MTÜ-d, mis sotsiaalministeeriumi nisa otsas tegeles millegi sellisega, millest Bernhardi aru üle ei käinud. Talle oli aeg-ajalt ka ajakirjandusse jõudva sarjamise põhjal mulje jäänud, et eks see vaid üks pullisitaprojektide kirjutamine ole ja ta ei suutnud näha selle tegevuse erinevust tavalisest pettusest ja vargusest. Natuke kuulus sinna punti Liisa ja natuke Emilia. Mõnikord said nad toetust Polinalt, kelle probleem paistis olema, et ta ei kuulunud õieti kuhugi.
Teine partei oli Vanaemad-Lapselapsed. Eva, Milana ja Nora. Eva, muide, oli peaaegu ainuke kogu naistepundist, kellel olid omad lapsed – kaks täiskasvanut tütart; ainult veel Polinal oli üks täiskasvanud tütar. See omapärane kooslus toimis kuidagi selle läbi, et kõik teised naised kippusid lapseohtu olevustest üle sõitma – neid tähele panema ainult siis, kui oli käsutada vaja. Eva kaitses neid, ilmselt omalt poolt nautides neiukeste kaitsevajadust, ja nii see omapärane ema-tütre suhe toimis.
Kolmanda partei moodustas Kassikaklus. Naised, kes tema voodist läbi olid käinud, tundsid teatud ühtekuuluvust. Võib-olla oli nende staatus ka teiste silmis pisut eriline ja neil ei jäänud muud üle? Bernhard sellele vastata ei osanud, ent igatahes oli selgelt näha vahe nende ja teiste vahel. Miski muu neid õieti ei sidunud, hariduse, tausta ja huvideni välja – Sofia oli töötu müüa-kassapidaja-koristaja, Lenna tiksus kusagil depressiivse väikelinna omavalitsuses sekretärina ja Mirtel oli tööl pealinnas reklaamibüroos.
Ja neljanda pundi moodustasid Ilmajäänud. Esmajoones Mia ja Emilia; Alisa, nagu öeldud, võttis end kokku ja murdis Kassikaklusse. Teised kaks näisid kah sinna tahtvat, aga nad olid... jah, ilmajäänud. Mingis mõttes kuulusid sinna ka Polina ja Liisa. Bernhard pidi tunnistama, et nende vastu ta küll seksuaalset tõmmet ei tunne. Kui tõesti kedagi teist ei oleks... aga tal ju oli. Ja mitte üks. Ta tegelikult mõtles, et kaua ta jaksab iga päev? Kahekümnesena ikka nädalaid, nagu ta oma esimesest armastusest – täpsemalt, esimesest seksini jõudnud armastusest – teadis, aga hilisemad suhted olid loksunud kõik paika nii 3-4 päeva peale... ja siis tasapisi oli see aeg pikenenud, kuni suhe otsa sai. Ilmajäänute poliitika moodusta Kassikakluse kujutamine feminismi hülgajatena ja nii tegid nad teinekord aktiivset koostööd Võitlevate Naisõiguslastega.
Nende viimastega oli üks pidev häda. Esiteks tahtsid nad kõiki otsuseid hääletada. Bernhard ei saanud kuidagi aru, mida seal hääletada oli? Selle ütles ta ka korduvalt kõva häälega välja: „Armsad naiskodanikud, mina olen siin neli kuud olnud ja tean, kuidas asjad käivad. Ja see on minu maja. Ma võtan alati head nõu kuulda ja ega mul pole midagi selle vastu, kui te ise mingid tööd-tegemised omavahel ära vahetate. Isegi see pole minu asi, kui kellelgi mõni päev ära viskab ja lihtsalt pole tahtmist midagi teha – juhtub. Aga kuni te elate minu majas, korraldan ma asja nii, et teil oleks siin mugav ja te nälga ei jääks. Kellele see ei meeldi – minge bussi asumisele. Aga siis olete oma toidus ka. Olgu, kui teid kiskjad ründavad, küllap ma tulen appi.”
Teise nädala lõpuks ja pärast eelpooltoodud kõne kahekümnendat pidamist hakkasid ta sõrmed kirve järele sügelema, kui ta jälle kuulis, et vaatamata kõigele peavad kõik inimesed olema võrdsed.
Emma, Laura, Mia ja Polina tahtsid minna pikemale retkele. Bernhard oli heameelega nõus neile moona andma ja juhendama, palju oskas, aga relva keeldus ta neile andmast. Lihtne – mitte keegi neist ei osanud relvaga ümber käia. Mitte keegi neist naistest. Mõni oli kunagi käinud mingitel paaritunnistel üritustel, kus sai laskmist proovida, ja kuigi neli vanemat naistest – Laura, Emma, Liisa ja Eva – olid okupatsiooniajal koolis automaati kokku-lahti lõhkunud ja kolm lasku tulistanud, polnud ka neil tulirelvadest rohkem aimu, kui filmidest nähtud tarkus, mispidi need üldse käes käivad. Pärast kolmepäevast ettevalmistavat jauramist suri üritus esimesel korral eriliste tulemusteta kätte ära. Et nädala pärast taas hakata tuure koguma.
Bernhard läks kaheks päevaks jahile. Üksi.
Ta oli tahtnud karja naisi. Saigi. Aga kuidas teha nii, et igal õhtul poleks solvunud kõik need, keda just sel õhtu ei kepi? Igal õhtul tundis ta end nagu lõvitaltsutaja, kes napilt pääses ärasöömisest. Igal õhtul pidi ta kõik oma tarkuse kokku võtma ja tal oli nugade peal kõndimise tunne... kuni ta lõpuks kellegagi oma autosse jõudis ja teised liiga ilmselt mõrvamõtteid ei haudunud. Ja ta oli maganud ainult neljaga neist ja kuigi nii objektiivselt kui subjektiivselt tundus, et aitab – palju ta ikka jaksab – nelikümmend ikkagi, ja suure tõenäosusega olid need ka kõige pandavamad –, keris temal ikka ja jälle tuure mõte, et kui kuidagi õnnestuks asjad nii korraldada, et saaks ilma pideva sõja, eneseületamise ja suhtekorraldusliku ekvilibristikata veel mõne ära proovida...
Ja siis tuli tal mõte. Tagantjärele tundus see imelihtne. Teistel hetkedel aga geniaalseim mõte, mis tal kunagi pähe on tulnud.
Tagasi tulles alustas ta tõsise metsalangetamisega, siis rassis palke tahuda, laduda, ja juba mõne päevaga hakkas kuju võtma uus maja. Ta rajas selle nii-öelda õuele, natuke ojale lähemale, kuid vahepeal samuti tugevasti laiendatud rõhtlattaia sisse, mis kogu ta elamist ümbritses. Vihma ei sadanud ja ta vedas oma madratsi juba teisel õhtul sinna. Maja sai enam-vähem valmis kahe nädalaga. Kuna ta selle ajani magas suhteliselt lagedal ja nähtaval, sai ta seda üksi teha. Lenna, Sofia või Mirteliga käis ta teinekord mõneks tunniks kaugemal, aga ei öelnud neilegi, mida õieti plaanitseb, rääkimata teistest.
Teise nädala lõpul kutsus ta kõik naised kokku.
Ta tõmbas ukse kõrvalt puitpaneelilt katte ja hakkas rääkima: „Nüüd on nii. Mina elan siin. Selleks on mitu põhjust ja üks neist on see, et mul on teist juba kõrini. Mitte teist kui inimestest ja mitte ühestki teist eraldi, aga teist kui nähtusest – olgu muuga, kuidas on, ma tõsiselt nautisin seda rahu ja vaikust, mis siin enne valitses. Nüüd tahan ma natuke privaatsust ja on veel üks teine probleem, millele head lahendust tõenäoliselt ei olegi. Mind on üks ja teid kolmteist. Aga ma pakun lahenduse.
Siin ukse peal on nimekiri. Olen teid ritta pannud kõige vähem diskrimineerival viisil, pikkuse järjekorras. Kui ma eksin, siis tahtmatult, aga ma andsin endast parima ja lõpuks ei muuda koht siin nimekirjas midagi. Selle nimekirja ees on, nagu näete, esimene ja teine nädal. Täna on pühapäev ja selle graafiku alusel, alates homme õhtust, on teil vastavalt nimekirjale õigus tulla mulle siia külla. Et päev jääks alati samaks, jääb iga teine pühapäev mul vabaks.
Ma ei luba, et kohtlen teid võrdselt. Ma luban ainult seda, et teil on õigus siia tulla ja minuga ühes voodis magada. Ma ei luba, et ma teid näpuotsagagi puudutan, ja ma palun samaga vastata, kui ma ei anna teistmoodi märku. Ma luban, et kohtlen kõiki viisakalt ja lahkelt, ma ei naera kunagi kellegi üle ja kõik, mis siin mu tares toimub, jääb ainult siia. Keegi ei pea tulema ja kedagi ei aeta ära. Ma ei tee ühtki märkust, kes tuleb ja kes mitte. Igaühe enda asi. Ma annan endast parima, et minimaalsel juhul saame viisakalt vesteldes ja süües õhtu veeta ja rahulikult magada. Räägitakse, et ma norskan, nii et ma ei solvu ka selle peale, kui keegi kohe pärast mu uinumist jalga laseb.
Lisaks võin ma haigeks jääda või teinekord mitmeks päevaks jahile minna või juhtub muud ettenägematut. Need päevad jäävad lihtsalt vahele ja see on vahelejääjatele halb õnn. Seda nimekirja ma siin muutma ei hakka.
Kas kõik on arusaadav?”
Muidugi ei olnud. „See on ikka väga ülbe ja alandav naisi niimoodi nimekirja panna. Ma ei taha, et mu nimi seal oleks!” See oli loomulikult Emma.
Bernhard jäi rahulikuks, lahkeks ja kindlaks: „Ma võin su nime siit välja kraapida ja ma arvasingi, et sa võid olla üks neist, kes siia kunagi ei tule. Ent niikuinii teavad siin kõik, et esimese nädala neljapäev oli Emma päev ja endiselt on minu poolt ikkagi pakkumine jõus.”
„Siin on ka Nora,” ütles Laura. „Nora on laps. See on perversne ja täiesti lubamatu.”
Nora läks näost lapiliseks, olles ilmselgelt hingepõhjani solvunud.
„Milana ka,” lisas Emma ja Bernhard märkis sisemise muigega, et nüüd läheb vähemalt kõvasti aega, enne kui Vanaemade-Lastelaste partei teeb mingisugustki koostööd Võitlevate Naisõiguslastega.
„Kui Norat tähelepanelikumalt vaadata, on ta vaieldamatult naissoost,” sõnas ta endiselt tõsiselt ja lahkelt. „Antud hetkel ei puutu absoluutselt asjasse, et ta on ilusam ja nii kehakujult kui iseloomult hulga naiselikum kui nii mõnedki teised siin. Sama kehtib Milana kohta. Seega on neil täpselt samad õigused kui kõigil teistel ja tuletan taas meelde, et minu poolt puudub vähimgi surve, kas nad oma õigust kasutavad.”
Muidugi ei läinud see nii kergesti.
„Esiteks on sugu sotsiaalne konstruktsioon ja kõik inimesed on võrdsed...”
„Jah, aga mõned on võrdsemad kui teised. Mul on munn ja teil ei ole. Minu arusaam võrdsusest on, et igaüks võib endale maja ehitada ja sinna uksele nimekirja panna. Jõudu tööle!”
Muidugi oli see alles algus. Terve selle ja järgmise päeva üritasid Võitlevad Naisõiguslased seltskonda üles keerata, et korraldada mingeid karistusaktsioone või vähemalt boikott. Paraku aga polnud neil positiivset programmi – nad olid Solvunud. Ja Bernhard oli edukalt liitnud koalitsiooni Kassikakluse ja Ilmajäänud, ja kuigi Vanaemade-Lastelaste partei tegi hoolsalt seda nägu, et nad on neutraalsed, olid koalitsioonil praktiliselt ka nende hääled.
Kukkus läbi isegi nende katse kõik üle rivistada ja pikkused üle mõõta, et Bernhardi mingitest maskuliinsetes diskrimineerivates sigadustes süüdistada. Mehe õnneks ei suutnud nad täpselt formuleerida, mida see diskrimineeriv sigadus endast kujutab. Tegelikult ta ju oli natuke sohki teinud – nimekiri oli koostatud nii, et võimaluste piires vahelduksid need, keda ta tõenäoliselt keppima hakkab, nendega, keda ei hakka.

*

Esimene oli Mirtel.
Ta kuulutas kohe, et kuna nüüd on teada, et kaks nädalat ei saa, ja kui luure siin vähegi töötab, on Bernhard ka mõne päeva jõudu kogunud, siis tuleb ta põhjalikult tühjaks pumbata. Ta asus seda innukalt tegema. Mingis mõttes oli tal ju õigus, sest Bernhard tõesti tundis, et nüüd võiks juba kedagi keppida. Tema poolest oleks võinud kolmas kord vastu hommikut ka ära jääda, kui Mirtel talt natuke hambaid appi võttes paugu välja imes, ise samal ajal teda häbememokkadega näkku pekstes, aga lõppkokkuvõttes oli see tal parim Mirteliga veedetud öö.
Teine oli Liisa.
Bernhard üllatuseks ta tuligi kohale. Ta käitus rabedalt ja tema tavaline irooniline olek oli õige mitu kraadi maha keeratud. Nad vestlesid õhtuse tee juures ja kuidagi tuli neil killuloopimine järjest paremini välja. Kui oli aeg voodisse minna, muutus naine väga ujedaks, palus mehel selja keerata ja libistas end teki alla. Ta ei vaadanud, kui Bernhard voodisse ronis ja lambi kustutas. Vaikus kestis paar minutit, siis palus Liisa, kas mees ei võtaks teda vähemalt korraks kaissu ega silitaks natuke. Bernhard tegi seda. Liisa oli kõhn ja kuivetu, kuid miskipärast tundus kaisus üsna naiselik. Isegi vaatamata sellele, et tisse tal sisuliselt polnud ja see, mida polnud, rippus. Bernhard mõtles tükk aega, mida temaga peale hakata. Keeras ta lõpuks ringi, surus enda vastu ja lasi sõrmedel ta tundlikes kohtades jalge vahel liikuda. „Jah, veel, palun,” sosistas naine mitu korda, et mees ikka jätkaks, lõpuks oiatas võppudes ja sosistas: „Aitäh,” ja siis jäid nad magama.
Kolmas oli Alisa.
„Ega sa ju ei vasta, kas sa Liisat ka keppisid?” küsis ta. „Tegelikult ma ei taha teada.” Ta arutas oma harakapesa peas lahti ja võttis kohe ka kõik riided ära. „Tead, muidugi peame teineteisega hästi käituma ja sul on jummmalast õigus. Kui valida oleks, noh, saad ise aru, aga ega sul midagi viga ole. Vana natuke oled. Olgu, võib-olla mitte just Liisa, eks ole...” Aga keppida teda... noh, võis, nagu Bernhard juba teadis. Ja ta lootis siiralt, et siin värskes õhus ja end liigutades naine polstrist lahti saab. Ta oli ju kõigest 20, seetõttu veel isegi vaatamata oma liigsele paarikümnele kilole õnneks üsna naiselik. Ent nii paksu naist ei olnud Bernhardil kunagi olnud ja ta leidis, et ega see ikka õige asi ei ole, et kepid nagu vesivoodis – korra lükkad ja tükk aega õõtsub takkajärele...
Emma ei tulnud.
Viies oli nimekirja järgi Milana ja Bernhard sai liiga hilja aru, et sel õhtul piiras ta maja kombluspatrull.
Kuues oli Lenna.
„Noh, ma pole päris kindel, et mul oleks jätkunud taipu ja ettevõtmist selline nimekiri teha, kui ma oleksin üksi kolmeteistkümne erinevas suuruses jorssiga. Noh, sind ei kipu naised vast vägistama, mul oleks raske mingi sajakahekümnekilose kiimas rasvalaadungiga...” Ta kooris end ka kohe alasti ja ronis voodisse. „Aga tead, kui ma oma elu peale mõtlen, siis keskmine kepitihedus peaks siin tõusma.” Ka Lennaga oli väga lahe, kuigi naine oli väga passiivne, nii et teinekord polnud õieti arugi saada, kas ta naudib toimuvat või magab.
Laura ei tulnud.
Kaheksas oli Sofia.
„Kuule, sa saad siin piisavalt keppi, eks ole, aga kui sul juhtub mõni vaba õhtu olema ja sa lisakeppi tahad, siis anna märku.” Omal viisil oli Sofia kõige naiselikum neist. Näo poolest üsna inetu, oli tal selline ülimalt feminiinne keha. Ta polnud tegelikult üldse paks, kuigi jättis sellise mulje, sest oli päriselt suure kondiga. Rinnad olid tal küll väiksemad kui Alisal, kuid tema suuruse kohta suuremad ja hulga pringimad, lisaks sõrmeotsasuurustele tumedatele nibudele ka paraja pannkoogi mõõdus tumedamate rantidega nende ümber. Tal oli võrreldes muuga peenike piht ja selle all kumerdusid vägevad puusad. Ta häbememokad olid kena lopsakas roosiõis, kliitor samuti väikese sõrme otsa suurune ja ta läks väga ruttu nii märjaks, et sõna otseses mõttes tilkus. Ta oli voodis aktiivne, kippus Bernhardit selili keerama, et saaks tema peal ratsaasendis hüpata, karelda ja karjuda, sealjuures ise oma tisse või kaela silitades. Bernhard lasi sel rahus toimuda, sest teda seal rabelemas vaadates leidis kinnitust vana tõde, et naudingut tundes muutub naise nägu ilusamaks.
Üheksas oli Polina.
„Hei, näe, ma tulin kohale. Keppi vist ei saa, vana ja paks, nagu ma olen? Olgu, ma magan vähemalt siin ja räägin teistele, et sain.” Bernhard lohutas teda, et vast ajapikku isegi saab, aga just esimesel ringil võtavad kõik viimast. Ja et ta ei lükka ümber ega kinnita mingeid lugusid, nii et rääkigu rahus. Nii nad siis magasidki kõrvuti. Naine kooris end küll enne magamaminekut paljaks ja vaatas mehele väikse lootusega otsa, aga ta ei näidanud oma pettumust kuidagi rohkem välja. Ta oli tüüpiline 44-ne ja isegi mitte kõige hullem neist – ta rinnad rippusid, reitel kobrutas tselluliit ja kõht moodustas mitu pehmet voldikest; pihta enam ei olnud. Aga veelkord, ta polnud üldse kõige hullem ja oli lootust, et seal läheb ta paremasse vormi...
Kümnes oli Mia.
Ta oli kohutavalt, lausa talumatult närviline ja kippus ilmselt oma peas kogu aeg end kõigi teistega võrdlema. Ta üritas vist muljet jätta, olla vaimukas ja tark, igatahes ta rääkis vahetpidamata. Kui oli aeg voodisse minna, oli ta end niimoodi üles keeranud, et puhkes nutma. Bernhard keeras lambitahi maha ja võttis ta kõigepealt koos kõigi riietega kaissu, silitades aeglaselt ta selga. Mia lõtvus tasapisi. „Kas... ma... võtan riided ära?” Bernhard oli tegemist, et mitte naerma pahvatada. „Palun. Ma võtan ka.” Mees puudutas teda ettevaatlikult, siis tõmbas pihast lähemale. Ega ta midagi eriti ei oodanud ja midagi polnud teha, loomulikult ta võrdles kõiki neid naisi omavahel. Mia oli mõnes mõttes selle kõige õnnetuma pirnikujulise kehaga, suhteliselt hapra, delikaatse ülaosaga, ja sellele kontrastiks ümar tagumik ja tugevad reied, allpool jälle vormikad, kuid jämedad säärelihased ja suhteliselt luidjad pahkluud. Talle ei paistnud meeldivat, et mees teda altpoolt kätega puudutab ja tundus, et ta naudib ainult üht asja – oma suguelundite vastu mehe reit hõõrumist. Noh, tema sai lõpuks oma orgasmi kätte. Bernhard leidis, et ei tasu vaeva. Ta polnud päris kindel, kas naine üldse sai aru või hoolis, et tema ei lõpetanud.
Üheteistkümnes oli Eva. Ta tuli õhtust sööma, nad lobisesid natuke ja siis ta naeratas ja kõndis minema.
Kaheteistkümnes oli Emilia.
„Kas tead, meie sinuga oleme täpselt üks aastakäik.” Justnagu annaks see sulle mingeid privileege... „Tead, see ei ole tegelikult õige. Ma pole kunagi olnud nõus, et pean meest kellegagi jagama. Sellised suhted olen kohe lõpetanud. Kohe. Küsimata. Edasi rääkimata.” Miks sa siis üldse tulid? Aga Bernhard oli ju lubanud viisakaks jääda ja võimaluse anda... „Ma ei ole kindel, kas see midagi pakub. Noh, saad aru, ilma armastuseta. Ilma intiimsuseta. Ilma sellise sügava hingepõhjast tuleva võbinata, mis ütleb, et see inimene on see ainus ja õige.” Bernhardil oli keele peal, et tal on see võbin iga kord, kui tal on võimalus kedagi keppida – et alati on õige. Tal oli tahtmine öelda sellele rumalale naisele, et ükskõik, kas tallegi sobiks paarissuhe või keppimine 3-4 pandavamaga sealt nende pundist – Emilia ei oleks üsna ilmselt see üks või selles pundis. Et olukord on selline, nagu on. Ja et ta kõigile võimaluse annab, on tõesti tema arvates kõige parem viis seal edasi elada. Et see võtab ehk mõned pinged maha ja ehk annab teatud kindlustunde. Sealjuures kõigile, mitte ei tekita pidevat stressi ja võitlust nende vahel, keda ta muidu voodisse valiks.
Emilia võttis riidest lahti ja ajas jalad laiali. Läks isegi märjaks ja nii edasi, aga tema keppimine ei pakkunud mingit naudingut. Küll ei meeldinud talle üks või teine asi ja ta kurtis, et mees on liiga raske ja ta ei saa hingata, kui see teda enda vastu surub, ja nii edasi. Kuna ta oli üks pisemaid, siis teatud mõttes oli tal ju õigus, Bernhard oli temast ligi kaks korda raskem.
Kolmeteistkümnes oli Nora. Tüdruk ei tulnud ja Bernhard kasutas juhust ja mõnitas terve õhtu põhjalikult ja mõnuga maja ümber kondavat kombluspatrulli.

*

Kuue-seitsme ringiga, ehk kolme kuuga hakkas asi paika loksuma. Mirteli džokistiil pehmenes aja jooksul, kui nad teineteisega ära harjusid, ja temaga oli iga kord parem. Sofiaga oli enam-vähem sama lugu. Tüdruk oli noor ja kui ta julges end avada, siis hulga tulisema iseloomuga, kui keskmine eestlane, kelle keha teatavasti koosneb 90% ulatuses pidurivedelikust. Lennaga ei saanud asjad kuidagi teistmoodi olla kui olid – naine mängis seksi ajal endiselt sisalikku päikesesoojal kivil, nii et loomulikult on elus asi kõige parem asi ja nii edasi, aga ega see väga palju kõrgekvaliteedilise silikonnuku keppimisest ei erinenud. Bernhard suutis väga hästi ette kujutada, et nii mõnelegi ise ka enamuses pidurivedelikust koosnevale eestlasele oleks ta ideaalne naine.
Alisaga istus asi iga korraga vähem. See... lihtsalt ei läinud, kui uudsus, mis ju neid mõlemaid teineteise juures oli köitnud, otsa sai. Lõpuks ta enam ei tulnud.
Liisa... no midagi ei olnud teha, best before oli tal lootusetult üle. Tähendab, Bernhard kujutas selgelt ette, et kui ta oleks seitsekümmend, oleks ta sellise moori üle üliõnnelik – tark, terava keelega, oma ea kohta suurepärases vormis ja mis peamine, nagu Bernhardil oli võimalus veenduda, paistis talle sobivat kõik, peaasi et keppi saab, ja ta oskas ka suurepäraselt suhu võtta. Aga ka tema hakkas oma kordi vahele jätma. Paistis, et see jääbki nii – kord kuus võis Bernhard ju temaga vastutuleku korras natuke mängida. Veelkord, kuidagi ebameeldiv ta ju ei olnud ja mehel oli temast natuke kahju.
Eva rohkem ei tulnud. Polina käis veel korra tema kõrval magamas ja kuu hiljem veel korra ja siis enam ei tulnud.
Mia võttis kombeks käia regulaarselt end ta põlve otsas rahuldamas. Eks ta lasi end „tavalist moodi” keppida kah, küllap suurepäraselt teades, et seda mehed tahavad, aga teda huvitas seks just sellisel viisil. Kurat temaga, pani Bernhard selle asja enda jaoks paika.
Emiliaga läksid asjad hapuks umbes kahe kuuga. Kuidagi oskas ta end Bernhardile vastikuks teha. Mees ei saanud lõpuni aru, mida ta õieti tahab või naudib. Miski polnud hea ja naine kurtis, et ei saa rahuldust. Aja jooksul näis Bernhard taipavat, et puudu on mingi „vaimne komponent”. Aga kust seda võtta? Kui pole antud. No ei ole antud... Bernhardile hakkas tunduma, et ta kaua enam ei suuda. Et naine pole sale, vaid anorektiline, et ta pole vormis, vaid lõtv ja alatoidetud. Et ta on kondine ja kontide peal pole lihased, vaid midagi vormitut ja ebamäärast. Ja kui selle elaks veel üle – naine oli ju alguses päris veetlev tundunud – siis see, mis oli kõrvade vahel... See pretensioonikus, millest kuidagi kumas läbi, et mehed peavadki sõrmeviibutuse peale läbi rõnga hüppama – ju tal siis oli elus õnnestunud selliseid mehi leida. Jah, Bernhard sai väga hästi aru, et ega tal see, eriti nooremana, raske ei olnud. Selline pisike, natuke haldjalik ja plikalik naine paneb mehed, keeled ripakil, enda järel jooksma, kui tahab. Ainult et nüüd oli ta nelikümmend ega paistnud kuidagi aduvat, et on tihedas konkurentsis kaheteistkümne teisega. Bernhard ei öelnud talle enda meelest midagi eriti halba, kuid korraga ta enam ei tulnud. Bernhard lootis, et nii see jääbki.
Emma ja Laura polnud endiselt nägu näidanud. Mis oli suurepärane. Bernhard küll tegi igal nende päeval endale psühholoogilist eeltöötlust, et neid ikka viisakalt vastu võtta kui nad tõesti tuleksid, aga seni, nagu öeldud, polnud nad tulnud.

*

Kliima eriti ei muutunud, vast läks ainult tasapisi palavamaks. Kui nende uus elu seal stabiliseerus ka selles mõttes, et kõigil olid omad toad, voodid ja mööbel ja nad suutsid suurema vaevata koguda piisavalt, et koos Bernhardi jahipidamisega nälg neid ei ähvarda, jäi neil aega üle ka muuga tegeleda, ja lõpuks võtsid Naisõiguslaste retked vedu, nad käisid 4-5-stes puntides kuni sajakonna kilomeetri kaugusel mitmes suunas. Enamasti läks Emma ja Lauraga kaasa Polina, mõnikord ühinesid ka teised, peamiselt Nora, Milana, Sofia ja Liisa. Alisa ja Eva käisid korra. Miks Lenna ja Mirtel ei läinud, Bernhard ei teadnud, samas kui Eva oli kõige eakam ja Mia ja Emilia kõige nõrgemad – nende puhul oli see mõistetav. Või teatud mõttes oli siin vastuolu – eks see oli mingisugune võimunälg, mis Emma ja Laura liikuma pani, samas kui tegelikult olid vist kõik peale Eva neist paremas füüsilises vormis.
Nad leidsid palju veidraid asju, millest mõne ka kaasa tõid. Ühe tõi Bernhard oma džiibiga ära – mingites kummalistes varemetes oli täiesti töökorras õlipress. Ja mitte ainult lihtsalt press, selle juurde käis nutikas rektifikatsiooniseade, mida sai üsna lihtsalt panna diiselmootorile sobivat segu tegema. Bernhard polnud kindel, mida selle sodi põletamine mootorile pikemas perspektiivis tähendab, aga natuke vabamalt julges ta ringi sõita küll.
Üldse oli see maailm imelik. Bernhard oli selle üle mõtisklenud kogu selle aja, mis ta seal oli, tolleks hetkeks juba varsti kolmveerand aastat, ja ega ta muud seletust leidnud kui maagia. Ainult et sellest ei teadnud ta midagi. Temasugusele oli imelihtne ignoreerida suuremat osa sellest materjalist, mis pärast maagia ja kõige sellega seonduva „avalikustamist” ringlema oli hakanud. Ta ei olnud elus palju lugenud ja ulmet praktiliselt üldse mitte. Ainus kokkupuude sellega olid okupatsiooniaegsed raamatud Mirabiliast ja hiire pildiga kogumik. Meenus „Nagu õieke väljal” ja talle üldse ei meeldinud esimestel kuudel assotsiatsioonid, mis sellega tekkisid – et kas ta on see paljas sülge niristav idioot, kes ainult kiikuda mõistab...? Ja siis oli mingi punamusta maskiga raamat, kus seltskond sattus kohta, mis täitis nende soove. Raamat oli venelase kirjutatud ja Bernhard mäletas, et see oli tundunud selline tüüpiline ideoloogiliselt kallutatud debiilsus... Aga mingi selline masin näis see maailm olevat. Küll laisk, taipamatu ja kolmveerand aega puhkusel.
Alustaksime näiteks puidust, mida oli väga lihtne toorest peast kirvega töödelda, ent mis muutus paari päevaga kõlisevalt kõvaks. Hiigelsuur purunenud langevari, mille Bernhard leidis üsna alguses ühel oma retkel ja mille riidest olid tehtud kõik madratsikatted ja varikatused. Veider, justkui hiigelsaabliga ära lõigatud majaosa, kust ta oli leidnud kõik need sööginõud, millelt nad nüüd sõid, ja üldse mitu autotäit kõike igapäevaselt majapidamises vajalikku, sealhulgas paar täiesti korraliku õlilampi; kraam oli kasutuskõlblik vaatamata sellele, et varemed näisid olevat vähemalt aastakümneid vanad. Siis see õlipress, mille toodang kõlbas autokütuseks, ja neid asju oli veel – Bernhard näis suutvat kujutleda, et see on paik, kuhu tohutust hulgast maailmadest satub igasuguseid asju, millest keegi tahab lahti saada – selline maagiline prügikast... Kuigi see andis asja olemuse edasi, otsis ta paremat sõnastust, sest nii enesekriitiline ta ka ei olnud.
Vähemalt ühes oli Bernhard pärast naiste tulekut kindel – tema privaatne muinasjutumaailm see ei olnud. Muidugi juhul, kui ta alateadvus teda ei vihka – sest miks muidu olid seal Emma ja Laura?
Naiste jahile kaasavõtmisest ei tulnud suuremat. Puhtfüüsiliselt oleks kõige rohkem abi olnud vast Polinast, kuid ka tema ei paistnud kuidagi põhilisi asju selgeks saavat. Jahitarkusi ei saa paari sõnaga edasi anda. See on pikkade aastatega omandatud tunnetus, mis hakkab arenema juba siis, kui lapsena metsas marjul-seenel või luurekat mängimas käiakse. Mitte kuidagi ei õnnestu sõnadesse panna, kuidas liikuda vaikselt ja ümbrusse sulandudes. Kuidas igal sammul kaardistada mõttes rada, määrates ära kohad, kuhu sa astud järgmised paarkümmend sammu. Kuidas mõõta hetkega, automaatselt, ise seda õieti teadvustamata iga põõsa kõrgust, lehestiku tihedust ja varju, ja sealjuures ette kujutada, kuidas sa seal keskel võiksid välja näha kusagil lähikonnas oma elu pärast kartva looma jaoks.
Ainukesena andis lootust Nora. Plika õppis kähku ära püünispaelte paneku ja sai varsti hakkama ka kuni paarikümnekiloste loomade kõri läbilõikamise ja verest tühjaks nõrguma panekuga. Eva aitas teda. Elatanud naine oli omal ajal palju metsas hulkunud ja orienteerus seal päris hästi, kuid ta oli korilane, mitte kütt. Tema, muide, õpetas Norat jahisaagiga korralikult ringi käima – ju ta oli nooruses maal elanud. Aga üks asi on hakkamasaamine, teine tahtmine, ja temal seda teist ei olnud. Ja ega ta jaksanudki enam nii kiiresti ja kaugele minna, kui Nora käis. Plika jooksis Bernhardist kiiremini, nägi paremini ja kuulis paremini. Ainus, milles Bernhard temast üle oli, olid kogemused. No ja loomulikult füüsiline jõud – kirvest kahekümne meetri peale visata, nii et see juraka paarisajakilose eluka kolba lõhki lööks, ei suuda nääpsuke naisterahvas eales. Ega peagi – omavalmistatud vibuga oli Nora sama tappev, kuigi vähem dramaatiline... aga see viimane on maitse küsimus.
Piki jõge hiilimine andis Bernhardile teinekord mõtlemisainet ja uue vaatenurga elule. Täpsustagem – ta ei hiilinud hiilimise enda pärast, ta pidas jahti ja kui ka otseselt ei pidanud, oli vähemasti valmis jahti pidama. Ta lihtsalt liikus hääletult ja varjudesse sulandudes. Kodus ta selline ei olnud, aga need naised seal – või, noh, see osa, kellega ta paremini läbi sai ja tööd tehes või koos süües vabamalt vestles – väitsid nagu ühest suust, et ta muutub metsa minnes. Et lagendikul ja majas on ta suur ja lärmakas puudelõhkumismasin – nad ju ehitasid alguses suurema osa ajast ja kes see ikka puid langetas ja suurema tahumise ära tegi... –, metsas aga lähevad ta silmad suureks, kõrvad kikki ja ninasõõrmed puhevile. Korraga pole teda üldse enam kuulda ja siis ta hajub varjudesse.
Kord kuulis ta mingit mõminat ja lutsutamist ja hiilis tasapisi lähemale, tõmmates vöö vahelt kirve. Esimeseks ütles talle tegelikult lõhn, et tegu inimestega. Hääled olid omapärased ja ta seisatas kõhklevalt. Ta tõepoolest ei aimanud, kellega tegemist ja mis toimub, kuni nägi – väikesel lagendikul, jõekääru ääres varjus, olid Emma ja Laura teki maha laotanud ja lakkusid 69-s teineteise tundlikke kohti. Bernhardil oleks peaaegu paha hakanud. Ta vaatas viis sekundit, et veenduda, et ta ikka õigesti näeb, ja taandus siis vaikselt.
Noh, see seletas paljut. Teatud mõttes oli üllatav, et nad sellega tegelevad, kuid talle meenus, et naised tunnevad teineteist paarkümmend aastat. Aga olgu, see pole tema asi – või pole rohkemat, et see seletab nende suhted ja suhtumised. Kui nad kogu aeg ei ussitaks ega üritaks teiste elu kibedaks teha, ei huvitaks see teda vähimatki... Bernhard avastas järele mõeldes, et see pole ka päris õige. Kui nad poleks tal seal nagu kivi kingas, oleks tal nende pärast hea meel – tublid moorid, teil on oma salaelu ja seks ja puha – te olete hulga elusamad, kui oodata võis!
Ja teinekord kuulis ta teises paradiislikus paigas, kah paar kilomeetrit piki jõekallast – küll teises suunas –, umbes samasugust tegevust. Ta tahtis vaikselt mööduda ja kaduda, kuid nina või kõrvad – ta ei olnud päris kindel, kumb – ütlesid, et midagi on teisiti. Seekord nautisid teineteise paljast ihu Milana ja Alisa. Seda etendust jäi Bernhard pikemalt vaatama ja pükstes läks ebamugavalt kitsaks. Vaatas, andis endale aru, mida ta teeb, ja kuulutas – samuti iseendale – ja mis siis? Ei olnud kumbki tüdrukutest mingi pornotäht, ei olnud Milanalgi mingit erilist modellikeha, ent kui Emma ja Laura olid olnud umbes sama seksikas vaatepilt kui emised koos püherdaksid, siis nende noorte tüdrukutega oli teine lugu. Bernhard sai ka väga ruttu aru, et mingit võrdsust seal pole. Alisa oli see, kes asja juhtis, ja Milana oli tema „tüdruk”. Ta ei olnud kunagi päriselt näinud, kuidas naised teineteisega ametis on, ja pidi tunnistama, et pornofilmid ikka ei ole päris õige õppematerjal – kõik oli natuke sedamoodi ja polnud ka. Tüdrukud sosistasid teinekord teineteisele midagi kõrva, siis suudlesid, siis vaatasid teineteisele silma ja ainult silitasid käsivarsi ja selga. Peamiselt oli näha, et neil on koos hea olla. Bernhard vaatas neid umbes veerand tundi ja taandus siis vaikselt.
Muud sõpruskonnad seal – ja Bernhard lootis siiralt, et ta rohkem lesbisuhteid ei avasta – olid samuti teatud mõttes loogilised ja ootuspärased. Väga hästi said läbi Lenna ja Mirtel ja samasugune paar kujunes aja jooksul Liisast ja Evast. Ja Mia ja Emilia – kaks pisikest humanitaari, kes nägid nii välja, et neid ei julge sinna metsa hüüdekauguselegi marju korjama saata – vat ründab neid mõni jänkuke või põldhiir ja tormavad kiljudes teine teises suunas ja otsi neid siis sealt, kuhu nad kiini joostes jõuavad... Ja Sofia ja Polina – mõlemad mitte-eestlased ja mõlemad teistega võrreldes natuke teisest ühiskonnakihist ja lihtsama töö tegijad.
Muidugi polnud see jaotus absoluutne. Sofia seltsis teinekord Alisa ja Milanaga, teinekord Lenne ja Mirteliga, Polina oli enamasti alati oodatud Liisa ja Eva seltskonnas. Teinekord ühinesid Lenne ja Mirtel Mia ja Emiliaga, teinekord Sofia, Alisa või Polinaga. Teinekord oli kogu seltskond koos ja huvitaval kombel need, kes kippusid ikka kahekesi, teistest natuke eraldi jääma, olid Laura ja Emma. Eks see oli kahe teraga mõõk, et nad, erinevalt ülejäänud seltskonnast, varem teineteist tundsid ja väga-väga hästi läbi said.
Tähendab, põgusalt tundsid nii mõnedki üksteist varasemast ajast, kuid põhimõtteliselt olid nad kõik erinevaid teid mööda sinna seminarile sattunud ja täiesti juhuslikult ühes bussis. Kui Bernhard seda kord mõista püüdis, lõppes asi loomulikult sõnasõja ja pika kaagutamisega. Et kuulge, Emma ja Lauraga on kõik selge, koos lüpsavad riiki, aga teie teised? Selle peale seletasid Emma ja Laura pikalt ja üleolevalt, milline primitiivne ignorant, meesšovinist, tagurlane ja kivinenud vaadetega konservatiiv ta on. Ja nende korraldatud seminari vastu oli suur huvi ja muide, kutse oli päris kallis. Bernhard tegi suured-suured silmad ja küsis irvitades, et kas keegi tõesti maksis sinnatuleku eest? Ta ju teadis vastust – Eva oli õpetaja ja koolile oli tasuta kutse saadetud, Milana oli võitnud mingi esseekonkurssi, Nora mingi võistluse, mille nimi Bernhardile kuidagi meelde ei jäänud, Mia oli saanud ülikoolile saadetud tasuta pääsme, kuna õppis seda ala ja Sofia eest maksis Töötukassa. Kui ta küsis, olid ka ülejäänud keerutama hakanud – kellele oli see preemia, kellele kohustus... Esimest korda ta seda lausa ei uskunud – seminar, mis justkui oleks päris kalli piletiga, aga keegi pileti eest ei maksa, kõik saavad selle mingeid segaseid teid pidi... Kodanikuühiskonna viirastus, mis maksuraha kantimise peal parasiteerib, kuulutas ta kõva häälega kusagilt meeldejäänud lauset, mis väljendas ta mõtteid paremini, kui ta ise oleks osanud. Ja siis muidugi õige kaagutamine alles algas.

*

Öeldakse, et inimene mõtleb, jumal juhib. Siis öeldakse veel, et pill tuleb pika ilu peale. Ja siis öeldakse veel, et mida külvad, seda lõikad. Kui sellist käibefraaside, kontekstist välja kistud sententsite ja eufemismide hunnikussekuhjamist veel tükk aega jätkata, arvaksid ka kõige juhmiad ära, et maalitud idüll ei saanud lõpmatuseni kesta. Ei saanud väga mitmel põhjusel ja kõige elementaarsem nendest on – kui ikkagi mitte naturalistlikult, vaid filosoofiliselt väljenduda –, et seksuaalse naudingu alla on loodus peitnud inimkonna surematuse. Kes tõesti aru ei saanud – kui mehe viljastamisvõimeline sperma viia naise tuppe õigel ajal, kui munarakk on valmis, toimub viljastumine.
Ja juhus on irooniline – esimeseks jäi last ootama... Liisa. Ju ta arvas, et tal pole enam muretseda vaja...
Järgmine oli Sofia. Siis Alisa. Siis Lenna. Teatud mõttes oli seni kõik ülimalt loogiline, kui muidugi arvata välja saatuse sarkasm, Liisa. Kõik need naised olid parimas eas, neil polnud seal mingeid kaitsevahendeid ja tervis läks selles paigas kah kõigil paremaks, nad olid palju paremas füüsilises vormis kui kodus. Mia sai väga harva Bernhardi paugu sügavale tuppe ja Mirtel oli juba sellel piiril, kus rasestumise tõenäosus hakkab langema.
Kui nüüd järgmiseks küsida, kuidas nad seal nii vabalt seksisid, täiskasvanud ja enam-vähem täiemõistuslike inimestena üldiselt ju siiski teades, kuidas lapsi tehakse, siis sellele on raske vastata. Võib-olla oli naistel ikkagi pea natuke segi ja jalad ei ulatunud maha (ei, see ei ole sedalaadi kahemõttelisusena mõeldud). Võib-olla mõni neist riskis teadlikult, võib-olla oli mõnel kogemusi, et nii kergesti nüüd ka rasedaks ei jää (kuid nende tervis oli seal parem!) ja võib-olla mõni lihtsalt ei hoolinud. Bernhard kinnitab, et eks ta ikka rääkis rasestumisvõimalusest ja mõnikord lasi oma laengu ka mujale kui tuppe.
Õhkkond muutus. Asi kiskus tõsiseks. Bernhard ei olnud seni aktiivselt tagasiteed otsinud. Seda ei ole ta kunagi otse välja öelnud ja siin ei saa me tema sõnadele-mõtetele tugineda, kuid mõelgem hetke. Vähemasti suuremale osale meestest peaks kuidagi intuitiivselt absoluutselt selge olema, et kui Bernhard ka leidis tagasitee, siis ta tegi sedasama, mis metsast lesbipaare leides – taandus vaikselt ega rääkinud sellest kellelegi sõnakestki. Aga mitte enam; ja kui ta endiselt midagi ei leidnud, võib nüüd julgelt lähtuda eeldusest, et nii see oli.

*

Liisal läks halvasti. Või kuidas võtta. Tal algasid alakõhus valud ja korraga tuli sealt palju verd. Ega neil ju mingeid ravimeid-vahendeid ei olnud ja ainus, kes ravimisest midagigi teadis, oli Liisa ise. Tõsi, ka Eval oli mingeid elementaarseid teadmisi ja tema Liisa eest põhiliselt hoolitseski.
Nädalaga läks Liisal siiski olemine paremaks, ainult et last ta enam ei oodanud. Laural jätkus lamedust öelda midagi sellist, et parem ongi. Ega keegi teda selle eest ei armastanud. Liisa ise oli parasjagu liimist lahti. Tal ei ole elus lapsi olnud. Kunagi polnud õige aeg. Ja nüüd ta neid enam ei saa. Et ta tõesti oli korraks lootnud, et tema sees kasvab uus elu. Et eks see naljakas ole – saada emaks eas, kus teised saavad vanaemaks, aga see tundus lõpuks õige. Ja nüüd seda enam ei ole.
Kahe päeva pärast oli Mia kord Bernhard juures olla ja seekord istus ta mehe peal kuidagi otsustava näoga ja lausa noogutas asjalikult, kui tundis, kuidas sperma temasse purskus. Bernhard pööritas mõttes silmi – no mida nüüd... aga ei öelnud midagi.
Kaks päeva hiljem, pärast ööd, kui oleks olnud Eva kord, ilmus välja Emilia. Ta õiendas kuidagi äärmiselt vähe ja palus väga leebelt endaga õrnemalt ümber käia; võib-olla lausa asja pärast. Nii oli temaga päris tore.
Neli päeva hiljem, kaks päeva pärast Alisat (kes ei tulnud) ja päev enne Lennat, õhtul, kui Bernhard oli juba magama heitnud, kääksatas uks. Kuna teadaolevalt polnud seal ühtki kiskjat, kes oskaks linki vajutada, ja seni olid kõik naised graafikut austanud vähemalt selles mõttes, et mitte kunagi polnud kellelgi mitte-tema-õhtul Bernhardi juurde asja olnud, võis öelda, et tegemist pretsedenditu juhtumiga. Kui Bernhard tule süütas, nägi ta silmi pilgutades, et traditsiooni ei ole rikutud. Oli Milana õhtu ja seal ta oligi.
„Hm, kombluspatrull kinni ei võtnud?” ei suutnud mees küsimata jätta.
„Ju nad on tüdinud. Ja ma lööks neil pea lõhki. Ma olen juba 17. Isegi seaduse järgi tohib seksida.” Ta tammus ukse kõrval jalalt jalale, siis astus otsustavalt edasi ja istus voodiservale.
Bernhard ei näinud mingit põhjust käituda kuidagi teisiti, kui ta oli käitunud kõigi teistega. Ta keeras tule lambis maha ja tõmbas teki kõrvale. „Sa tulid nii hilja, et nagu näed, olen juba voodis. Kuna ma hästi ei usu, et sa tulid hilisele õhtusöögile, siis palun, roni teki alla. Oled teretulnud.”
Oli kuulda, kuidas tüdruk end lahti riietab. Siis justkui kõheldes korraks peatub, ja lõpuks tema kõrvale voodisse poeb. Seda viimast oli muidugi juba ka tunda.
„Miski ütleb mulle, et sa ei tulnud vaid minu kõrvale magama. Kui ma eksin, ütle, aga kas ma võin su nüüd kaissu võtta.”
„Võid,” tuli vaikne vastus.
Milana oli tegelikult päris pikka kasvu. Ta ei olnud ka just kõige väiksem, vast õige natuke pisem siiski Alisast, kes oli samuti üsna pikk ja naistest kõige raskem. Teda seal kaisus hoides ei saanud Bernhard korraga aru, miks tüdruk tema jaoks seni kuidagi lapsik ja ebaseksikas oli tundunud. Võib-olla oma rõhutatult teismelise oleku tõttu?
Ta värises natuke, kui Bernhard ta enda vastu tõmbas. Ta sättis end kohmakalt ega osanud oma käsi kuhugi panna. Bernhard tõmbas teda ise lähemale ja libistas käed üle ta selja ja tagumiku. Kui nende puusad ja reied kokku puutusid, oli värisemist selgemalt tunda. Bernhard mõtles ta huuled üles otsida, kuid peatus siis.
„Räägi, mis on?” küsis ta talle vaikselt kõrva sosistades. „Ausõna, ma ei tee sulle midagi halba. Ja sa ei pea midagi tegema. Tunne end vabalt. Kõik on hästi.”
„Ma ei ole kunagi...” Tüdruku hääl kustus.
„See ei ole üldse nii hirmus, kui filmides ja raamatutes kirjeldatakse.”
Milanal kulus kaks sekundit, siis ta turtsatas. „Loodetavasti.” Ta vaikis taas hetke. „Kuule, see tähendas ka, et sina tegutsed. Mina ei oska.”
„Suudelda ikka oskad.”
Turtsatus. „Muidugi. Aga ma ei ole... Pole oluline.”
Suudelda ta tõesti oskas. Pole poisse suudelnud? käis Bernhardil peast läbi. Kui mees käe üle ta rindade libistas, läks värin tugevamaks. Rinnad olid tal pringid ja ülimalt mõnusad katsuda. Piht oli selline... ebamäärane. Aga trimmis ja lihaseid oli tunda. Puusad toredalt ümarad ja samuti pringid. Reied väga heas vormis. Üldse oli ta selline tihkelt pehme, nagu on just naiseks saanud tüdrukud ja need naised vast isegi 40–50-ni, kes kogu elu endaga piisavalt vaeva näevad.
Aga värin läks hullemaks. Ta ei hakanud vastu, kuid ei reageerinud ka kuidagi teistmoodi, kui Bernhard käe ta reite vahele libistas ja siis ettevaatlikult jalgevahet masseerima hakkas. Ta võttis vaid tugevamini kaela ümbert kinni ja muudkui suudles. Isegi seal kottpimedas sai Bernhard aru, et tal on silmad kõvasti kinni pigistatud.
„Kuule, sa ei pea, kui sul on ebamugav...” proovis Bernhard, kuid tüdruk raputas pead ja otsi uuesti ta huuled üles. „Palun,” sosistas ta, kiiresti korraks huuli ta kõrva juurde pannes, ja siis kohe oma suud ta suule surudes.
Mis seal ikka... Tundus, et ta on piisavalt märjaks läinud, ja nii siis lükkas Bernhard ta jalad laiali ja veeretas end talle peale. Milana näis natuke rahunevat, kui mees end aeglaste ettevaatlike tõugetega sobitas. Kuna ta teadis seda oodata, tundis Bernhard selgelt, kuidas purunes neitsinahk. Tal käis peast läbi, et see on vist esimene neitsinahk, mille ta elus oma londiga lõhub. Või kui mõni neist kunagistest tüdrukutest ka oli süütu, ei osanud ta tollal sellest aru saada...
Milana paistis seda olema oodanud, nagu oodatakse hamba väljatõmbamist. Ta keha tõmbus korraks natuke kangeks ja suudlus peatus, ent siis kui Bernhard, nüüd juba sügaval tema sees, alul ettevaatlikult ja siis juba julgemalt liigutama hakkas, näis ta tasapisi rahunevat.
Ta tõstis jalad ja põimis need ümber Bernhardi puusade. Ta liigutas isegi oma puusi kaasa, kui asi arenes. Ta jätkas endiselt oma suu surumist mehe suule. Ent Bernhard ei saanud küll kuidagi aru, et ta erutatud oleks või toimuvat naudiks. Jah, see paistis meeldivat ja jah, ta tahtis, et mees teda kepiks, kuid ta ise...
Aga kaua sa ikka mõtled, kui sügad londiga kena naisolevuse tuppe. Eks ta natuke püüdis oletada, et mis siis saaks, kui prooviks seda või teist. Ent sellele rääkis vastu Milana käitumine, tüdruk oli temasse klammerdunud just nii, et lase aga edasi, lõpuni. Kuidagi väga selgelt oli tunda, et ta kardab endiselt. Kardab, et ta esimene suguühe ebaõnnestub kuidagi selles mõttes, et ei meelita mehe pauku enda sisse? Kes võis talle mingi niisuguse jama pähe panna? Aga veelkord, kaua sa ikka mõtled, kui naine sind lisaks nagu tangidega enda vastu surub ja sinuga samas taktis puusi liigutab...
Seejärel lamasid nad natuke aega hingeldades kõrvuti ja siis libistas tüdruk end voodist välja ja hakkas riideid otsima.
„Sa ei pea ära minema. Võid, muidugi, kui tahad, aga ei pea. Sa oled noor ja ilus.”
„Ei... parem on.”
„Ise tead. Vajad sa valgust?”
„Ei.”
„Mul on ikkagi hea meel, et sa tulid. Kuigi mul on tunne, et...”
„Mis?”
Bernhard ei olnud seda nii mõelnud, aga see lõpetamata lause näis huvi tekitavat.
„Pole oluline. Minul oli küll väga hea. Aga kui sa lubad märkida, siis, nagu ma ütlesin, sa ei pea midagi. Naudid rohkem. Ma sain ju aru...”
Tüdruk oli suurema osa oma riideid leidnud ja selga saanud.
„Mida?”
„Vaata, see esimene kord sul... Valus ja nii edasi.” Bernhard otsis sõnu. „Eks see ole selline pool rehkendust, kui sinul hea ei ole.”
„Mul oli hea.”
„Päriselt?”
Nüüd oli tüdruk riides. „On see tõesti poolik kord, kui mina ei tulnud?”
Oeh... „No muidugi on see rohkem peas kinni. Ma ei tea, kuidas sinu jaoks. Ma ei taha midagi halba öelda. Aga palun mõista, et sul võib palju parem olla ja ma heameelega pakun seda sulle. Sa ei tulnud ju ainult süütusest lahti saama?”
Oli pigem tunda, et tüdruk raputab pead. „Ma... kuule. Sa oled... Väga hea. Sa... ära ole mu peale pahane. Palun.”
„Ei ole. Aga ma proovin mõista.”
„Ma olin... Alisa peale kohutavalt kade. Et tema ja... sina ja... ja et mina olen ikka veel süütu ja... Saad aru, kui ma olen sinuga maganud, siis... on asjad lihtsamad.”
Bernhardil lõi korraga valgeks. Milana erutusmehhanism oli teistsugune, ta armastas Alisat ja Alisa loodetavast ka teda. Biseksuaalse Alisa rasedus pidi olema pidev osatamine, et partneril on veel teine elu, mida tal ei ole. Nüüd on seis natuke võrdustunud, ta kinkis oma süütuse mehele, kelle last ta armsam ootab.
„Kuule... Ära sina ka palun omakorda pahanda, kui ma ütlen mõnd asja päris otse. Kui sul tuleb hull mõte kah last ootama jääda või kui tahad proovida, kas mehega magamine võib sind üldse erutada nii, nagu Alisaga olemine – minu uks on sulle alati lahti. Hm, vastavalt graafikule muidugi, mind on kahjuks ainult üks. Kui tahad. Et sina ka jõuaksid tippu ja üle. Aga veelkord, ise tead.”
„Sa... tead?”
Bernhard lubas endale mühatuse. „Ma ei ole selles kunagi Alisaga rääkinud ja ma ei räägi sellest kunagi kellelegi. Ja minu poolest jääb alatiseks siia ruumi ka kõik see, mida meie omavahel räägime. Ega ma kõike ei tea ja nagu öeldud, ei aruta ma seda eales kellegagi. Ma näen ja panen tähele. Ja kõik on kõige paremas korras.”
„Sa oled hea. Aitäh.” Milana kummardus ta kohale, otsis sõrmedega suud, suudles teda kiiresti huultele ja pöördus. Paar sekundit hiljem kriiksatas uks ja ta oli läinud.

*

Veel suurem üllatus ootas Bernhardi kaheksa päeva hiljem, kui ta sügavas pimeduses koos Noraga viimase püünistesse jäänud kopsakamat kitse maja juurde tassis. Nora, nagu juba mainitud, oli püünistega jahipidamises päris osavaks muutunud ja see polnud esimene kord, kui tüdruk midagi suuremat kätte sai ja selle tapmiseks ja majade juurde toomiseks mehe abi palus. Seekord oli Bernhard ise metsas hulkunud – mida aeg edasi, seda rohkem ta seda tegi – ja jõudnud tagasi üsna hilja. Ei olnud hea looma püünistesse piinlema jätta ja ei olnud hea ka see, kui see end lahti juhtuks rabelema – teist korda elukas enam naljalt lõksu ei lähe ja ühel päeval võib veel hakata teisi ka õpetama... Eksimist Bernhard ei kartnud ja keegi nende pärast ei muretsenud ka – nagu öeldud, polnud see esimene kord ja kõik teadsid, et mehel on alati kirves ja kas püss või püstol kaasas.
Kui nad maja juurde jõudsid, oli kõik vaikne; tavalisest magamaminekuajast oli möödas juba mitu tundi, oli peaaegu kesköö. Nora aitas tal eluka üles nõrguma riputada ja siis läksid nad koos ojja pesema. Ka selles polnud veel midagi erilist. Üllatus oli see, kui nad kaldal end kuivatasid ja Nora nagu muuseas mainis, et see peaks olema tema õhtu ja mis nad seal väljas seisavad.
„Loomulikult oled teretulnud,” ütles Bernhard enne, kui sõnade mõte üldse kohale jõudis. Nojah, ta oli seda tegelikult Emma ja Laura jaoks endale sisendanud-harjutanud...
Ta vaatas kiiresti ringi ja Nora puhkes naerma, saades suurepäraselt aru: „Kombluspatrull loobus kuid tagasi. Kaua nad ikka end lolliks teevad.”
Kõigepealt istusid nad sööma, sest mõlemal olid kõhud tühjad. Bernhard kallas endale koduveini ja Nora sirutas nõudlikult oma klaasi tema poole. Nojah, ka kraadiga jooke ei tahtnud vanemad naised talle anda. Bernhard vaatas teda seal, kui nad sõid, ega osanud midagi arvata. Võib-olla tuli ainult õhtust sööma? Või tahab end naisena tunda? Kas asi piirdub Eva tasemega või... Kui kaugele ta tahab minna? Ja kui kaugele ta ise tahab temaga minna? Nora oli vahepeal 13 saanud. Ühelt poolt oli ta isegi natuke poisiliku kehaga, lapselikult kõhn, kitsaste puusadega, ja seda muljet süvendas, et ta oli oma vanuse ja kogu kohta päris tugev – käsivartel ja jalgadel mänglesid lihased, kui ta liikus. Tal oli kitsas nägu ja hooletult hobusesabasse kogutud peaaeaegu süsimustad juuksed, mille ta oli võib-olla ise saamatult nii vaksapikkuseks püganud. Ta oli ilus, kuid paistis sellest ise üldse mitte teadlik olevat. Ja ta oli alati, kogu aeg – ükskõik kas teiste juuresolekul või kui nad kahekesi olid – käitunud nii, nagu poleks seksi ja kõike sellega seonduvat tema jaoks olemaski. Aga välimus on teinekordki petlik.
„Nii, mina lähen igatahes magama,” ütles Bernhard, kui kõhu täis sai. Nora oli juba varem lõpetanud ja limpsis oma veini. Tüdruk pani klaasi natuke järsu liigutusega lauale ja noogutas kiiresti paar korda. Aga ta jäi sinna niimoodi istuma, pilk laual. Bernhard ohkas mõttes. Kuuldavalt ütles ta: „Kuule, sa ei pea midagi. Võimalusi on kaks, kas sa lähed või jääd. Kusjuures kui sa jääd, võid ka hiljem minna. Kui sa jääd, võid lihtsalt minu kõrval magada.”
„Ma joon veini ära.”
Bernhard ohkas taas mõttes, seekord kergendatult. Ta keeras lambi peaaegu kustu, viskas oma särgi ja püksid toolile ja kobis teki alla. Nora jõi veel minuti oma veini, siis libistas end kõigi riietega teisele voodipoolele. Bernhard ohkas taas mõttes kergendatult.
Möödus veel minut ja siis hakkas Nora nihelema. Bernhardil kulus kümme sekundit taipamiseks, et ta võtab riidest lahti. Tal tekkis aimdus, et nii lihtsalt ta ei pääse...
„Kuule.” Nora hääl oli peaaegu kuulmatu.
„Kuulen.” Bernhard vastas kah tasa, aga hulga selgemalt.
„Kas sa lubad, et jätad kohe järele, kui ma ütlen?”
„Muidugi. Mille?”
Vaikus. Siis: „Ma tahan teada, mis tunne see on, kui... mees kaissu võtab. Ma ainult ei... julge. Ma tean... et see võib valus olla.”
Töö, ainult töö... „Eks sa tule siis lähemale.”
Millegipärast tuli Bernhardil pähe paralleel Liisaga ja hetkel oli see tõhusamaid mahajahutajaid. Muidugi Nora rinnad ei rippunud. Neid lihtsalt ei olnud. Aga nööpnõelasuurused nibud olid kivikõvad. Tüdruku häbemekink ja jalad olid samuti kõvad, nagu portselanist valatud. Ei olnud aru saada, oli ta end raseerinud või ei kasvanud tal veel tupe ümber karvu. Häbememokad olid samuti olematud ja Bernhard ei julgenud väga katsuda, aga niipalju, kui julges, ei leidnud ta libedat kutsuvat pehmust.
Ootamatult surus tüdruk seal ta jalgevahel kobava käe oma kätega tugevasti enda vastu, surus ka jalad kokku ja hõõrus oma kliitorit ta pöidlanuki vastu, liikudes kiiresti nagu õmblusmasin. Ta pigistas järjest kõvemini, nii kõvasti, nagu Bernhard temast iial oodata ei oleks osanud, ja umbes minuti pärast lõdvestus ta tasase oigega. Rohkem ta ei liigutanud ja polnud kuidagi võimalik aru saada, millal täpselt ta magama jäi.
Ja järgmisel päeval küsis kaheksa (kaheksa!) naist tema käest eraldi, nelja silma all, kas ta tõesti magas Noraga. Ta vastas kõigile ühtmoodi: „Mis see olgu! Minu majas toimuv jääb sinna ja pole kellegi asi.” Ja jätkas siis leebemalt: „Noh, tulime jahilt, maja tühi, tema päev ju. Sõime õhtust ja ta jõi paar klaasi veini ja kukkus täitsa ära. Magas minu kõrval, ei toppinud ma oma lonti kuhugi.” Väga kaugel tõest see ju ei olnudki...

*

Aga tal hakkas sellest kõigest kõrini saama. Ta ei olnud küll päris kindel, milline see neist naistest täpselt olla oleks võinud, aga ta oleks vahelduseks eelistanud vaid üht. Ja nad hakkasid tema jaoks talumatult emalikuks muutuma. Tulid endiselt tema juurde, kuid mõtted paistsid olevat lapse juures; või siis mõnedel lapse tegemise juures. Ühel hetkel ta avastas, et tal on pool tosinat peret, ja see oli mingis mõttes südantlõhestavalt kurb – teda oli ainult üks. Ta oli ise rangelt pidanud seda joont, et kõik, mis toimub tema majas, jääb sinna, ja nii oligi kujunenud, et kõik need naised teadsid ühelt poolt küll suurepäraselt, et ta on nendega vaid nende päeva kahe nädala tagant, kuid see ei takistanud neid oma peas üles ehitamast just sellist pereelu meenutavat suhtumist, nagu Bernhard oma abielust ja paarist pikemast suhtest mäletas. Ja see ei meeldinud talle üldse.
Ta mõtles kordi ja kordi sellele, kas ta ikka tegi õigesti seda graafikut ja kogu sellega kaasnevat korraldust luues. Ta olin endiselt suhteliselt kindel, et valikud olid niikuinii ainult halvad või väga halvad ja nendest valis ta vast mitte kõige hullema. Aga talle üldse ei meeldinud, kuhu see kõik tüüris – „pere” seostus ta peas mitte seksi, vaid lõputu pläku-pläkuga, ja tal, mehel, kelle jaoks ükski oli palju tundunud, oli neid nüüd pool tosinat. Ta sai aru, et kaua ta niimoodi vastu ei pea. Ta häbenes seda tunnet, sest kohusetunne oli temas olemas, ent ikkagi hakkas ta tõsiselt soovima, et juhtuks midagi... mittetraagilist, mis ta koormat kergendaks.

*

Nõid tuli põõsaste vahelt välja täiesti ootamatult. Ei, Bernhard ei pidanud end eksimatuks elukaks, väga hästi teades, et sellised ei ela kaua. Nõiad olid nõiad ja ta ei võtnud üldse südamesse, et ühe sellise tulekut ei märganud. Nõid oli kortsus, kuivetu ja üsna pikk, peaaegu Bernhardi-pikkune. Tema sugu oli raske määrata. Ta oli põhitoonilt hallides lapilistes matkariietes, mille õlgadel, varrukatel ja rinnal olid muidugi ka Maagiapäästeteenistuse sümbolid.
Ja see polnud üldse tähtis. Vähemalt nägi ta nõida esimesena ja tõusis järsult püsti, nii et laud hüppas ja mõnel jook klaasidest välja loksus. Kõik naistest, kellega koos ta lõunat sõi, vaatasid teda kõigepealt imestunult ja siis ta pilgu suunda järgides käitusid vastavalt oma iseloomule – kes tardus, kes kiljatas, kes surus käed suule, kes oleks peaaegu tormanud nõida kallistama...
„Tore sind näha,” astus Bernhard nõiale vastu. „Ilmselt oleme siis leitud. Me juba kartsime, et oleme liiga eriliselt võimatus kohas, et nii palju aega võttis.”
„Te olete eriliselt võimatus kohas. Palju teid siin on?”
„Neliteist.” Bernhard nimetas nimed; juba selle paari sekundiga oli uudis levinud ja kõik „külaväljakule” kokku jooksnud.
Nõid noogutas aeglaselt. „Teate, paha lugu. Teil tuleb siin olla veel vähemalt paar nädalat, halvemal juhul kuu-kaks. Väga halval juhul isegi kauem, ma ei taha teid petta. Ma lähen koju ja ütlen, et olete elus ja terved. Kirjad võin ära viia. Aga ma ei saa kedagi kaasa võtta, sest mitte keegi teist ei lähe läbi sealt, kust mina lähen, ja, vabandust, kui ma ka suudaksin ehk mõne kaasa vedada, ei taha ma teie ja tegelikult ka endaga riskida. Mõelge nii, et nüüd teist teatakse ja abi tuleb kindlasti. Teil ei ole siin häda midagi.”
Ta lasi öeldul settida, enne kui jätkas: „Tegelikult ei tulnud ma üldse teie pärast. Ma tulin järele hoopis suuremale pundile, kellele rääkisin põhimõtteliselt sama juttu – nad peavad siin paar nädalat, aga võib-olla palju kauem vastu pidama, kuni me otsime teie jaoks käidavat koduteed. Ja ma tulin teie juurde, et vaadata, kas te saate neid aidata. Saate aru, kui te oleksite siin vaevu toime tulnud, poleks mul olnud mõtet neid siia juhatada. Te saate neid aidata ja ma olen vahepeal jõudnud niipalju ringi vaadata, et see maailm on elatav. Nii et loodetavasti pole teil midagi selle vastu, et ma juhatan nad siia.”
Bernhard vaatas ringi ja tõdes, et see on vist see ainus kord, mil Võitlevad Naisõiguslased on temaga üht meelt. Või tema nendega. „Muidugi juhatage nad siia. Küll me hakkama saame.”
„Neid on päris palju.”
„Kui sa juba selle jutuga tulid, siis küllap neil on siiski siin parem kui seal, kus nad on,” kehitas Bernhard õlgu. „Ma eeldan, et keset metsa. Paar päeva toidame nad varude peal ära – enne kui õpetame toitu leidma – ja katuse all ikka parem magada kui põõsas.” Keegi teine ei öelnud midagi, kuid mõnedki noogutasid; keegi vastu ei porisenud.
Nõid noogutas kiiresti. „Suurepärane. Aga kui sobib, võtaksin ma nüüd Bernhardi kaasa, et ta aitaks mul neid siia juhatada. Mõne tunniga jõuame. Ja... Siiski, igaks juhuks. Ma ei tea, kas te olete taibanud, et siia satuvad need, kes tahavad ära?”
Viis sekundit vaikust ja siis oli see jälle Bernhard, kes mühatas: „Paistab nii jah.”
„No vaadake, oli mäng, jalgpall, ja Eesti kaotas. Lätile.”
Ja jälle liikus Bernhardi mõte kõige kiiremini. „Tribüün. Jalgpallipublik. Mehed.”
„Vanuses kaheteistkümnest seitsmekümneni,” noogutas nõid. „Saja ringis.”

Tallinn, 2018
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0592)