Lossitaguse juhtum

Hatuse karvaga koer Krants vedas ninaga õhku – jah, täna tasus siia tulla. Hulgaliselt uusi lõhnu, ja nende seas ka mõned huvitavad. Kohe uurime – üks kräunub nagu kari näljaseid kassipoegi, teisel on saba rõngas ja nina kikkis, kolmas… ooo, kolmas on see lõhn, mida koer polnud hulk aega tundnud. Jäljerida haihtus kibuvitsaväätide juures. Just seal, kus peremees tavatseb läbi müüri kõndida.
Krants jäi valvesse. Varem või hiljem tuleb peremees kellegiga. Teeb, mis ta teeb, aga lossi Krants pääseb. Välja saab ilma igausguse abita. Tuleb lihtsalt oma jäljerada pidi tagasi minna. Ootamine võib end ära tasuda, sest mitte iga päev ei tunne koer lõhna, mis tõotab kübekest inimlikku soojust.
Mis puutub inimlikku soojusesse, siis ta eksis. Nagu üks krants kunagi. Nagu kõik need, kes ei teadnud täpselt, mis kibuvitsaväätidesse peidetud hoovis, lossis ja abihoonetes toimub. Kuulujutte oli palju. Üks jaburam kui teine.
Arvati, et pruugib vaid pillata vastavasse kohta värava juures korralik rahasumma – palju see korralik oli, arvamused läksid lahku – avanesid uksed paradiisi. Sellisesse, kus veini ja õlut voolas ojadena, süüa oli nii palju kui jaksad, teenrid siblisid ringi ning püüdsid külaliste soove huultelt lugeda. Teise versiooni kohaselt kestis lossis lõputu lõbus öö, kõik oli hämar ning kõik see, mis pidanuks jääma saladuseks, selleks ka jäi. Kolmanda teooria kohaselt avanes väravalt vaade tohutusse koopasse, mis oli kulda täis. Ja kullahunnikute vahel ei maganud ühtegi kurja lohet. Kõik, kes sisse said, võisid võtta kullavanne, aga kui püüdsid raha taskus või seljakotis tagasi minna, muutus kuld väikesteks plastmassist mänguasjadeks. Sellisteks, et kui peale astud, siis hea õnne korral on ainult natuke valus, halva korral – nojah, terve kael ongi ülehinnatud.
Arvati ka, et tegelikult ei olegi raha vaja väravate avamiseks raha pillata, piisab, kui sisistad ühe maomoodi asjanduse juures, midagi sellist, mida võiks pidada ussikeeleks. Või siis torgid ühte veidrat kühmu kohas, mis võiks olla värav, seda nii kaua, kui uksed ükskord avanevad.
Kuulujutud on maailma kõige vägevam uudistekanal. Niisiis olid ettevõtlikud inimesed Lossitaguse talust, kui mitte öelda, et Vana-Karla ise, lasknud need liikuma. See ei olnud raske. Piisas vaid mõnest huvitavast sõnast nagu näiteks kuld või neitsid, ja kõik läks oma rada pidi. Eks äri tahtis ajada. Kuulujuttudega on ju nii, et pruugib vaid jupike skandaalsema maiguga infot poetada naaberkülas või rääkida poolihääli kullamägedest ja veiniojadest võõra linna turuplatsil kui see hakkab oma elu elama. Jõuab saja aastaga ka seitsme maa ja mere taha.
Samas ei teadnud isegi kohaliku küla elanikud enam päris täpselt, mis seal lossis õigupoolest toimub. Juttude usaldusväärsus oli kahanenud miinimumini, ainus, mis oli kindel – seal toimetatatakse midagi kahtlast. Isegi see polnud kindel, et loss on ära nõiutud – kust sa neid nõidu tänapäeval ikka välja võlud.
Kummatigi oli kibuvitstesse mattunud loss seisnud aegu külaveerel. Õigem oleks aga öelda, et küla kerkis tänu lossile. Metsa puid raiuma läinud maamees avastas selle juhuslikult. Loss tundus kuidagi kummaliselt mahajäetud,isegi puude otsad, mis sealt välja ulatusid, olid kaetud tolmuga.Talumees jõudis isegi needusele mõelda. Kohe väravate ees lebas veider riistapuu, mille otstarvet uurides selgus, et sealt hoovav kummaline murduv valgus lõikas väätidesse vaevunähtava augu. Väädid muutusid justkui ebareaalseks ja sein selle taga läbitavaks. Läbipaistvaks. Mehel kulus julguse kogumiseks terve päev ja öö. Kaotada polnud midagi, otsustas ta, ja võttis julguse kokku. Niipea kui hommikupäike oli tõusnud parajasse kõrgusesse, et õhus sillerdavat auku võis palja silmaga näha, tõmbas mees nädal aega tagasi turult hea hinnaga saadud karvase äärega mütsi kerge kahetsusega peast ja viskas läbi avause. Müts jõudis teisele poole seina ilma igasuguse takistuseta. Mees hõõrus pahklikke käsi. Nüüd oli vaja üle vaadata jänesepüünis. Kui ka jänes elusana sealt august läbi läheb, siis võib ka tema katsetada. Nii saigi. Jänesega ei juhtunud midagi muud suuremat kui et ehmunud loomake plagas augu kaudu metsa tagasi. Kui juba hommikusöök jooksis metsa, siis mis seal enam passida. Avastusretk võis alata.
Kui algul tundus loss lõputu ja igikestva tolmukorraga kaetud tohutu varaaidana, mille kõrvale tasus oma maja püsti panna ja pere kohale tuua – lossis ei tihanud tulevane Lossitaguse talu peremees Karla elada – siis mõne aja pärast, kui naine oli parasjagu saanud kätte nende neljanda ja varaait suuresti ära söödud, ehk kõik see, mis väärtuslikuna tundus, maha müüdud, sugenes ta mõtetes rikkust tõotav äriplaan.
Kuuldused Lossitaguse jõukusest levisid. Kuigi suurem osa väikese samanimelise küla majadest oli esimestena lossi juurde elama asunud laste, asunike ja muude talu tegemistega seotud inimeste elamised, oli tänaseks rohkem sisserännanuid. Neid, kes ei süvenenud sellesse, kuidas asula õigupoolest tekkis ja millel ta rikkus püsis. Küla elas ja kasvas. Õitses. Sest ega Lossitaguse omad kadedad polnud – kui vaja, aitasid. Rajasid kiriku ja kõrtsu, kogukonnahoone.
Riistapuu aga jäi Karla hästihoitud saladuseks. Kaitstud väärisasjaks, mida ta ei näidanud isegi mitte oma perele. Veel ei olnud aeg.

Ühel kenal sügisõhtul, kui kollased lehed krabisesid sõbralikult jalgade all ja päike oli jõudud puudelatvadest veidi allapoole, saabus külla iseäralik delegatsioon. Kahvatu palge, punaste silmade ja heledate juustega noormees mustal ratsul koos kolme saatjaga. Kui noormehel endal silmahakakvat relvastust ei olnud, olid viimased varustatud kõikmõeldavate riistadega, millega saab inimestele haiget teha.
"Lossitaguse talu!" nõudsid nad külaveerel.
Halli peaga Vana-Karla nautis piipu popsutades maja ees pingil istudes üht neist haruldaselt ilusatest kuldsetest sügisepäikest täis hetkedest, kui värav lükati hoolimatult lahti ning sisse trampisid neli meest, hobustel.
Kahvatu noormees kargas ratsult esimesena.
"Palju maksab?"
"Mis maksab?"
"Lossi sisenemine?"
"Ah see... mis ta tühi ikka," vastas Karla ja vaatas arupidavalt kahvatut noorhärrat. Uhked riided, uhke hobune, teatud kõrkus, läbematus. No võib ju proovida, rasvase hundi rind on karvane või oli see vastupidi. "Kolm kirstutäit kulda!" põrutas ta. See oli kaugelt rohkem kui ta neilt, kes juhtusid Lossitagusele, tavaliselt küsis.
Noormees vaatas hetkeks taati, kelle eresiniste silmade taga loitis ahnus, noogutas ning üks kaaslane ruttas tuldud teed tagasi.
Tuul keerutas kollaseid lehti maast ja kandis ühe neist Karla jalge ette. Karla sügas mõtlikult habet , vaatas kollasepunasekirjut lehte. "Mida noorhärra arvab ka meie külast?" tegi ta pärast tundidena tunduvat ootamist jutuotsa lahti, et vaikus ei oleks nii masendavalt rusuv.
"Mats! Ma ei ole sulle noorhärra," põrutas punasilmne noormees.
"Ega ma siis halva pärast," kohmas Karla tasa. Ta oli kindel, et kardinate varjust jälgib Lossitaguse tegemisi õige mitu lähedal olevat majapidamist. Ellujäänud kümme vanemat last olid ammu oma teed läinud, naine surnud viimasel sünnitusel. Pesamuna nõudis aga tähelepanu ja hoolt, nii oli ta külast kaubelnud lapsele amme ja hoidja. Uue naise vastu polnud ka suuremat vajadust, mis see vana inimene ikka...Talutööd tegid ära teenijahinged.
Suurde halli, kõrge laega talu härrastemajja elama oli jäänud vaid tema, pesamuna Villem ja vana koer. Krants elas toas, seltsi peab ju vanal inimesel ikka olema. Hommikul oli koer välja nõudnud. Sest saati polnud teda näha. Ju ilmub saba sorgus õhtuks tagasi, pruunid silmad palumas palukest.
Värav kääksatas. Punasilmse noorhärra kaaslane saatis kuute tugevat meest, kes kandsid kahevahel kolme kirstu. Veidi üllatununa tundis Vana-Karla neis ära omaküla mehed.
Kirstud potsatasid murule. Kahvatu noormees tonksas ühte neist saapaninaga ja ütles: "Ühe saad kohe, teised siis, kui lossis käidud."
Vana-Karla noogutas, tõusis kergelt ägisedes pingilt ning liipas lähemale. Ja jäi nõutult kirstu ees seisma. Kirstul ei olnud silmahakkavat kaant. Ta uuris asja veidi lähemalt ja vaatas abiotsivalt punasilma poole.
Noormees ühmatas põlglikult ja andis kannupoisile pika sule. Noorsand tõmbas sellega üle koha, kus kirst pidanuks lahti käima. Suletõmbest jäi roheline jutt... Punasilm viipas veel kord käega ja kirst avanes. Vana-Karla pingutas silmi, aga kõik, mis kirstus paistis, oli tühjus.
Noormehe kahvatule palgele ilmus puna. Irvitab vanainimese üle, taipas Karla.
"Kulda näed siis, kui oleme lossis," teatas noormees vastuvaidlemist mittekannataval toonil.

Ühtlane norskamine, ühmatused, nohisemised, kõik need veidrad hääled, mida inimesed magades teevad, täitsid kogu lossihoovi. Kaks trepi ees seisvat valvurit norskasid duetti. Üks alustas, teine lõpetas. Vahele trügisid nohisevad hääled kuskilt müüri äärde ehitatud aidast, magama jäänud sepp toetas oma lihaselised käed sepikoja pingile ja matsutas läbi une.
Punasilma paunast välja roninud halli kasukaga kass tegi vaheldumisi "krrr" ja "äuuu" ning kõndis ühe magaja juures teiseni, tõsised silmad ja liikuvad kõrvad uurimas igat lõhna ja häält. Eriti meeldis kiisule üks valge palakaga neidis, kes oli vajunud kohe valvuriputka kõrvale. Tema kaenla alt punnitas ülespoole üks huvitavalt lõhnav pamp. Karla on kord proovinud sedasama pampu neidise käest ära sikutada. Tulutult. Et seda kätte saada, oleks ta pidanud konsulteerima mõne sepikoja tootega, aga päris niikaugele ta minna ei tahtnud. Kaup peab olema ikka aus ja riknemata, arvas Karla.
Sümfoonia b-mollis unele, unenägude a capella, oleks Vana-Karla mõelnud lossihoovi häältest, kui tema hinges oleks kübetki poeeti leidunud. Või kui ta kõike seda poleks aastate vältel üha uuesti ja uuesti kuulnud.
Vana-Karla oli teel koju. Ta oli instrueerinud punasilmset noormeest, mida see uinunud loss endast kujutab. Pistnud talle pihku hoolikalt joonistanud kaardi ning kätte juhatanud otsetee kõige nägusamate kammerneitsite juurde. Kuninganna poiss vaevalt huvitab. Karla oli korra proovinud ja leidnud, et tema Juustuke on ikka parem.
Varasemal ajal, kui Karla nimeks ei olnud veel Vana-Karla, oli ta kõik kambrid, toad ja saalid üksipulgi läbi uurinud. Ning ühel ilusal päeval tekkis tal üht eriti kaunist kammerneitsit vaadates idee. Peamiselt küll sellepärast, et oma naine oli just maha saanud lapsega ning ei hoolinud Karla himudest. Aga vana viha tuleb välja lasta. Niimoodi oligi ta väga-väga ettevaatlikult piilunud kõikide värvikate riietusesemete alla, mis katsid kammerneitsi piimvalget keha. Riided pudenesid keha ümbert laiali, paljastades ihu, mis oleks kõik naised kadedaks teinud. Mehed aga nõristaks ila nagu nõdrameelsed. Niisiis on ütlematagi selge, et piilumine osutus huvitavaks. Enne kui Karla arugi sai, oli toimunud püksis plahvatus. Järgmisel päeval arvas ta, et võiks kaunitari ikka natuke põhjalikumalt üle vaadata, et asi oleks kindel. Kuna suur osa riietest oli pudenenud pelga puudutuse peale tolmuks, siis oli ta kodust kaasa tarinud riidest lina. Ei ole küll päris riided, aga natuke ikka. Pealegi talle meeldis naist n-ö avada.
Seekord tuli plahvatuse esilekutsumiseks veidi vaeva näha. Karla tahtis oma truid kaaslasi, Pillet ja Katit, appi kutsuda, aga need töömehe käed... Igatsusega mõtles ta oma kolmandale ustavale kaaslasele. Vase Liin lebas köögikapi ülemises sahtlis. Niisiis pidi ta lootma vaid vaatepildi mõjususele.
Kolmandal korral oli Karla juba targem, kõik kolm abilist usinasti tööl. Mõnda aega toimis koostöö väga hästi. Kuni Karla sai aru, et kammerneitsi keha on kõikideks võimalusteks avatud. Nojah, sellisteks, mis ei nõudnud ärkvelolekut.
Karla kutsus oma piimja nahaga kammerneitsit Juustukeseks. Juust oli lihtsalt parim asi, mida piimast võis saada. Ja kuigi Karla just väga truu oma kallile Juustukesele ei olnud, kord nädalas käis ta teda ikka vaatamas. Lähemalt.
Mõned kuud hiljem pühendas Karla pojad, kes olid jõudnud ikka, kus neid hakkas huvitama see, mis toimub keha alumisel korrusel, lossi võimalustesse. Hea isa peab ikka poegade eest hoolitsema. Nähes, kui rahulolevaks ta võsukesed muutusid, tekkis Karlal Plaan. Suure tähega.Ta oli kuulnud, et suurtes linnades peetakse teatavates majades naisi, kes muutsid mehi sama rahulolevaks kui tema pojad pärast lossiskäiku. Ja et nende pealt teenitakse. "Miks ka mitte," mõtles Karla. Aga tal oli kõhkusi. Need hajusid pärast seda, kui korduvatesse unenägudesse oli ilmunud tavatus riietus, kui mitte öelda, pükstes naine, kes meelal häälel sosistades rääkinud, mis kõik on on võimalik. Ning näidanud enda peal kõike toredat. Kaua see mees ikka peab...
Niisiis, Karla saatis vastavasisulise teate lähimasse linna. Piisas vaid ühest sosinast, ühest kaardist ja mõne aja pärast ei jõudnud ta kõiki kliente vastu võtta. Loss teenindas 30 inimest korraga, arvestades, et iga mees just iga naist või iga meest ei arvanud kauniks. Kui algul oli lossipääsemise hind kaunikesti madal, siis mõne aja pärast kergitas Karla seda ettevaatlikult. Kuni temani jõudsid kuuldused, et teatud Loss teatavas kolkakülas on ümbruskonna parim ja seega kalleim bordell. Veidraim samuti.
Karla ei jõudnud ise kõigega tegeleda, seega pühendas ta järgemööda kõik oma pojad ärisaladustesse. Üks neist hõlmas teatud ainet, sedasama Karla kolmandat sõpra. Vaseliinist sai õige pea teine tuluallikas. Targemad kliendid tõid selle ise kaasa, aga mitte kõik ei olnud nii targad.
Karla värbas külast ka kümmekond vannutatud neidist, et need pärast igat äritehingut hoolitseksid kauba eest. Kaupade seljas olevad riided olid ju ammugi põrmuks pudenenud, neid asendasid linad.Needsamad linad olid algul linasest, siis peenemast kangast ja lõpuks punasest siidist, vastavalt Karla jõukuse arengule. Siidist linad tõid kenasti välja kõik kumerused, nii naistel kui meestel. Karla nimelt tähendas üllatusega, et mõned ta meessoost kliendid eelistasid mehi naistele. Teenijatüdrukutele ta aga maksis ekstra tasu selle eest, et need kasiksid ka seda auku, mida tavaliselt inimene kasutab enda tühjendamiseks. Paraku läks seda tihtilugu vaja ka naiskaupade puhul. Karla ei tahtnud sellest midagi teada, aga kauba eest tuli hoolitseda.
Karla oli rohkem kui rahul. Ta tavatses Juustukesele rääkida, kui õnnelik ta on. Ja et just tänu Juustukesele sai ta nii rikkaks, et võis kõikidele lastele kaasa anda teeraha ja nad kodust korraliku algkapitaliga ellu saata. Päranduse üle ta väga ei muretsenud. Vana-Karlani oli veel natuke aega. Seda enam, et viimast võsukest kavatses ta Lossi asjades eriti hoolsalt koolitada. Ja kes hoolitseb Lossi eest, sellele kuulub ka tema pärand. Koos väikese nõianäolise tõrvatilgaga meepotis.

Juhtus nii, et kui äri oli kenasti käima läinud ja kuuldused sellest jõudnud seitsme maa ja mere taha, ilmus Lossitaguse ukse taha krõnksus vanamoor. Vanamoori nägu oli kaetud mitme rätikukihiga, aga kõikide nende kihtide vahelt vahtis välja terane silmapaar. Ühesõnaga, pealtnäha ohutu vanainimene, kes paistis tahtvat ulualust ja natuke süüa, nagu Karla naine, rahu olgu tema põrmule, külalist pärast tema esimest visiiti mehele kirjeldas. Karla naine võttis teelise kenasti vastu ning pakkus talle kombekohaselt einet. Mees ise oli Lossis, Juustukesega juttu puhumas.
Kui Karla toona koju jõudis, magasid lapsed ja naine sügavat und. Aga keegi oli ärkvel. Kuldjuukseline sihvakas, mehe moodi riietatud daam troonis Karla pika söögilaua taga, oodates peremehe kojujõudmist. Kummaliselt tuttava moega daam. Riietus oli naisel nii eksitav, et esiti pidas Karla teda noormeheks, kes oli talle endale teada põhjusel riputanud kõrvadesse helkivad tähed ja värvinud suu punaseks.
Külaline seadis Karla fakti ette – igal aastal samal päeval ja samal tunnil maksab mees 50% äritulust otse talle, või muidu ei ärka Karla perest keegi enam kunagi. Ja kui Karla sellest ei hooli, siis võib ta vabalt korraldada ka Karlale igavese une, kus mees näeb ainult seda, kuidas ta magab ja siis ärkab ja ärkab ja ärkab... Mees leidis pärast pisukest arupidamist, et pakkumine oli ootamatult helde. Kui lossi poleks kunagi nõiutud, ei oleks ta kunagi avastanud selle kasutamisevõimalused.
Mees ei suutnud siiski uudishimu talitseda.
"Miks sa seda tegid?"
"Ise teavad, keda peole kutsuda, keda kutsumata jätta," viskas külaline külmalt.
"Kes teab?"
"Eks ikka härrad ja prouad kroonitud pead," vastas ta ja tõusis püsti. "Sinu naine kutsus mind sisse, pakkus kohta oma lauas. Kui ta oleks lasknud mind trepi ees oodata, poleks sa nii lihtsalt pääsenud! Sinu asi on päev meelde jätta ja saak pooleks jagada. Aasta pärast näeme!"
Ja tõesti. Igal aastal täpselt samal päeval koputas Karla uksele seesama naisterahvas. Imestas Karla naine mis imestas, mees päris kõike talle ei rääkinud. Ainult seda, mida naisel oli vaja teada. Karlal oli krõnkus vanamooriga, kes imekombel meesnaiseks moondub, äriasju ajada. Tõsi mis tõsi.
Iga kord küsis Karla oma äripartnerilt ühe küsimuse. Ta oli kiire õppija ja sai aru, et naisele ei meeldi lobisemine. Ka ei paistnud aastad talle midagi tegevat. Kord oli Karla naine õssitanud, et küsi ometi, kuidas ta nii noor välja näeb. Vastuseks oli naine õngitsenud kaasas olevast kotist välja ühe veidra olemisega tuubi ja näidanud seda Karlale. Karla oli uhke oma lugemisoskuse üle, aga seekord jäi ta hätta. See sõna ei tähendanud ju midagi? "Kollageenkreem". Seal oli veel teisi sõnu, aga ka need ei öelnud Karlale midagi. Külaline oli itsitanud Karla kohtlasevõitu ilme üle ja öelnud: "Las su naine kasutab seda igal hommikul ja õhtul, küll sa siis näed." Ja jätnud tuubi pikale lauale.
Karla ei näinud midagi. Naine nimelt otsustas, et tegu on selge nõiatembuga, ja pani kreemi kõige kaugemasse kapinurka. Siiski, paar aastat pärast imeasja saamist leidis Karla üht vidinat otsides kapist sellesama tuubi. Pooltühjana. Naist pinnides sai selgeks ka üks veider haigus, mis oli teda veidi aega tagasi kimbutanud. Karla oli lähimast linnast pidanud palkama kõige parema tõpratohtri, et naisest elulooma oleks. Ärasöödud kreemist naine tookord mehele ei kõssanud.
Miks aga tuli sihvakas meesnaine Lossitagusele vanaeidena, oli selge – ilus noor mehe moodi riietatud naine äratab kaugelt suuremat tähelepanu, kui see Karla "äripartnerile" oleks meeldinud. Kuigi enesekaitse polnud ilmselt probleem, eelistas külaline jääda tähelepandamatuks. Põhjust Karla ei saanudki teada. Niigi juba sosistati, et küla vahel liigub sügiseti üks eriti räpakas vanaeit.
Karla sai teada, et tema külalise poole tuleb pöörduda nimega Alis, ta ei ela ei lähedal ega kaugel, tal ei ole meest ega lapsi, ta eelistab kassidele koeri ja raha ta inn-vest-teerib. Ahhaa! oli Karla toona mõelnud. Nõid, kes tegeleb vestidega. Ega Karla mingi harimatu mats ei ole. Loss ise aga asuvat mingis mullistunud ajasopis. Ka sellest ei saanud Karla päriselt aru. Alis oli täpsustava küsimuse peale õlgu kehitanud ja asetanud ühe pisikese seadeldise Karla naise hoolega hoitud haruldase toalille ette ja asjatanud seal veidi.
Lill paistis pärast seda nagu lill ikka. Ainult et teda ei olnud enam vaja kasta ja ta jäigi õitsema. Kui sai selgeks, et lill on ja jääb täpselt samasse seisu kui Alisi külaskäigu ajal, tegi ärivaistuga Karla sellest vaatamisväärsuse. Kõik, kes tahtsid, võisid vaatama tulla "lille, mis kunagi ei närbu". Selleks tuli vaid paar kulda Karla või mõne ta võsukese käte vahele libistada.
Järgmisel korral püüdis Karla hoolega jälgida, et ehk võtab Alis taas selle pisikese asjanduse välja, selle, millega ta nõidust tegi. Aga seda õnne Karlal ei olnud.


Pildi autoriks Krafinna

Punasilm, kelle poole kannupoisid pöördusid kui "sörr Thommas", asus lossihoovi uurima. Tolmukorraga kaetud mitmesugused esemed, valvurid, kelle alastuse katmiseks olid ümber keha põimitud niudevööd, relvad, mis püsisid veidra nulga alla vajunult meeste käte vahel.
Üldiselt oli lossihoov aga väga lage. Thommas ei teadnud, aga sellel oli oma põhjus, mis ulatus aega, mil Karla tegi kõik ripakiloleva ja vähegi väärtuslikuma rahaks. Väärtuslikuks osutus asi siis, kui see ei lagunenud ega murenenud puudutusel. Oluline oli ka asja suurus või kaal. Kaubaks läks kõik see, mida jaksas ära vedada.
Puud ja ilupõõsad olid armetus seisukorras. Nii armetus, et iga aednikuhingega inimene oleks nutma pursanud ja pisarad oleksid voolanud tänase päevani. Kõik oli nii otsatult räämas, tolmune ja kole, et isegi pisiloomad ei tahtnud neist midagi teada. Putukad olid puud ja põõsad unustanud, lillede kroonlehed palusid halastavat otsa. Mõned neist olid leidnud armu ehk keegi varasem külaline oli mõnedega neist tegelenud, enne kui suundus edasi. Tegema seda, mis lasi Karla jõukusel kasvada. Suur osa neist aga lootis endiselt halastusele.

Kannupoisid jäid hoovi ja lõbustasid endid ise. Thommasi kass aga otsustas, et lossihoov on tema karvasuse jaoks liiga igav paik ja järgnes oma kahejalgsele teenrile läbi lossiuste, mis väärinuks Hugo sulest pärinevat vähemalt kahekümneleheküljelist kirjeldust, saba lehviva mastina püsti. Õigemini, see oli hea plaan seni, kuni sepikoja ukselt kostis ärev niuksatus, haugatus. Sealt sööstis välja urisev ja klähviv karvane kogu. Krants oma täies hiilguses. Kass sisises ning sööstis Thommasi jalgade vahelt läbi. Ta plagas pikkade kassihüpetega treppidest üles. Nii kõrgele kui sai, kannul klähviv tuust, kes ei kavatsenudki maha jääda. Thommas, kellel oli vaid üks nõrkus, ja kelle nimeks oli praegu "suur ja sinine hirm", tormas loomadele järele.
Hallsuss kössitas ühe väikese kambri ukse ees, sealt ei viinud edasi ühtegi treppi ega redelit. Ta oli lõksus. Krants aga ei teadnud, mida peale hakata sisiseva, uriseva ja turtsuva olendiga, kes veel äsja oli nii kenasti ta eest ära plaganud.
Thommas leidis nad teineteist piidlemas. Hallsuss oli kössis, aga koera ligi ei laskund. Mees astus loomade vahele. Krants heitis inimesele tänuliku koerapilgu, enne kui minema lipsas.
"Suss!"
"Krrrnäu!" vastas kass ja piilus ettevaatlikult ringi. Mine seda krantsi tea, võibolla otsustab tagasi tulla. Samal ajal tegi Thommas huvitava tähelepaneku. Kaardil puudus märge ukse kohta. Aga ometi oli seal uks. Noormees lõgistas natuke aega riivi kallal ja siis otsustas, et aeg on kasutada sulge. Kingitust, mille ta oli saanud haldjast ristiemalt. Vähemalt niimoodi oli tema kuninglik isa talle seda serveerinud. Siiamaani oli sulg toiminud, polnud mitte mingit põhjust, miks mitte ka nüüd. Ja tõepoolest, uks avanes.
Tolmupahvak lõi Thommase hinge kinni. Ta kattis käega nina ning astus üle läve. Kass sisises, turtsus ja aevastas, enne kui mehele järgnes. Tema oli see, kes jõudis esimesena kitsukese baldahiinvoodi juurde, ning ronis raskete, paksu tolmukorraga kaetud sametkangaste vahelt sisse. Nii osavalt, et ei puudutanud kangast. Küll aga jäid kõik tema käpajäljed kenasti näha. Ta raputas oma jalgu, et pääseda ollusest, mis paiskus iga pisikese kassisammuga üles. Riie vajus ju põrmuks.
Ta uuris veidi aega inimest, kes paistis seal vaikselt magavat ja udjas käpaga katseks üle näo. Ei midagi. Siis lükkas nina vastu nina. Ikka ei midagi. Arusaamatu. Huvitav, kuidas mõjuks huultest näkitsemine? Või silmadest?
Umbes kümne sekundi järel jõudis kass arusaamisele, et see inimene on maailma kõige igavam olend.
Thommas tegeles samal ajal sametkatete eestlükkamisega, proovides samal ajal jääda nii tolmuvabaks kui võimalik. Eriti hästi tal see ei õnnestunud. Sametkate vajus talle sõna otseses mõttes kaela, pudenedes laiali. Noormehe väärikusest ei jäänud suurt midagi alles. Ta püüdis tolmkattest vabaneda nii hästi kui oskas ja kirus kõikide sõnadega, mis pähe tulid, vanameest ja tema bordelli.
Pärast seda, kui suurem osa sellest, mis talle kaela varises, oli maha pühitud, võis ta näha armast näolappi, verevat suud ja täiuslikku nina. Ja see veatu nahk! Ta lükkas ettevaatlikult tüdruku põsele vajunud mustad juuksed eemale ning imetles ilmutist. Oleks ta varem teadnud, et Lossitaguse uinuv bordell sisaldab taolist kaunitari, oleks ta juba mõni aeg tagasi teele asunud. Isegi kaelavajunud riie, mis pudenes põrmuks, et suutnud varjutada ta imetlust.
Mitte ükski kuulujutt ei vihjanud poole sõnagagi baldahiinvoodis magavale kaunitarile. Kui aga need jutud, mida ta kuulnud oli, vastasid tõele, siis ei tohiks olla mingit probleemi keha soojusega. Niisiis asus noormees tööle. Kõigepealt tekk, siis lina, siis õhuke öösärk... Tekist ja linast sai põrm, öösärk aga püsis. Ta libistas käe ettevaatlikult tüdruku rinnale, pani silmad kinni ja nautis tunnet. See oli uskumatult mõnus. Mitte üks teenijatüdruk, kelle isa talle varem harjutamise mõttes tuppa saatnud, ei tekitanud temas sellist erutust. Ihu hakkas pakitsema ja püksid kitsamaks muutuma. Ta tõmbas ettevaatlikult üle õla paela, mis takistas õhukest mittelagunevat riiet vajumast tolmusele asemele, siis teise.
Öösärgi alt ilmus välja pronksjas nahaga kaetud õbluke keha, mida kaunistasid tumepruunide nibudega varustatud teismelise rinnad ja tihe puhmas häbemekarvu. Puusakondid tungisid teravalt esile, tuues niimoodi välja lameda kõhu. Kõik oli täiuslik. Ja nõnda süütu ja noor. Thommas jõudis isegi mõelda, et kui tüdruk oleks ärkvel, küllap püüaks ta teda niisamagi ära rääkida. Ja kui veab, siis kasvõi seltsidaamiks lossi võtta. Kui tüdruk juhtub olema alamast soost, kui aga mitte... Edasise mõtte peale tundis mees, kuidas pükstes läheb veel kitsamaks.
Kass istus kapikese peal ning vaatas suurte silmadega Thommast. Ta nägi, kuidas mees vabastas lapi oma püksiesiselt, võttis sealt välja ühe väiksemamõõdulise londitaolise kehaosa ja libistas seda otsekui arupidavalt pihkude vahel, ise tüdrukut jälgides. Kui Thommase kehaosa enam ei ülalhoidmist ega paitamist ei vajanud, oli kenasti kikkis, punetava otsaga ja valmis, kummardus noormees voodi kohale ja suudles tüdrukut. Sest niimoodi peab üks korralik härrasmees tegema, oli ta lugenud. Suudlema enne kui saad loa sisenemiseks.
Thommast oli lugema õpetatud niipea, kui ta kuningast isa otsustas, et poisist saab troonipärija. Niimoodi oli Thommas veetnud päris hulga oma väärtuslikult ajast raamatukogus, selle asemel, et teiste poiste kombel harjutada vibulaskmist ja mõõgavõitlust. Ja mitte kõik raamatud polnud kuningasuguvõsade loetelud, geograafilised märkmed ja lood võitudest. Mõni kirjeldas üsna detailselt vastassugupoolt ja ka seda, mida tuleb ette võtta selleks, et kuningriik oleks pärijatega varustatud. Thommas arvas, et see tüdruk siin uinuvas bordell-lossis, olgu ta nii magav kui tahes, väärib viisakat kohtlemist
Ta kummardus üle tüdruku ja suudles ta verevaid huuli. Ikka uuesti ja uuesti. Kuni tundis, et midagi on valesti ja tõmbus eemale.
Tüdruku silmalaud võbelelesid, huultelt vallandus oie. Silmad avanesid aeglaselt, pilk kinnitus Thommasi ehmunud punastele silmadele ja liikus allapoole.
"Appi," sosistas neiu, ja veelkord: "Appi, appi, appi!" Iga sõnaga muutus toon intensiivsemalt. Lõpuks ta karjus, kriiskas, niimoodi, et Suss oli juba ammu toast kadunud ja Thomass seisis tardunult voodi kõrval. Ja äkitsi sai mees väga teadlikuks omaenda alastusest. Erutusjääkidega riist vaatas nukralt põranda poole. Ta niutsatas tahtmatult ning vaatas, kuidas neiu püüdis oma keha kinni katta, ise kileda häälega karjudes. Kui Thommas poleks olnud asjade ootamatust pöördelt nii imestunud, küllap oleks ta vaimustunud neiu hääle ulatusest.
Kui ukse vahele ilmusid uimaste nägudega ja pisut sassis ilmaga valvurid, pusis Thommas oma pükste kallal, ehk püüdis päästa oma järelejäänud väärikust. Ja liikus kohmakalt, aga äärmiselt sihikindlalt ukse poole ning trepist alla. See viimane oleks tal peaaegu õnnestunud, aga ühele valvuritest tuli elu sisse ning ta hakkis jala punasilmse noormehe jalgadesse.
Keha veeres tuhmide korrapäraste mütsatuste saatel kümme meetrit käkaskaela allapoole. Jäi sinna lebama. Väändunult ja elutult. Keha oli langenud nii, et avatud püksilapp ei olnud kohe paista. Mitte et Thommasel sellest midagi oleks, aga kuningapoja väärikus ei tohtinud kannatada.
Suss oli samal ajal jõudnud korrus allapoole, kus liikusid uimaste ilmetega kahejalgsed. Ta otsustas, et esialgu pole neist midagi karta ja jooksis kerge kassitraaviga läbi uhketesse raamidesse paigutatdud peeglitega kaetud ruumi, teise trepi suunas. Jällegi, Hugo'd oleks hädapärast vaja.
Kostis röögatus: "Kass!" ja Sussil tuli elu sisse. Taaskord põgenes kass üles, aga sel korral oli tal õnne. Aken seisis kutsuvalt irvakil. Mõninga äreva ja närvilise pusimise järel sai kassist lendkass. Kui tal jätkunuks aega, oleks ta näinud, kuidas kogu lossihoov ärkab ellu ja sepikoja nurgas liigutab end üks kahtlaselt tuttava moega karvanäss. Suss maandus pehmel asjal, mis oli otsekui tema jaoks lossi akna alla asetatud. Valge kurbade silmadega suksu pistis oma pehme nina Sussi juurde ja nuhutas kassi, Suss kähises igaks juhuks. Suksu uuris väikest karvast olendit ükskõikselt ning hakkas saatusega leppinult heinajäänuseid krõmpsutama. Otsekui kõlvanuks see millekski enamaks kui väetiseks.
Kass tegi näo, nagu midagi poleks juhtunud ning kõndis saba seljas värava poole. Ta oleks sinna jõudnudki, aga poolel teel köitis ta tähelepanu seesama valge palakaga kaetud neidis, kellel oli huvitav komps. Neidis oli ärkvel ja komps pudenenud kaenla alt lossihoovi kividele. Seda uurides ei pannud ta tähelegi, kui ta saba alla torgati karvane koon.
Krants lubas endale tutvuse uuendamist, enne kui asus jälgima uimaselt ringi kakerdavaid inimesi. Teenijad vaatasid nõutult ringi, sõdurid kohendasid oma relvi, mõni ka seda relva, mis ilmselt kohendamist väga ei vajanud või siiski. Üle hoovi venis uimaste, veidrate ja mõnevõrra ärritunud inimhäälte kakofoonia. Kes sosistas, kas karjus, kes undas niisama, sekka mõned Appi! karjatused. need juhtusid reeglina siis, kui inimesed said aru, et riiete asemel on neil seljas midagi, mis meenutab voodipesu.
Hiljutise noore printsi uhke ja relvastatud kaaskond põgenes niipea, kui lossi uksed iseenesest lahti plõksatasid ning inimesed ümberringi üles ärkasid. Võlutud ja uinunud loss oli üks asi, aga ümberringi ühtäkki üleärkavad inimesed teine. Ja kuhu kõik need kibuvitsaväädid kadusid?
Mis sai Vana-Karlast? Vana-Karla ei näinudki oma ausalt välja teenitud kulda. Ta istus teel koju ühele kännule jalgu puhkama ja pani silmad kinni. Noorim poeg leidis ta siis, kui Krants oli tagasi koju jõudnud ja poisi metsa meelitanud. Karla nägi igavest und laegastest ja ühest teatavast piigast, kellel oli piimvalge nahk.

Epiloog
Sügis oli taas kätte jõudnud. Lossitagune oli muutunud tundmatuseni. Väikesest külast oli kasvanud ühtäkki linn, selline, mille kõrval asus tegus ja lärmakas loss. Teed oli laiad, isegi paar väljakut ja alleed oli ehitatud.
Lossis oli toimunud iibe plahvatus. Kõik õiges eas neidised said 9-10 kuu pärast kätte tited, kellest suurema osa tundusid natuke ühte nägu. Kaasa arvatud pisike troonipärija. Kui keegi oleks viitsinud neid lapsi aasta või kolme pärast üles rivistada, oleks selge, et kõikidel on midagi, mis viitab ühisele vanemale. Nii ei olnud ka vaja summutada kuuldusi Vana-Karlast. Seda enam, et kadunukesest ei teatud lossis suurt midagi, peale kuulujuttude.
Hallika karva ja kuningliku ilmega kass peesitas kunagise suure talu õues, mis nüüd olid koduks vareseperele. Talust olid järele jäänud vaid ahervaremed, korsten kerkis peamajast taeva poole nagu teatavat sorti lubadus. Ja üks koer luusis taluõuel ikka ringi, otsekui midagi või kedagi otsides.
Nad olid sõlminud vaherahu. Koer ei ajanud kassi taga ja kass nõustus koera peale mitte sisisema. Ja nad elasid elu lõpuni kui nad veel surnud ei ole.