Kääbik Frago ärkas hommikul kena noormehe kõrval lamades ja tugeva erektsiooniga.
Kõik oleks olnud kena, aga olukorra rikkus see, et kääbiku erektsioon oli temast umbes miili kaugusel, võlur Durmoth Maotaltsutaja majas, mille alumine korrus ka sekspoena töötas. Suures kitsikuses oli Frago parema puudumisel oma peenise tema juurde pandiks andnud. Kuna aga Durmoth laenutas talle pandiks jäetud peeniseid oma poes aeg-ajalt välja, sattus Frago mõnikord endalegi ootamatult armurõõmude subjektiks, tõsi, aeg-ajalt juhtus see ebasobival hetkel.
Ausalt ütelda oli see üsnagi tüütu, nii et kääbik oli linna peal Durmothi peeniste kohta mõningaid kahtlase sisuga kuulujutte levitanud, et Durmothi käive ja Frago ihuliige veidikeseks ajaks langeda jõuaks. See oli tõepoolest toiminud ja kuni tänaseni oli Frago jälle rahu saanud.
Kui aga kääbiku iseseisvat elu elav meheau välja jätta, oli ülejäänud osa temast juba pikalt voodirõõmudest ilma jäänud. Frustreeriv. Arusaadav, et mitmed kavalerid, kes olid kuulnud tema puudujäämisest vööalusest piirkonnas, olid huvi kaotanud, aga see ei vähendanud tahtmist intiimsuse järele. See, mis tema peenisega vahetevahel juhtus, tegelikult ei lugenud. Ei olnud nagu see.
Aga eile õhtul oli ta joonud kõrtsis ja näinud üht kääbiku kohta pikka noormeest, vööl mõõk, seljas paun, olek reisinud, ja midagi oli Frago sees kihvatanud ja ta oli tundmatu noormehega (nimeks, nagu välja tuli, Longo), juttu teinud ja küsinud, et ega tal tolleks õhtuks seikluskaaslast tarvis pole ja tuli välja, et oli.
*
Longo oli vahepeal silmad lahti teinud. Vaatas nende odava üüritoa lage. Ilus poiss.
See sinu riist, ma mõtlen,” alustas ta. Tüütu. Nagu see organ pidevalt Frago aju ei torgiks.
“Kus ta täpselt paikneb?”
“Noh, Durmothil on oma võlurivärkstuba ja -pood, eks tal see kuskil laos ole.”
“Ja ma sain aru, et enne kui sa siia linna paigale jäid, olid sa seikleja.”
Veel tüütum. Kui poleks olnud õnnetute juhtumite kokkulangevust, mille tõttu Frago oma kaaskonnast ilma oli jäänud ja selles kolkas, armsas küll, aga vaadakem tõele näkku, kolkas, pidanud varjupaika otsima, ja sellele järgnenud alkoholiga pikitud järgmist ebaõnneseeriat, mille tulemusena oli Frago umbes kogu oma maisest varast ja meheaust ilma jäänud, oleks ta siitkohast juba ammu kadunud. Elaks ta siis armetus üüritoas ja teeks juhutöid, kui ta saaks tagasi vahvate kangelastegude juurde?
Aga ta ei saa ju oma riista niisama siia kolkasse maha jätta. Olgugi, et fallos oli Durmoth käes, oli ta vähemalt läheduses, ja ta sai iga päev kontrollimas käia, ega too riista maha polnud müünud.
“Olin. Mis siis? Kunagi olin ma pilk oma isa silmis ka, aga kuidas see asjasse puutub?”
“Kui hästi sa sisse murda oskad?”
Ah või nii.
“Päris hästi. Aga Durmoth töökojal on loitsud peal, sinna niisama lihtsalt sisse ei pääse.”
“Mul võib selle vastu abi olla.” Longo tõmbas oma paunast välja võlukepi, näol moosivarga naeratus.
*
Plaan oli tegelikult lihtne. Longo läheb poodi ja tõmbab Durmothi tähelepanu endale. Kui tarvis, kasutab relvi, kui tarvis, allpool vööd asuvaid relvi. Durmoth on blond musklis päkapikk, nii et see ülesanne võiks Longo jaoks päris lõbus olla. Samal ajal murrab Frago võlukeppi kasutades Durmothi töökotta sisse.
Esimeseks sammuks oli ladu ümbritsevasse maagilisse barjääri augu tegemine. Võlukepp aitas esimese läbimurde sooritada, suuremaks ajas seda Frago juba keele ja sõrmedega, selles asjus oli tal päris palju praktikat, ja üsna pea oli auk barjääris nii suur, et Fragol oli üsna lihtne ennast hop-hopp pööninguaknast sisse transportida.
Üle tüki aja oli tal hea meel, optimistlik tunne, et tulevik tuleb ilusam. Juba oli tal peas pilt, kuidas nad koos Longoga tema riista vabastavad ja siis seda ohtrasti pruugivad, kes teab, ehk isegi vahetavad armutoimingute ajal omavahel türasid. Ja siis ratsutavad nad sellest neetud linnast minema ja kui on piisavas kauguses, ratsutavad üksteise seljas.
Ta raputas end unistustest üles ja keskendus taas ülesandele, nimelt sellele, kuidas pööningult peenisetuppa pääseda. Tundus igatahes, et pööningut Durmoth eriti ei kasuta, või kui kasutab, siis vana koli hoidmiseks, ilmselt seepärast see aken ka nii kergesti lahti käis. Pööningu keskelt läks läbi korsten, mille kõrval kasvas suur herilasepesa. Siin-seal vedelesid katkised klaasnõud ja vanad dokustaadid.
Frago teadis, et esimese korra peal oli Durmothil mitmeid tube, kõige ees poetuba, kus ta asju müüs, selle taga uurimiskamber, kus eksperimente läbi viis, selle taga eluruumid, ja kõige taga, poeuksest kõige kaugemal, oli laoruum. Aga pööningul mingit säärast jaotust ei olnud. Ainult üks suur ruum. Mis tähendas, et sealtkaudu pääses sisse kuhuiganes Frago tahtis. Võlukepp võimaldas seinadesse auke teha, Longo oli enne demonstreerinud. Niimoodi peaaegu hooletult. Järelikult saab põrandasse ka. Noh, eks Frago on ka seikleja olnud ja oskab ka keppi kasutada.
Frago tegi kepiga liigutuse ja kukkus põrandast läbi.
Plumpsaki!
Õnneks ei kukkunud Frago mitte kõvale põrandale, vaid mingit tihket vedelikku täis olevasse tünni. Võlukepp oli küll kukkumisega käest lennanud, tünnist välja.
Aga Fragol ei tekkinud mingit küsimust ses asjus, mis selles tünnis on. Durmothi kuulsat lembase-maitselist libestit teadis kogu linn. Fragole ei valmistanud see juhtum igatahes erilist meelehärmi, ainult see oli tülikas, et tünnist välja ronimisel libisesid kõik Frago riided seljast. Mis seal siis ikka, Fragol on tähtsamatki teha.
Õnneks oli kääbik õigesse tuppa kukkunud. Eks sellest oligi raske mööda kukkuda, sest laoruum oli ikkagi kõige suurem tuba kogu majas. Tuba täitsid riiulid ja kastid, siin-seal anumad täis maagilisi jooke ja segusid. Aga Fragot jättis see kõik külmaks. Teda huvitas ainult enda ihuliige.
Pärast mõningast otsimist leidis ta lõpuks riistalao. Hea uudis oli see, et need olid riiulitel, mitte kastides, mille avamine võinuks võib-olla keeruline olla (Frago ei teadnud, kas võlukepi väest oleks piisanud). Halb uudis oli see, et need olid riiulitel, mitte kastides. Sest Frago oli kääbik. Ja riiulid on kõrged.
Kääbiku ees kõrgus kolm suurt riiulit, igal tasemel eri riistad. See meenutas talle veidike üht raamatukogu, kuhu Frago oli kunagi sisse murdnud - tundus, et riistad on tähestiku järgi kategoriseeritud. F-täht oli vasakpoolsel riiulil umbes keskkohas, õnneks Frago käeulatuses, kui ta kikivarvukile tõuseb.
Aga võta näpust! Lähemal vaatlemisel Frago oma riista F-tähe alt ei leidnud. Durmoth, kuradi lollakas, oli peenised kategoriseerinud mitte nimede, vaid hüüdnimede järgi. Aga võib-olla oli see parem variant. Frago oli kuulnud, et nimedel on vägi – ehk on nimelist riista lihtsam kurja maagiaga üle võtta kui hüüdnimega riista. Tahaks, et siis, kui Frago oma riista tagasi saab, kontrolliks seda ikka Frago, mitte mingi allilma deemon. Fragol polnud mingit tahtmist, et näiteks kõrtsis istudes riist püksis ümber oma telje pöörlema ja hernesuppi oksendama hakkaks --- kole mõeldagi.
Huvitav aga, milline nendest hüüdnimedest vastab Fragole? Kas Thangolia Turske? Või Kalamees? (pealtnäha ei tundunud, maitse oli teine) Või ehk hoopis Mõõk, Mis Sai Murtud?
Mis nime võis Durmoth talle ja ta riistale panna?
Nii vaataski Frago nõutult riiulil lebavaid riistu, proovis üht, maitses teist, aga ei ole ikkagi oma, ta saaks ju aru, ja kes siis omaenda riista maitset ei tunneks?
Fragole ei tulnud muud mõtet, kui et tuleb lihtsalt riistad üksteise järel läbi proovida.
Huvitav, milline riist neist siin kõige rohkem Longo riista moodi on? Ehk Hundisüda? Või hoopis Noapoiss? Ei, see pole ikka üldse selle moodi. Muide, Longo munn oli üsnagi Frago oma moodi, kääbikud olid veidi nagu türakaksikud. Frago kujutas ette, kuidas nad pärast edukat päästeoperatsiooni oma liikmeid kokku hõõruvad ja kuidas ka Xlonthoni targad, kui nad neid seda stseeni läbi oma kristallkuulide lähivaates näeks, ei suudaks ütelda, kumb riist kuulub Fragole ja kumb Longole, niivõrd sarnased oleks need.
Kujutluspilt ja riistade läbitöötamine on aga oma töö teinud, ja nii tundiski Frago oma ihuliiget jäigastumas. Ahhaa! Ja juba näebki Frago oma türa ülemisel riiulil, ta nagu oleks püsti tõusnud, et oma peremehele lehvitada – näe, vaata, mina olen siin!
Tuleb välja, et Frago koodnimi on Allakäinud Väikemees. Hmmh. Mitte just eriti meelitav, ja peale selle on häda veel see, et see on tähestiku alguses ja seega kõige ülemisel riiulil, Fragol pole aga pikkuse poolest väga vedanud, peale selle on tema käed ikka veel libedad.
Midagi pole aga teha, kuidagi tuleb üles ronida.
Fragol tuleb ronimine tegelikult üsnagi hästi välja – hea meel teada, et ta pole selles linnas niikaua veel passinud, et ta täiesti rooste oleks läinud. Ta on ikka veel seikleja, ikka veel võimekas, kuigi osa temast puudu on. Ta ei ole kasutu! Hoolimata sellest, et ta käed on üsnagi libedad, ja riiul kõrge, saab ta ülesandega hakkama!
Riiulitelt hakkab kostma kerget suminat.
Persse!
Autor: Anne Mirjam Kraav
Mõned peenised Frago ees on hakanud kergelt undama ja vibreerima. Ta teab küll, milles asi on - need riistad on psioonilised. Nad tunnevad lähedalolevat libedat paljast kääbikut ja erekteeruvad selle peale. Frago on kuulnud, et Prangoli impeeriumi piirialalt kuni pealinnani läheb märgutulede jada, igaüks omaette mäetipus, ja nii saab pealinn kiiresti teada, kui piirialasid rünnatakse. Siin toimub midagi sarnast. Peenised hüppavad üks teise järel püsti, tunda on rõõmu ja entusiasmi, aga kogu see vappumine teeb riiuli ebastabiilseks. Frago üritab samaaegselt riiulist kinni hoida ja hoida seda pikali kukkumast, aga neid kahte korraga ei saa. Kääbiku käed libisevad, ta üritab end kassi kombel pöörata, et neljakäpukile maanduda, ja see õnnestubki, aga nüüd tajuvad psioonilised riistad riiulil enda ees urvakil blondi kääbikut, ja see on neile liig. Riiul hakkab veel enam vaaruma ja peenised kukuvad sealt ükshaaval alla ja Frago tunneb, kuidas üks neist temasse siseneb.
*
Durmothil oli igav.
Ta oli oma poodi pärastlõunast saati lahti hoidnud, poleerinud vitriinide klaase ja uuendanud loitse, mis tema ukse ette ihatõstvaid feromoonipilvekesi looks, aga sellest ei olnud abi. Pood oli tühi. Keegi ei tulnud. Veider. Muidu huvitusid linnakese elanikud ikka seksmänguasjadest ja -tööriistadest, aga täna – ei kippu ega kõppu. Peenisekujuliste seieritega kell tiksus nurgas ja aeg aina venis.
Kas ta peab varsti hakkama vitriinis lebavatelt munnidelt ja vittudelt tolmu pühkima?
Ukse ette oli vist liiga palju feromooni saanud. Või siis polnud uks korralikult kinni. Igatahes oli aine tuppa jõudnud ja Durmoth tundis ennast kohutavalt kiimalisena.
Nojah, paistab, et keegi niikuinii teda segama ju ei tule...
Durmoth tõstis oma rüü üles ja tõmbas – naksaki - oma suurema peenise küljest ja tõstis selle oma silmade kohale. Väärt riist. Ega tema väiksem, algupärane riistki kehv olnud, aga see siin oli ikkagi muistne haldjasepatöö, räägitakse, et see olla kunagi kuulunud suurele haldjaprints Filgondilile. Orkide juuresolekul helendas see igatahes siniselt.
Durmoth suus läks haldjariist kõvaks ja sellepeale justkui märguande peale tema tavariist ka.
Durmothil tekkis nüüd uus kihk ja kuna munn suus oli raske loitsusõnu lausuda, pidi ta selle sealt enne välja võtma, kui sellele libestusloitsu peale sai panna. Siis ei olnud aga enam mingit takistust, päkapikk heitis selili poepõrandale maha, tõstis jalad üles ja (esmalt sõrmega veidi soojendust tehes) hakkas ennast haldjamunniga nikkuma.
Durmothi riist on hea. Jaa! Durmothi tagumik on veel parem. Ja Durmoth ise,tervikuna, on kõige parem! Durmoth on vägev! Durmoth valitseb kogu maailma! Durmoth kepib kõiki ja on kõikide poolt kepitud! Durmoth ongi kõiksus, mis iseennast nikub!
Poeuks kääksatas.
Nagu välja tuleb, pole kõiksus kuigi tähelepanelik.
Poodi astus tumedate lokkide, sitke kehaehitusega ja palja ülakehaga kääbikunoormees, vööl mõõk ja paun hooletult üleõla heidetud.
Durmoth hüppas ehmatusega püsti, üks riist kummaskis käes. Töö ajal ihurõõmude nautimine polnud kuigi professionaalne ja ta ei tahtnud oma asutust oma tänase esimese kliendi silmis halba valgusesse panna. Avanenud uksest paiskusi sisse aga sealoodanud feromoonipilved ja nii jäigastusid mõlemad peenised tema käes, kuigi ta oli need siivsalt jõudnud letile lüüa.
“Ma kuulsin, et teie pood müüb ainult põllulkasvatatud peeniseid, kas see vastab tõele? Et olevat looduslikum?” uuris noormees.
Või nii! Ilmselt keegi levitab Durmothi poe kohta õelaid kuulujutte, nagu müüdaks siin ainult kehvi kurgidildosid, mis kiiresti tohletuvad ja pehmeks lähevad. Sellepärast keegi täna poodi polnudki tulnud. Durmoth püüdis selle uudise peale rahulikuks jääda, aga see oli keeruline. Pealegi oli tuppatulnud feromoonide ja tema ees seisva kääbikupoisi keha nähes teistel põhjustel raske rahulikuks jääda.
“Mida? Ei, see küll tõele ei vasta! Kõik meie riistad on päris!” pistis Durmoth.
“Väga hea! Ma vaatan, teil on juba kaks eksemplari lauale löödud, ja no kesse siis peenist kotis ostab. Kohe proovin järele!”
Enne kui Durmoth midagi ütelda jõudis, oli kääbik jõudnud tema käest peenised haarata, püksid alla lasta ja tugitoolile nõjatudes, haldjamunn tagumikus ja Durmoth tavamunn suus, asja kallale asunud.
Kuigi peenised hetkel Durmoth küljes polnud, olid need siiski juriidiliselt tema omad ja nõnda oli tunne väga lähedane sellele, nagu oleks ta seda ilusat kääbikupoissi ise samaaegselt suhu ja taha rautanud. Poisi tagumikul oli mõõgaarm. Selles oli midagi. Durmoth oli alati tahtnud seiklejaid nikkuda, tahtis olla see lohe, kes selle kääbiku endale allutab – sa võid olla küll omast arust suur kangelane, aga mina nikun sind nagu odavat hoora.
Durmoth tegi paar sammu lähemale, et haldjapeenis tema kehaga ühilduks.Aitab poissi, kahe käega kahe peenisega tegeleda on ju keeruline, Durmoth oskab seda haldjapeenise ja kääbiku tagumiku vahelist mängu paremini korraldada.
Durmothi puusad töötasid nagu sepavasarad, millega tema esiisad olid uhkeid relvi tagunud.
Kuskilt majast kostus mingit müra, aga ta ei suutnud oma tähelepanu mujale saada. Durmoth suutis mõelda vaid sellele, kuidas ennast suruda selle nõtke kääbikukeha sisse, mis on käinud läbi lohekoopaid ja mida on puurinud võlunooled, aga mida nüüd puurib tema türa. Puurib, ja nii, kuidas noormehe taskud olid täitunud kulla ja kalliskividega, täitub noormees ise nüüd tema spermaga. Jaa! Abrakadabra!
*
Oot, mida see kolin tähendas?
Pea oli peale orgasmi selgem. Midagi oli väga valesti. Kas see oli mingisugune lõks. Durmoth pööras end ringi, et taharuumi söösta, aga kuulis siis kääbikupoisi häält. See oli nüüd tunduvalt külmem.
“Mina sinu asemel jääks siia paigale.”
Durmothi peenised olid kääbikupoisi käes. Päkapikk ei tahtnud olla rassist, aga kääbikud olid oma vargaoskuste poolest kuulsad ja see poiss oli Durmothi orgasmi hetkel mõlemad tema peenised pihta pannud.
“Sa ei tahaks ju ometi, et nende sõpradega siin midagi juhtuks?”
Aga eks võluritelgi ole omad eripärad. Näiteks see, et nad kiiresti vihastuvad.
Durmoth tegi žesti ja kääbikupoisi enda peenis lendas ta küljest Durmothi pihku. Sellest nõrgus veel natuke spermat.
“Sa ei tahaks ju, et sinu sõbraga midagi juhtuks?”
Kääbik vaatas Durmothiga tõtt.
“Kuule, äkki me leiame sellele olukorrale mingi lahenduse?”
*
Fragol oli pärast riiuli ümberkukkumist tükk aega oma peenise ülesleidmisega tegu olnud. See, mis tema sisse oli lennanud, oli olnud võõras peenis, aga väga meeldiv, ja Frago oli veidi aega kaalunud selle suveniirina kaasavõtmist, mispeale oli ta mõtelnud, et oot, aga äkki tasuks suveniiriks võtta midagi veel paremat, ja nii oli ta teinud veidi kiiret kaubaproovimist, enne kui talle meenus, et ilmselt ei suuda Longo Durmothit väga palju enam kinni hoida. Frago oli just oma peenise leidnud ja selle enda külge kinnitanud, kui avanes uks. Sisse astusid Longo ja Durmoth. Neil kummalgil polnud riideid seljas.
“Ma võin seletada!” hüüatas Frago, kuigi ega tegelikult ei osanud.
“Rahu!” ütles Durmoth. “Ma olen teinud otsuse. Sa võid oma peenise tagasi saada.”
Frago süda juubeldas. Ta tormas Longot sülelema, et toogi tema peenist lõpuks näha saaks, lõpuks, lõpuks, ei ole nende teel enam ühtki takistust!
Aga Longo jäi kuidagi külmaks.
“Kuule, Frago, ära nüüd pahanda, aga … Durmoth nikub sinust paremini,” ütles Longo.
Mida see nüüd tähendama peaks?
“Longol on suurepärane tagumik!” torkas Durmoth vahele.
“Ma tean! Aga Longo, sa pole minu peenist proovinudki!”
Longo kehitas õlgu.
“Noh, ma ju võiks, aga milleks. Ausalt ütelda oli see ka nüüd üheöösuhe. Sa ei peaks sellele mingit erilist tähendust omistama.”
“Aga...”
“Kuule, ma tahaksin sind siin toas ka keppida,” torkas Durmoth õhinal vahele. “Kas sa minu lembase-maitselist libestit oled juba proovinud?”
“Aga...”
Frago ei osanud midagi ütelda, kui Durmoth ja Longo asja kallale asusid. See oli erutav, tõsi, näha, kuidas Durmothi lihaseline tagumik edasi-tagasi tema uhket peenist Longo sitkesse kehasse surus, ja Fragol läks selle peale kõvaks ja ta proovis selle peale alguses veidi masturbeerida, aga see tundus imelik ja Fragol hakkas häbi ja nii taganes kääbik vaikselt toast välja.
Frago jõudis kurvalt Durmothi müügituppa, aga see, mis ta seal nägi, tekitas talle pähe uue mõtte. Mõtte, mis talle päris meeldis.
Maas lebasid Longo riided, tema Tulborgis sepistatud rapiir, tema uhked võlusõrmused, tema vargariistad, ja võlupärgamendid ja kõiksugu tarvilikuga täidetud õlapaun. Kõik see, mis Fragole nende kohtumisel niivõrd muljet oli avaldanud. Kogu kraam, mida üks maailmarändur vajab.
Milleks Fragole mingi trööbatud kehkenpüks? Frago on ise seikleja, ja tunduvalt parem kui see kehkadivei. Näiteks ei ole Frago nii loll, et jätaks oma kallisvara lihtsalt nii seisma, kus igaüks selle pihta võiks panna.
Longo riided sobisid Fragole päris hästi. Mõõga kasutamine tuli ka üsnagi kähku meelde. Võlusõrmustega läheb vist veel natuke aega, aga küll ta välja mõtleb, mis need teevad.
Edu sulle, Longo, väike sitapea, selles külakeses. Ainult et varustust sul enam pole - sa pead endale siin uue ameti leidma. Ehk hakkad käskjalaks, oled ju harjunud palju ringi liikuma? Või vahimeheks, teed suuri kangelastegusid ja viid vahel mõne joodiku soolaputkasse, uhke kangelane. Või, mis kõige tõenäolisem, jääd lihtsalt Durmothi abiliseks, aitad tal oma souste kokku keeta, ja parseldad suvalistele töllamitele ülehinnatud peeniseid. Vananed siin mahajäetud kolkas keskpärast võlurit nikkudes, ja unustad, et kusagil väljaspool veel midagi oli.
Aga Fragot ootab maailm!