1.
Mustoru oli oma nime vääriline. Paksud kuusemetsad, sopiline maastik ja madalad pilved muutsid siin päevad hämaramaks kui mujal Iidmaal. Teinekord polnud öödki Iidmaa päikesetul, igavesti pilvealustel maadel nõnda varjulised kui Mustoru päevad.
Kui Hämarkingu Eela Mustoru kõrtsi astus, vajus vaikus nagu laine üle terve joomasaali. Rõõmsad hääled vakatasid, käesurujad tardusid, kannud peatusid enne suid. Naised, kes meestega koos kilgates ja naerdes mõdu mekkisid, võpatasid, vakatasid ja käsutasid laudade vahel ja all mängivad lapsed oma undrukute taha varju.
Eela peatus viivuks ukse juures. Tema must keep lainetas tõmbetuules ja tõi hetkeks esile tihedalt ümber keha tõmmatud ja rohkete pitsidega kaunistatud süsimustas kleidis noorusliku, kena puusejoonega ja kõrge rinnaga keha. Sellest piisas, et mitmes nurgas panna mehi neelatama ja naisi neid küünarnukivopsuga tagasi mõistusele tulema. Maagia, mis Eelat ümbritses, oli nii võimas, et pani isegi ka mõne naise end korraks unustama ja neidki pidid sõbrannad ja mehed tagasi istuma tõmbama. Mitu jämedat rasvaküünalt, mis kõrtsiruumi valgustasid, kustusid jahedas tuuleiilis ja varem särav ning rõõmust rõkkav kõrts meenutas korraga pimedat ja vaikset surnuaeda. Endamisi vandudes kiirustati neid taasläitma.
Loitsijatar lasi pilgu üle hämara saali käia ning sammus siis rahulikult ja iseteadvalt leti juurde. Ta oli sirgeselgne ja iga tema puusiõõtsutav samm pani tumeda keebi tantsisklema. Naise silmadest tundusid vastu helkivat kõik uuesti süüdatud küünlad. Koos Eelaga voogas läbi saali tume ja magus vägi, pannes kõrtsilised rahutult nihelema. Nähes Hämarkingu emandat enda poole tulemas, pöördus ehmunud kõrtsmik õllevaadi kallale kohmitsema. Ikka veel ei lausunud keegi sõnakestki. Surnumanaja tähelepanu ei tahtnud keegi enesele tõmmata.
“Kõrtsmik, mõdu.”
Hämarkingu Eela hääl oli madal ja mahe, vaikses kõrtsiruumis kostis see selgesti igaüheni. Ta jämedasse patsi põimitud öötaeva karva juuksed uhkasid lähedalseisjate poole kääbaste külmust. Talunaised tõusid kiirustades, korjates oma järglased kokku ja lahkusid kibekähku kodu poole, mõni võttis oma mehegi kaasa. Istuma jäävad talumehed aga silmitsesid kui üks mees naist mustas, kes hirmu, kes ihaga, kes seguga mõlemast tugevast tundest. Kõrtsmik võttis end kokku ja hoides naise säravale pilgule vastamast, täitis, silmad maas, mõdukannu ning asetas selle letile. Saanud kannu, rüüpas Eela sealt tubli sõõmu, mõõtis suus maitset ja noogutas kõrtsmikule, naeratades õige kergelt suunurgaga. Kõrtsmik, turjakas ja tugev, harjunud lahutama purjus kraaklejaid ja tõstma raskeid õllevaate, tundis, kuidas tal selle naeratuse peale ihu nõrgaks muutus ja suur mees pidi letilt tuge otsima.
“Ma leidsin oma lävelt kutsemärgi. Kas midagi on lahti?” küsis Eela. Lähemal seisvad mehed vaatasid üksteisele otsa, keegi ei usaldanud suud lahti teha, nende kurgud olid kuivad ja käed nõrgad. Vaikus venis, kuni kõrtsu tagaseina äärest kostis kellegi kärisev hääl: “On jah, kooljad tuiavad juba tosinajagu öid ja nopivad küll karjaloomi, küll karjaseid.”
Eela kergitas kulme.
“Nii et vajate abi?”
Saamata väe lummuses olevatelt meestelt vastust, tõmbas ta keebikapuutsi, et see varjaks suurema osa näost ja vedas keebi hõlmadki veidi enam koomale. Tema lummus ei kadunud täiesti, kuid vähenes sedavõrd, et kõrts hakkas vaikselt sumisema.
“Abi on, jah, hädasti vaja,” vastas viimaks seesama kärisev hääl. Eela võttis veel ühe pika sõõmu mõdukannust ja pöördus rääkija poole. See oli vana, habemik taat, aastate all küürus, käed pahklikud, juuksed valged nagu lumi. Teised, kes temaga ühe laua taga istusid, tõmbusid vanamehest eemale. Oli aru saada, et tegemist ei olnud talumehega, üle laua ääre piilus mehe puusa tagant helkiv mõõganupp. Vanamehe riidedki olid, kuigi kulunud ja kantud, heast materjalist ja pigem isanda, kui maakündja väärilised. Eela võttis oma kannu, läks hõljuval sammul üle saali ning istus sujuva liigutusega mehe vastu teisele poole lauda pahklikule pingile.
“Ma küll saabusin siia kanti hiljuti, kuid Mustoru on juba mu südame külge kasvanud. Siinne rahvas on andnud mulle seda rahu ja vaikust, mida ma otsima tulin. Ma olen valmis, mõistliku tasu eest muidugi, aitama.”
Need, kes polnud vanamehest ja tema lauast piisavalt kaugele eemale tõmbunud, vedasid vaikselt ninaga õhku ja vaatasid üksteisele ärevalt otsa. Naise ümber levis aina rohkem külma mulla ja kõduneva lehtede hõngu. Sensuaalne tõmme ja sealsamas sellega segunev, hoiatav kalmukülm ajas meeste meeled oma vastukäivusega täiesti segi. Ohuaimdus oli siiski tugevam ja vaba ruum vanamehe ja loitsijatari laua ümber suurenes veelgi.
“Kui me su abi küsiks, mis siis tasu oleks?” uuris vanamees. Tundus, nagu temale ei mõjuks naise lummus põrmugi. Eela vaatas teda ja naise silmades vilksatas kaval helk.
“Mu tasuks oleks üks abiline üheks aastaks, üks lammas iga rahustatud koolja eest, siis veel pütt mett ja viiskümmend küünart parimat, musta tooni linast riiet.”
Vanamees vaatas ringi. Kõrtsitäis mehi kiikasid üksteise poole, siin-seal peeti pominal nõu. Läks veidi aega, enne kui üks kohtlasema ilmega noormees saadeti taadi juurde. Noormees sosistas oma sõnumi ja kiirustas siis tagasi.
“Hüva,” ütles vanamees, olles sõnumitooja ära kuulanud. “Muuga saame korda, aga millist abilist sa vajad?”
“Elavat, tugevat ja tervet,“ vastas Eela.
Vanamees noogutas. Ta vaatas uuesti kõrtsis ringi. Nüüd peitsid kõik peremehed oma pilku. Kellelgi ei olnud oma peres üleliigseid töökäsi ära anda.
“Hüva,” vanamees ohkas raskelt. “Ma ise tulen sulle abiliseks. Minus on veel jaksu küll, seni veel elan ja tervis pole ka alt vedanud. Sobib see sulle?”
Nõiatar lükkas kapuutsi veidi tagasi ja vaatas vanamehele uurivalt otsa. See kahvatas veidi ja muidu nii rahuliku taadi otsmikule ilmusid üksikud higipiisad. Eela tõmbas kapuutsi tagasi varjuks. Üle kõrtsi käis vaikne ohe ja talumehed, kes olid tahtmatult pingule tõmbunud, vajusid tagasi istuma, higiste ja nõrkadena.
“Mulle sobib,” vastas Eela. “Kus teil need surnud ringi käivad?”
“Rajurünka ümber.”
“See on see iidne lahingupaik?”
“Jah.”
Naine tõusis püsti.
“Pange oma lambad valmis, me asume teele.”
Vanamees, kes paistis nüüd esimest korda pisut ebakindlana, vaatas nagu tuge otsides ringi, kuid abi leidmata, tõusis ja kohendas mõõgarihma, mille küljes rippus lihtne, ilma eriliste kaunistusteta, kuid tõhus tapariist.
“Mis siis ikka, hakkame minema. Hei kõrtsmik, pane mulle moonakott kaasa!”
2.
Nad ratsutasid kõrvuti, õunik ja tuhkur, nende turjal surnulausuja ja vana mõõgamees, läbi pimedusse mähkunud metsa. Laas neist kahel pool oli sünkmust ja kohises tuules, vaid tee oli nagu hall jõgi, napilt piisavalt valge, et ratsurid ei eksiks.
“Su keelepruuk ei ole kohalik,” lausus Eela viimaks. Vanamees noogutas.
“Ma ei ole kohalik. Teenisin Kaljumäe isanda vägedes, kuni ta Rabakonna isanda lossi piirates hukka sai. Nüüd kuulsin, et lääne pool on suurem kiskumine lahti ja seadsin sammud sinnapoole, et oma mõõka seal kellelegi pakkuda. Rändasin külast lihtsalt läbi, kui kohalikud tulid abi paluma kooljate vastu.”
“Aitasid sa siis neid?”
“Püüdsin, kuid ebasurnuid oli liiga palju. Ühe-kahega oleksin hakkama saanud, kuid neid oli kümneid.”
“Miks siis sina minuga küla nimel tehingu sõlmisid?”
“Sest kohalikud kardavad surnumanajaga rääkida. Mina soovitasin neil mõne nekromandi leida, kes kooljaid rahustaks ja nad jäid nõusse, kuid ei tihanud ise suud lahti teha. Nad usuvad, et see, kes räägib surnumanajaga, satub peale surma tema võimu alla. Sellepärast nad sul nii rahus elada lasidki, hirm hoidis neid eemale. Seega palkasid nad minu.”
“Ja kuidas su nimi on?”
“Sõjaväljal kutsutakse mind Poolitaja Rauniks.”
“Imelik, et sa siis olid nõus mulle teenriks tulema, selle asemel, et edasi sõjaväljale rutata.”
Vanamees kähistas naerda.
“Nagu sa isegi näed, hea emand, olen ma vana mees ja mõõgaga endale elatise teenimine hakkab tasapisi üle jõu käima. Sa tundud hea emandana ja peale aastaid sõjaretki otsin ka mina vaikust ja rahu. Paika, kus oleks katus pea kohal, küljealune pehme ja söök nina ees. Kui ma su tingimust kuulsin, mõtlesin kohe, et see on kutse just minu jaoks.”
Naine vaatas vanameest uurivalt, noogutas mõtlikult, ega küsinud rohkem midagi. Ka Raun ise ei kippunud rohkem lobisema ning niiviisi, vaikides, sõitsidki nad edasi, kuni mets taandus ja nad jõudsid küla karjamaadele.
Autor: Tea Roosvald
Rajurünka oli paik, kus keegi ei tahtnud elada ega julenud põldu raadata, kuid mille rammusal pinnal ei tahetud siiski lasta kaotsi minna. Põhjus, miks siia keegi püsivamalt ei tahtnud asuda, ega atra maasse lüüa, oli iidsest lahingust jäänud hiiglaslik kalmuküngas, kuhu tol ammusel ajal hukkunud sõjamehed olid kokku kuhjatud. Kündmisel kippusid nende luud välja tulema. Lambaid karjatada oli siin aga hea.
Nüüd olid talumeeste hirmud tõeks läinud ja kontlased hakanud oma puhkepaikadest välja ronima. Kes teab mille pärast rahutuks muutunud kooljad tapsid nii lambaid, kui nende valvureid. Eela ja Raun sõitsid aeglaselt suure kalmumäe juurde. Eela andis peatumiseks märku ja kaua istusid kaks kogu liikumatult sadulas. Loitsijatar tõukas oma kapuutsi tagasi ja kummardus kergelt oma õuniku kaela poole. Ta silmad lõid valguse puudumisest hoolimata kergelt sätendama ja Raun tundis, kuidas tal hakkas pea kergelt ringi käima. Suure vaevaga pööras ta oma pilgu mujale ja hingas nii sügavalt ja rahulikult kui suutis. Sellest hoolimata tajus ta kogu kehaga naist enese läheduses ja temast kiirgavat sensuaalset väge, kutset ja ühtlasi ka hauakülma äratõuget.
“Siin on tõesti surnud liikvel,” lausus Eela viimaks ja libistas end ratsu seljast maha. “Oota mind metsaveerel, hoia eemale ja ära jooksu pane.
Ta heitis ratsmed Rauni kätte, kes need vaid suure vaevaga kinni püüdis ja oma tuhkru värisevate jalgadega kannustades liikvele ajas. Eela ise tõusis kergel sammul üles kalmukünka tippu. Enam ei varjanud ta ennast, keep lehvis ta sihvaka keha ümber vabalt, naise juuksed vallandusid palmikust ja ta silmad särasid aina enam ja enam. Maailm tema ümber tundus ärkavat elule, küünitades end naise poole, joovastudes tema väest. Isegi pilved taevas tundusid hõrenevat, nii et ilm valgenes ja kuu kahvatu sõõr ilmus kahkjana pilvede taha kumama.
Jõudes künka tippu, tõstis Hämarkingu Eela oma näo kuu poole. See kumas läbi pilvede aina tugevamalt. Tugevnev valgus langes loitsijatari palgeile, võõbates ta kahvatu naha täiesti piimjaks.
“Kuu, mu isand,” lausus naine ja lasi oma õlgadelt maha vajuda raskel villasel keebil. “Vaata mind.”
Üksteise järel langesid ta seljast kleit, pikksärk ja sukad, ihule jäid vaid tumedate kividega, ajaga ka ise mustaks tõmbunud, elavmägede hõbedast loodud ehted.
Naine vaatas mängeldes taevasse, ikka veel pilvevarjus kuu poole, ta käed libisesid mööda oma puusakaart ülespoole kuni jõudsid tumedate ehetega kaetud rindadeni.
“Kuu, mu isand, vaata mind,” ja end kuu poole sirutades tõstis ta taeva poole oma ümarad rinnad. Eela mängis nendega vallatlevalt, silitades, tõstes ja pigistades neid.
“Võta mind, siin ei näe meid keegi,” sosistas ta ja pilved avanesid, kuu ilmus suure ja pimestavana öömusta tähistaeva taustal nähtavale ja puudutas naist oma kiirtega. Eela oigas. Ta tundis selle vägeva taevakeha iga valgusekiire puudutust oma õrnal nahal. Kiired libisesid üle kogu ta keha, uurides ja hellitades iga kühmu ja lohku. Naine oigas veelkord.
“Ma tahan sind tunda,” sosistas naine, “nii väga. Võta omale keha, ma tahan sind, olen oodanud sind nii kaua. Tule mu arm, tule!”
Eela tundis, kuidas kuuvalgus ta kehal muutus tugevamaks, ärevamaks ja naise nahk lõi kirvendama. Kuu, suutmata vastu panna naise võrgutusele, muutus aina kirglikumaks, janunes naise keha järele, püüdis teda emmata, kuid valgus ei olnud piisav, et panna neid kahte tundma seda, mida nad mõlemad vajasid. Naise käed libisesid rindadelt jalge vahele ja ta oigas valjemalt ja taevas raksatas. See oli Kuu, kes oigas Eelaga kaasa. Veel korra raksatas ta ahastusest, et pidi piirduma vaid vaatajarolliga, ja välgulöök sähvatas üle taeva, lüües ühe iidse tamme ladvast juurteni pilbasteks. Pilved hajusid veelgi enam ja Kuu kiired pudenesid laiali üle kogu küngastiku, otsides viisi, kuidas saada naisele lähemale, teda tunda, teda päriselt puudutada, jahutada oma kirge, suruda end sinna, kuhu ta kiired kuidagi ei ulatunud. Ta haaras kõige lähema vaba keha järele.
Maapind millel naine seisis, võbises ja värises ja rohi sellel lõi kahisema.
“Jaa,” sosistas naine, “just nii, tule, mu kallis, tule, ma tahan sind endasse.”
Ja Kuu tuli. Maapind naise ümber avanes ja Kuu, pannes oma ihas liikuma kõik, mis tema võimuses, tõusis naise ümber sadade meestena. Nende kalbed, kontideni paljad kehad kõikusid loitsijatari poole, haarates teda oma luiste sõrmedega, silitasid ja mudisid, haarasid ja hõõrusid end tema pehme ihu vastu. Naine oigas õndsalt.
“Rohkem,” sosistas ta, “veel, veel!”
Ning Kuu alistus oma hulluses talle ning maapind lõi värisema kõikjal, kuhu vanal sõjatandril keegi kunagi koolnuna jäänud oli. Taevas tumenes, sest kogu Kuu vägi tungis maasse, temast jäi tähtede vahele vaid sünkmust tume vari, ning veel tuhandeid, kümneid tuhandeid sõjamehi ronis oma haudadest välja ja kõik nad suundusid künka poole, mille keskel kumas kahvatu pärlina kollaste ja rohekate määndunud kontide vahel õrn naisekeha, kes andis Kuule kõik, mida see iial ihaldada oli osanud ja Kuu andis naisele, mida see ihaldas.
Ja Kuu, kõik tema mehelik vägi ja jõud, kirg ja iha, kõik, mis sel ööl Maale jõudis, sulges end ärganud sõjameestesse, kes, ihaledes Eela armastuse järele, püüdsid talle lähemale pääseda. Kuid kõigile ei jätkunud seal ruumi ja suutmata edasi tungida, hakkasid janused kääpjalad omavahel tõuklema, siis aga, kui naise ihakarjed, mis teiste hellitustest läbi öö kajades nad hulluks ajasid, läksid omavahel küünte ja hammastega kokku. Mõne hetkega levis tapahullus üle kõigi kontmeeste ja künkal puhkes halastamatu lahing. Ihast haaratuna kiskusid kooljad üksteist tükkideks, purustasid konte ja tallasid jäänused sügavale maasse. Kõige selle keskel väänles aga mõnust loitsijatar, kes ei lükanud tagasi ühtegi, kes tema peale ronida üritas, kuid kõik nad rebiti kiimas rivaalide poolt tagasi ja muudeti raevukas võitluses põrmuks. See surma ja hävingu orgia kestis kogu öö ja koolnuid langes sadade kaupa. Alles koidukumas sai viimane võidukas kääpjalg suruda end sügavale naise kuuma ihu sügavusse ja võidukalt hambaid kiristada. Eela silmad olid selleks ajaks juba ammu pahupidi, ta keha liikus ahnes transis kooljaga kaasa ning oma teadvusetus ihas surus ta suu vastu surnu kuivanud muumiahuuli, lakkudes ahnelt selle harva hambarida ja kärbunud keelt.
Korjuse ja nõiatari armuhulluse lõpetas alles musta kuu taustale kerkiv Rauni kühmus kuju ja tema tehtud rasked mõõgalöögid. Ebasurnu lagunes vanamehe täpsete ja jõuliste löökide all kiiresti tükkideks, jättes rammestunud ja väsinud naise lebama tuhandeist luistest ja mumifitseerunud jalgadest tallutud rõivakuhjale. Raun vaatas õudusest maskiks tõmbunud näoga kohutavat lahinguvälja ja selle poolteadvusetut kuningannat. Siis kummardus ta, tõmbas surnute jäänuste alt välja musta villase keebi ja kattis naise armukuuma õhkava keha pealetungiva hommikujaheduse eest. Olles endale puhastanud lapikese vaba maapinda, istus Raun raskelt tema kõrvale. Aeglaselt, väga aeglaselt tuli Eela oma transist välja. Ta silmad avanesid ja kuigi sealt paistsid alguses vaid silmavalged, ilmusid peagi laugude alt välja ka silmaterad.
Ajapikku omandas nõiatari sihitu pilk taas mõtteerksuse. Nähes enda kõrval meest ja tundes ta ära, noogutas Eela raugelt, sirutas end korra ja lausus mahedalt:
“Valva mu und, Raun.”
Naine keris end mõnusalt keset laibakuhja sooja keebi sees kerra ja jäi sügavalt magama. Mees, kes paistis veel vähemalt kümme aastat vanem, ohkas ja vaatas taas pilvedesse tõmbunud taevast. Kuu oli kadunud, algas päev, kuid iidse needuse tihedad pilved summutasid Iidmaal kogu päikesevalguse täpselt nõnda, nagu nad olid seda teinud juba loendamatuid põlvkondi. Eela aga hingas vaikselt ja rahulikult ning kogu tema lummus oli kadunud, kulutatud ja läinud. Nüüd lamas seal vaid noor, kaunis ja väsinud naisterahvas.
3.
“Vaevalt nad oskasid oodata sellist hulka surnuid. Nii ei jää Mustaoru talumeestel just kuigi palju lambaid alles,” arvas Raun, kui nad tagasi küla poole ratsutasid. Uuesti musta kapuutsi taha varjunud Eela muigas.
“Ka mina ei oodanud nii suurt hulka,” tunnistas ta. “Kuid kokkulepe on kokkulepe, eks nad jäävad nüüd mulle võlgu. Mul ei ole kiiret, et nad selle ühekorraga ära maksaks. Igal aastal mõnikümmend on täiesti piisav.”
Naine kõikus sadulas, endiselt väsinult, kuid juba tundis Raun temast taas tärkavad nõiduslikku aurat. Eela nõksas peaga jõe suunas, mis tee lähedalt mööda vonkles.
“Ma tahan end pesta.”
Nad ratsutasid jõeniidule ning loitsijatar libises ratsu seljast maha. Sama nõtke liigutusega heitis ta endalt seljast ka riided. Kuigi Eela vägi oli praegu sama hästi kui olematu, läbis Rauni teda vaadates värin. Seekord ei olnud see maagiast, vaid tavaline inimlik reaktsioon, sest naine oli ka ilma võlukunstita südant põksuma panevalt kaunis.
Sale keha libises vette ja Raun raputas pead, jalastus, võttis ratsudelt sadulad ja kammitses hobused. Kamminud mõlemad loomad üle, istus ta jõe veerde, kus naine ikka veel sulistas ja kümbles. Vanamees torkas rohukõrre suhu ja näris oma pesevat perenaist vaadates selle aegamisi ära, siis järgmise ja järgmise. Eela ei varjanud ennast ja paistis Rauni pilkudest lõbu tundvat. Vesi sillerdas ta pehmel nahal, millel polnud jälgegi seda jõhkralt tarvitanud surnute armeest. Ei ainsatki sinikat ega marrastust, nagu poleks eelmisel ööl midagi juhtunudki. Viimaks ronis Eela veest välja ja sirutas end häbenemata sealsamas Rauni ees keebil välja, lastes tuulel oma nahka kuivatada. Naise lummuse vägi oli taas kasvanud, taat tundis seda iga oma pooriga. Aastate koorem oleks ta õlul nagu kergenenud ja nüüd tundis ta nõrkuse asemel endasse hoopis jõudu juurde voolavat. Rohukõrs pudenes vana sõjamehe suust, kui ta tajus, mis temaga toimus. Ta haistis ka naises uuesti tärkavat kalmukülmust, kuid pärast eelmisel ööl nähtut ja tajutut, tundus see pigem armsa kui hirmsana. Naine piidles teda poolsuletud laugude vahelt. Veepiisad sätendasid ta nahal ja niisked juuksed joonistasid alasti kehale oma mustreid.
“Tule minu juurde, Raun,” kutsus Eela sõjameest. “Pärast seda surmaorgiat vajan ma taastumiseks sooja, elava inimese hellitusi.” Raun istus liikumatult, vaid tema silmade ahne kila andis tunnistust, et mehe sees toimus tormiline elu.
“Ma olen juba vana mees,” ütles Raun. “Ma ei suuda midagi niisugust teha nagu need seal künkal. Ma ei suuda isegi niipalju, kui üks elav mees.”
“Kas sa arvad, et ma ei tea seda?” Eela ajas end küünarnukkidele. Ta rinnad sihtisid kutsuvalt mehe poole. “Ma arvan, et sina, Poolitaja-Raun, oled üks kaval mees.” Naise silmad lõid taas sisemisest valgusest sätendama. “Kui sa sõdisid Kaljurünka ja Rabakonna sõdades, siis puutusid sa kindlasti kokku ka surnumanajatega ja nende teenritega, sest Kaljurünka isand ei ole elav mees, vaid kõigus, koolnud surnumanaja.”
Raun tõmbus veidi sirgemaks.
“Miks on mul tunne,” küsis Eela, “et nende surnute kondama tulek siin Rajurünkal ei olnud juhuslik? Kuidas juhtusid sa just sel õigel ajal siit mööda minema ja kuidas, kui neid kooljaid on nii palju, suutsid sa nende käest üldse eluga pääseda?”
Eela libistas käega üle oma siidise kõhu ja Raun tundis, kuidas jõud ta liikmeist hakkab taas kaduma.
“Ma arvan, et sa ise kutsusid kooljad välja.”
Rauni käsi liikus mõõgapideme poole. Eela nägi seda ja hakkas nurrudes naerma.
“Oh, ära pelga, Raunikene. Ma ei hakka sind küla ees süüdistama, ega kavatse ka muul moel häda teha. Seda, et sa ise oled asjaga seotud, tajusin ma juba kõrtsis. Su kaelas rippuv amulett andis su ära. Küllap sa varastasid selle kaotanud poolelt. Selle vägi on igale kooljalausujale kaugele tunda.”
Rauni käsi liikus alateadlikult rinnale, kus tal hame all tõepoolest rippus imepisike, elavmäe hõbedast amulett.
“Sellest hoolimata võtsid sa talumeestelt töö vastu ja tulid minuga siia?” küsis ta. Naine noogutas ja sirutas end, kaardudes mõnuledes vibuna. Rauni süda lõi seda nähes niiviisi kloppima, et vanamees vajus oimetult istuma.
“Võtsin, sest ma vajan kedagi, kes aitaks mul taastuda ja hoiaks mu väe värskena.”
“Ma olen vana mees,” ütles Raun, “minust ei ole sinu väe noorena hoidjat.”
“Sa oled tõepoolest vana mees,” nõustus Eela, pöördus kõhuli ja naeratas mehele. “Kuid sa oled üks väga kaval vanamees, kes teab, et loitsijad suudavad vanu mehi noorendada. Ma arvan, et see oli just täpselt see põhjus, miks sa need kooljad oma varastatud amuletiga äratasid ja külameestele abi pakkusid.”
Oimetuna vaatas Raun naise keebi vastu lapikuks surutud rindasid ja suutmata valetada, noogutas.
“Sul on õigus,” kähistas ta aina enam kuivava kurguga. “Kõiges, välja arvatud ühes asjas. Ma ei varastanud seda amuletti. Ma võitsin selle ausas lahingus nekromandiga, kes pani mulle juba surnuna, haua tagant, peale needuse. “ Vanamehe lõug hakkas värisema.”Iga mu elatud päev on mu kehale ühe aasta eest. Tosina päevaga vananen ma tosin aastat.”
Rauni sõnad ei vajanud tõestust. Ta oli möödunud päevadega tõepoolest mitu aastat vanemaks jäänud, rohkem kössis, juuksed hallimad, käed kuivetunumad, kael peenem. Eela pööras end uuesti selili.
“See tähendab, et kui ma tahan sind oma teenrina hoida,” ta libistas keelega üle niiskete huulte, “pean ma sind pidevalt noorena hoidma.”
Raun noogutas ja Eela tegi tema poole kutsuva liigutuse.
“Siis oleme me just teineteise jaoks loodud - tule maitse mind ja iga kord, kui me armatseme, noorened sa kümne aasta võrra. Olgu see sulle su teenistuse eest tasuks.”
Raun ahhetas, kui tundis taas endasse voolavat jõudu. Aastad langesid mehe turjalt ja sõjamees, nüüd juba mitte hallide, vaid lihtsalt kergelt halliseguste juustega, tõusis nõtkelt, nagu ta juba ammu polnud tõusnud. Esimese asjana haakis ta lahti mõõgavöö ja heitis relva eemale, siis lendasid hame ja särk.
“Ma olen valmis teid igavesti teenima, mu emand,” lausus ta.
“Seda, kui kaua sa mind teenida saad, vaatame me selle pealt, kui hästi sa seda teed,” muigas Eela ja sirutas oma jalad kutsuvalt avali. Raun sööstis nende vahele nagu janune kaevule. Eela lõbus naer kõlises üle jõeniidu kaugele, pannes end liigutama kõik ümbruskonna surnud, lagunevaist putukaist kuni pooleldi söödud hirveni.