Tähevalguse helk ööpimeduses. Kristallkargus, lumi. Talv. Ja mitte armastuse surm, vaid hoopis surematu armastus.
Need mustendavalt elutud puuvõrad talveöises kuupaistehämus. Raagus puudega mets mu ees ja see tasane tuul.
Ja lõpuks liikumine puutüvede vahel. Saateks sadade öösoendite hõõguvad silmapaarid.
Tema.
Tema valge kleit heljumas üle lumevaaba.
Tema ronkmustad juuksed õhus lendlemas.
Tema, mu nõtkekaelne lumevalguse kuninganna.
Valged käsivarred, mis vanamoelise kleidi tõttu liigpikad tunduvad, tasaselt külgedel rippumas, möödub ta lumeikkes teele paindunud okstest. Mööda mustavatest puutüvedest. Hallavaimude tontlikult helendavate kogude ja öösosinate saatel lähemale ... mulle ...
Äkiline tuulehoog tema kleidivolte kergitamas.
Talvelaste küüniselised käsivarred sirutuvad puutüvede vahelt tema poole justkui vaikses ahastavas palves peatuda.
Vaid korraks kiunatab tuul, kaeblik ja jõuetu nagu sureva hundi viimane ulg. Siis jälle heli ja vaikuse sümmeetria talvetähtede säras.
Ta astub viimaste puude vahel, viimnegi tõrksus hajub tema sammudest.
Järsku läbistavad ööd urin ja kriisked. Kuid ei, tema ei peatu.
Hääled puude vahelt muutuvad aina kaeblikumaks ja kaeblikumaks kuni moonduvad hüsteerianootidest täidetud hädakisaks.
Ta tõstab oma rinnale langetatud pea ja tema muldmustad silmad silmitsevad mind kui idamaine kaduvik. Naeratus surmakrampi talletaval näol ja tema silmis lahvatav leek.
Iha.
Ja ulg selle saateks. Justkui kardetaks temast ilma jääda.
Uuesti lahvatab tuul, lennutades tema juukseid ja nilpsates justkui tuleleek tema kleidi kallale. Paljastuvad tema luitvalged sääred, kuid tuul vaibub ja taltub ka lumivalgest siidriidest kleit. Ta tõstab oma käsivarred ahnelt minu poole. Avan oma süle ja ta sööstab mu embusse.
Tema külmast leegitsev käsivars maandumas mu kukla taha, tema jäised sõrmed kobamas ahnelt mu püksirihma kallal. Lõksatuse saatel avanev pannal.
"Ei veel, oota," sosistan ja võtan ta sülle.
Sees küdev kamin soojendab mind, kuid tema, mu lumise metsa kuninganna, jääb tarduma kooljakülmusse.
Tuleleegid heidavad visklevaid varje meie teele. Altarilt vastu põrandat trummeldavate veretilkade kajas, mis justkui veinipunane marss meid saadab, viin ma ta kramplikku keha enda vastu surudes trepist üles. Peeglid seinal härmatuvad, kui me kambrisse siirdudes neist möödume.
Siin ootavad meid metsloomanahad ajast koltunud baldahhiiniga voodil. Õrnalt asetan ta nahkadele. Ta keerab end kõhuli.
Tõstan öökapilt pokaali. Tühjendan selle. Soe soolane vedelik, peekritäis surma, voolab üle mu keele ja lööb alla voolates rindekere seest lõõmama.
Virutan klaasi vastu põrandat, killud klirisevad, saatjaks heliseb külm naer tema huulilt. Õnne ka sellesse hetke - õnne meie igavikku!
Viimaks, vaikinuna, silmitseb ta mind. Tema suunurka ilmub kange naeratus ja uuesti tõuseb ta käsi, et mu püksinööbid lahti teha. Ma haaran ta näo oma käte vahele ja langen põlvili voodi ette. Meie suudlus on kõrvetav kui talvetuul, kibedam kui tuli. Kibedam kul kaotusvalu. Kuumem kui veri.
Ta langetab uuesti oma pea, tõusen, surun näpud tema juustesse ning mu püksid libisevad põrandale. Tema krõbekülmad huuled sulguvad. Oigan, libistades käed tema paljastatud õlgadele. Õrnalt, kleidinööpe üksteise järel avades libistan ma näpuotstega üle tema tähevalguses sinakaks värvunud selja. Ta langetab pea kuklasse, silmitsedes mind kissis silmadega, sirutab oma käed üles ning ühe ropsuga vabastan ta kleidist.
Tema lumivalged rinnad paistavad toahämaruses sinakad ja tõusevad-langevad kiirendatud hingamise taktis. Surun need oma käte vahele, suudlen, ning mu pilk langeb tema varjudesse uppunud reite vahelt paljastuvale kolmnurgale.
Aeglaselt keelega üle ta jalgade libistades jõuan selleni. Surun end sügavale justkui külmast lõõmavasse sügavikku. Tunnen kuidas mu ninasõõrmed paisuvad-ahenevad. Kiskja minu sisemuses on valla pääsenud. Iha.
Tõstan ta jalad enda õlgadele ja me ühtime kui oigav kaheselgne metsloom. Ta küüned puurimas end sügavale mu ihusse. Mürtsatuste saatel rappuv voodi. Öös leegitsev akt. Mulle kukla taha põimitud jalad tõmblevad meid läbistavates krampides.
Iha.
Saabuva hommikuvalguse esimeses aimduses me lõpetame. Lamame.
Öö on lõppemas. Aeg on tulnud. Tema keha on endiselt surmakülm ja ma võpatan, kui teda laubale suudlen. Alati harjumatu, alati meeldiv. Suigun unne.
Kui ärkan, on ta kadunud, olen jäänud vaid mina ning me higise liha lõhn, siia, maailmatalve servale.
Väljun majast ja alustan jahti, et otsida saaki meie igavese armastuse altarile.
Taaskord.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0509)