Kaks pikka naist, üks noor, teine vana, najatusid tühja hobusekopli aiale ja vaatasid päikesetõusu teisel pool jõeorgu voorete kohal. Nende näoilme oli nagu ilm, mis pole veel otsustanud, kas läheb selgeks, hakkab udutama või lihtsalt lörtsi sadama. Või hoopis vihma, sest kevad oli juba lähedal. Ketchi urkas veedetud mõne päevaga olid kõik kuulujutud räägitud, kõik vähegi väärtuslikud mälestused meenutatud. Seekord polnud Danigani väe rohusegaja Ketch mitte ravitseja, vaid hoopis võõrustaja. Valha oli tema juures puhkusel.
Ravimtaimede aia ümber kerkinud kindlustatud talus hakkas elu tasapisi ärkama. Aitade juurde ilmusid ringutavad mehed, tööpoisid sagisid talli vahet. Nende juures sõelusid lapsed – elu või surma sunnil Ketchi tallu hoolealusteks jäänud orvud. Õng ja suur saanikasukas üle õla, pang käes tölberdamas ja kirves vööl, kiirustas orgu viivale libedale rajale Toss, Ketchile poolteist aastat tagasi tekkinud käsualune. Naised saatsid teda pilguga.
“Kust sa ta said?” küsis Valha.
“Soolajärvest tõmbasin välja,” vastas daniganide mürgisegaja. “Käisin seal üle-eelmisel sügisel tohlajurakaid korjamas, vedeles vees, valge nagu vagel, ja ainult krõbises.”
Kondiväänaja ning salaülesannete täitja, kelle kohta paljud ei teadnudki, et ta juba vähemalt kolmveerand sajandit hõlma all ka pealikumärki kannab, upitas ennast põikpuule istuma. Talle meeldis juttu heietada, eriti kui leidus kuulajaid, keda võis lollitada.
“Kaldal seisid tulevaimud nagu põlevad põõsad ja vees oli väga palju veevaime, kes õiendasid tema juures. Tahtsin minema hiilida, aga üks tulevaim hüppas mulle otse ette ja ütles: “Nad saavad kohe valmis ja siis on inimese hoolt vaja.” Mul ei jäänudki muud üle, võtsin alumise otsa paljaks, kahlasin järve ja tõin ta välja, kui veevaimud olid eemale läinud.”
“Jama! Vee- ja tulevaimud ei saa omavahel läbi. Asja neil siis ühe mehe pärast üheskoos midagi ära teha?” torkas Valha. “Kui vana ta on?”
“Sinust mitte kuigi palju noorem. Hammaste järgi arvan, et viitkümmet veel ei ole.”
“Käib, nina maas, peakott üle silmade, midagi ei räägi,” arutles teine edasi.
“Panid tähele, jah? Alguses oli päris tumm, aga õppis uuesti kõnelema, nüüd on lihtsalt vaikne. Armid vasakul oimul, juuste all poole peani ja vasakul põlvel, minu meelest riivamisi oganuiast, purukspekstud selg, mõõgariived kätel, jalgadel, külgedel. Mitte ühtegi läbivat torget. Vaimud tegid väga head tööd, ta oli omadega ikka täitsa läbi. Vanus sobib. Leidmise aeg sobib. See, et erinevate vaimudega suudab läbi käia, see ka läheb lugudega kokku.”
Valha vilistas vaikselt.
Suure kisa ja jooksuga tulid aitade juurest Haika ja Siki, kaks umbes kümneaastast tüdrukut orbudepundist.
“Me läheme jõe äärde, sinna, kus Toss kala püüab,” hõikas Haika Ketchile selgituseks, pani suure puust pajakaane maha ja põrutas sellel istudes rada mööda allamäge.
“Minge-minge,” kiitis Ketch laste kavatsuse heaks ja andis Valhale lahtise käega laksu mööda karvamütsi. “Lähme ise ka, jõel on talitee lahti lükatud, seal saab mõne koha peal liugu lasta.”
Noorem naine korjas mütsi maast üles ja keeras oma pika juuksepalmiku selle alla tagasi. Üle tema näo vilksatas midagi naeratuselaadset.
“Kui sa seda vaimudelugu siinsamas välja ei mõelnud, siis haavade asukoha järgi võib see poiss küll Tulekurat olla. Aga kui palju on laulikute kirjeldustes tõtt?” kahtles ta. “Kas ta on endast midagi rääkinud?”
“Ainult nii palju, et ta vanaema on igavene juurikas ja elab pealinnas. Emal on teine mees ja uued lapsed, tema ei taha sinna oma nina vahele toppida. Kasvas heade inimeste juures ja nood olevat nüüd surnud.”
“Noh, sellist asja võib igaüks rääkida. Kuidas ta oma haavad sai?”
“Olevat kakelnud,” vastas Ketch.
Valha tšelpi tuli koplis nähtavale, hingas enda ette udupilve, astus sellesse ja ilmus uuesti välja otse naiste ees. Hobuselaadse varjuolevuse lillakalt hiilgavad silmad puurisid neid üsna tigedalt.
“Mis on?” küsis Valha oma ratsult, kuid too pildus korra lakka ja kappas edasi kuhugi nägematusse.
“Kui ta niimoodi vahib, siis võib pahandus tulla,” hoiatas Ketch. “Muideks, ära arva, et Toss kala püüab. Ta jahib seal all midagi suuremat. Lähme vaatame, et lastega halba ei juhtuks!”
Valha lükkas ennast otsustavalt aiast lahti ja kurjustas: “Vana kupeldaja! Miks sa üldse lubasid neil sinna minna?” Ketch ainult itsitas vastuseks. Eit võis mõnikord nii hoolimatu olla! Noor naine lisas nõlvast laskudes sammu, et temast eemale saada, ja lendas jäisel rajal küliti maha.
Valha keeras ennast põlvedele ja hingas paar korda sügavalt. Parem kints andis märku varsti küpsevast sinikast. “Tõuse üles! Üles! Üles! Valha! Valha!” kostus hääl minevikust. Jälle! Mälestus ja olevik kattusid, tema pilk eksles raagus puude vahel, Uuesti oli tema, Gaiahundr, Reegi lahinguväljal ja tõusis alasti ja verisena laipade vahelt üles. Künklik maa oli surnud inimeste ja hobuste karva.
“Võta mu kuub ja mõõk!”
Silmade ees virvendas. Hääl tuli vasakult, sealt, kus ta omaenda eluheitluse aegu oli kuulnud võitlemas ka kedagi teist. Häbi lõi üle pea kokku nagu merelaine – sadada sadulast eelväe rünnaku ajal ja jääda oimetuna rappida. Kes tahab anda mõõka kaotajale? Pisarad hakkasid voolama ja nende soolane mekk segunes suus võõra vere ja kuse maitsega. Gaiahundr sülitas ja hakkas poolpimesi minema, üks neist, kelle ta oli suutnud peaaegu tappa, oigas nüüd tema talla all. Eespool paistis heleda liiva värvi kuues mees, põlvili maas, mõlemad käed ja pea toetumas mõõgapidemele. Üks neist poolvõluritest, saladuslike nerdi-kodade eliitsõdalastest, keda oli õnnestunud selle suure lahingu puhuks appi kutsuda.
“Tule juba! Mul pole palju aega...”
Gaiahundr komistas selle lühikese mineku jooksul mitu korda. Talle jäi pihku vastaste rebenenud lipp. Ta raputas selle aasadest murdunud pilpad välja ja võttis palaka endale katteks ette, nii häbi oli. Mees tõstis pilgu.
“Vale plagu, tüdruk, sa pead tolle võtma,” osutas ta silmadega kõrvale, kus vedeles känkras maas valgepõhjaline Sirti liidu lipp. “Nüüd võta minu kuub ja vöö. Eest on auk sees, aga sul ulatuvad hõlmad vaheliti, nii et pole näha.”
Gaiahundr ei tahtnud, aga pidi mehe vööd maha võttes vaatama otse ribidesse löödud terariista räsitud käepidet seal kuueesise vasakul küljel. Verd palju ei paistnud, see jooksis kusagil allpool. Mees lasi parema käe veidikeseks mõõgapidemelt langeda, et tüdruk saaks selle käisest välja tirida. Vasaku poolega oli raskem, aga nad tulid toime. “Ega palja persega pole hea sadulasse ronida, tõmba see sinine plagu jalgevahele – seal on tema õige koht.”
“Mul ei ole hobust.”
“Lähed minu tšelpiga, ta on siinsamas.”
Uhke ruuge ratsuolevus norsatas ja tuli, langetas pea mehe käeulatusse. See oli hüvastijätt.
Peen ja ilus turvis oli sõdalase külge kinni naelutatud, aga pikk tikitud pealiskuub ehtis nüüd Gaiahundrit. Tüdruk vaatas ringi, tõmbas ühe laiba vöölt nööripuntra ja meisterdas vaenlase lipust niudevöö.
“Võta Sirti lipp ja seo seljale nagu mantel,” käskis mees.
“Mis nüüd?” küsis tüdruk, olles sellega hakkama saanud.
“Kuula!” Sõdalase silmad olid suletud, käed värisesid. “See oli müüdud lahing. Me ei pidanudki võitma. Vanamutt teeb vaherahu ja parseldab ranniku neile maha. Mägilaste rahvavägi ja Danigani noored on veel terved, ootavad põhjapool nõlvakute all. Neid aetakse hiljem mööda metsi taga nagu loomi, kui sa neid praegu välja ei too ja vaenlast selja tagant ei hammusta. On küllalt neid, kes vanamuti sabas ootama ei jää ja eestpoolt vastu tulevad. Sellest veel tuleb suur lahing, kui... võta mõõk!”
Gaiahundr mudis mehe sõrmed mõõga küljest lahti ja too vajus vaikselt maha. Tšelpi norskas ja trampis jalgu. Kõrge, ilma valjasteta ratsu hirmutas Gaiahundrit, ta oli senini ratsutanud vaid hobustel. Olevus ja tüdruk vahtisid hetke tõtt, mõlemad trotsi täis, siis tegi ratsu esimesed sammud. Sisseharjunud liigutusega sai Gaiahundr päka jalusesse ja viskus üles. Hea, et mõõk maha ei pudenenud. Esialgu sammu ja laibamere servast juba traavi läks sõit mägedealuse pika uuraku kaugema otsa poole. Nad nägid teda tulemas, aga püsisid vaikselt. Mida ta hüüab? Gaiahundr andis tšelpile peatumiseks jalgadega märku ja keeras ratsu teda õrnalt kaelale patsutades pika nõlvaga samas suunas. Üles? Vanas keeles oli mees teda üles tõusma kutsunud. Gaiahundr sundis tšelpi mööda uurakuserva galoppi ja karjus järgijätmatult: “Valha! Valha! Valha! Valha!...”
“VALHA!” kajas nõlva alt vastu ja nad tulid. Nagu lai höövel lükkab vao puusse, nii lasid nemad laastudel lennata vaenlase väe tagumist külge mööda. VALHA! Kahe vaenuliku väe läbirääkijad tardusid hirmust, kui üksik ratsanik, suur Sirti lipp seljal lehvimas, kahe vaenuväe vahelt läbi tormas ja möödudes pealetungijate läbirääkijal pea maha lõi. Algul kindlustatud keskmest põhjas, aga siis ka lõunapool sööstsid ette seni vaikselt paigal seisnud Sirti väeüksused. VALHA! Kaotused olid kohutavad, aga see oli võit. VALHA! kajas kõigis linnades ja külades, mis oleksid pidanud jääma vallutajatele. Sirti ülemvalitsejanna ei öelnud midagi, ta jättis Gaiahundri ellu. Seniks, kuniks.
Autor Maari Soekov
Valha tammus ühe koha peal, pobises omaette, raputas pead, vehkis käega. Kannatlikult segadushoo möödumist ootaval Ketchil polnud esimene kord teda sellisena näha. Ega Valha enam niisugusena daniganiks kõlvanudki. Hakkab veel riviõppuse ajal kõigi ees tuterdama, mis siis saab? Ilmakaarte järgi oli Danigani väel, mis pärast Reegi lahingut tasapisi kosus, neli väeosa ja neli pealikut. Lisaks oli kolm avalikku ja üks salajane vaba pealik ning neid võis rakendada ükskõik millise ülesande täitmisele, panna suvalise väeosa etteotsa või saata neid üksi või üheskoos mõnd “otsa tegema”. Ligi saja ja kolmekümnene aasta vanune Ketch oli üle elanud seitse Danigani ülemjuhatajat. Praegune, Oola, oli viis aastat tagasi, Reegi lahingu järel, määranud uuteks vabadeks pealikuteks Valha ja kaks noorteväe ellujäänud ohvitseri. Sirti võimurid oleksid tahtnud neil naistel kaela kahekorra keerata, aga vabade pealikutena olid nad puutumatud.
Valha lasi vöö lõdvaks, võttis mõned peotäied lund ja toppis püksi muhule jahutuseks.
“Kuule, kas sa oled oma leiust ülemale juba teada andnud?” küsis ta.
“Võid kihla vedada, et olen.”
Valha süda tagus ja keha oli kuum nagu palavikus, lumi sulas hetkega ja nirises mööda jalga saapasse. “Ma ei saa aru, miks sa nii kaua viivitasid. Üle aasta! Mida sa temaga teha tahad?”
“Esialgu tahan, et ta oma jalad kõhu alt välja ajaks.”
Toss oli õnge käest pannud, kasuka õlgadelt heitnud ja seisis nüüd harkisjalu seal, kus asus jääpinnaga peaaegu ühetasase paadisilla tipp: “Troth! Okh pisthar troth!”
Haika ja Siki andsid keset jõge endast kõik, et jää tugevust proovile panna ja tõestada – Toss eksib ja jää on piisavalt paks. Haika pildus pajakaant kord lapiti, kord serviti vastu jääd, Siki trallitas niisama.
“Palun tulge kaldale, kui te ujuma ei taha minna!” hõikas Toss. Ta lükkas oma tokerja kährikunahkse peakoti kuklasse, mõtles ümber ja tõmbas selle siis üldse koos kaelusega üle pea maha. Tema tumedad silmad välkusid, vaikse lõrina saatel paljastus kiskjalikult teravate kihvadega hambarida.
“Jää on liiga õhuke, palun öelge neile!” hõikas Toss Ketchile ja Valhale, kes olid samuti jõe äärde tulnud. Ketch kehitas õlgu, aga võttis igaks juhuks kaldale jääredeliks valmis pandud suure haralise oksa ja tuli Tossu kõrvale paadisilla tippu. Valha, see tumehallide suurte silmadega kaunitar, keda kõik Ketchi talu mehed avalikult kartsid ja salamisi imetlesid, tema tuli päris kalda äärde välja ja lõi jalaga vastu jääd: “Siin peab küll, aga keskel võib juba nõrk olla.”
Ketch vaidles vastu: “Tüdrukud on kerged, ei juhtu nendega mi...”
Raksti! jooksis pragude võrk mööda jääd. Mitte täpselt seal, kus pajakaas oli oma tööd teinud, vaid tüdrukutest veidi kalda pool. Keegi oleks nagu vee all kiviga põrutanud. Hetke püsisid kõik vaikselt paigal. Siki hakkas tulema esimesena, ta hüppas üle pragulise koha kalda poole, kuid järgmine raksak purustas jää otse tema all. Ketch ja Toss viskusid sillalt kõhuli jääle ja vedasid end lahvanduse juurde, valmis iga silmapilk ise vette vajuma. Ketch võttis suuna otse Sikile ja sirutas talle oksa. Tüdruk sai sellest kinni, kuid naisel oli tunne, nagu kistaks last, oksa ja teda ennast kohe-kohe vee alla. Toss tõmbas vöölt kirve ja sukeldus. Järgnes mulksumine ning vesi värvus hetkega punaseks. Ketch tundis, kuidas tõmme teises otsas järele andis ning Siki sai oksaharusid mööda ülespoole ronida: “Mamma, seal all on miski!”
Samal ajal lõi keegi jääd kohas, kus seisis paigale tardunud Haika. Tüdruk vajus läbi ja kadus. Ketch ja Siki roomasid kindlale pinnale, aga Haikast ja Tossust polnud jälgegi. Vool haaras sulpsatuse saatel kaasa jäätükkide vahele kukkunud õnnetu pajakaane. Valha pilk liikus mööda jääd edasi. Ta pigem kujutas ette kui kuulis kergeid jääaluseid põntsatusi ja kraapimist.
“Allavoolu!” röögatas ta ja pani mööda kaldaäärt minema, talle järgnes hingeldav Ketch, oks mööda lund lohisemas. Läbimärg ja nuttev Siki jäi maha istuma.
Paadisillast veidi maad edasi seisid vees suured kivid, kunagise silla jäänused, mis kuivematel suvedel isegi pinnale ulatusid. Valha mõtles, et kas nüüd oleks võimalik vee all sinnani ujuda ja püüda läbi murda? Kui õhuke või paks on jää tegelikult? Veel enne kivideni jõudmist kuulis Valha põntsatust, siis kostus kummaline heli, nagu oleks vaal ulgunud, millele järgnes uus löök, nüüd juba kindlalt kivide ees vastu jää alumist külge. Veel kord, uuesti, ja siis neljanda löögiga ilmus pragude vahelt rusikas. Hõbedaselt läikivate küünissõrmustega kaetud sõrmed sirutusid, et avaust laiemaks lõhkuda, kuid kadusid taas. Valha sööstis jääle. Siin polnud uppumist karta ning kes iganes seal all rähkles, see pidi olema madalas kohas jää ja kivide vahel. Jää purunes, Valha vajus hargivaheni sisse ja peksis, rusus jääd nagu suutis. Tossu kahvatud sõrmed upitasid läbi jäätükkide veepinnale Haika lõdva kogu. Samuti vette sumanud Ketch haaras tüdrukust ja kahlas temaga kaldale, Valha vedas veest välja oimetu ja läkastava Tossu.
“Troo-ooth!” oli tema esimene sõna.
Ketch viskas Haika üle oma õla, nii et too jäi pea alaspidi rippuma.
“Lööge talle vastu selga!” käsutas ta.
Mõningase raputamise ja patsutamise peale voolas sissetõmmatud vesi lapse kopsudest välja. Värisedes ja kõõksudes hakkas ta uuesti hingama.
“Klõk-klõk-klõk-klak-klak-klak-klak...” klõbisesid Tossu kihvad.
Jääsuplus oli toimunud väga ebasobival ajal. Igapäevane kütmine polnud veel alanud, mehed alles ajasid eluhoone küttekeldris jämedat vaigust palki pikka ahju ning soe vesi, mis käepärast oli, asus köögis. Vettinutelt korjati seal ära tilkuvad riided. Haika ja Siki pandi kohe saunast kohale tassitud palisse likku, teised said triibulised villased tekid ümber ja jäid järgmist kuumaveepotti ootama. Nad konutasid kolmekesi seina ääres pingil, Toss keskel kahe naise vahele surutud. Ketchi käsul tõi teenija kannutäie äratusaetist ja nad jõid seda külmapeletuseks.
“Kohe tuleb kuum vesi, siis panete jalad kaussi, joote minu tõmmist,” kamandas Ketch rõõmsalt ja pöördus Tossu poole: “Mis teate ma külavanemale saadan? Kas lõid näkid maha?”
“Näkid!?” Valhal läks veri keema ja lahvatas naiste hirmus sõnasõda laste söödana kasutamise teemal. Taluteenijatele tundus, et võib kakluseks minna, ja nad asusid naisi rahustama. Toss kasutas võimalust ning viskas varvast.
“Mulle ei lähe korda, et sinu kukupail on vaja jalad kõhu alt välja saada!” kärkis Valha. Õhk oli äkitselt liiga umbne, ümberringi sagis korraga liiga palju inimesi. Ta marssis, triibutekk ümber õlgade, välja ja virutas köögiukse tagantkätt pauguga kinni. Ta ei läinud külaliste poolele, vaid keeras perenaise tubadesse. See oli kõige soojem koht majas. Põletatud savist soojaõhukäigud jooksid seintest küll läbi ja põrandaalust küttis suurahi nagu kogu ülejäänud majagi, aga haigetoa ja vastu lõunakaart asuva taimelava tarbeks ning rohtude keetmiseks oli siin omaette pliidiga ahi. Selle juurest ta Tossu avastaski. Pliidi ette oli laotatud paks kõrkjamatt, selle peale pehme rüiu. Toss istus seal maas ja harutas pahupidi läinud särgikäist, triibutekk endiselt õlgadel ja jalatallad vastu sooje kive toetatud. Ta põrnitses Valhat üle õla tšelpiliku tigedusega.
“Kus Ketch karuvõid hoiab?”
“Mõh?”
“Karuvõi – kus see on?”
“Aah, see! Seal, alt teine riiul, viies või kuues nätsik.”
Valha pani riided laua kõrvale toolile, saapad sinna kõrvale maha ja läks nätsikuid uurima. Tervet seina kattev riiul oli täis kaanetatud või tropitud kannukesi, nätsikuid ja õõneskõrvitsaid. Karuvõi oli täpselt seal, kus ta mäletas selle olevat. Alt teisel riiulil viies ja kollase mummumärgiga, et kõik teaksid – mõõdukal tarbimisel ohutu ja üleüldiselt kasulik. Ta ei saanud nätsikut avatud, ilma et tekk poleks maha kukkunud. Plumps! tuli kaan lahti.
“Uh, raisk!”
Toss pidi vaatama, mis juhtus, aga ainult vilksamisi, sest teda rabas vägev aevastus.
Valha korjas teki üles ja tuli pliidi ette matile istuma, sättis teki siivsalt ümber kere ning hakkas varbaid määrima. Toas levis taimeõlide segu hõng.
“Mis Ketchiga lahti on? Hoiab sind siin nagu varesemuna taku sees.”
Valha lõi Tossu tumedad kahlud kiire käetõmbega otsaesiselt üles ja vedas karuvõiste sõrmedega üle tema meelekoha, kus hargnesid väga hästi paranenud armitriibud.
“Pimedaks tahad teha või!?” pahandas Toss. Karuvõi aur ajas silmad vett jooksma, nina otsa tekkis suur tilk.
“Keera kõhuli! Tõmban sul selja salviga kokku,” käskis Valha, võttis Tossu sülest särgi, mida too siiani muserdas, ja viskas eemale. Ta tõmbas otsustavalt teisel teki selja pealt maha ja virutas tugeva laksu.
“Ei ole vaja,” vaidles mees vastu.
“Tahad köhima hakata? Sa oled kange nagu Haika. Näe, võta sealt ülevalt pajakaan, viska vastu põrandat ja trambi jalgu ka!”
See pilt kiskus neile mõlemale vastu tahtmist naerunäo ette.
“Ma ei hammusta,” lubas Valha, aga ta polnud üldse kindel, kas suudab lubadust pidada. Mingi väga oluline osa temast tahtis hammustada ja lüüa, jalgadega peksta ja küüntega rebida, väänata, pead vastu maad lüüa ja kaela kahekorra keerata kõigil meestel, kes talle liiga lähedale sattusid. Ja seekord poleks vastane temast nõrgem – hävinud Trenti nerdi viimane eliit, varjusõrmuste järgi otsustades ka meister, laulikute ülistatud Agnidevle, rahvasuus Tulekurat.
“Mis su pärisnimi on? Mina olin enne Reeki Gaiahundr. Hirmus nimi! Ma ei salli, kui mulle Gaaja öeldakse.”
“Mulle öeldi Merri. Ma õpetasin nerdis lastele arvutamist, olin nooremõpetaja.”
“Mina olin rivistuse neljanda rea servakiil.”
Nad naersid vaikselt ja see kõlas nagu jääminek, mille lõpetas uue pakasehoona rida vängeid aevastusi. Veel veidi nügimist ja Tulekurat oligi rüiul kõhuli, Valha kaksiratsi ta jalgade peal. Törts jahedat karuvõid mätsiti mööda selga laiali ja siis hakkasid tugevad käed kummalgi pool selgroogu tõmbama, ikka pihkudega kaela juurest hooga alla ja käeselgadega puusadelt üles tagasi, üha uuesti alla ja üles. Algul oli lihtsalt ebamugav, aga siis lõi terve selg kuumaks ning see soojus valgus mööda keha laiali. Valha sättis ennast põlvili Tulekuradi kõrvale, pani vasaku pihu mehe sabakondile ja hakkas parema käe sõrmedega mööda selgroolülisid ülespoole mudima, samal ajal teda vasakuga küljelt-küljele kõigutades. Kui ta sõrmedega vöökohani jõudis, tõstis ta ka kõigutamispunkti kõrgemale. Nõnda edasi liikudes avastasid nad, et päris keset selga jooksis vasaku abaluu alt suurde seljalihasesse pinge ja Valha jäi sinna kauemaks pidama. Kael oli ka päris kange. Kui ta oli kõigutamisega alla tagasi jõudnud, kummardus ta madalamale ja sosistas: “Keera ümber!”
“Mida? Ah, jäta!”
Aga piisas sellestki, kui mees õla maast lahti tõstis, et Valha saaks ta kaenla alt haardesse ja kiire võttega selili keeratud. Kihvad välgatasid ja kümme poolnähtamatut varjusõrmust kargasid lahti sõrmi täies pikkuses katvaiks küünisteks, aga mida sa ikka ette võtad, kui võimatult ilus naine hoiab ühe käega su juustest, teisega keradest ja surub huuled kaelale.
“Troth!”
“Jäta see vaene rontkala ometi rahule!”
“Minust pole sulle midagi – ei jätku kuigi kauaks…”
“Kaua ilma olnud?” ja surve allpool tugevnes korraks.
Valha hingas mehega ühes rütmis. Kui ma seda nüüd teen, kas löön hambad sisse nagu Reegi aegu? Pikalt kaalumata pigistas ta silmad kinni ja nihkus allapoole, kuni huuled meheliiget tabasid. Õnneks või õnnetuseks oli karuvõi lõhn tal maitsemeele ära võtnud. Oi aeg! Varvaste peal on see salv ju soe, aga mida see munadega teeb? Valha surus huuled naeruturtsatuse summutamiseks tugevamini ümber meheau ja sellest piisas.
“Ma teen selle sulle tagasi!”
“Mis mõttes? Oih!”, aga juba oli ta ise rüiul pikali maas, üks põlv mehe õlal ja tundis, kuidas suudluste rida naba juurest edasi sammub.
“Ära arva, et seda ainult tüdrukud oskavad,” pobises Tulekurat.
Hiljem, kui nad triibutekkide all teineteise kaisus karuvõi toimet arutasid, tõotas Valha: “Ma luban pühalikult, et ei hakka sind enam salviste sõrmedega hellast kohast käperdama!”
“Ja mina luban,” vastas Tulekurat, “et ei hakka nagu haige kutsikas su jala najal kargama, ei ripu hammastega su püksitagumiku küljes, ei väherda su varvastel, et sa mulle otsa komistaksid! Aga ma ei saa lubada, et ma selle kõige tegemise peale ei mõtle! Ja veel üks asi. Ma arvan, et keegi ajas Ketchi kannud segamini. See, mida ta meile köögis pakkus, ei olnud äratusaetise maitsega.”
Valha ringutas mõnutundest, kui mehe käed tugevalt tema ümber põimusid.
“See aetis toimib ikka veel. Kui sa tahad juhust kasutada...” sosistas Tulekurat.
Kui ülemjuhataja Oola pärastlõunal oma salgaga Ketchi taluõuele ratsutas, leidis ta vana pealiku aial konutamas. Koplis tantsisklesid kaks tšelpit, üks ruuge, teine must.
“Tundke ennast nagu kodus!” hõikas Ketch saabunutele.
Kahuse laka ja jalatuttidega hiiglaslik mära tõi Oola Ketchi juurde. Sadulast laskumata ulatas ülem talle kirve.
“Kes kaotas? Märk teral on sinu oma.”
Relva või tööriista kaotamise eest said daniganid peksa. Olenemata sellest, kui kõrgel nad käsuahelas asusid.
“Oleneb, kelle seest sa leidsid,” vastas pealik.
Üle Oola laia näo libises muie.
“Tulime lõuna pool küla all üle silla. Seal on jõgi juba lahti. Rahvast oli nagu murdu koos. Jõgi oli kaks näkki välja andnud. Ühel kõht lõhki ja teisel see kirves pähe kinni löödud.”
“Ou-iiii! See on minu pealikumärgi järgmise kandja töö.”
“Tore, et mulle ka teada annad. Kes ta on?”
“No-oooh, ma kaalusin kaua. Sulle ei pruugi meeldida…”
“Räägi!”
“Et noh, tal on üks väike viga küljes.”
“Parandada ei anna?”
“Annaks küll, aga ega sellest midagi head tuleks.”
“Ketch, ära keeruta!”
Alt orust kostus raginat, jää andis järele. Selle muusika saatel kaikus üle taluõue ja kopli Ketchi kraaksuv naer ja Oola ahastamine: “Mees! Sa tahad meest Danigani pealikuks teha!?”