Pistikaju J-23
Teiko Reili

Margus ja Peeter on pealtnäha midagi ambulansitöötajate moodi, kes lähevad appi inimeste juurde, kelle kehaga põimitud tarkvara on vigane. Nii puutuvad nad päevast päeva kokku inimestega, kes on maise keha unarusse jätnud. Tasapisi ilmnevad Marguse ja Peetri suhtes problemaatilised pisiasjad - näiteks mainitakse justkui muigamisi, et keegi ei vaata nende töötõendeid. Peeter tahab ameti maha panna. Ja mida Margus teeb, loete juba ise.

Üle lugedes näen, et need tasapisi lahtikooruvad kriminaalsed aspektid nende ameti juures polegi ehk otseselt mõeldud üllatusena - juba loo alguses räägivad nad rõvedast haisust ja suurest rahast, mida iga hädalise "aitamisega" saab. Ma tõlgendasin seda tükitöö paratamatusena, aga ilmselt on juba sellega mõeldud, et nende kahe näol on tegemist suhteliselt kahtlase eetikaga tegelastega. Esmapilgul lugedes tundus siiski olevat lihtsalt ameti eripära - just nagu autor nagu kritiseeriks seda füüsilist räigust, mis kaasneb sellega, et inimesed otsustavad keha unarusse jätta ja virtuaalsele keskenduda. Oleks omamoodi huvitav probleemipüstitus olnud - steriilse futuühiskonna "prügitöölised" ehk väga eritabase ametiga ambulanss.

Ühesõnaga, natuke ootasin teistsugust juttu kui tegelikult oli. Samas, see minu mainitud jutt olnukski selline kirjeldavam ja ilmselt ka vähem sündmusterikas. Selles pandi veel lisakiht - ühe "väga eritabase ametiga ambulansi" asemel oli tegemist kurikaeltega, kes kasutavad ära rumalaid ja abituid. Ja virtuaaltehnoloogiast läbi imbunud futumaailmas tuleb ka selliseid ette.

Mulle üldiselt meeldis see jutt, omajagu jäi nigu ridade vahele. Või ei, mitte ridade vahele lausa, aga pigemini viitamisi öelduks, nõnda et ulmekauge ei jagaks ehk matsu lahti. Sellised vaadaku Altered Carboni ära, siis on see maailm kohe tuttavam, olemata siiski lausa fännikirjandus.

Teksti kirjutusstiili puhul on tunne, et see on eelkõige mõeldud ettelugemiseks - tundub, et see võiks olla suht ideaalne pikkus ja intensiivsus ja tegelt ka süžeeline kättesaadavus ning ka märulistseenid. Aga kui silmadega lugeda, siis läheb mu maitsele kuidagi veidi kiiresti ja olukorra või maailma täit rõõmu ammendamata.

7/10

Eeva
Meelis Ivanov

Lugu sellest, kuidas naispeategelase abikaasa Rid ja parim sõbranna Jen saadavad ta lennukile ja soovivad head. Lend jääb aga ära. Ta läheb tagasi koju ja mida peavad tema silmad nägema - Rid petab teda. Ja kõigist inimestest just Jeniga. Kaks kallimat otsustavad sarvekandja maha tappa, aga siis juhtub midagi kummalist, suurt ja ülemaailmset!

Esimesel lugemisel tahtnuks enamat, aga mingi ebamäärane põnevustaju oli sees. Teisel lugemisel nägin jälle algust ja sain aru, miks tahtnuks enamat - dialoog on kuidagi väga kesine, selline klišeeline ja ebausutav. Ja teades edasist sündmustikku tundus, et see, mis lennuga juhtus, ei sobitunud kuidagi tervikuga - Iisrael ja terve lennujaamatäis mikrolõhkekehi võiks olla kohutavalt suur diplomaatiline dilemma ja põnev asi, aga siin moodustas lihtsa põhjuse, miks peategelane pidi varem tagasi koju tulema. Ühesõnaga, mu jaoks ei klappinud hästi ja jäi tunne, et autor enam-vähem kirjutas, nagu sülg suhu tõi. Või oot, kirjutamise puhul on tegemist maru veidra pildiga - täpsustan siis, et ma ei ütle, et autor ilastanuks või midagi, vaid seda, et ta tulistas ideid nii nagu need tulid, aga ei kandnud hoolt selle eest, et see moodustaks ühtse terviku.

Ühesõnaga, teine lugemine tegi loo esimese poole suhtes väga kriitiliseks. Ma edasi ei jõudnudki, sest polnud too hetk aega. Aga nüüd loen kolmandat korda, esimest poolt üle lastes, ja näen, et teine pool tekstist teeb selle kõik tasa. Maailma hävinemine tulnukate rünnaku tagajärjel mõjub palju loomulikumalt kui dialoog teksti esimeses pooles - see on huviga kirjutatud ja seetõttu huviga loetav. Ja peasündmus - apokalüpsis ja ühe tegelase ootamatu surematus - on ühtaegu üllatav ja lõbustav.

Hea, et teine lugemine toimus kahes jaos, sest nii saan loo teist poolt tegelikult ka nautida. Esimesel lugemisel tunduski, et liiga palju ideid, mis ei klapi omavahel. Nüüd näen, et kui kohmakas algus ära võtta, siis jääb palju loomulikum tekstikiirus ja lahenduste ning ideede tihedus. Loo teine pool moodustab omaette täitsa okei teksti ja see võikski omaette jääda, sest esimese poolega tekkivad probleemid jäävad taagana teise poole külge.

Natuke on tunne, et peaks täpsustama, et ideederikkus kui selline pole otseselt problemaatiline - kas või Charles Stross on ideedest pungil, iga natukese aja tagant kumab jälle läbi mõni pärl. Aga tema puhul on tegemist ideederikkusega, mis ei sega süžeed, vaid on pigem osa tema kirjutusstiilist.

Problemaatilise ideederikkuse all pean silmas seda, kui tekst võtab mingi x-suuna, sest autoril on justkui idee, aga sellel rajal ei püsita, vaid otsustatakse minna kaasa järgmise ideega. Sellised järsud suunavahetused devalveerivad iga üksikideed ja nii jääb lihtsalt sihitu mulje tekstist, kaob tervikutaju. Selline süžeeline ideederikkus võib kah ennast õigustada - näiteks on tegemist esmapilgul rüütlilooga ja siis ilmuvad tulnukad ja rüütlid lähevad mechade selga ja tulistavad neid kontsentreeritud tuumalaengutega või mida tahes -, aga siis on sealgi käsil teadlik pudru-ja-kapsastumine. Ivanovi "Eeva" päris nii hulluks ei läinud oma ideede ebakontsentreeritusega, nii et ma vist olen veidi ebaõiglane kah, aga jään ikkagi enne mainitud jutu juurde - esimene pool maha võtta ja tervik kohe võidab.

5,5/10

Elund väljastpoolt meie maailma
Artur Jessen

Maale langeb mingi veider kivim. Joseph Waltzer on NASA uurija, kes läheb ja heidab pilgu peale. Tuleb välja, et see laieneb ja kasvab, kuni võib ühel hetkel katta terve maailma. Joseph otsustab asja uurida ja midagi asja suhtes ette võtta.

Üldiselt lühike ja tore looke. On probleem, leitakse lahendus (mis õnnestub muretult) ja antakse puänt. Olen endale kirjutanud märkuse, et suht optimaalne - pidades ilmselt silmas, et sellise ulmejutu kirjutab keegi, kes tahab töö tehtud saada ja vara õhtale minna, sest muud tööd vajavad tegemist. Lugu pole eriliselt meeldejääv, sest mõjub ulmekirjutise ärakogemise katsena - nagu keegi tahtnuks tunda, kuidas on kirjutada üks ulmejutt. Sisuliselt saigi ta sellega hakkama. Meenutab ühte või teist analoogset lugu ja muu ulmekonteksti kogemus täidab lugejas lüngad. Siin või seal on niisugused või naasugused emotsioonid või tagajärjed ja ühiskondlikud raputused ja nii edasi, autoril polegi nagu tarvis neid välja kirjutada.

Olen kirjutanud endale märkuse, et kroonikalik sündmuste loetelu, aga pigem on tegemist ühe selleteemalise filmi või raamatu sündmuste loeteluga. Vahe seisneb selles, et seda teksti lugedes näed, et on antud ühe sellise spoor-langeb-maale-ja-hakkab-laienema jutu skelett ja kujutlusvõime täidab lüngad ja lugejale aimub ülejäänud film või terviknovell (või romaan). Aga kui oleks võetud teine lähenemine - spoor-langeb-maale-ja-hakkab-laienema on sündmus, ootamatu fenomen, ja novell koosnekski selle fenomeni kroonikast või sündmuste loetelust. Jah, jääb ära narratiivsus, aga ausalt öeldes praegu on Joseph Waltzer niikuinii üks pingevaba hollivuudikangelane, üks üleni vanilline kodanlik sangar, kes...

Ah, andestage. Ma hakkasin ette kujutama (enda meelest) palju paremat juttu, mida sama sündmustik võimaldaks. Mulle meeldivad hästi tehtud narratiivita novellid (mitte poeetikapuhangud, vaid näiteks punkthaaval juhised või suulised ajalood - näiteks Scalzilt selline tekst: https://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/), sest sellise kroonika kirjutamine nõuaks väga hästi kirjutamist - üks, teine ja kolmas element ja sekka mõni ilmekas üksiksündmus ja kui seda hästi teha, ei kerki seda lugedes silme ette mitte aimus ühest terviklikust novellist, mis võinuks selle asemel olla (nagu praegu), vaid mitu võimalikku novelli või romaani või filmi, mis kiretusse vormi surutud teksti ridade vahelt läbi kumavad.

Praegusel juhul on tekst lühike ja ülilineaarne, ei pane kuskil hullu ja ei esita õieti mingeid küsimusi. Ainus erand on pisike puändiaimus sellest, et Joseph mõtleb, et võinuks ikkagi mingigi pisikese tüki alles jätta - aga väga omaette identiteeti siiski ei teki sellest pisikesest raasust. Enam-vähem samal teemal on Jeff Vandermeer kirjutatud ühe loo, mis on ehk kõige pöörasem samasse kategooriasse kuuluv lugu, mida olen lugenud. https://www.tor.com/2017/11/08/this-world-is-full-of-monsters/

Mitte et lood oleks võrreldavad - ja võrdluste tegemine nende kahe vahel ongi sobimatu. Aga peaasjalikult on Vandermeeri tekst siin, et näidata - spoori langemine on loo algus. Kirjanik võiks teha sellest ülejäänud loo.

5/10

Vihma käest räästa alla
Tormi Ariva

Lõpuks ometi - revolutsioon! Türannist valitseja Leander Maranthe strateeg Jase Mevilongor võetakse loo alguses kinni. Talle öeldakse, et ta saab oma teenitud karistuse, aga enne tegelevad nad Leanderiga. Loo kestel näidatakse, kuidas Maranthe püütakse lõksu ja milline on lõpu algus.

Tahaks alustada positiivsest, sest midagi võiks ikkagi olla ju. Ja kui ma lugesin, siis natuke nagu oli ikkagi huvitav. Hästi väheke oli huvitav. Mingi element dialoogide juures või ma ei tea. See on ilmselt mingi oskus - teada, kuidas pall võiks vastastikku põrgata. Ja ma ei ütle, et siin oleks eriliselt head dialoogid, aga neid nähes oli tunne, et see pole üleni kamarajura. Neid nähes oli tunne, et keegi loeb ja mõtleb "ohh, nagu päris!"

Üldiselt aga... Lugudeseeria türannist Leander Maranthest pole veel lõpuni jõudnud, aga see (tõenäoliselt eelviimane samm) valmistab suure pettumuse. Ja ma ei oodanud sedavõrd suurt pettumist, eriti silmas pidades, et latt polnud eriti kõrgele seatud.

Alustuseks see, et eelmiste juttude vältel enim protagonistina mõjunud Jase Mevilongor pannakse loo alguses lihtsalt kinni. Ta kehastas jubedaid kompromisse ja ussi moodi ettevaatlikku manipuleerimist, mida tuleb teha verejanulise ja idiootliku türanni puhul, ja seda kõike eelkõige enda naha päästmiseks. Midagi saanuks peale hakata seoses tema määnduva inimlikkusega (rääkida kahetsusest, mis on aina vähemaks ja vähemaks jäänud, kuni see on vaid kauge mälestus tundest, mida peaks tundma kõigi nende mürgiste kompromisside järel). Ta võinuks olla see, kes Maranthe tapab või hukkab - või vähemalt võinuks mängida probleemiga, et ta ise arvab, et kannatab kõige rohkem selle türanni käes, ehkki miljonid temast allpool surevad või nälgivad. Kogu senine saaga oli mu silmis eelkõige Jase lugu, tema eemaldamine pole ääremärkus. No iseasi, kas ta tuleb järgmises tagasi mingis asjalikus rollis, sel juhul reageerin ennatlikult, aga sel lool polnud erilist tsentrit, sest eelmiste juttude nn moraalne keskpaik kaotati ära teksti alguses.

Teiseks, mul on tunne, et tekstis kujunenud sündmuste loetelus on võetud fookusesse nende lugude raames kõige ebahuvitavam. Nimelt - strateeg eemaldatakse ja siis pöördutakse Leanderi poole ja öeldakse, et heijoo, tule kaasa sinna pärapõrgusse, Sinu avalikud kõned päästaks maailma! Ja ta kohe lähebki. Möödaminnes mainitakse, et tema teada 5-päevane lend kestab hoopis terve aasta - seejärel viiakse ta kohtumaja ette ja... järgmine lugu on juba tema karistamisest.

Nende lugude kese on eelkõige olnud peaaegu debiilselt elukauge valitseja ja tema kalgid otsused tagajärgedega, mida ta ei näe ja mis on meeletult ebapopulaarsed. Võiks öelda - lugudesari võimu ja rahva pea hermeetilisest teineteisest lahutatusest. Sealjuures on võimuesindaja pea täielikult võõrandunud maailmast (eelmistes juttudes igavene posu pigem kohmakaid näiteid, seekord on "mis tähendab, ajalehte puhtaks rebima?"-jupp, kus talle öeldakse, et ajalehti tehakse mõnes kohas paberist - noovum missugune). Kui neis lugudes on midagi sümpaatset olnud, siis just see elukaugus versus otsuste tähtsus ja saatuslikkus.

Käesolev jutt keerleb ainult ühe idiootliku plaani ümber üht idiooti... ah, ma ei viitsi seda väljagi kirjutada. See valitseja on nii kuradima puruloll, et igasugused katsed teda "üle kavaldada" on lihtsalt mõttetus. Nagu 20-etapiline Rube Goldbergi masin, mille tagajärjeks on vaid natuke ülekeedetud muna. Seda juttu sellisel kujul pole vaja. Erinevalt igasugustest Stalinitest on Leander Maranthe sedavõrd debiilselt usaldav, et ah ma ei või.

(Taipan praegu, et ma võiks võtta ette tesauruse ja kirjutada sisse "idiootlik" - mul on, näete, probleeme sõnakordusega. Aga sellise novelli nimel ei hakka parem vaevuma.)

Iseasi, kui Leander Maranthe hääl oleks reaalsust deklareeriva mõjuga - umbes nagu "Preacheri" peategelane. Niipea kui ta midagi ütleb, saab see teoks. Sisuliselt - kui ta oleks kõikvõimas, oleks teda reaalselt vaja üle kavaldada, kuitahes rumal ta ka poleks. Kuid Maranthe kogu jõud seisnes selles, et inimesed täitsid tema lolle käske.

Ja mille otsustab autor jätta ühelauseliseks möödaminnes sündmuseks - selle, kuidas revolutsionäärid teevad talle suurte raskustega selgeks, miks ta TEGELIKULT viidi revolutsiooni hälli käeraudades. Aga SEE olnuks ju poole huvitavam lugu. See olnuks dialoog elukauge valitseja ja ausa alama vahel - kogemus, mida Maranthe ei saanud kordagi tunda, sest tema ümber olid perselakkujad. Too dialoog olnuks selle lugudeseeria kulminatsioon - ja olnuks just see, mida eelmiste juttude järel vaja. Ja seda ei tulnud.

2-/10

Räägi tasa minuga
J. J. Metsavana

Punkar Könt otsustas sõpradega otsustas sõpradega juua lahustit. Või noh, tema otsustas, sõbrad panid sellele mõttele veto. Nüüd ta siis ärkab surnukuuris - ja näeb oma laipa laual ja sõpru kurbadena selle ümber. Äkki ilmub Köndi juurde tont.

Selle loo juures, nagu üldse Metsavana kirjutamises, omandab erilise rolli nahaalsuse edasiviiv jõud. Tähendab, kujutan ette, et 90% teistest kirjanikest oleks sellest teinud mingi hõllandusliku jutu surmajärgsest kahetsusest või väikestest otsustest, mis viivad suurte tagajärgedeni või kokkuvõtete tegemisest või, Köndi ja tema sõprade näitel, sellest kuidas väärtuslikud inimsuhted jäävad väärtuslikeks, on siis tegemist perega või joomasõpradega. Surmajärgsuse-novellid on justkui a priori leppimisest sellega, mida ei saa enam muuta.

Ja siis kirjutab Metsavana jutu täiesti vastupidisest. Surnukuuris virgub Köndi vaim ja näeb oma sõpru - ja selmet tunda kurbust, mõtleb: "Mida perset, mida see tähendama peaks?" Tema eluvaim on tugev - vahel räägitakse, et "mõni inimene sureb 30-aastaselt ja maetakse 80selt - mis jubedaid elusid nad küll elavad". Selle loo peategelases Köndis on surmajärgselt ikka tükk maad rohkem eksisteerimisindu kui paljudel elavatel.

Ilmub Tont ja see on tundmatu ning ebamaine olend - jälle üks, kes võiks tekitada loobumissoovi. Need on jõud, mis küündivad väljapoole tavainimeste tajusfääri. Könt muidugi saadab ta suht esimese asjana sitale.

Kiidan Köndi eluvaimu ja nahaalsusest saadavat tugevust. Tuletas meelde kuskilt loetut, et näiteks vanadekodudes on kah (laias laastus) kaht tüüpi inimesi - ühed, kes teevad korralikult kõike kaasa, söövad oma toidu ära ja panevad asjad kappi ja teevad kõike kaasa. Ja siis on teised, kes peavad iga asja peale plõksima. Nad jätavad oma magustoidu söömata, aga mitte seepärast, et see ei maitseks. Nad mööbeldavad oma tüüpilist tuba ümber, aga mitte seepärast, et varasem oleks ette jäänud. Need väiksed mässulised teevad nõnda, sest niimoodi jääb neile mingigi kontroll.

Paljudel puhkudel ütleks selliste kohta, et ahh, on alles tüütud. Eks sellised inimesed olegi väsitavad oma põikpäisuses. Mõtleks ju pigem, et no mis neile jälle ei kõlba, miks nad ei võiks lihtsalt korralikult kaasa teha - me ülejäänud ju saame korralikult ära elatud. Ometigi pidid andmed näitama, et vanadekodudes on just need tüütud põikpäised kõige tervemad (kõnnivad kõige rohkem, seega füüsiliselt tervemad, ka tabavad neid igasugused vaimsed tõved harvemini).

Könt ongi justkui üks väike ilukirjanduslik illustratsioon kontrollivajaduse, a miks mitte ka nahaalsuse edasiviivast jõust. Nõnda, nagu see tagab vanadekodu mutikestele pikema elu, tagab see Köndile elu pärast surma.

Nii et emotsionaalses plaanis "Räägi tasa minuga" meeldis - mitte seepärast, et oli lihtne, vaid seepärast, et oli konkreetne ja vastuvaidlemist mittesalliv ja kuidagi sümpaatne sellisena. Lugu ise on aga suht laastu mõõtu - sõbrad näevad laipa, Könt suhtleb Tondiga ja nende lühike konflikt. Andestatagu, et ma ei oska praegu mõelda, mida enamat ma soovin sellest. Vahel on ka laast tore, kõik sõltub lugeja meeleolust.

Võib-olla ütleks näiteks, et see lugu ei kommunikeeri suurt midagi peale selle nahaalsuse võlu. Ma tean, et saab küsida "aga mida ta peakski? Sa, Tõnis, leiutad mingeid ebamääraseid kriteeriume". No aga lugu võiks siiski kirjeldada muudki kui ühe tegelase emotsionaalset plaani; võiks mängida enamaga kui vaid põikpäisusega. Ma jään ikkagi selle juurde, et laast on laast, isegi kui päris vahva sellisena. Aga võib-olla ma ei peagi siin ennast õigustama, punktisumma on ju iseenesest hea.

7/10

Järjejutt: Jäljekütt (kolmas katkend, eelviimane)
David Noë, Laura Loolaid

Nende peatükkide kestel pääseb Jewel orbitaalvanglast välja ning läheb venna otsingul planeedile Trelasi Kolm. Ent sealgi ei edene ta ülesanne just eriti õlitatult. Järgnevad sattumine raviasutusse, kokkupuude vana tuttavaga ning väike hõõrumine bürokraatiaga...

Mulle tundub, et tegemist on lihtsalt vahejupiga, mis annab tekstile mahtu ning aitab teha nõnda, et kogu asi ei piirduks ühe klaustrofoobilise vanglaolukorraga. Mis iseenesest on hea - nõnda saab natuke näidata selle maailma mitmekesisust, kuivõrd tundub, et selles maailmas pole väga suurt rõhku pandud liigilisele mitmekesisusele. Nimelt jäi mulle mulje, et vanglas olid ainult inimesed, sealt välja tulles on juba igasuguseid loomi. Ratsutatakse borade seljas ja kohalikud "metsasanitarid" ja nii edasi. (Kas tulnukaid ei panda vangi? Kas tulnukaid ei panda ühte vangi inimestega? Või kas oli seal tulnukaid, aga ma lihtsalt ei märganud? Need on ebaolulised küsimused tegelt, praegu tagantjärele tuli pähe.)

Midagi väga suurt või olulist selle jupi kestel siiski ei juhtu - punktist B on liigutud punkti C, otsing jätkub. Peategelane Jewel demonstreerib oma läbirääkimisoskusi (vestlused vanglas), bürokraatiaga toimetulekut (Trelasi Kolmes) ning ka oma suurt südant (oli üks heategu). Seega asju nagu juhtub. Aga siiski edeneb kuidagi madalal pingetasemel. Eks see on ka natuke selline vaikus enne tormi - lõpus hakkab asju selguma ja ilmneb, miks see lugu on Jeweli elus selline, et sellest peab kirjutama ja lugema. Siinse jupi funktsioon on eelkõige avardada tekstimaailma.

Tegelaste plejaad on mitmekesisuse skaalal (kus 1 on "kõik räägivad täpselt ühe ja sama, ilmselt autori enda häälega" ja 10 on "kuidas kurat õnnestus autoril tegelased NIII erinevalt rääkima panna") umbes-täpselt 5 - peategelane on selline kergelt noir'ilik badass naine, tema kolleeg on sarnase maailmaga, aga vähe tölpam, aga näiteks vanglas räägib ta vagura teadlasega ja see on sedavõrd ontlik hääl, et eristub rohkem. Ka planeedil on teised häälte eri tämbrid välja loetavad, ehkki mitte nüüd nii eristuvalt, et pidada seda tekstis eritabaseks omaduseks. Lihtsalt üks õnnestumine - ja õnnestumisi tuleks märgata.

Lugu kulgeb üsna lineaarselt ja, kuidas öeldagi, ebaohustavalt. Nagu ütlesin ka eelmise jupi kohta, kooliõpetajalik lugeja minus ütleb, et tekst on korrektselt sooritatud. Tekst on lahti jutustatud, siin-seal on dialooge, kõik oleks nagu kenasti doseeritud (kirjeldused ei kisu pikaks, aga neid on siiski sedavõrd, et tekib ulmekogemus). Ma natuke hakkasin mõtlema, et oleksin võinud teha nagu Jürka - kommenteerida alles koguteksti tervikuna. Mu esimese jupi lugemise vaimustus on nüüd natuke asendunud ühe sündmusetu katkendi lugemise ükskõiksusega ja ma pole praegu kindel, kas mu esialgne ind oli põhjendatud või on põhjendatum mu praegune osavõtmatus teksti stabiilsest tasemest. Kas on teksti kolmas veerand tõesti mu silmis nõrgem kui teised? Punktid ütlevad nii. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et kui alguses oli iga uus infojupp uus ja muutis midagi, siis praegu on hästi väheke juba olemasoleva asja lõpunisooritamise tunne. Ma ei tunne siit seda värskust või originaalsust, mis enne aimus. Küllap asjalood muutuvad viimases katkendis.

7/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0577)