1.
Högklintil seisis kuus seitse tavalist keskklassi sõiduautot ilusti kõrvuti, nagu oleks turistid tulnud loodust nautima. Autod parkimisplatsil? Siin? Mida nad sellega öelda tahavad? Tra, sihuke jama teeb ettevaatlikuks.
Samal hetkel tundis kihvu vasakus reies ja nägin, kuidas soomlane oli mu kõrvalt kadunud, ma ei tea mis moodi, vähem kui hetkega joonelt üle kaldakalju ääre. Ma ütleks üle saja meetrit joosta, hea lage plats üksikute mändidega ja siis nelikümmend kaheksa meetrit kukkumist. Pole kõige halvem variant aga sutsu paremale on terrass ja kaksteist meetrit, põhimõtteliselt on seal ka trepp.
Ma tundsin kuidas hing mu kehast lahkus ja Mikkole järgi tormas, mõistus aga pööras keha näoga kahe naise ja nende koera poole. Rottweiler oli väga uhke ainult liiga suur, naiste näod täpselt ühesugused ja liiga laiad. Ka kehad olid midagi lestakala laadset, muidugi põhjamistes kvaliteetriietes. Aeg liikus väga aeglaselt.
Mäng käib nende reeglite järgi, surusin vasaku käe püüdlikult haavale, manasin ette vihase näo ja ütlesin oma puuinglise keeles: vatta hell is going on, vats ur dog, leidis… selleks kulus vähemalt nädal. Jalad olid seekord kuivad, sulejope seljas, väljas aint miinus viis, nii võib külmetada küll. Aga ma vist ei külmetanud.
Kaks lesbilist karikatuuri vaatasid kuskile tühjusse, minust läbi, mõne kuu pärast tuli kusagilt kaugelt, mu meelest täiesti valest suunast, õõnsalt kõlav ja emotsioonivaba vastus: it bait u? Midagi sellist. Kõik see aeg oli kohutavalt valus, närvi ajas. Kuidas saab nii loll olla, lambist hakkan teiesuguste lehmadega mesijuttu veeretama, jah? Valu on suur küll aga mitte see valu.
On see nende viisakus? Me hammustame teid perssest, nii nagu teie planeedil kombeks on. Eks ole tore see. Või huumor? Või mingid ettekirjutused, vahet pole, varem või hiljem lõpetavad nad lollimängimise – äri tahab ajamist. Riigireeturid tundke kadedust, siin kirjutatakse kohe üks palju kobedam diil alla. Aga mitte veel täna, põder vedas alt. Tuleb keegi teine välja koolitada.

2.
Kusagilt tuleb leida üks väike poiss või mu poolest kas või tüdruk. Viimati nägin ma väikest tüdrukut siis kui see algas. Maja põles. Kirjanike maja, täpsemalt Balti kirjanike ja tõlkide keskus, Visby, Gotland. Oli öö vastu kahekümne teist veebruari. Ulumine ei tekitanud mingeid emotsioone, islandi kirjanik seina taga ulub igal öösel läbi une nagu kiimaline metselajas.
Kui nad põlevad, siis nad kiunuvad. Ma ei tea täpseid numbreid aga oletan, et kuuskend protsenti inimpopulatsioonist süttis esimesel hetkel. Ma ei nimetaks seda invasiooni esimeseks hetkeks, mingeid vallutajaid ega tulnukaid polnud kusagil näha ja isegi mina pole neid siiani näinud. Igatahes käimas on midagi enamat kui rasva ja riiete põlemine.
Maastur sõitis delikaatselt G:A Mastersi trepist üles ning barrikadeeris ukse. Juht põles sujuvalt läbi pleki, valgus munakivisillutisele, põletas ka selle loetud minutitega läbi ja oligi pinnasesse kadunud. Lund on praegu ligi pool meetrit ja neid auke on igal pool, tuleb olla ettevaatlik. Aga kui ma olen täis, siis ma üritan olla nii ettevaatlik kui võimalik. Selle jubeda pizzakoha poolt tuli abielupaar lapsega, isa, ema ja väike tüdruk kiiskavvalge tuttmütsiga. Hoidsin vaistlikult teelt kõrvale. Ema süttis esimesena, isa ulus lihtsalt niisama. Tüdruk oleks nagu sooja otsinud.
Plikanatt kõrvetas endal lõusta korralikult ära ja hakkas rapsima, kümne aastane ehk. Kinos jooksis mingi vee kuju laadne vedel väljaheide, kirjanike maja filmimasinatega vaadati põhiliselt Bergmani ja läpakast ma liikuvat pilt välja ei kannata, liiga masturbatiivne. Lõpuks ometi mingi normaalne vaatemäng, käis peast läbi ja ma vajusin huvitatult külili.
Emake imbus sisisedes ja suitsedes pinnasesse, ta saapatallad eritasid mingit iseäranis tülgast plastikukärsa lebra. Isake pani vana rootsi kombe kohaset peaga vastu lähimat väravat, vaarus paar sammu ja läks samuti põlema. Plikal olid ilmselt mingi nägemine säilinud, kiunatas, kalpsas kaunis kebjalt neljal jala minu suunas, poolsöestunudt tutimüts lõua all tilpnemas.
See oli viimane kord kui ma kohtasin väikest last mujal kui orjaturul. Edasi ma enam suurt midagi ei näinud, polnud eriti huvitav. Lapsereo puges mulle kaissu nagu kurjast vaimust vaevatud, lõi küüned ja hambad sisse. Silme eest läks vikerkaarevärviliseks. Ma pole ennast kunagi pedofiiliks pidanud ja varem on mind vägistatud ka ainult mõni kord. Ma polnud selleks üldse valmis.
Püksiauk oli ilmselt eelmises õllekas lahti jäänud. Mul ei olnud jõudu ega ka mitte mingit tahtmist stiihiaga võidelda. Võin kaljudel ronida, võin jääaugus supelda aga üldjoontes olen rahumeelne inimene, poeet ja patsifist. Nii saigi minust ellujääja ning mõne aja möödudes Gotlandi vastupanuliikumise juht. Kõik muud vastupanuliikumise ja üldse mistahes liikumised uputasin ma igaks juhuks verre.

Mõned faktid
Ehkki mind on hiljem tundma õpitud kui meest, kes on keeranud taha kümnele tuhandele lapsele, vihkan ja jälestan ma alaealisi, teismelisi, tatikaid, pätakaid, kõurikuid, kutsikaid ja muud sarnast. See on igati normaalne ja pädev suhtumine, kõik pedofiilid tuleb minu arvates maha nottida. Pedod on haiged inimesed, neist ei saa kunagi usaldusväärseid alluvaid ega inimkonna helgema tuleviku eest võitlejaid, väärastunud kiim teeb nad kasutuskõlbmatuks. Inimrämps.
Kõik mulle teadolevad pedofiilid on ka tänaseks füüsiliselt kõrvaldatud. Juhul kui te ei ole suutnud mu mõttekäiku jälgida, toon ma mõned konkreetsed näited. Eelpool vihjasin ma sellele, et mind vägistati, seda tegi väike rootsi tüdruk, kasutades mu abitut seisundit ja täielikku ükskõiksust multikulturse tegelikkuse vastu. Inimene võib ju vahel väsinud olla.
Täielik absurd, lapsed ei ole isegi naiste moodi – lollid riided, alaarenenud nägu, kääbuslik vääritus, otse loomalik rumalus, kõik selle võiks veel kuidagi välja kannatada aga puudulik karvkate ja mustad küünealused koos genitaalidega, mis meenutavad pigem halvasti väljapigistatud vistrikku kui õilsat sünnitamismasinat. See ei ole normaalne. Pealegi haisevad lapsed peldikulõhnastaja järgi.
Kuidas saab selle jälkuse peale erutuda? Keegi ei tea, see väike oravanäoga monstrum lõi küünised otse mu peenisesse, tema väikesed hallikasroosad haprad sõrmed meenutasid oma punsunud liigestega roti käppasid. Kohutavad mustad küünealused, sitased poolkuud virvendavad silme ees nagu islamianarhistide demonstratsiooni plagud Aleksander gatanil.
Tühi pilk, koonukramp, hirm teetanuse ja muude nakkushaiguste ees, neli pudelit veini ja piiripealnekogus kaheksaeurist buldogi pildiga Gotlandi käsitööõlut, oli serveeritud ka atsetooni, kohaliku džinni pudelis. Ühesõnaga inimene on nõrk ja kui laps hõredad hambad appi võtab, siis on erektsioon möödapääsmatu. Küllap õpetatakse seda neile koolis, igal juhul tundsin ma ennast lapse kihvade vahel nagu viimane friikartul.
Kuid igal asjal on ka oma hea külg, vaatamata talvisele kuupäevale, sotsialistliku ajaarvamise järgi oli kuues veebruar, õitsesid mingi iidse osmiku vundamendi najal lumikellukesed. Nende tagasihoidlike põhjamaa lillede suguorganid oli ülimalt veetlevad – emakas, kroonlehed, tupplehed, tolmukad. Siit peale teen ma seda ise ja kui kellelgi on abi vaja, soovitan alati lastega seksimise ajal kujutada ette lumikellukesi, krüsanteeme, vesiroose ehk kasvõi ülaseid. Ülaste visualiseerimine võiks olla igaühele jõukohane.

see oleks nagu eile olnud illustratsioon PeeterOra

Autor Peeter Ora

Veel mõned faktid
Minu kogemuse järgi on lapsed selle asja peale küllaltki mihklid, ma mõtlen nussimist. Esimesel korral võib see olla hirmutav, kas või seesama rootsi tüdruk, kellest oli eelpool juttu. Lastel puudub mõtlemisvõime, südametunnistus ja vähimgi vastutustunne, seega ei raiska nad ega eelmängule, kummile ega pesemisele.
Tõenäoliselt on metslus seletatav nende alaarenguga, mõistes ise väga hästi oma alaväärtuslikkust, üritavad nad rohkem. Mõistagi on need pingutused naeruväärsed, viljatud ja isegi koomilised. Kööbakas vormitu keha, mida annab rapsimine ja tõmblemise sellele juurde. Eks ta ajab asja ära kuidagi, eks me kõik ole vahel parema puudumisel söönud rämpstoitu: roiskunud burgereid, mädanenud sõõrikuid ja ussitanud friikaid.
Ma unistan helgest tulevikust, kus kosmosekaupmehed on maha löödud või on nad pärit hoopis minevikust, pigem minevikust, sest tulevikus ei ole ma näinud midagi peale feministide, islamiterroristide, poologarate sotside ja upsakate pederastide, pole ilmselt vaja täpsustada nende armetute olendite rassilisi tunnuseid. Kõik on limukad, amööbid või sisalikud.
Kindlasti tuleb aeg, kus kaupmeeste ühishauad kasvavad umbrohtu ning lapsed maksavad meie rõhumise eest. Kõik lapsed pannakse koonduslaagritesse ja kui nad ei ilmuta täiskasvanutele omaseid iseloomujooni ja kehavorme, jäävad okastraadi taha kuni lõpuni. Las songivad siis seal ise oma rudimentaalseid vittudes, mis meenutavad mulle oskamatult keedetud pelmeene.
Lapsed on ohtlikud, ma ei väsi seda rõhutamast. Nende nõmedus võib olla nakkav. Eriti kui oled sunnitud neile pidevalt peeruvahele keerama. Mitmetest väga headest sõduritest, mis siin salata, isegi ohvitseridest on saanud lihtlabased pedofiilid. Nad unustavad oma aated ja truudusvande ning pühenduvad lapshooramisele. Nende hukkamised on saanud igapäevaseks rutiiniks.
Mainisin juba tõrjemaagilise praktikana rakendatavat lumikellukeste ja vesirooside vaimusilmas ettkujutamist. Fakt on aga see, et mitte igaühel ei ole vaimu, ometi tuleb üritada inimeseks jääda ka pealesunnitud pedofiilia jubedates tingimustes.
Veel mõned olulised faktid
Kõige ohutum on lapsi põrutada koeraasendis. Siis ei ole nende rumalad näod nähtavad ning nad meenutavad pigem loomi, mida nad ka oma olemuselt on. Veelgi olulisem on aga see, et nii ei teki emotsionaalset sidet alama olendiga. Nikutava selga võib kasutada tööpinnana, mille õlitada automaati, sorteerida sõjasaaki või mängida kaarte.
Pedofiila kohta pole öelda muud, kui seda, et kui sa pead ellujäämiseks midagi väga ebameeldivat tegema, siis tee seda nii, et sa ei sureks. Ma oletan, et muinasjutud sellest, et me oleme ahvist arenenud, on mõeldused ainult selleks, et vähendada vaimset piina, mis tekib teadmisest, et sa oled kunagi olnud mingi sitane laps.

Kimmaline roojane lapsevänts.

3.
Minuga võeti ühendust. Selleks ajaks olin ma oma tegevuse Gotlandilt mandrile laiendanud ning endise SRÜ ja ELi alade ellujäänud asukad verre ja uriini uputanud. Kuidas, see ei olegi niiväga tähtis, mulle ei meeldi Tolstoi, vastik on see tema Sõda ja rahu, see ahv ei tea tapatalgutest midagi. Sõjakirjandus ei kõlba kuskile, kirjandus ei kõlba üldse kuskile.

Ma olen vahel mõned kirjanikud kätte saanud, need on olnud lõbusad õhtupoolikud täis laste siirast naeru ja elavate töllide pikkupidi lõhki aetavate toruluude raksatusi. Minu meelest on nad natuke imelikud, nad võiksid meid kõiki ära röstida aga ei. Nemad peavad läbirääkimisi. Minugi poolest, mis te tahate, mis te annate – vähe. Ok, räägime järgmisel aastal edasi, mul on hetkel kiire, tuleb oma valdusi laiendada.
Mul on aega vaja, ma ei tea veel pedofiiliast kõike, ma tean kaua kaitse kestab, tean kuidas seda kasutada, tean millised on mõned erijuhud. Kõik ellujäänud on pedofiilid aga kõik pedofiilid ei jää ellu. See teeb natuke murelikuks. Ma pean veel kaua elama, mul on vaja tulnukatelt või kes nad on, virnade viisi head paremat välja pressida.
Mitte et mul oleks millestki puudust oleks. Kontrollitud demokraatia idee vastu sain ma igavese elu, tsensuuri patendi eest piiramatud ressursid ning korruptsiooni käsiraamatu autoriõiguste vastu selgeltnägemise võime mõõduka prohvetlikkusega. Pealegi olen ma väga ilus. Mul on lõbus elu, lasin Giza püramiidi Gotlandile tuua, vaatasin ohooo, enam vähem aga ei midagi erilist. Mu enda omad on siin ikka palju suuremad. Ma ütleks maitsekamad. Lasin selle muistise viia Siberisse ja tegin paar kobedamat rottweileri molliga sfinksi juurde, vanaisa hauale.
Vasakradikaalid ja marksistinärud tapsid mul seal hulga sugulasi ära, ent nende geenid on tänaseks maa pealt pühitud. Ma ei ole kuri ega kättemaksuhimuline aga õiglus peab valitsema. Üldse on mul mitmeid väga huvitavaid sotsiaalse õigluse alaseid ideid. Näiteks peavad kõigil naistel olema ühesuurused rinnad. Või muidu.
Minul isiklikult ei ole vaja portaalide süsteeme, programmeeritavat mateeriat ega tehisintellekti kloune. Kõike seda on kaalutud ja leitud kerge olevat. Aga mul on midagi tõeliselt väärtuslikku ja ma tahan selle eest väärilist tasu. Kahjuks on läbirääkimised tehniliste põhjuste taha takerdunud, maailma parim luuletaja olen igal juhul mina aga maailma parim heilooja kukkus just ribadeks, ilma Mikkota nad aga läbi ei räägi.
Kõigi muude heliloojate hukkamine oli möödapääsmatult vajalik. Muusika ja kõige sellega seonduva keelustamine ja hävitamine samuti. Aega mul on aga närvid hakkavad selle jama peale jukerdama. Ma olen ikka päris suure surve all. See tehing määrab inimkonna edaspidise saatuse lõplikult. Selline meeletu vastutus.

Sumo, Soari evangeelium, Tunnete sümfoonia, Inimsööja taksojuht, Kehakultus ja Ma olen siga – ühesõnaga maailma ajaloo kõige suurema poeedi loomingu mahamüümine, siin ei tohi teha mitte ühtegi viga.

8.03.2018
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0597)