Lumetorm illustratsioon SoobelVaiahen Ahazelan sirutas end graatsiliselt ja avas silmad. Pea puhkas Lumetormi käppade vahel ning ta tundis kuuma hingeõhku oma näol. Valge tiiger nurrus lohutavalt ta meeltesse. Vaiahen oli sünnist peale nii õnnistatud kui ka neetud. Kumba enam, ei suutnud ta isegi öelda. Vaadata elavate meeltesse, tunda, mida nad tunnevad. Seda ta suutis. Enne, kui ta oma talenti valitsema õppis, valitses see teda.

Ent õppetunnid õppetundideks, isegi võimsaim enesekontroll ei viinud ta unedest surevat maad. Ta nägi seda suremas, ta tundis seda. Ka Lumetorm tundis.

Ahazelani isand tõstis pead ja meeli. Miskit ilusat lebas ta voodil, samas kui ta ise leidis end maast oma tiigri kaisust.

Miskit ilusat, mis oli ta vang. Üks pisike tulihunt. Vaiahen oli õppinud isegi ta nime hääldama. Pisikese tulihundi nimi oli Idwal. Ta teadis teistki nime, mida ta vang kordama kippus, rohkem küll unes või meeltes kui ilmsi ja valjult – Gwyn. Alul kuulis ta seda nii sageli, sest see oli kõikjale tulihundi meeltesse põimunud. Aga siis tuli selle nime kõrvale teine. Nimi, mis Ahazelani isandale sündides anti. Vaiahen. Ning eile oli see vaid Vaiahen, ning Idwal ei puigelnud vastu, kui Ahazelani isand ta endale kaissu tõmbas. Tiigrit ta siiski võõristas, ning kui Lumetorm voodisse kippus, andis isand oma kaaslasele märku, et ta siiski aseme kõrvale jääks.

Idwal oli tema vang. Tema sõjasaak. Ja kõigi seaduste järgi tema oma. Nood seadused olid iidsed. Vangid olid su omad. Inetud ja kõlbmatud tapeti juba sõjaväljal. Kaunid ja targad vangistati, ning neist said Sureva Maa isandate armukesed. Nagu see siin. Vaiahen ei olnud talle peale käinud ega teda sundinud. See poleks olnud sobilik. See poleks olnud väärikas. Ta ei tahtnud Idwalit vägisi võtta, ehkki käis temast nii füüsilise kui vaimujõu poolest tosinaid kordi üle. Vaiahen andis oma vangile aega. Aega, millesse kuulusid kõnelused ning jalutuskäigud, ühised söögiajad, ning tasapisi harjutas ta Idwalit ka oma sängiga.

Praegu võiks veel keegi Idwali temalt võtta. Ta ei olnud ise teda saanud, ja kui keegi praegu ta vangi rööviks ning enese omaks teeks, siis oleks Idwal tolle vang ja mitte Ahazelani isanda oma. Ja neid, kes noort tulihunti säärase pilguga vaatasid, jagus. Küll salaja, aga Vaiaheni eest jäid vähesed saladused varjatuks, kui nende pidajad polnud just palju vanemad ja võimsamad kui tema. Ning noid oli vähe. Enamus olid noored ja ägedad, ning mitte kõigile ei jagunud oma tiigrit, ja loomadki olid taltsamad ja nõrgemad. Ta oli tabanud viimati isegi kuulujutu, et üks isand oma tiigri seljas ratsutas. Ta mõtles välja uurida, kes too värdjas on, ning nad tappa. Tolle värdja, ja looma, keda ta oli alandanud. Kumbki ei kõlvanud enam eluks.

Vaiahen vaatas magajat ning tundis vaikselt tolle meeli virgumas. Tal oli vaja Idwalile seda öelda – et ta saab kas tema omaks või siis mõne teise, kes ei ole nõnda vanast soost, ning ta lihtsalt vägistab ja enesele peab. Mõni nondest noortest, kes ka oma tiigrite meeli vägistavad.

Ta vang oli ilus, eriti ta silmad, mis Vaiahenile väga ta enese omi meenutasid, ning ka nondes võis punane tuluke süttida. Too tuluke oli sütitanud nii mõnegi vaipkatte ja kanga Vaiaheni kojas, ning peagi ka isanda südame. Lumetormi isand kiindus oma vangi. Idwali juuksedki olid ta enese karva – mustad kui öö. Vaiaheni juuksed ulatusid ta puusadeni, Idwali omi jagus poolde selga. Ning tulihundi karv oli samuti must, ning tihe ja turritav. Ta vang oli ilus. Ning uhke ja osav, seda ka sõnades, ehkki ta haridus tundus Vaiahenile napp ja auklik.

Ahazelani isand tõusis ja sirutas end. Üht oli ta erinevalt – laiaõlgne ja pikk, tundus ta peaaegu kaks korda suurem kui pisike tulihunt. Too oli noor ja sihvakas, aga noor, ning veel väljaarenemata. Küll mitte süütu, aga ka kõike muud kui kogenud. Ka seda oli ta tahes-tahtmata teise meeltest lugenud.

Enese omaks. Kehas, veres ja väes. Kolmiksidemega. Nagu iidsed tavad seda nõudsid. Siis saab ta vangist ta armsaim ning Lumetormi isand saab Idwalit kaitsta ning lihtsalt tappa kõik, kes peaksid seadustest mööda vaatama ja teda ikka ihaldama.

Minu omaks, kuuled sa, pisike. Kuuled, Idwal Tulipunaselt maalt. Tahad sa minu omaks saada? Kehas, veres ja väes. Ma ei pea küsima, aga ma küsin. Sa oled mu saak, aga ma ei taha sinust orja, vaid armsamat.

Nende kahe keel polnud ühine, aga mõtteid nad mõistsid – eriti tänu Vaiaheni needusele või õnnistusele.

Gwyn, küsis Idwal vaikselt, mõtted virgumas. Lumetorm tõstis pead ja nuhutas teda. Tulihunt talus ka seda.

Gwyniga on siis lõpp, vastas Vaiahen vaikselt ja tõsiselt. Lõpp Gwyni ja Tulipunase maaga, lõpp su eelneva eluga. Sa alustad uuesti. Sa sünnid uuesti. Siin, Lumetormi kojas. Minuga võrdsena, sest ma tahan nii. Minu volis on teha sinust ori või isand, ja ma teen sinust enamat kui isanda. Ma teen sinust oma armsama. Nii et vali nüüd, ja see saab veel täna lõpule viidud.

Ma valin, vastas Idwal. Ma valin sinu, Vaiahen, Lumetormi isand.

Vaiahen naeratas talle. Naeratus oli harv, aga kui see oli, siis siiras.

Kehas, veres ja väes, kordas Vaiahen. Sa sünnid uuesti, Idwal – minu jaoks ja minu kõrvale. Ning meie elud liidetakse ning meile antud aeg jagatakse pooleks.

Nüüd vaatas Idwal teda kohkunult. Sureva maa rahvas elas tuhat aastat, ning Tulipunase maa rahvas sadakond ja mõni tosin sellele lisaks. Lumetormi isand oli elanud tuhandest pool. Tulihunt arvutas – tema ise oleks hea tervise ja õnne korral elanud veel nii kaheksakümmend aastat ja Vaiahen ise pooltuhat. Nüüd aga – jah – temale enesele anti juurde nii kakssada ja viiskümmend aastat, mis oli võimatult pikk, aga Lumetormi isanda järelejäänud elust lõikas see korraga ära poole. Ja Vaiahen mõtles seda tema pärast teha?

Isand noogutas. Ma olen nõnda otsustanud. Ära vaidle, Idwal. Elu ei mõõdeta pikkuse, vaid sisu järgi.

Tulihunt noogutas ja söandas naeratada.

Lumetorm ise ei üritanud enam vaielda. Ta mõistis, et see on mõttetu. Kui tema kahejalgne oli otsustanud selle veidralt kiskja järgi lõhnava olendi endale paariliseks võtta ja sellega nende surma lähemale tuua, siis olgu. Armastust tiiger isegi mõistis. See sidus teda ja ta isandat võimsamalt kui miski muu.

Vaiahen sirutas end voodile Idwali kõrvale ning silitas ta külge. Karvad ajasid end turri.

Ma räägin sulle – see ei ole lihtne, see ühtimine. See on sulle ka valus – nii kehas, nii veres, kui väes. Kolm korda side, ja kolm korda valu. Aga ma püüan sinuga õrn olla. Seda ma püüan, ning mitte rohkem haiget teha kui see teeb. Ja ma annan sulle end maitsta, enne kui ma sinu võtan. Ma tahan.

Ma tahan, et sa mind võtad, Idwal.

See kõlas käsk, nagu enamus, mida Vaiahen ütles. Idwal oli sellega juba natuke harjunud. Vaiahen polnud kuri. Ta oli lihtsalt see, kes ta oli, ning ausalt. Ja ta oli kordi parem kui enamus teisi.

Madu ja urg, ümises Lumetormi isand. Teil on veidrad terminid oma liikme ning ühtimispaiga kohta, aga olgu. Kasutagem neid.

Idwal värises ta puudutuse all. Vaiahen paitas ta kõhtu ning kummardus teda kihvade välkudes suudlema. See oli kuum. See pisike oli tuline. Lumetormi isand ise tundus tema kõrval jää ja lumi. Tiiger ta meeltes lõrises iharalt. Vaiahen keeras end selili ning käsi ja meeled kutsusid pisikest tulihunti. Ma olen sinu meelevallas. Ma annan alla, näed. Ma olen selili ja sinu meelevallas. Võta mind. Enne kui mina sind võtan.

Idwal oigas erutusest ning Vaiahen naeratas. Tule.

Pisike tulihunt järgnes kutsele, ning ta tundis teise keha oma kehal, ja valged hõõguvad silmad vaatasid kerge ehaläikega valgetesse ning Idwali karvad puutusid vastu ta nahka ja ta tundis pisikese tulihundi iha kasvamas.

Isand põimis käed oma vangi ümber ning tõmbas ta enese vastu. Kõva ja kuum oli too... madu. Ja pisike ning noor ja nii süütu. Võta. Tule. Võta.

See oli juba peaaegu käsusõna.

Idwal kuuletus. Kuuletus heal meelel, oleks kuuletunud ka ilma käsusõnata. Vaiahen ei mõistnud vist ise, mida ta ilu ja olek ühe vaese väikese tulihundi meeltega tegi. Muutis need kaoseks, üheks iha ja armastusepuntraks, nii et Idwal andis ära oma elu, oma vanemad, oma hõimu, armsama, oma mineviku – ja võttis selle asemele vaenuliku maa vaenlase.

Lumetorm illustratsioon Soobel

Autor Osvald Soobel

Lumetormi isanda silmad kiirgasid punaselt, kui pisike tulihunt temasse tungis, kogu oma süütu väe ja kehaga. See oli erinev. See oli hea. Tule. Ära karda. Võta. Mul on hea.

Nii pisike, nii süütu, nii kirglik. Ta keha kuumas nagu tules, ning see tunne oli võõras ja kummastav. Lumetorm tõstis pea ja urises madalalt. Aga too urin oli pigem ihaurin.

Ja Idwal ise oli vaikselt hullumas. Liiga hea. Jahe ja tugev ja võimas. Keha, mis reageeris igale ta puudutusele ja tõukele, ning sama tundlikud meeled. Ta ei pidanud kaua vastu ning plahvatas varsti.

Vaiaheni silmad läksid rohkem üllatusest kui valust hetkeks suureks, ning Lumetorm tõstis pead ning vaatas neid kiiskavate silmadega, sest ta tundis tuld oma kaaslasesse tungimas ja teda täitmas.

Et siis nii, ümises Vaiahen ja silitas värisevat Idwali. Ta enese erutus oli kergem ning ta pidi oma kontrolli säilitama. Ta ei tahtnud seda pisikest tappa, ning see oli liiga kerge juhtuma.

On sul nüüd parem? Oled sa valmis?

Idwal ei teadnud, milleks ta õieti valmis peab olema, aga ta noogutas ja ohkas vaikselt, keha lõtvunud.

Hea, ümises Lumetormi isand. Tule mu meeltesse, pisike. Sul on siis parem. Ma hoian sind nii. Ja ära karda. Sa ei sure, sa ei kaota mõistust. Ma hoian sind ja ma kaitsen.

Ta tundis teda vaikselt allumas ja lähemale pugemas, armas, süütu ja kuulekas. Nii et ta sirutas ja tõmbas nood pisikesed meeled enda omade vastu ja põimis oma väge nende ümber, nagu ta käed ümber Idwali piha pani ja ta seljaga enese vastu tõmbas.

Vaata Lumetormi. Hoia minust. ja... pea vastu.

Ta ei oleks pidanud toda viimast lisama, aga ka temal olid omad kõhklused. Lumetorm vaatas teda.

Ta noogutas.

Nii pisike. Ta proovis Idwali kehaga ühineda ja pidi tagasi tõmbuma. Nii pisike, nii õrn. See võtaks harjumist, see võtaks aega... päevi ja nädalaid, ja mul ei ole neid.

Ma ei karda, kinnitas tulihunt ta meeltes. Võta. Ma ei karda sind.

Olgu siis, vastas Vaiahen. Ning ta andis oma väele ja ihale järgi ning tõmbas Idwali hooga enese vastu, nii et tulihundi keha ragises ja miskit rebenes, ka meeltes, aga noid ta hoidis, ehkki nad karjusid ja Idwal püüdis alateadlikult end lahti rebida ja teda rünnata. Aga kui ta hetkekski rahunes, kinnitas ta taas – võta, ma ei karda. Ma ei karda sind.

Pisike ja vapper. Sinu vaev saab tasutud, ning teist ma sinu kõrvale ei võta.

Ta rebis end Idwalist välja ning keeras tulihundi ümber. Hoia minust. Hammusta ja küünista, kui sul sellest kergem on. Idwal puges talle vastu ja ta haaras uuesti temast ja tungis uuesti. Seekord natuke lihtsamalt, aga ainult natuke. Kidaline oli Lumetormi isanda liige, nagu tema soole omane, ning kes sellega harjunud polnud, sellele valmistas see alul ka metsikut valu. Suur ja kidaline, ning tal oli valus seda pisikest lõhkuda ja rebida, aga ta vandus mõttes tema eest ka hoolt kanda. Ja parem tema, kui et seda teeb mõni teine, kes ei hooli vähimatki ja teeb Idwalist orja.

Idwal lõi talle küünised selga ja kihvad õlga ning rebis teda pea sama kõvasti kui teda rebiti.

Vääriline, jõudis Vaiahen mõelda. Oled. Saad olema.

Idwali meeled vajusid vakka... liiga väsinud. Liiga valutav. Vaiahen ei hakanud teda praegu ka äratama. Lihtsalt lõpetas ja tõmbus tagasi.

Lumetorm vaatas neid, sõõrmed liikumas. Valge tiiger tundis vere lõhna.

Verd jagus. Voodile ja mõlema kehale. Lumetormi isanda õlg tilkus verd ja väge ning ta pihta ja puusi katsid sügavad rebitud haavad. Ta muigas. Vääriline. Vaene vapper pisike. Ta silitas Idwali meeli ja kutsus neid õrnalt. Ta ei tahtnud tõesti poolkogemata uut käsusõna anda.

Nooruke tulihunt ärkas, oigas ja värises. Vaiahen paitas teda õrnalt.

Kehas oled sa minu. Peagi ka veres ja väes. Kas sa kardad, Idwal?

Ei, vastas Idwal. Ma tunnen valu, aga mitte hirmu. Ma usaldan sind. Sina ei teeks mulle liiga. Mitte sina.

Lumetormi isandat ajas säärane usaldus peaaegu hämmingusse.

Sa õpid ka eelnevat nautima. Sa harjud. Edaspidi on meil aega, palju aega. Olla vaiksed ja õrnad. Aga praegu. Ka järgmine on valus, aga see võib olla ka nauditav. Kui sa seda nõnda võtta suudad. Ma ei tea. Ma ei ole kunagi kedagi nõnda enese omaks teinud. Usalda mind veel natuke, Idwal.

Ta tõmbas haavade kiuste tulitava pisikese keha enese vastu ning suudles ta kaela, vaikselt kohta valides.

Sa ei karda ju minu kihvu?

Idwal üritas pead raputada. Ei.

Siis on hea. Ning suudlusest sai õrn hammustus, ja ta tundis mitte nõnda palju valu teise meeltes, vaid ka erutust, ja naeratas ning põimis oma keha ja väe ja meeled Idwali ümber, et teda hoida ja võtta. Kihvad tungisid sügavale kuumavasse ihusse ja Idwal karjatas, aga ka sellesse jagus naudingut. Jah. Naudi, kui võid. Naudi. Ma püüan aeglane olla.

Veri ja vägi voolas ta suhu ja meeltesse ning ta jõi mõlemat.

Pisike keha ta käte vahel jäi järjest nõrgemaks, aga liiga valus tal polnud, ja Vaiahen tundis kaht erutust põimumas ning väikese tulihundi madu oli kange ja kõva, ning Lumetormi isand naeratas ja liigutas end nõnda, et see temasse puges ja nad veel tugevamalt ühte liitis.

Jah. Olgu nii. Ma võtan sind ja sina mind.

Idwal ei jõudnud end küll palju liigutada, aga nii oli parem. Nii oli peaaegu hea, ja kogu valu kiuste oli ta meeltes iha ja kehas erutus, ning Vaiahen jõi selle endasse ja nõnda jõudis see ringiga Idwali meeltesse. Ta jõudis mitu korda tulla, sest teise vägi oli juba nõnda kange, ja vägev oli ka Idwali erutus, et see otsa ei saanud. Ja siis lõpetas Lumetormi isand ning kihvade asemel puudutasid ta kaela ja huuli jahedad huuled.

Vaiahen võttis ta käe oma pihku ja tõstis korraks ta küünised huulile, enne kui ta need oma õlale sättis. Seal sätendasid verepisarad. Isand võttis ta nimetissõrme nagu pistoda pihku, ning lõikas sellega sügavalt endasse. Punane jõgi voolas, ja Vaiahen kutsus Idwalit seda jooma. Võta mind. Ma annan. Kehas, veres ja väes.

Veri oli kuum ja mõrkjas. Ta maitses ja neelas. Nahk ta huulte all oli erutavam. See oli nüüd tema oma. Tema oli nüüd Ahalezani isanda oma. Saatused ühte seotud ning elud liidetud ja aeg jagatud.

Sa ei ole enam vang, sosistas Vaiahen ta meeltesse. Sa oled minu armsaim, Idwal. Pea see meeles. Pea see alati meeles. Ahalezani koja Idwal oled sa nüüd ja aegade lõpuni.

Ja Idwal naeratas ning noogutas ja toetas pea oma armsama õlale.

Valge tiiger vaatas neid ja sulges rahulolevalt silmad.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0585)