Kevadkuu mai algas volbripäevaga. Rahvasuu räägib, et volbritulel on maagiline omadus tõrjuda eemale kõik halb. Ebausust ja nõidadest inspireerituna otsisin sel korral õuduslugude autoreid üheksakümnendatest. Nõidade pidu sai peetud ja autorid leitud. Hoolimata aina soojemaks muutuvatest ilmadest sai ka artikkel kuu viimastel päevadel valmis kirjutatud. Teie ees on sel korral Herta Laipaik kogumikuga „Hauakaevaja lood” (1991) ja Tananarive Due seeria „Aafrika surematud“ („African Immortals“) esimese raamatuga „My soul to keep” (1997).

Herta Leilia Laipaik (1921-2008), tüdruk Hummuli mägedelt, nagu kutsus teda Albert Kivikas, õppis esmalt Tartu Ülikoolis meditsiini ja hakkas selle kõrvalt kirjutama lugusid kodukandist. Elusaatuse keerdkäigud viisid ta Siberisse, kuhu ta koos tütrega oma teisele abikaasale vabatahtlikult järele sõitis. Peale Stalini surma kodumaale naastes asus ta perega elama esmalt maale ja hiljem koliti Tallinnasse. Kutseliseks kirjanikuks sai Herta 1977. aastal ja aastaid 1980-2000 loetakse tema kõige viljakamaks perioodiks. Eesti ulmemaastikule on ta etnoõuduslugudega jätnud olulise jälje.

Tananarive Priscilla Due (sünd. 1966) on ameerika autor. Ta õppis ajakirjandust ja magistriõpingutes keskendus Nigeeria kirjandusele. Esimese romaani „The Between” kirjutas ta 1995. aastal, töötades samal ajal Miami Heraldi ajakirjanikuna. Esimese suurema tunnustuse tõi „Aafrika surematute“ seeria teine raamat „The Living Blood”, millega sai Tananarivest American Book Award’i laureaat aastal 2002. Hiljem lisandus teisigi auhindu. Ma ei leidnud, et teda oleks tõlgitud eesti keelde.

Tananarive Due nime hääldamine on pea igal pool eraldi välja toodud. Tuginedes tema enda kodulehele tuleks seda teha umbes nii: tah-nah-nah-REEVE doo. Autorina on ta üle kahekümne aasta keskendunud ulmele, mis kujutab Aafrika esivanematest põlvnevaid ameeriklasi. Ulmekirjanikust abikaasa Steven Barnesiga on nad kahasse kirjutanud mitu romaani. Lisaks on Tananarive veel õppejõud California ülikoolis.

Nii „Hauakaevaja” kui „My soul” keerlevad peamiselt surma ümber. Surm saabub vahel loomulikult, kuid sageli on lõpp hoopis vägivaldne. Laipaiga koolnud jäävad reeglina surnuaeda ja kedagi otseselt kummitama ei kipu, kui just elavate enda südametunnistus must pole. Due on loonud aga omamoodi lihast ja verest surematu kummituse või pigem oleks õige öelda koletise, kellele tapmine ei valmista mingit hingepiina. Due ja Laipaik kirjutavad ladusas ning hästi loetavas laadis. Ühise joonena kasutavad nad oskuslikult inimlikke tundeid ja nõrkusi, et luua mitmetahulisi tegelasi, kes siis loo edenedes arenevad ja muutuvad.

„Hauakaevaja” on jutukogu, mille kuus lugu moodustavad hästi kokkuseotud terviku. Autor ütleb eessõnas, et kirjutamiseks andsid tõuke Helme kalmistuvahi Gustav Limbergi napid märkmed, mis lubab arvata, et mingi osa juttudest tugineb päriselt juhtunud sündmustele. Teose õudusmotiivid on üsnagi tagasihoidlikud, kohati peaaegu olematud, alateadlikult tajutavad. Mitmes loos ilmutab painaja ennast unenägudes või väljaöeldud sõnadele järgnebki õnnetus.

Jutus „Titekirikuleib”  jääb perepoeg Antu jääauku uppudes kadunuks ja tema hing kehastub sookure pojaks, et perekonna juurde naasta. Kogu loo toon on õõvastav ja vastakaid tundeid tekitav, eriti, kui lugeja peaks ka ise ema olema. Paljud lood illustreerivad selgelt 19. sajandi lõpus ja ka veel 20. sajandi alguses valitsenud suhtumist naistesse. Kuid ei jää kannatustest puutumata ka mehed ja lugudes leidub tugevaid-tegusaid naistegelasi, kes ühiskonda trotsides selja sirgu ajavad. Laipaik paneb väga palju rõhku inimese olemuse kujutamisele, mille juurde käivad siseheitlused, solvumised ja teineteise vääriti mõistmised.

Ta nägi taas painajalikku und, mis oli teda korduvalt vaevanud plikaeast saadik. Südaööl seisab tähevalgel nende ussiaias pikk mustav kogu. Temast on näha ainult suur, lapergune kaabu ja laiad õlad. Ta seisab liikumatult, ja ehkki näo asemel on mustav pimedus, tunneb Leeno, kuidas varjumees teda üksisilmi vahib.

„My soul” on seeria esimene raamat, kus surelike ja surematute maailmad põrkuvad jõuliselt kokku tänu Davidi (pärisnimega Dawit) nimelisele surematule, kes esimest korda elus soovib, et ta ei peaks oma perekonda maha jätma ja otsib sellele lahendust. See aga tähendab, et esmalt peavad nad surema. Samal ajal kui David kavandab perekonnale igavest elu, avastab tema veel surelik naine Jessica aina rohkem saladusi ning mõistab, et tegelikult ei tunne ta oma meest üldse.

Due suudab alguses luua tuntavalt pineva õhustiku, kuid siis kaob see ettearvatavuse tõttu ära. Lugu kulgeb juba tuttavaid radu pidi ja autor annab ise ka kohati liiga palju vihjeid. Võimalik, et see on esimese raamatu probleem ja edasi läheb seerias, milles on kokku neli raamatut, juba paremini. Due kasutab õhustiku loomiseks Laipaigale sarnaselt unenägusid, aga lisab loole ka vaime ja oluliselt rohkem müstikat. Jessica surnud isa hoiatab nii tütart kui tütretütart, et häid koletisi ei ole olemas. Ja see osutub taas tõeks.

My name is Dah-west. I was born in what is now called Ethiopia nearly five hundred years ago. I am an immortal. There are fifty-eight others like me. Our blood lives forever, and our bodies heal. We do not age. We were not born this way, and our condition is not genetic. We underwent a Ritual. We do not have extraordinary strength, and it is not our purpose to harm others. We are merely a race of scholars. Most of us choose not to mingle among mortals, but sone of us do. We love, and we have families. I have had wives and children before. I have outlived them or been forced to abandon them. We have a Covenant that forbids us to revel our truth.

Herta Laipaik on minule seni seostunud pigem lastekirjandusega ja tema muu loominguga ma kokku puutunud ei olnud. Meie rahva kultuuri kirjelduse poolest on „Hauakaevaja” huvitav kogumik, mida võiks etnograafia huvi omades kindlasti lugeda. Rikkaliku keelekasutusega tekst, mis puudutab nukra inimlikkusega. Tananarive Due oli mulle täiesti tundmatu autor, mis võimaldas lugeda ilma eelarvamusteta. „My soul to keep” ei hiilga ootamatustega, kuid lugu on hea ja põimitud läbi põigetega erinevatesse ajajärkudesse. Parema ülevaate saamiseks jätkan seeria teise raamatuga ja ehk ka järgnevatega. Mind panid need teosed mõtlema pärismaailmas ringi liikuvatele koletistele. Ja kas üks volbrituli suudab kõike seda halba neutraliseerida.