Proloog

Proua Peterson tegi nunnutavat häält ja vaatas lausa piinlikult kiindunud ilmel väikest last, kelle pilgu taga võis tajuda kerget segadust. Veidi tõsisemalt, kuid mitte vähem rahulolevana vaatas last ka härra Peterson. See kõik oli umbes nii, nagu ta ikka lõpututel kordadel varem oli olnud ja hiljemgi sai olema.

Kuigi mõlemad mitte just õnnetud inimesed, olid nad kaua otsinud elu mõtet ja nüüd oli see neile sündinud. Ees oli elu täis avastusi, täitumist ootamas suured unistused.

Oli ju nüüd keegi, kellele jätta oma tagasihoidlik varanatuke. Millise ausa töö tegija pojast õige kasvab? Kalur, tehnik, äkki suisa tohter? Küllap on ta ühel päeval toeks argistes toimetustes, seltsiks vanaduspõlves. Nii olid arutlenud härra ja proua Peterson.

Kuid ei tea vist keegi täpselt, mis suunab meie elu siin ilmas ja miks – tundmata põhjusel oli see kõik määratud teisiti minema. Ohu märke oli ju tagantjärele hinnates näha juba varakult.Ei naeratanud nooruk kuigivõrd, ei olnud ta teiste lastega kõige seltsivam. Ei olnud selles inimeses õiget elujõudu.

«Kui nad oleks vaid teadnud, millise vea nad olid teinud,» tõdes see tänamatu hing hiljem järeldusena, mis oli kõigest paarkümmend aastat hiljaks jäänud.

Briifing astraalelu uuringute keskuses

«Suurem osa teist on teemaga tuttavad, nii et ma ei hakka pikka sissejuhatust tegema. Nagu teate, siis laias laastus võime me nende planeedilt leida kõik need inimtüübid, mis meiegi omalt. Sarnasus on märkimisväärne selles osas, kuidas on minevikus jagunenud riigid, aga ka rahvused, etnilised grupid, isegi konfliktid. Minu juhatatava osakonna spetsialiteet on teatavasti psühholoogia ja siingi on korrelatsioon meiega küllaltki suur. Isiksusetüüpide lõikes, ükskõik milline uuem või vanem mudel aluseks võtta, ühtivad jaotused enam kui 80 protsendi ulatuses. Veidi vähem esineb avatust, kuid seda võib ka eeldada, nende arengujärk on meist hinnanguliselt 2000 aastat maas,» alustas oma ettekannet James Wideberg.

Tema tänane ülesanne astraalelu uuringute keskuse ning lisaks psühholoogiaüksuse juhina oli anda ülevaade keskuse senisest progressist. Kaalul oli mõistagi palju. Otsust luua kontakt oli juba aastaid eelnõuna põrgatatud edasi-tagasi kooskõlastusringidel ministeeriumites, see oli olnud laual ühinenud piirkondade organisatsioonis, jõudnud lõpuks keskvalitsusse kinnitamiseks, ent seejärel sealt jälle ühe või teise osapoole initsiatiivil tagasi algtasandile kupatatud. Loomulikult oli eelnõu läbi käinud kümnest eetikakomiteest, veel suuremast hulgast kaitsekomiteedest. Alati oli tarvis rohkem uuringuid, rohkem analüüse. Üksmeele saavutamisest jäi napilt, aga pidevalt veidike puudu, nii et paljud olid hakanud selleni jõudmises juba lõplikult kahtlema.

«Meie turvalisuse nimel ei saa minna kompromissidele!»

«Kunagi ei saa olla liiga ettevaatlik!»

«Küsimus vajab edasist menetlemist.»

Nii kõlasid populaarsed vastuväited ja põhjendused. Mõistagi oli palju neid, kes muretsesid avastatud planeedi loodusliku tasakaalu rikkumise pärast. Kõik need olid põhjendatud mured, ei olnud ju sellist sündmust ajaloos varem esinenud – tegu oli viimase 1500 aasta suurima ühisprojektiga tervel planeedil.

«Kolleeg Thomas palus mul kindluse mõttes põhifaktid üle korrata,» jätkas Wideberg.

«Planeedi läbimõõt on ligikaudu 10 000 kilomeetrit, planeedil puuduvad kaaslased, päeva pikkus on meie mõistes 23 tundi, aasta kestab 360 päeva. Planeedi vanus umbes neli miljardit aastat, atmosfäär koosneb eeskätt lämmastikust ja hapnikust, rahvaarv veidi üle viie miljardi inimese,» lausus ta. «Seega on planeet oluliselt väiksem kui meie oma, ent üldised näitajad on taas märkimisväärselt sarnased.»

Astraalelu uuringute keskuse igapäevatöö põhieesmärk oli pakkuda sisendit kõikidele planeetide suhtluse programmi eest vastutavatele ministeeriumitele, nende hulgas eeskätt rahandus-, kaitse- ja sotsiaalministeeriumile.

«Nagu räägitud, oleme depersonaliseeritud andmete alusel ette valmistanud statistilise ülevaate ja mõned juhtumianalüüsid,» jätkas Wideberg.

«Kuna statistika sai meie eelmisel kohtumisel üldjoontes kaetud, pidasin mõistlikuks täna edasi liikuda kvalitatiivsete andmete juurde. Valisime meie katsepersoonide seast tutvustamiseks välja neli indiviidi, keda oleme jälginud pikema aja jooksul. Koguvalim hõlmas enam kui 2000 testisikut, täpsemad tulemused on teile kõigile kättesaadavaks tehtud. Nad kõik esindavad võimalikult erinevaid inimtüüpe. Kaks meest, kaks naist, kaks nooremat, kaks vanemat, erinevate isikuomadustega. Isikute kaitseks oleme mõistagi isikuandmed maksimaalselt anonüümsena hoidnud.

Testisik number 1 on 20-aastane ja meessoost. Tema sünniajaks oli seega meie mõistes aasta 4554. Tema psühholoogiline ja anatoomiline kirjeldus on ekraanidel teie ees. Alustades eluaastast number üks...» kirjeldas Wideberg.

«Vabandust,» sekkus proua Klinghoffen. «Ma ei taha kuidagi kärsituna mõjuda. Pean ütlema, et teie pühendumus on olnud imetlusväärne. Aga meil tuli kahjuks plaanides muudatus, õigemini mitu muudatust. Ma pean täna veel neljale koosolekule jõudma ja seetõttu ei ole meil kahjuks rohkem kui paar tundi, realistlikult veidi vähem. Ausalt öeldes meid ei briifitud täna just kuigi põhjalikult. Ehk oleks teil võimalik teha veidi täpsem sissejuhatus, kus me nüüd oleme. See, mida me praegu ekraanidel andmetest näeme, on 20 aasta tagune minevik, eks ole?»

«Jah,» vastas James Wideberg.

«Ja kui võtta meie aastad, siis umbes 20 aastat tagasi?»

«Kui võtta aastad meie jaoks, siis veidi vähem, aga katseisiku vaatest 20 aastat, jah.»

«Ja see põhjus, miks me teda jälgime, on minu arusaamist mööda, et tema elu on kulgenud ühel kindlal viisil, mis vastavalt teie jaotusele on üks nendest tüüpidest, mis te olete valinud valitsusele näidisteks?»

«Just nii.»

«Ja kui ma teie ettevalmistatud andmetest õigesti aru saan, on meil siin üks õnnetu saatusega inimene, ilmselt seetõttu on ta üks väljavalitutest? Ja kuuldavasti ei jõudnud ta sellesse olukorda mitte väikelapsena, vaid pigem vanemas eas?»

«Me kasutame pigem mõisteid nagu eelsoodumus, keskkonna ja geneetika mõjud, isiksuseomadused, aga üldjoontes võib nii öelda küll.»

«Ja kui palju teil neid näidiseid kokku ette valmistatud on?»

«Lisaks tänasele neljale? 2050.»

«Jummaluke. Sellisel juhul teen ettepaneku, et meie piiratud ajalisi vahendeid silmas pidades võiksime keskenduda praegusele ajaperioodile selle isiku elus. Kui see peaks olema võimalik,» ütles naine veenval toonil. Tema esitus oli rahulik ja kindel, poisipea laitmatult korrektne. Enamikul kordadest oli selge, et mingit vastuvaidlemist ei tule.

Proua Klinghoffen oli ametilt riigi teadusminister ning tema roll sel hommikupoolikul oli isiklikult tutvuda selle progressiga, milleni astraalelu uuringute keskuse teadlased olid jõudnud. Plaani kohaselt oli tegu eelviimase sellise kohtumisega, ees ootas veel järeldustele keskenduv koosolek. Edasi eksisteeris võimalus, et eelnõu jõuab peagi järgmisele kooskõlastusringile ja hea õnne korral isegi kaugemale. Või siis algusesse tagasi.

Tõtt-öelda ei olnud astraaluuringud ministri lemmikvaldkond. Salamisi oleks proua Klinghoffen soovinud hoopis majandus- või rahandusministri portfelli. Siiski ei jäänud kellelegi kahtlust, et tema visiooni ja juhtimise all pidid teaduses avanema uued horisondid. Hea mälu ja suurepärane oskus inimestega ümber käia olid vaid üks osa oskustest, mis selle tulemuse realiseerumisele kaasa aitasid.

«Mõistagi,» vastas James Wideberg ministrile. «Sellisel juhul võime keskenduda praegusele eluaastale. Meid siin instituudis huvitavad eelkõige psühholoogilised aspektid ja võib öelda, et muutused katseisiku käitumises ja psüühikaseisundi väljendustes on kooskõlalised sellega, milline on tema elukeskkond ja selle muutused tema vanusekohordis konkreetses piirkonnas keskmiselt. Siiski võime välja tuua mõned eripärad, mille tõttu antud isik meie valikusse sattus. Võtame alustuseks selle hiljutise iseloomuliku mõtteavalduse,» alustas ta.

 

Arutelu videvikutunnil

«Ma tahan surra,» ütles Kristjan.

«Mõistagi,» noogutas Martin.

Kristjan ja Martin olid parasjagu naasnud järjekordselt seminarilt, mida nad tavaliselt pidasid linna ääres künkal, kust avanes vaade nii linna ääristavale kõrbele kui vastassuunas kumavatele õhtustele linnatuledele. Nende kodulinna loodus oli omamoodi anomaalia, kummaline paik, kus parasvöötmelisele kliimale iseloomulikud metsad kohtusid elutu liivamassiiviga. Vaade ülalt annab justkui teise perspektiivi ka mõtetele, olid nad vahel tõdenud. Seminar kujutas endast tõsimeelset arutelu vabas õhus ja meeleolus, kust tihtipeale ei puudunud ka meelemürgid ja akadeemilisse õhkkonda sobimatu käitumine. Pärast seda oli neil kombeks teha kokkuvõte Martini pool, kus videvikutunnil oli enne lahkumist mõtiskelu soosiv keskkond.

«Tegelikult pole muidugi täpne ennast nii väljendada. Surnud olemine kui eksisteerimise järel mitteeksisteerimine ei ole seisund, mida inimene on võimeline soovima. Selles pole midagi ahvatlevat peale kaasneva mõju: sa vabaned valust, häbist, süüst – mis iganes see kellegi puhul ka parasjagu pole.»

Hetkeks katkestas Kristjan oma monoloogi.

«Mu elutahe on lõpukorral,» kordas ta seejärel mõtlikult, kui ta istus Martini vastu.

«Eks ikka,» noogutas Martin.

«Ma ei ole maailma ega ka endaga rahul ja ma ei näe, et see hinnang realistlikult vaadates saaks piisaval määral muutuda,» jätkas Kristjan.

«Kõlab tuttavalt,» noogutas Martin. «Ma arvan, et peaksin hakkama sult nende sessioonide eest raha küsima. Ei tea, mis see õiglane summa võiks olla? Ja mis sa arvad, kaua meil siin veel minna võib?» päris ta, nõjatudes tooli seljatoele.

«Ütle mulle, kus on see paradiis, mida ma otsin?» küsis Kristjan, vastust ootamata aknast välja vaadates.

Martin valas endale viskit. «Mis sa sealt õuest otsid, kadunud noorust või?» küsis ta siis.

«Olen alati mõelnud, et siin ilmas peab olema midagi ülimat, narr oleks leppida vähema kui täieliku joovastusega. Milleks elada keset kannatusi, hallust ja nüri tavapärasust? Kas me ei peaks olema siin, et kogeda hingematvat õnne ja ekstaasi? Mis on muidu selle kõige mõte, väärtus?

Kuid kahjuks on need kõik ebamäärased ja kättesaamatud luulud. Suured tunded on olemas, olen ma kuulnud. Kuid paraku minu kogemuse põhjal mitte sellised, mida üks inimene endale sooviks. Olen seni suutnud kogeda otsatut kurbust, viha, pettumust ja solvumist. Ja nii väga kui kurbust võib nautida, on see lõpuks siiski väsitav. Üksikud hetked, mida võiks nimetada õnnele lähedal olemiseks, on selle kõige kõrval kahvatunud,» kõneles Kristjan.

«Aga selliseid mõtteid mõtlevad meist muidugi paljud ühel või teisel hetkel oma elus,» lisas ta ja vaatas vahelduseks sõbrale otsa. «Ärme peatu täna ka kõigil neil teistel tuntud kannatustel ja ebaõiglustel, tõbedel, õnnetustel, konfliktidel, vägivallal, hävitavatel ideedel, mis rusuvad inimkonda ja mille negatiivset mõju suurel määral tunnistatakse,» jätkas ta.

«Ent aitab sellest isiklikust melanhooliast. Kui küsimus oleks ainult minus, siis võiks mitte häirida teisi murega, mis neid karvavõrdki ei puuduta. Aga meil on seni arutamata jäänud üks peamistest objektiivsetest põhjustest, mis mul kui vastutustundlikul maailmakodanikul kuidagi ei luba meie planeedile positiivset eetilist hinnangut anda ja mis on senistes eetikaalastes aruteludes jäänud kas oma paratamatu iseloomu või mõne teise põhjuse tõttu ebaõiglaselt tagaplaanile. Ja see puudutab väga suurt hulka tajuvaid olendeid.

Olen hämmeldunud, kui ignorantne ma seni suutsin olla. Mu silmad on justkui avanenud: see maailm on väljakannatamatult vastuoluline paik, kus kõige hea kõrval ületab kannatuste hulk lubatavuse piiri. Kui see mõttekäik peab vett, siis ei ole see isiklik hullumeelse ristikäik, vaid kõigil tuleks paratamatult seda moraalset tagajärge tunnistada. Loomulikult ei juhtu seda praktikas eal, aga ma ei näe, milliseid veenvaid vastuargumente siin üks üdini eetiline inimene tuua saaks.

See ületamatu probleem on karnivoorlus. Ja ma ei räägi siin inimeste tegudest. Meil on valik või vähemasti illusioon sellest. Nii nagu meile tundub, et me saame valida kollase või rohelise õhupalli, kõndimise ja jooksmise vahel, saame me valida tapmisest loobumise ja peaksime seda kannatuste minimeerimise nimel tegema, kui see meile kahju ei too. Ent sellel teemal leidub virnade viisi arutelusid.

Ma räägin hoopis loomade kuritegudest loomade vastu. Sellest, kui šaakal lööb oma kihvad gaselli kaela, kui ilves luurab oma saaki, et see surmata. Kui kass mängib hiirega, et ta hiljem tappa või vaevlema jätta. Sellest kõige tavapärasemast vaatepildist, mille iseenesestmõistetavuses keegi tavaliselt ei kahtle. Ent kõigi kaudsete tõendite põhjal, mida me võime keerukamate loomade, eeskätt imetajate puhul vaadelda, on vähe põhjust arvata, et nende ohvrite füüsilised ja ehk mingil määral ka vaimsed kannatused on oluliselt teistsugused kui inimloomade omad. Praeguse teadmise kohaselt on meie, metskitse ja sebra kehad üles ehitatud ligikaudu samasuguselt, neis sisalduvad samad organid, sarnased närvisüsteemid. See on täiesti andestamatu kurjus, mis on loonud ühe olendi teist hävitama. Seniseid võrdlemisi tugevaid analoogiaid teades ei ole veenev põhjendus, justkui oleks tegu inimkeskse arutlusveaga. Ma ei ürita siin väita, et kivil on hing või ookeanil teadvus.»

«Ma ei tahaks sind su jutuhoos katkestada,» sekkus Martin. «Aga kõik see, mida sa siin kirjeldad, on ju loomulik, loodus on selle nii seadnud. Ei ole kedagi, kellele andestada.»

«Loomulik ja õiglane ei ole sünonüümid, me unustame selle lihtsa tõdemuse väga kergelt,» pareeris Kristjan. «Pilgu kõrvale suunamine ei tee kurjust heaks ega vabasta meid vastutusest, nagu ei muuda inimestevahelist kuritegu olematuks selle ignoreerimine. Just selle olukorra paratamatu iseloomu tõttu elame me baastasandil kõlbmatus universumis. Kuigi on võimatu kogeda või kindlalt teada, kas ja mida tunneb ükskõik milline teine olend, ei ole meil põhjust eeldada, et teised meiega sarnase organismi ja närvisüsteemiga loomad valu ja hirmu oluliselt teisiti kogevad.»

«Nagu pole ka kindlust, et kogevad samamoodi. Või et käitumise sarnasus üldse annaks mingi kindluse sarnase kogemuse osas. Meie võimalused kellegi teise subjektiivse kogemuse kindlaks tegemiseks on väga piiratud,» vastas Martin.

«Kui lisame eelnevale asjaolu, et arenenud loomade reaktsioonid ees ootavale vägivallale on meie omadega sarnased, seda maksimaalselt vältida püüdvad ja seda kogedes samuti inimeste käitumisega sarnased, väljendugu see helis või liigutustes, on meist minimaalselt naiivne ja tõenäoliselt pigem kalk arvata, et nende kogemused erinevad meie omadest kardinaalselt,» jäi Kristjan endale kindlaks.

«Nii oleme me olukorras, kus maailmas on miljoneid olendeid, kelle tüüpiline saatus on esmalt põgeneda ja seejärel aeglaselt surra, kui kellegi kihvad teda lämmatavad. Meil on mõistagi kange kiusatus mõelda, et looma vähearenenud aju tajub seda meile hirmsat kogemust teistmoodi. Aga kui palju ajutegevust on vaja, et taluda valu? Väike laps ja täiskasvanu tunnevad seda sarnaselt, kuigi ühe vaimne võimekus on suurem kui teisel. See igapäevane kannatuste hulk, kuhu pole veel inimtegevuse kahjulikku mõju sisse arvestatudki, on tohutu.

Kes või mis küll võis olla nii hoolimatu, et meid siia seda pealt vaatama, selles osalema tõi? Kas ei pea me valeks, kui näeme kannatajat, ent ei aita teda? Enamik nõustuks, et jätkata pidustusi, kui naabri majas on puhkenud tulekahju, on hoolimatu. Et oleme olukorras, mida me muuta ei saa, ei ole õigustus hoolimatusele. See võib küll olla paratamatu, et mõnda kannatust enda ümber pole me võimelised leevendama. Aga kuidas suudab hooliv inimene olla lõpuni õnnelik, kui ta teab, et kusagil on keegi, kes sellest õnnest osa ei saa, vaid hoopis kirjeldamatuid kannatusi kogeb? Ja mis veel hullem: isegi kui me ühel päeval peaks suurest osast kannatustest vabanema, et tee mitte miski olematuks neid kannatusi, mis on juba olnud. Nüüdseks on need piinad kadunud, kuid nad on eksisteerinud ja mingit lunastust neile ei saa olema. Muidugi oleks loomupärane öelda, et tuleb olla kannatlik, meie elujärg on järjest paranev. Ent kui tohutul hulgal olenditel tuleb veel kannatusi taluda selle päevani, mil inimkond lõpuks piisavalt kaugele areneb, et midagi ette võtta?

Milleks on see kõik just nii seatud? Me ei tea, ent oleme sellest hoolimata mainitud olukorras lõksus, tahtmatud kaasosalised, keda on ebaõiglane võtta vastutusele tegude eest, mille muutmiseks neil puudub kontroll, ent mille teadvusse jõudmist on võimatu vältida ja südametu ignoreerida. Kõik õndsad meie ilmas on paratamatult südametud, kuniks eksisteerivad kannatused. Meie senine ja ilmselt ka alatine lahendus sellele probleemile on olnud ignorantsus ettekäändega, et see väljub meie võimete ja seega ka moraalse vastutuse piiridest. Mina paraku tajun suuremat vastutust. Mõtlevate olenditena oleme me sündinud kaasosalisteks hoolimatus ja vastuolulises müsteeriumis, mida ei ole moraalne sallida. Mis oma võlude tõttu arusaadavalt tekitab paljudes uudishimu ja aukartust, ent mis puuduste tõttu siiski tuleb kõlbmatuks tunnistada.»

Martin vaikis.

«Nonii,» sõnas ta siis. «Ma võin ju põhimõtteliselt nõustuda, aga mida meil selle järeldusega pihta hakata on? Mitte midagi.»

«Asjade lõpuni läbi mõtlemine ei ole ehk päris kasutu,» vastas Kristjan.

«Siis me vähemalt teame, et meie otsused ei ole tormakad. Ma ehk mõistaks kõiki neid kannatusi, kui meie elu on üks suuremahuline ja julm eksperiment. Sest mille muuga siin toimuvat selgitada? Selgitusi on mõistagi pakutud palju, aga ükski neist pole veenev. Me teame nii mõndagi sellest, mis vastab küsimusele «kuidas?», ent keerulisem küsimus «miks?» on teadusele seni kättesaamatu.

Kui sinu võimuses oleks luua maailm, siis milline see oleks? Oleks selles ruumi kannatusele, pettumusele, solvumisele, vihale, pettusele, vargusele, valule, igavusele? Kui valida on kõigi võimalike variantide vahel, siis kas poleks lihtsalt julm otsustada sellise valiku kasuks? Moraalses maailmas puuduks kannatused täielikult või siis oleks maksimaalselt vabatahtlikud, kui me neist kuidagi ei pääse. Kes kord mõõdukatki valu kogenud, peaks edaspidi head elu hindama, kui ta seda muidu ei oska.

Kui see just pole julm eksperiment, milles me elame kui kalad akvaariumis, kellegi või millegi mõjuvõimus. Sest kui sinu kasutuses on kõik võimalikud vahendid, siis milleks eetilise loojana teha sellised valikud? Kes teab, ehk loodi universum nagu suur katseklaas, milles inimesed elavad nagu laborirotid vivaariumis. Võib-olla jälgitakse meid praegugi, et siis meie teadmata me käitumise põhjal otsuseid teha. Inimkond on kõik need aastatuhanded elanud teadmatuses, miks nad seda teevad, mis on nende eesmärk. Peetud on lugematu hulk sõdu, tehtud hoomamatu hulk rasket tööd, et kanda edasi enda nägemust elust – teadmata samas, mis asi üldse on elu. Kas pole huvitav, et selles osas ei ole seni olnud kübetki edasiminekut. Meie osaks on elada, armastada, kannatada keset täielikku teadmatust. Mõistan igati neid, kes tahavad sellelt müstiliselt karussellilt maha astuda. Selliseid inimesi peame me haigeks. Võib-olla on nad ratsionaalsemad kui teised, kes absurdi ülistavad,» lisas ta.

«Ütleme, et ma osalt isegi nõustun sinuga, aga haiglased on su sõnad kõigest hoolimata,» vastas Martin viimaks.

«Ja seda nii objektiivse kooskõlalisuse puudumise tõttu ümbritseva keskkonnaga kui puhtalt sõbraliku hinnanguna. Sul puudub võimalus anda kõiksusele objektiivset hinnangut, kui sinu teadmised kõiksuse olemuse kohta on nii küündimatud. Ja ära tunne ennast puudutatult: küündimatud nagu meil kõigil – asjaolu, mida sulle alati rõhutada on meeldinud. Mina vastukaaluks olen seisukohal, et tahe elada ja aukartus selle müstilise ees, mis meile osaks on saanud, on kõige ilusamaid ja elementaarsemaid väärtusi siin ilmas, ja see on sama kaalukas arvamus kui iga teine,» lisas Martin ja valas endale viskit juurde.

 «Oli sul veel midagi öelda?» küsis ta seejärel.

«Siit jõuangi tõdemuseni, mida enamik iial ei aktsepteeri,» vastas Kristjan.

«Kõige eelmainitu kõrval on mitteeksistents uskumatu privileeg, mida meile pole osaks saanud. Eimiski on meile antud tingimustes parim eksistentsi vorm. Siis ei ole ainsatki kannatust. Ei ole ka rõõme, ent pole kedagi neid igatsemas. Olen lõksus paigas, kus selliseid arutelusid taunitakse, kus suitsiid on hoolimatu tegu, mis toob kannatusi inimese lähedastele. Kõigile peaks ometi jääma õigus otsustada oma elu ja surma üle.

Meile kinnitatakse pidevalt, et kannatustel on siin maailmas oma oluline koht. Kui palju olen ma pidanud kuulma arvamust, et ilma kannatusteta ei tunneks me ka naudinguid. Milline väärarusaam! Me kinnitame endale pidevalt, et kõik, mis elus on olulist, nõuab pingutust, see on miski, mille nimel võidelda. Kuigi osalt tõsi, on seegi tõdemus jälestusväärne. Mul puudub igasugune soov võidelda. Sellise korralduse puhul on paratamatu, et keegi peab alla vanduma. See aga on lubamatu, kui puudutab elu baassfääre, milles osalemine pole vabatahtlik. Inimene ei tohiks kanda vastutust ja kogeda tagajärgi otsuse eest, mida tema ise ei teinud. On vaid üks võimalus, millega saab rahuliku südamega leppida: täielik ja diskrimineerimatu õnn kõigile, igale tajuvale subjektile.

Kui eksisteerib otsatu joovastus, ei ole absoluutselt oluline, millise vormi see eksistents võtab. Olgu selleks teadvusega entiteediks konkreetse kujuta aine või vastupidi, orgaaniline ja liikuv subjekt, nagu meie neid oleme harjunud nägema – see ei oma tähtsust. Äärmisel juhul ei pea sellisest mudelist kannatus isegi täielikult puuduma, kuni selle määr on subjektide kontrolli all ja nende ühise heaolu edendamiseks mingil viisil kasulik. Ent krabada endale paratamatult teiste arvelt piiratud ressursse, võidelda keset meie teele praegu visatud takistusi ja neist mõne ületamisel ning teiste edestamisel endale võidukalt vastu rinda taguda, nagu elu inimühiskonnas meid halastamatult suunab tegema ja mille eest kaasteeliste aplaus meid lausa premeerib – see on heatahtlikule ning kaastundlikule silmale vastuvõetamatu. Kes kord avastab tõelise kaastunde, sellele ei ole siin ilmas kohta.

Tahe elada on õigupoolest praegustes tingimustes tihti irratsionaalne. Vaata, kui palju kurja see tung meile tekitab. Miks on mult võetud võimalus kahetsuseta teha seda, mis muidu oleks nõnda lihtne lahendus kõigile probleemidele? Elu iseeneses ei ole väärtus. Väärtuse annavad sellele naudingud. Need võivad olla nii kehalised kui vaimsed. Kui pole naudinguid, pole väärtust. Kui on kannatused, on väärtus negatiivne. Ja kui väärtus on väga negatiivne, siis võib öelda, et elutahe on meile suureks probleemiks ja kannatuste allikaks, sest selle puudumise korral puuduks alus elamiseks ja kannatuste pikendamiseks. Aga sellest ei tulene loomulikult kellegi õigus võtta teise olendi elu, neid otsuseid saab teha indiviid vaid enda kohta,» kõneles Kristjan.

«Eelneva tõttu ei näe ma väärikat alternatiivi oma elu lõpetamisele,» jätkas ta.

«Absurd,» vastas Martin. «Mida oled sa üldse teinud, et miski veidigi teisiti oleks?»

«Mida sa silmas pead?» päris Kristjan.

Martin vangutas pead.

«Esmalt, ja seda on minust ilmselt rumal öelda, sest sind takka kiita on väär, aga kohati olen ma tegelikult sinuga nõus: meie vaatepunktist paistab olukord kaugel ideaalsest. Aga teisalt on sinu järeldused täiesti ebapraktilised ja kasutud, võib isegi öelda, et nad puuduvad täielikult. Ja mida muud kui ei midagi sa sellise teemapüstitusega tõtt-öelda saavutada saaksidki. Me analüüsime lahendamatut olukorda. Ainus, mida siin teha saab, on muuta ennast. Ja mulle paistab, et sa oled liiga põikpäine, et seda teha. Kui sa võtad endale eesmärgiks osaleda suurimas võistluses, võistluses maailmaga, siis ei ole võimalik võitjaks tulla. Maailm võidab, sina kaotad. Sest oled kõigest inimene.

Mis puudutab su järeldusi enda saatusest, siis ma tunnen sind hästi. Ei vasta tõele, nagu sul teisi oskusi peale tagasihoidliku arutlusande polekski: ma ei tea kedagi, kes oskaks pikemalt ja põhjalikumalt halada. Kui sa selle analüüsivõime vaid millelegi vähegi mõistlikule vaevuks pühendama peale iseenda ja sulle osaks saanud ebaõigluse. Sina, mu sõber, oled nartsissist. Sa unistad, et sinu surma korral tabab kogu maailma lein ja sulle valu põhjustanud inimesed on murest murtud, et nad mõtestavad ümber oma elu ja ühes sellega ka sinu kuvandi, mis loomulikult on märtri oma, inimese, kes oli liiga ilus, et elada koleduses. Ilmselt pole sulle uudiseks, et see kujutlus on armas, aga naiivne. Ja ole täpne, sa ei taha surra, vastupidi, sa tahad liiga palju ja sa ei saavuta seda. Surm on täiesti ebaadekvaatne lahendus sellele lihtsale probleemile. Kui sa ennast ära tapad, siis mina sind matma ei tule.»

Nõnda lõppes sel kenal varakevadisel päeval järjekordne vestlus Kristjani ja tema parima sõbra vahel.

Kui Kristjan koju sammus, sattus ta teele järsku puu all lebav linnupoeg, kes oli ilmselt pesast välja kukkunud ja õnnetul kombel hukka saanud. Ta jõudis vaevalt selle väikese olendi juurde põlvitada, kui järsku tõusis linnuke lendu, tegi puu kohal tiiru ja küsis siis noormehe juurde lennates nõutult: «Olen lõoke väike, ma oleks laulnud liiri-lõõri-laa. Ütle, onu, miks ma pidin surema?»

 

Keskuse argipäev

«Näe, Carmen, sinu esimene ülesanne uuel töökohal,» lausus James uuele praktikandile, kui nad pärast kiire koosoleku lõppu astraalelu uuringute keskuse laias koridoris kõndisid. «Ole hea, anna Nublule banaani. Ja otse loomulikult: see ei olnud käsk, vaid võimalus.»

«Kes see on?» päris Carmen.

«Seal ta meil ongi,» viitas James koridorisopis asuvale diivanile, kus pärast uinakut ringutas suur tiiger.

«Isver! Kus on alles elukas!» märkas Carmen alles nüüd tiigrit. «Kas ta elab siin?»

«Kus mujal, jah.»

«Kas tal on kõht tühi?»

«Tõenäoliselt. Ja kui tal kõht tühi on, võib tal tuju pahaks minna. Seda me ei taha,» vastas James Wideberg muiates.

«Palju ta kaalub? Tonn? Ühest banaanist talle vist küll ei piisa.» Carmen vaatas pika pilguga.

«Kindlasti mitte, külmik on seina ääres, võta vähemalt kümme,» vastas James.

«Kuidas see käib, kas ma pean talle need ette tõstma, on tal kuskil söögianum?» päris Carmen.

«See pole vajalik, lihtsalt vaata, et ta näeks, ja viska need tema suunas.»

«Ega ta ei ärritu selle peale?»

«Ei, ta on tegelikult väga sõbralik,» rahustas James.

«Isver. Teie vastutate,» ütles Carmen ja viskaski Nublule kimbu banaane. Loom tegi oma suuruse kohta väga kiire hüppe, püüdis kollase kobara õhust kinni ja kugistas selle hetkega kõige täiega alla.

«Isver!» võpatas Karmen.

«Ei maksa teda karta,» lausus James. «Seni pole meil temaga veel ühtegi intsidenti olnud.»

Ühinenud piirkondade organisatsiooni (ÜPO) loomapäästekonventsioon aastast 3015 oli murranguline leping, millega maailma riigid võtsid vastu otsuse lõpetada karnivoorlus tervel planeedil. Selle elluviimine võttis sajandi, kuid saavutati lõpuks suure hulga etappide käigus edukalt. Seda peeti suurimaks revolutsiooniks alates energiakriisist ja sellele järgnenud üleminekust naftajärgsele reaalsusele, mis samuti nõudis kolossaalsel skaalal ümberkorraldusi.

Loomapäästeinitsiatiiv nõudis enneolematult palju ressurssi ja oli seetõttu omas ajas väga vastuoluline. Kriitikute hinnangul suunasid otsustajad planeedi düstoopiasse, millel oleks planeedile potentsiaalselt fataalsed tagajärjed. «Sellest pole kunagi midagi head tulnud, kui inimene mängib Jumalat,» tuletasid paljud meelde.

Teaduslikud takistused, mida tuli ületada, olid tõepoolest mastaapsed. Esmalt alustati liikide kaardistamisega, kelle genoomimodifikatsioonid tuli ette võtta. Juba geenisiire üksi nõudis 75 aastat ja kaheksa kvadriljonit dollarit. Ainuüksi see summa ületas kordades kogu planeedi senised suurprojektid. Kuna initsiatiiv ületas ettenähtud eelarvet juba 15 aasta pärast, oli selle elluviimine pidevas katkestamisohus. Tänu alati kiratsevale, ent siiski stabiilsele mittetulundusühingute baasrahastusele suutsid kliima- ja loomaaktivistid koostöös eetikutega siiski lobikampaaniat käimas hoida.

Järgmiseks algas paralleelselt ökosüsteemide tasakaalustamise projekt. Selle hind oli veelgi kõrgem. Tarvis oli geenimodifikatsioone suurele osale taimestikust, kapitaalset maaharimise tehnoloogia muutust. Viissada tuhat patenti ja lugematu hulk kvadriljoneid dollareid hiljem oldi lõpuks seisus, kus suurprojekti võis lugeda enam-vähem õnnestunult ellu viiduks.

«See kass maksab meile sama palju kui instituudi aastane eelarve,» märkis Thomas tihti Nublule viidates. Ja tal oli õigus.

«Faktid ei väära moraali jõudu,» vastas James talle tavaliselt.

«Hästi, annan su nüüd Maria hoolde, tema teeb ülevaate, milline hakkab su päev välja nägema ja kus on töövahendid,» lausus James Carmenile.

«Teil siin ainult naised töötavadki?» küsis Carmen ringi vaadates.

«Mitte päris,» vastas James. «Naised moodustavad kogu tööjõust kõigest 78 protsenti.»

«Carmen, eks ole?» küsis Maria emaliku sõbralikkusega. «Tule siis minuga kaasa, näitan sulle kõigepealt kolleege, ma olen kindel, et neid James ei tutvustanud.»

«Lähme suitsupausile?» küsis Christina Jamesilt ja Kellylt.

«Ma alles jõudsin tuppa astuda,» vastas James.

«Lähme siis,» vastas Christina.

Tegelikult ei suitsetanud keskuses juba aastasadu enam keegi, aga vanadest aegadest oli pisikesi mõttepause nii nimetama jäädud. Christina oli ainus, kes kadunud aegade mälestuseks vahel seda tava meelde tuletas. Tavaliselt möödusid need pausid astraaluuringute keskuse rohkete rõdude peal, kust avanesid ühes suunas kaunid vaated linnaäärsele loodusele ja teises äärelinna majadele, mille taga kõrgumas kesklinna pilvelõhkujad.

«Aah, värske õhk ja sigaretid!» õhkas Christina, kui oli esimese suitsupahvaku välja hinganud.

«Issand kui jube komme see sul ikka on,» lausus Kelly ja liibus vaikselt vastu Jamesi paremat külge. Rõdu ots, kus nad seisid, jäi parasjagu maja nurga varju, nii et akendest polnud seal toimuvat näha.

Christina naeratas kelmikalt ja puhus suitsu kombekalt allatuult. Seejärel nõjatus ta vaikselt vastu Jamesi vasakut külge. Christinal ja Kellyl olid mõlemal kaunid ümmargused puusad ja neile mõlemale meeldis kanda liibuvaid kleite. Jamesile ei jäänud see mõistagi märkamata.

James vaatas kaugusse ja ei öelnud midagi. Praegu mõtles ta sellest, et ega parasjagu mõnda tähtsat sõnumit oodata ole, mis annaks kellelegi põhjust teda rõdult otsima tulla. Talle tundus pisut ebaviisakas – nii põhjendas ta seda endale – ka tüdrukutele märkus teha. Hetkel õnneks kedagi läheduses ei paistnud. Tegelikult panid muidugi paljud tähele, et James Wideberg ja tema nooremad kolleegid alati just viisakat distantsi ei hoidnud.

«Vaadake. Huvitav, kuhu need inimesed seal all kogu aeg lähevad? Kuhu küll on teel kõik need võõrad inimesed oma võõraste muredega? Ja mida nad parasjagu kõigis nendes hoonetes teevad? Valmistavad toitu, koristavad, armatsevad?» arutles Kelly.

«Aga mis sa arvad?» küsis ta järsku.

«Millest?» võpatas James.

«Kas sa vahel kuulad ka, mis me räägime?»

«Vahel ikka,» noogutas James tõsiselt.

Nad läksid tagasi tuppa.

Oli esmaspäev, seega tuli esmalt küsida tehniliselt toelt ülevaade, kas hüperluminaalkiirendid on töökorras. Suuresti tänu neile masinatele oli kahe universumi infovahetus võimalikuks saanud. Need olid alati töökorras. Aga küsima pidi, nii nägi ette reglement. Minevik ei võimalda teha järeldusi tuleviku kohta, teadsid planeedi helged pead. Viimane viperus juhtus pika ajalooga keskuses 28 aastat tagasi. Nii suundus James esmalt viimasele korrusele, kus asusid tehnikute ruumid. Ta oleks seda võinud küsida ka oma laua taga või ükskõik kust, aga James eelistas kõndida.

«Hommikust!» ütles ta tehnilise tiimi juhile Tomile. «Kõik toimib nagu alati?».

«Seekord on juhtunud suur äpardus,» vastas Tom tõsiselt. «Kõik on rivist väljas, täitsa katastroof.»

«Selge pilt, nagu eilegi,» noogutas James rahulikult.

Ees ootas veel mitu kontrolli. Reaktor, paneelid, raamatupidamine. Tänane päev ei erinenud teistest, nagu eelmised ei erinenud neile eelnevaist. Kõik oli korras. Juba 150 aastat oli kõik korras. Kui vaid poleks olnud kõiki kooskõlastusringe, oleks igavus kui planeedi viimane lõplikult võitmata needus võinud murda viimased tugevad selles edukas asutuses.

James võis rahus oma korrusele tagasi minna. Sinna jõudnuna suundus ta esmalt kohvimasina juurde. Hommikupäike ja kohv ei muutunud õnneks kunagi igavaks. James oli iga päev tänulik selle ja palju muu eest. Ta oli nägus ja edukas nagu enamik inimesi sel geneetiliselt parandatud planeedil. Aga tema oli ühiskonna silmis veel edukam. Instituudi noorim doktor, noorim professor, tõusev täht, kolmekordne cum laude, musterisa. Vähemasti nii kirjutas ajaleht. Tal oli eesmärk, ta oli vajatud ja tunnustatud ühiskonnaliige. Kui kõrvale jätta vahel hinge näriv segane tunne, mille olemusest James kõige oma tarkuse juures seni polnud lõplikult aru saanud, oli tema elu paljude silmis imetlusväärne. Ta teadis seda, aga ei hoolinud sellest siiski piisavalt. Oli see harjumus, kohusetunne, mis ei lubanud elu täiel rinnal nautida? Hommikupäike hajutas need mõtted, kui James kohvi rüüpas ja aknast välja vaatas.

 

Maailma viimne kogunemine

Oli ilus kevadpäev. Kanjoni kohal võis kulgemas näha vaid üksikuid pilvejuppe. Enamik saabujaid oli juba kohal, veel tuli mõni minut oodata. Tänane kohaletulijate hulk oli suur, lausa nõnda suur, et olla suurim võimalikest. Sest kohal olid planeedi kõik elanikud. Miljardid olendid inimestest lülijalgseteni. Kaljudevaheline ala oli nii kaugele, kui silm ulatus, triiki täis kõikvõimalikke imetajaid, roomajaid, kahe-, nelja- ja enamajalgseid olendeid üle kogu ilma. Taevas oli lindude ja putukate massi all tumenenud ning kees elust ja suminast, üle kanjoni kostsid kaugele merelindude hõiked. Taamal veekogudeski oli vesi kalda ääres sealsete asukate massi tõttu kihamas.

See ei olnud midagi enamat või vähemat kui maailma elanike viimne kogunemine. Just sellise tulemini oli jõutud üksmeelselt pärast põhjalikke analüüse ja arutelusid.

Kätte oli jõudnud hetk, mil inimsoo demokraatlikult valitud esindaja pidas kaljunukil põgusa kõne, enne kui saabus see planeedi ajaloos enneolematu moment, mil elanikud ühiselt teise ilma pidid minema.

«Head kaasteelised! Täna astume me sammu tundmatusse. Ka oma kõige paremate teadmiste põhjal ei või me kindlalt teada, kas meie ettekujutus sellest, mis edasi saab, on täpne. Meie lootus on, et see on kui teadvuse kaotus, uni, mille käigus aistingud ja mõtted haihtuvad. See otsus on tulnud pikalt, kuid oli lõpuks piisavalt kindel, et ta rahus vastu võtta. Nõnda ei jää järele kedagi, kes antud otsuse tõttu kannataks. Kuigi pisike kahtlus ei kao kunagi hingest lõplikult, on meie teo teoreetiline alus tugev. See otsus on sündinud hoolimisest, armastusest, empaatiast oma planeedikaaslaste suhtes. Kedagi ei jäeta maha, kellegi kannatus pole ebaoluline. Me läheme sammu edasi inimkonna vastastikusel nõusolekul põhinevast väljasuremisest, sest kuigi suur samm kannatuste vähenemise suunas, ei lahenda me sellega ära loomariigi vägivalla probleemi. Nii et võtke kaissu oma karvased ja sulelised, soomuselised ja putukad. Sest just nemad on need, kelle pärast me täna siin oleme. Ei saa nad vaesekesed ju oma mõrvarlike teguviiside vastu midagi parata. See kõik võtab vaid hetke ja toob kaasa parema tuleviku, milleks on tulevikutus, olematus,» rääkis inimliigi esindaja.

Järsku tõusis tugev tuul. Taevas läks hoiatavalt mustaks ning maa ja kaljud värisesid. Nii püüdis Maa sel hetkel oma elanikke nende kavatsusest heidutada. Aga tema püüded olid asjatud,hirmu ei tundnud ükski hing.

Nii jõudiski kätte viimane hetk.

Üheskoos esitasid maailma elanikud hüvastijätuks ühislaulu:

 

Head aega, maailm, me sind enam ei taha.

Üksinda siia su jätame maha.

Omapäi küllap sa hakkama saad,

tühjalt kui seisavad mered ja maad.

Meil rõõmus on meel,

kui põrgu viib tee.

Me valik ainuõige

oli see!

Selline oleks olnud olendite eksistentsi lõpp maailmas, mida valitsevad empaatia ja ratsionaalsus. Aga maailm ei olnud selline ja Kristjan ärkas oma mõttelennust.

«Ent mis siis, kui ka maailma loomus tekkis iseenesest, kellelegi teadmata, kõigile üllatuseks, kes teab kust?» kõlaksid kindlasti vastuväited, mõtles ta. Sellisel juhul ei vastutaks ju keegi. Kuriteod juhtuks lihtsalt kogemata, kui nii võib öelda. Ent mida see muudaks? Mitte kui midagi. Kuna olendid tunnevad valu ja ebaõiglust hoolimata nende põhjusest, oleks ikkagi meie kohus teha seda, mis on õiglane kõigi suhtes. Kuivõrd me ei saa šaakalitele ja lõvidele öelda, et nad lõpetaks teiste tapmise, on meie ainuke võimalus hukkuda kõik koos. Kuni ei juhtu ime, saab ainult siis tulla tõeline õigluseriik.

Hommikupäike oli just heitmas oma helgeid kiiri üle majade ja see ilus vaatepilt koos värske mõttelennuga tõi Kristjani hinge sellise rõõmutulva, et ta kõndides tahtmatult taevasse vahtis ja laialt naeratas. Ta oleks kas või kohe tormanud mõne kõrge mäe otsa, kust kõik teda kuulevad, ja pidanud kõigile maailma elusolenditele niivõrd vapustava kõne, mida need veel iial polnud kuulnud.

 

 

Ajad kord olid ilusad

Ilu seisneb suuresti kurbuses, leidis Kristjan end vahel mõtlemast. Seda võis eelkõige leida mõtiskledes minevikust. Loomulikult möödus suur osa ajast ka muretsedes tuleviku pärast või olles rahulolematu olevikuga. Viimased kaks kippusid end küll reeglina rohkem kaelas rippuva raskuse kui pisarat silma toova heietusena mõjuma. Seetõttu kippus Kristjani meel enim kadunud aegade rüppe. Tagantjärele tundusid mälestused ehedamadki, kui nad olid olnud neid kogedes. Olevik ei jäta aega refleksiooniks, mälupildid seevastu elavad su peas kui kummitused, saabudes surematutena vahel uneski, kui oled võimetu neid tõrjuma. Nii võis end vahel leida tõdemuselt, mis oma tõesuses mõjus trööstituna: justkui oleks kõige ilusamad hetked need, mida pole kunagi olnudki.

Täna meenus Kristjanile üks hetk, mis oli tõeline, kuigi vahel jõudis ta selles juba kahelda. Tee nende ees oli laugete käändudega ja kulges esmalt mööda mändidega ääristatud sisemaad, seejärel pikalt mööda mereranda. Metsavaheteed ääristasid madalad põõsad ja puhmad ning sirgete postidena taevasse suunduvad männid. Leebe päikese all loksus rahulikult meri ja puhus mahe tuuleiil, kui Kaisa pärast jalutuskäiku kaunis rannakäärus tema kaisus lamas.

Ta teadis, et sellist tundmust ei saaks teisel korral enam sama liigutavalt kogeda. See oli kõigest trafaretsusest hoolimata midagi nii värsket, kaunist, kordumatut. Maailmas oli vaieldamatult mõni kogemus, millest oli raske lahti öelda. See mälestus oli tõeline, ta ei hajunud ärgates nagu mõni teine, mis osutus vaid unelmaks.

Aga lahtiütlemisest polnud paraku pääsu, oli tema kõhtu siginenud näriv tundmus.

Pool aastat oli möödunud sellest augustikuu päevast, mida Kristjan pidas oma elu ilusaimaks. Ligikaudu nädal pärast viimast sõbraga peetud seminari kohtusid tema ja Kaisa kesklinnas pargipingil, mis õhtupimedusse mattununa veidi kõhedana mõjus. Sealsamas olid nad istunud päeval, mil esimest korda teineteist nägid.

«Ring on täis saanud,» tõdes Kristjan kibeda muigega. «Mäletad, siin pingil istusime ka meie esimesel kohtumisel.»

«Tõesti?» küsis Kaisa hajevil olekuga. Ta silmad vaatasid maha ja kehakeel reetis ebamugavust.

«See tundus pärast jalutuskäiku kõige kenam koht jala puhkamiseks. Mõtle, milline võib maailm olla tuhande aasta pärast. Kas siis üldse leidub veel kedagi, kes mõtleb: huvitav, kes siin pingil istus 1000 aastat tagasi? Millest nad küll rääkisid, mida tundsid? See koht on siis tundmatuseni muutunud, pink ammu ümber töödeldud, mälestused kustunud. Tuleviku inimestele oleme me vaid statistika. Meie tunded, meie traagikad, meie õnn, meie elu, meie surm – see on kui liivatera, mis veerenud keset unustatud kõrbet. Ja ometi teeb see mõte mind veel nukramaks, mitte ei lohuta. Meie elu on siin ja praegu, meile ei tule teist minevikku, olevikku ega tulevikku,» rääkis Kristjan.

Hetkeks oli pargis haudvaikne.

«Mind tabab vahel mõte, et ma tahaks olla tõelise ilu olemus, puhas, õhuline, vaba orgaanikast. Äkki tuhande aasta pärast leitakse meie sõnade lained kosmosest ja keegi mõistab lõpuks, milline ilu inimese pealispinna all peitus? Osalt samal põhjusel ma kirjutan vahel üles oma mõtteid. Sest nendes ei sisaldu midagi üleliigset, ei mingit infot peale sõnade, ei mingit pettust, vägivalda, pettumust, kahetsust, igatsust. Et keegi ilu märkaks, on tõepoolest oluline. Kui maailm oleks otsatult ilus, kuid kedagi poleks seda nägemas, ei oleks sellel kõigel mõtet. Ilu ja headus täidab oma eesmärgi, kui keegi teda tunnustab ja sellest rõõmu leiab.

Juhul, kui meid oleks loodud, oleks ilmselt naiivne jõuda loojale jälile taevasse vaadates ja katarsist kogedes, kas pole? Nii on naljakas kujutlus teaduse võimsusest, mille abil me kosmoselaevas Jumalani jõuame. Miks tekitab ärevat elevust see, kui uurimislaev jõuab nii kaugele, kuhu keegi ega miski veel jõudnud pole? Sest meie rinnas on lootus, et kui me hakkame maalt laevaga liikuma ja läheme järjest ühes suunas, jõudes lõpuks universumi ääreni, siis kõige lõpus keset sügavat pimeduse ääremaad, keset viimaseid külmast võetud tähti, kus enam ühtki hingelist ei ole, ootab meid otsitud vastus igaviku saladustele. Kujutada ennast ette selles laevas, mis sõidab otsatusse teadmatusse – see on kõhe, aga erutav, kas pole?»

«Miks sa sellest praegu räägid? Või millest sa õigupoolest räägid?» küsis Kaisa rahutult.

Taas võttis veidikeseks maad vaikus.

«Lähme siit ära,» ütles siis Kristjan. «Tule minuga kaasa. See linn on ahistav. Me võime minna ükskõik kuhu. Sõidame seni, kuni vastu tuleb ookean ja enam edasi ei pääse.»

«Ilus mõte,» ütles Kaisa ja vaatas hetkeks kaugusse. «Aga ma ei ole huvitatud,» ütles ta siis.

Sellist sõnakasutust ei olnud Kristjan Kaisa suust varem kuulnud.

«Mida see tähendab, ei ole huvitatud?» päris ta.

Edasist Kristjan enam täpselt ei kuulnud, sest ta kehast käisid läbi värinad ja kõhus oli justkui karussell. Tõenäoliselt kõlasid laused umbes selliselt: «See tähendab, et ma leidsin kellegi ja olen väga õnnelik, palju õnnelikum kui ma olen olnud sinu või kellegi teisega. Ta on imeline ja ma ei lahku tema kõrvalt.»

«Ma pean nüüd minema,» lausus Kaisa. «Ole tubli, võib-olla näeme veel,» lisas ta minema tõtates. Öelnud need sõnad, oligi ta läinud.

«Aga...» hakkas Kristjan küsima. Ent selleks oli juba hilja.

Nad ei näinud teineteist enam kunagi

Lahkumine

«Sa oled imeline», «Ma armastan sind», «Keegi pole mind nii õnnelikuna näinud, kui ma olen sinuga». Ta polnud kunagi varem selliseid sõnu kuulnud. Tagantjärele tundus nende iseenesestmõistetavana võtmine kui enneolematu upsakus. Geeniusest oli nüüd hetkega saanud narr, hurmurist hale naerualune. Ja süüdistada polnud kedagi. Isegi enda süüdistamine tundus käivat üle jõu. Kui inimene on tõesti vaba, miks peaks ta end vabatahtlikult hukatusse suunama? Kas ehk siiski kontrollib meie saatust vääramatu jõud, mille ees oleme vaid jõuetud mängukannid?

Kuidas küll oli võimalik, et kus veel veidi aega tagasi oli kõikevõitev lähedus, ei olnud nüüd enam midagi. Inimene, kes veel aasta tagasi oli väljendanud armastust, rääkis nüüd temaga kui võõraga. Viha, kurbus, kahetsus – kõik need oleksid võinud olla teatud piirides arusaadavad. Aga ükskõiksus, seda oli võimatu mõista. Mis sinu arvates olid teie ühised mälestused, osutuvad nüüd vaid sinu omadeks. On see võimalik, et ta ei mäleta? Küllap on see siiski vaid näitemäng, ta lihtsalt ei taha enam tunnistada, et olnu oli talle oluline? Mõtleb ta vahel üksi olles kas või salaja viivuks sinust? Elus oleva lähedase kaotus ei tundu vähem valus kui ta surmale kaotamine. Mina meenutan teda surmatunnini. Aga tema jaoks olen vististi sama hästi kui surnud.

Milleni küll inimmõistus suudab end viia. Pole vist haiget tegevamat mõtet, kui teadmine, kuidas inimene, keda sa armastad, on õnnelikum kellegi teisega. Ja sina, kellel sul olid kõik võimalused, taipasid neid liiga hilja ja lasid need käest nii muretuna, nii naiivsena. Sa ei ole enam imeline, sa oled minevik. Sa ei ole see, kelle kätt ta hoiab surivoodil, keda tänab oma imeliste laste ja õnnelikuna veedetud aastate eest. Keda tema perekond tänas kui päästjat ja kaitsjat. Sul on ka kergemaid päevi, kuid su teadvusest ei kao kordagi lõplikult tundmus, et sa seisad keset tühjust, kus ei ole lootust, kus pole lohutust. Kas äkki kusagil paralleeluniversumis oli kõik teisiti, kas seal olid see õnnelik inimene sina? Aitab sind teadmine, et kõiges selles pole tõenäoliselt kübetki ainulaadset? Mitte sugugi.

Viimasest kohtumisest pargipingil oli möödas aasta, kuid midagi polnud muutunud. Ta võttis oma kompsu ja sulges enda järel ukse. Võtme jättis ta kivile ukse ette. Seda ei läinud enam vaja.

 

 

Oodatud päev

«Uudist kuulsid?» päris Thomas Jamesilt. «Ma ei tea, kuivõrd sinu esitlused ja sarm selles asjas rolli mängisid, aga ministeerium andis rohelise tule ja keskvalitsus kinnitab sekkumiskava järgmisel nädalal ära. Paistab, et meie sõsarmaailma kodanike privaatsus ei olegi ehk asjata ohverdatud. Siit edasi ei ole muud kui veidike kohustuslikku ootamist, sest tegevuskava peaks vist juba 10 aastat tagasi üksikasjalikult valmis olema.

«See on nüüd kindel või jälle kuuldus?» uuris James.

«Mu tuttav ministeeriumis just ütles, et vastav teade läheb kohe avalikuks. Halleluuja, ma ütlen, läheb põnevaks!»

«Ei ole mingit viimast kooskõlastusringi, kust kõik jälle otsast peale hakkab?»

«Ei ole siin enam midagi. Masinad on valmis pandud, see päev on käes, saad aru, esimene kontakt. Meie silmad näevad midagi, mida ükski generatsioon enne meid pole näinud. Ja seekord ei olegi see epideemia, sõda või muu katastroof.»

«Ega ma enne usu, kui ise seda teadet näen,» vastas James. Siis helises ta telefon. Proua Klinghoffen kinnitas Thomase juttu. Seekord pidas see vist tõesti paika.

«Mis nüüd siis järgmised sammud on?» päris James ministrilt.

«Sinu töö on nüüd tehtud, aitäh sulle ja su tiimile,» vastas proua Klinghoffen. «Edasi tuleb nüüd lähipäevil pressikonverents, kus me selle kõik avalikkusele teatavaks teeme. Seni oleks kena, kui meie vestlus kuhugi ei lekiks, meil on veel mõni formaalsus, mis vajab täitmist.»

Nii et ajalooline hetk oli tõesti saabumas. Kahe tsivilisatsiooni esimene kokkupuude, universumite kohtumine. Mis siit edasi sai, võis kolossaalselt mõjutada tulevikku sel planeedil, mida nad nii ettevaatlikult ja põhjalikult olid uurinud. Vaja oli ülimat ettevaatlikkust. Aga isegi James ei suutnud täna varjata oma elevust.

Ta helistas oma abikaasale. «Arva ära, mis peagi juhtub?» küsis ta. «See on muidugi saladus.»

«Kust mina tean, äkki saad Christinaga kokku? Või Kellyga?!» karjus Mary vastuseks.

«Mis lahti?» päris James.

«Mis lahti? Sul on ainult su töö ja su naised, see on lahti!» sõimas Mary.

«Ma oleks öelnud, et instituudi töö on lõpuks vilja kandnud. Valitsus hakkab kontakti loomist ette valmistama. Aga ma saan aru, et meil on kiiremaid teemasid, mida arutada. Millega ma nüüd siis hakkama sain?» küsis James rahulikult.

«Praegu olen sul veel mina. Aga mis saab siis, kui sa oled vana, enam tööd teha ei jõua ja naistele ei meeldi? Iga sellise juhtumiga osa minust sinu jaoks sureb. Mis sa arvad, kas need naised tulevad siis sinu eest hoolt kandma? Siis oled sa vana ja üksi ja sul pole kedagi süüdistada peale iseenda!» jätkas Mary.

«Ma tean küll, mis teil seal Kellyde ja Christinade ja jumal teab kellega veel toimub. Ma ei saa aru, mida ma küll teinud olen, et minust ei piisa?!»

Jamesi kulm tõmbus kortsu ja kõhus keeras. Ta pilk otsis keskuse aknaklaasi taga taevast paistvaid päikesekiiri, aga parasjagu olid seal vaid pilved. «Üks hetk, ma tulen sinna,» vastas ta pärast põgusat pausi.

«Tuleta mulle meelde, mida tähtsat me täna veel tegema pidime?» küsis ta siis Thomaselt.

«Sina või? Aruanded, auhinnatseremooniad, nurgakivi asetamised? Kust mina seda teadma peaks? Minul on vähemalt kolm analüüsi pooleli, aga vaevalt sa selle kohta teada tahad.»

«Sinu ülesandeid ma mäletan, aga enda omad kipuvad ununema. Kui ka sulle ei meenu, küllap siis võin seda homme teha. Ma pean korra ära käima, kriisikoosolek,» vastas James ja astus lifti.

 

Viimne monoloog

Tere jälle, kõrb. Kas pole üsna absurdne, et olen jälle siin, kus kõik on surnud, kuiv ja tühi.
Selle peale öeldaks ehk, et vaat kes räägib. Kõige suurem tühjuse ülistaja. Aga siinkohal tehakse lihtne viga. Oleks see minu otsustada, siis ei peaks keegi selliseid mõtteid mõtlema. Aga et mida ma siis siin teen? Mul ei ole valikut, ma pean siin olema.

Kõik on kas vastuvõetamatu või olen ma ise kõlbmatu. Nagu arvata võid, ei ole eriti meeldiv olla pidevalt seal, kus olla ei tahaks, ja võimetu ka midagi muud tegema. Aga mis sul sellest, mis ma räägin, sa ju niikuinii ei kuule. Või kuuled, aga ei kuula? Ei huvita sind see tüütu jutt. Jah, tõesti, kaua sa kannatad seda põhjendatud pessimismi. Või kuulad, aga ikka ei vasta? Vaevalt. Ma tean, et ei leia siit lohutust.

Ega midagi, ma siis astun edasi. Saame ikka hästi läbi, eks. Mind sööb alati seest, kui ma kellegagi läbi ei saa. Kuidas sinuga on? Ja vaatame, äkki leiame tee pealt veel midagi, mis pöörab kõik ümber. See küsimus jääb ju alati alles, et mis siis, kui... Võib-olla oleks hetk pärast olulist otsust mu teele sattunud miski, mis oleks mu elu täielikult muutnud. Ma küll pole midagi sellist kohanud, aga ma tean, et võimalus selleks on olemas. Nii erakordseid sündmusi minu maailmas ei juhtu. See on praktiline, mitte absoluutne fakt.

Olen kogu oma teadliku elu otsinud ülevust ja erilisust, aga nüüd olen ma siin, kus pole midagi sellist. Maailmas peaks leiduma miskit tõeliselt suurejoonelist ja hingetuks tegevat, kas sa ei leia? Midagi, mis paneb sind õhkama: jah, selle pärast tasus siia tulla! Viimasel ajal tundub mulle küll, et ma pole päris kindel, mida ma otsin, kui seda erilisust ihaldan. Mis on see ebamäärane ülevus, mida maailmalt ootan? Mulle tundub, et ma pole seda kunagi selgelt väljendada suutnud.

Aga mis siis, kui rõõmupuhangus tunneks ma äkki hoopis, et maailm on imeline ja üdini ilus paik, koos kõige halvagagi temas? Oleksin lõpuks ometi mõistlik ja saaksin sellest aru? Ma ei tea, kas ka mu südamepõhi usub sama, ja kummal meist on rohkem õigus või kumb meist arvab seda, mida arvan mina, sest ma olen justkui lõhestunud, ei tea enam isegi, kumb mina on targem. Aga see mina, kes praegu räägib, usub, et oleks ma ka maailma potentsiaalselt õnnelikem inimene, ikka ei saaks ma olla õnnelik, kui ma seda kõike kallutamatult vaataks. Seepärast ma siin olengi, kas tead. Pean surema enne, kui mu peale laskub maine pimedus ja porilombis päikese peegeldust hindama hakkan. Olen enda üle vaata et natuke uhkegi. Või arvad sa, et ei tohiks olla? Jah. Loomulikult on mul tunne, et äkki siiski käitun valesti. Nii vähemalt enamik arvab. Märgid ju sellele ka viitavad. Ei saa vist öelda, et kõik on korras, kui külmetan siin üksinda ja tunnen end süüdi. Kuid ega enam ei lähe ka kaua.

Aga vaata nüüd mind, muudkui räägin endast. Kui isekas. Esitan oma emotsionaalset tiraadi. Võimalik, et see on ebaküps. See on vist üks enesekriitilise inimese igavestest kahtlustest: et hiljem tagasi vaadates on oma rumaluse pärast piinlik. Aga ka pärast väga pikka kaalumist ei näe ma rahuldavat lahendust. Mind ei oota enam vallutushimu ja saavutamisjanu. Võib-olla saaks öelda, et ma pole lõplikult kaotanud oma uudishimu. Kuid universumi saladusi ei saa uurida kannatuste hinnaga. Ma proovisin, enda arust vähemalt küll, aga põrusin. Võib ju öelda, et kõike jõuaks veel otsast alustada, aga see on eksiarusaam. Olen saanud selgeks nii palju, et ma ei suuda olla see, kes tahaksin. Ma ei vasta sellele standardile, millest madalamat ei soostu endale püstitama. Mu püüdlustel ei ole siit edasi enam värskust. Mul ei ole enam illusioone. Mis järgneks, oleks vaid väljakannatamatu mandumine. Seetõttu, kas tead, mõjuvad mulle äraspidisel kombel isegi lohutavalt need šaakalid ja vampiirid, kes söövad loomu sunnil oma suguvendi. Tead, miks? Sest nende olemasolu lunastab mu, annab minu lahkumisele ettekäände, isegi siis, kui mu teo põhjused ennast tundes olid pigem isekat laadi. Lõpuks hoopiski liigne enesearmastus, rumal upsakus, mis nii vähesega kuidagi rahule ei võinud jääda.

Pärast kahetunnist matka tundus Kristjanile lõpuks, et ta on ohutus kauguses. Sellisel kellaajal oli äärmiselt ebatõenäoline, et keegi võiks kottpimedas nõnda kaugele ekselda. Ta asetas kanistrid maha ja puhkas jalga.

«Ma tahan tagasi sellesse augustihommikusse,» mõtles Kristjan ja suunas pilgu taevasse, kus ei olnud näha midagi peale õrna pilvevine. Ümberringi oli pime ja haudvaikne. Ta võttis ettevaatlikult kilekotti pakitud toosist tiku ja süütas selle.

Viimased kokkuvõtted

James istus oma kabinetis laborihoone seitsmendal korrusel. Ta oli parasjagu ametis kuukokkuvõtete tegemisega, mis seekord olid eriti olulised, kuna läksid lisana ka ministeeriumi aruandesse. Eelarvega tegelemine oli kõige ebameeldivam, aga nagu iga vastutustundlik juht kvartalikoosolekutel mõistis, kõige olulisem osa tööst. Nüri, mehaaniline tegevus, mida oleks võinud teha masin, ja tegigi, aga ometi oli nõue, et inimese ekslik silm peab arvud üle kontrollima. Kui see tehtud, oli kõik esmaspäevaseks suureks hetkeks valmis. Esimene kontakt, suurim uudis neoliitikumist tänapäevani, ajalugu otse nende silme ees.

«250, 270, 290,» loetles ta ridu tabelis. «Vist klapib,» jõudis ta viimaks esimese dokumendi puhul järeldusele. «Ainult viis korda sama palju veel.»

Kell oli saanud kaheksa õhtul. Lapsed ja Mary olid kodus, söök oli ammu jahtunud. Jamesile see hetkel ei meenunud.

Järsku lendas uks pauguga pärani ja sisse tormas hingeldav Thomas.

«Nonii, mis nüüd lahti on?» päris James.

«Lõpp on käes, raisk!» karjus Thomas.

«Ahsoo. Eelarvet vähendati jälle?»

«Millest sa räägid!? Aga ma juba tean, et sa niikuinii uudiseid jälginud ei ole. Pane oma kaustik käest ja jäta hüvasti. Meile on sadadest vaatluspunktidest kinnitatud, et punanihe on muutunud sininihkeks,» edastas Thomas hingeldades. «Nihe on väga suur, see on täiesti ebaloogiline. Keegi ei saa midagi aru, ükski senine mudel seda ei selgita.»

James vaatas teda, pilgus arusaamatus.

«Saad aru või, kõik saab kohe otsa!» karjus Thomas.

«Tohoh?» ei tahtnud James ikka aru saada.

«Universum tõmbub kokku!» karjus Thomas. «Ja väga kiiresti. Keegi ei tea täpselt, kui kaua meil järel on.»

James vaatas Thomast veel hetke küsiva pilguga. Siis tõusis ta aeglaselt toolilt, astus akna juurde ja vaatas alla aatriumisse, kuhu paistis planeedi kuldses taevas loojuva päikese kuma. Kabineti aknad olid mürasummutavad ja kõiksugu teavitused oli James keskendumise võimaldamiseks välja lülitanud. Nii et alles nüüd märkas ta, et keskuses oli vallandunud täielik paanika. Töötajad jooksid pea kaotanuna ringi, lauad ja toolid lendasid igasse ilmakaarde. Kes karjus, kes tormas ukse suunas. James justkui naelutus paigale. Hetkeks paistis talle, et kogu reaalsus käib kui aegluubis. Ta nägi, et Christina krabas midagi oma laua sahtlist ja jooksis siis tema vaateväljast välja. Kelly oli nähtavasti juba ära läinud. Kui James üle õla vaatas, oli Thomas tagasi trepist alla tormanud.

«See ei saa ju ometi tõsi olla?» mõtles ta. «Meenub, et kunagi ootasid inimesed raketti, mis pidi kohe maailmalõpu kaasa tooma. Siis asteroidi ja mida kõike veel,» jätkas James omaette.

«Mida nüüd siis ette võtta? Kas minu ülesanne on nüüd minna ja see kaos ära lõpetada? Küllap vist,» mõtles ta.

Oi, kuidas ta ei tahtnud seda ülesannet praegusel kellaajal ette võtta. Kui maailmalõpp oleks tulnud kas või esmaspäeval. Aga täna oli reede õhtu.

«Nonii, kus kaustas meil see juhend oligi, sellist olukorda pole minu eluajal ju esinenud. Millal meil viimati koolitusel sarnane peatükk ette võeti, kolm aastat tagasi?» hakkas James oma sammude planeerimise ajal pomisedes nutiseadmele otsingusõnu esitama.

«Aga mis siis, kui see kõik toimubki päriselt?» jäi ta siiski hetkeks paralleelselt trükkimisega mõtisklema.

«Või olen ma õige magama jäänud? Eelarve mahtu arvestades ei oleks see üllatav. Aga ometi olen päris kindel, et olen ärkvel. Kas niimoodi see siis lähebki? Nagu unenäos?»

Järsku lõhkus tema mõttemulli helisev telefon. See oli Mary.

«James!» hüüdis naise ärev hääl telefonis.

«Jah?» vastas James rahulikult.

 «Ma armasta...

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0623)