„Muinasjutt"

Stephen King

Fantaasia, 2024

558 lk

--------------------          

„Ma saatsin ta ukse juurde. Kaheksandas klassis tuli kirjanduse tunnis haikudest juttu, ja nüüd meenus üks neist mulle. Ma puudutasin hästi õrnalt sõrmega tema kärnas suud. „Armastaja pilgu jaoks on armid sama kaunid kui naerulohud. Ma armastan sind, Leah.”

Ta puudutas mu huuli, nagu mina olin tema omi puudutanud.

„Mina armastan sind ka.”

Ta lipsas uksest välja ja kadus."

Jah, Stephen King, õuduskirjanduse kroonimata kuningas, ja-jaa... ma ei väsi ütlemast, et King on meister paljudes valdkondades lisaks oma õõvaleivanumbrile.

„Muinasjutt" on Kingi üsna värske romaan, ilmus aastal 2022, seega eesti keelde tuli päris kiirelt, aitäh kirjastusele Fantaasia! Mu jutus pole otseselt spoilereid, aga teatud õrni vihjeid raamatu kulgemise kohta leiab – seega olge hoiatatud. Või kes tahab eriti tugevat spoilerit, lausa sissevaadet raamatusse, siis raamatu promoga käis kaasas videojupp, kus Stephen King ise oma lapsukest tutvustab ja ühe peatüki ette loeb. Seda näeb siit: https://www.youtube.com/watch?v=4IDmG0zMoSQ

Raamatu on tõlkinud Jay Skaidrins – ning mulle meeldis tõlge väga. Ma ei ole selle tõlkija nime kuulnud, ta on paar raamatut veel tõlkinud, tegu on ilmselgelt varjunimega – ning kuna raamatus olevad värsid on tõlkinud Siim Veskimees, siis on mul kerge kahtlus, kes Skaidrinsi nime taga võib olla. See pole aga isegi oluline – vahet pole, mis värvi on tõlkija silmad, peaasi, et hästi oskab ümber pajatada. Võrratu kaanepilt on Liis Rodenilt.

Üks küsimus, mis Kingi fantaasiavärkidega ikka esile kerkib: on see seotud „Tumeda Torniga“? King on ise ütelnud, et ei, ta üritas hoida loo võimalikult eraldi Gileadist ja sellega seonduvast. Kui põgusalt saamislugu mainida, siis koroonaaja algusepoole oli kirjanikul tunne, et: „Mida ma võiksin kirjutada, mis mind õnnelikuks teeb?" Ja ta vastas ise: „Mu kujutlusvõime oleks justkui seda küsimust oodanud, ma nägin tohutut mahajäetud linna – mahajäetud, kuid elusat. Ma nägin tühje tänavaid, kummitavaid hooneid, kummuli veesüliti pead tänaval vedelemas. Nägin purustatud kujusid (mille tõttu, seda ma siis ei teadnud, aga lõpuks sain teada). Ma nägin suurt, laialivalguvat paleed, mille klaasist tornid olid nii kõrged, et nende tipud läbistasid pilvi. Ning nendest piltidest tekkis lugu, mida soovisin rääkida."

Kui vaadata reklaamijuttu, siis stiili poolest on tegu justkui  (tume)fantaasiaga (dark fantasy). Mis on paras petukaup osaliselt, kuna raamatu üsna pikk sissejuhatus on igasugusest fantasy'st väga kaugel – ning mingis mõttes etteruttavalt ütlen, et 17-aastase Charlie Reade’i, ta lesest isa George’i ja naaber Howard Bowditchi vägagi olmeline lugu on mu jaoks raamatu parim osa. See, kuidas inimhingeinsener maalib meile loo karmi saatusega perekonnast, kus muret pudelisse uputatakse, ja kuidas laps sellega hakkama saab – väga, väga muljetavaldav. Ühel hetkel kohtub varajaselt mehistuma pidanud Charlie väga tõreda naabripapi Howardi ja vananeva koerapreili Radariga – ning jällegi, see, kuidas äärmiselt erinevate inimeste eluteed ristuvad, kuidas keerulistes oludes sünnib väga omamoodi (inim)suhe – super!

„Ta noogutas ning tegi krigisevat, kurisevat häält. Ma taipasin, et ta naeris või vähemalt püüdis, ja see tegi mu kurvaks, samamoodi nagu siis, kui nägin pimedat või inimest ratastoolis, kes ei saa enam kunagi kõndida. Enamik selliseid inimesi põlgavad haletsemist. Nad on oma puudest üle, aitavad teisi, elavad täiel rinnal. Nad on vaprad. Ma saan sellest aru. Aga sellegipoolest tundus mulle – võib-olla sellepärast, et minu isiklik masinavärk oli sajaprotsendiliselt korras-, et selline asi oli alatu, ebaloomulik ja ülekohtune. Ma meenutasin tüdrukut, kellega koos olin algkoolis käinud, Georgina Womackit. Tal oli ühel põsel tohutu punane sünnimärk. Georgina oli rõõmus plikatirts, kellele jäi kõik kergesti pähe, ja enamik lapsi kohtlesid teda hästi. Bertie Bird vahetas temaga mõnikord lõuna ajal toitu. Ma uskusin, et ta jõuab elus kaugele, aga mul oli kahju, et ta peab iga päev peeglis oma näol olevat plekki nägema. See polnud tema süü ja ka Dora polnud süüdi selles, et tema naer, mis oleks pidanud olema ilus ja vallatu, kõlas nagu pahane mörin."

Ma loen erinevaid raamatuid vaheldumisi ning sekka satub ikka selliseid, kus karakteriloome on olematu, rõhk on mujal. Ning kui seda mujal on ka vähevõitu, siis... mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Küll aga ma soovitan väga lugeda seda raamatut nendel, kellele pakub huvi nii olme kui ulme, sest siin raamatus on mõlemat kenasti esindatud, ning kui piiluda korraks sinnapoole, kus saab kujutlusvõime vabalt lendu lasta, siis igasuguseid fantastilisi elukaid segatuna klassikalise otsirännakuga (quest ingliskeeli) on ka täitsa ponks tulemus. Aga jah, mis seal salata – olme tuli Kingil seekord paremini välja. See ei tähenda, et ulmeline pool oleks tingimata nõrk, oh ei – kuid jah, ma oleks eelistanud täisverelist sedasorti raamatut, mida esimese kolmandiku peal kohtab.

Ma kahtlustan, et see, mida mina raamatus enim hindasin, on tõsistele ulmefännidele just pinnuks silmas, sest kui taaskord vaadata, millega raamatut reklaamitakse juba kaanepildilt, siis on esimene kolmandik üks kuradima pikk proloog. Samuti saaks nokkida peategelase kallal – sest kuigi King on igatepidi andnud vihjeid, et poisil ongi vanem maitse kasvõi filmide osas, kuna on isaga palju vaadanudTurner Movie Classics’i telekanalit, siis tahest-tahtmata kumab siit Kingi enda lapsepõlv läbi. Ja noh, alati on miljoni dollari küsimus, et milline see tüüpiline varatäiskasvanulik poiss nüüd ongi, on ju maailmas igasuguseid inimesi, miks ka mitte tõsise olemusega noori mehi. Eks King üritab mingisuguseid täiskasvanulikke ilminguid ka raamatus ühel hetkel seletada, rehabiliteerida – mind see ei veennud.

Minu jaoks jäi natuke kurvalt kõlama see noot, et ega fantasy on mu ulmevaaladest meeldivuse poolest viimasel kohal – ning ikka üsna palju tagapool. Ma isegi ei tea, kumb õudusest või SF-ist rohkem istub, aga üsna kindel on see, et mul on põhjusega raamaturiiulis fantasy’t vähe, kuna see ei isuta väga. Mis antud raamatu puhul tähendab muuhulgas ka seda, et eriti kui vaadata raamatut tervikuna, siis see koosneb siiski kahest suunast, mille olmeline kolmandik on lihtsalt jumalik mu silmis. Ülejäänud kaks kolmandikku on selline normaalne fantasy – hästi kirjutatud, on huvitavaid tegelasi, pulle konstruktsioone ning mis seal salata – King, kurivaim, valdab sõnaga mängimise kunsti suurepäraselt. Seega tegelikult on äge, et ta on sedasorti žanrifantasy’t kirjutanud, tulemus on tehniliselt tipp-topp, lugu ja sisu on kah olemas. Lihtsalt, et see ei haaranud mind just eriti.

Lisaks, kui ma võtan oma subjektiivse maitsemütsi peast ära, siis fantasy osa oli veidi lahjem küll. Ning ega King oskab kirjutada, seega tema supilurr on täitsa ponks lugemine tegelikult. Samas mingil hetkel kiskus tegelasi seal jube paljuks ning tegevus ise oli selline žanrivärk, lisaks kõik kippus kuidagi ülepeakaela kiireks kiskuma mingil hetkel. Üldse kaugemalt vaadates oli raamatu esimene kolmandik küps, läbikirjutatud, huvitav arengulugu – ning peale seda tuli selline „normaalne" fantasy, kus kasvõi peategelase areng justkui seiskus.

Kokkuvõttes: no kuidas võtta kokku raamatut, mis koosneb põhimõtteliselt kahest osast? Esimene kolmandik on selge „viieline", isegi ületas ootusi märkimisväärselt. Ülejäänud fantasy osa – „kaks" äkki? Või „kolm"? Ning see „kaks-kolm" on paras segu sellest, et mulle fantasy meeldib… noh nii näpuotsaga, teatud hetkedel – ning samal ajal ei olnud toosama fantasy universaalses mõttes nii hullult põnev ka. Samas ega seal oli köitvaid tegelasi, juhtumisi ka. Seega ma ise plaanin ilmselt millalgi raamatu algusepoolt üle lugeda küll. Kui tegevus liigub meie maailmast mujale – sellest punktist jätan (üle)lugemise teistele.

3/5 („esimest kolmandikku plaanin millalgi uuesti lugeda")