E9789916419106 7

Mul on alati hea meel, kui kirjutatakse Eesti tulevikust. Mida kaugemast, seda parem, aga ega ma ei põlga ära ka lähitulevikku. Eks see olegi veidi ulmekirjanike asi vaadata veidi kaugemale oma ninaotsast ja püüda – ei mitte ennustada, vaid fantaseerida, mis kõik tulevikus juhtuda võib, milline oleks Eesti, kui mingid asjad läheksid hästi, ja milline oleks ta siis, kui mingid asjad lähevad halvasti. Joonas Kollo on oma romaanis „Tilk tõrva tulevikku” teinud mõlemat. Tema tegelased elavad tuleviku-utoopilises Eestis, kus üldiselt on kõik palju parem kui meil täna ja see tundubki hea ja mõnus maailm. Samas ei ole see tulevik pilvitu ja sealgi juhtub uusi teadusavastusi jahtides õnnetusi, kui näiteks katsetatakse uusi tehnoloogiaid kiirustades ja ohutuseeskirju eirates. Jah, inimeste sügavam sisu ei muutu, mis sest, et keskkond nende ümber muutub aina mõnusamaks. Kuid küllap see ongi üks põhjusi, miks inimkond siiani veel ringi askeldab, sest meie hulgas on väga palju ja väga erinevaid isendeid, kes kogu aeg katsetavad erinevaid piire – kui kaugele võib minna, enne kui kõik pekki läheb. Joonas Kollo loos katsetatakse teleportatsiooniseadmeid ja lugeja õnneks lähebki midagi nihu ja me saame lugeda põnevikku sellest, kuidas üritatakse aru saada, mis läks nihu, kuidas läks nihu, mida see endaga kõik kaasa on toonud ja mida võib veel tuua.Nii mõnigi kord olen ma lugenud arvutustest, kuidas see ja teine raamat on kirjutatud imeilusas eesti keeles. Kui ma aga ise seda raamatut loen, siis on seal tihtilugu lihtsalt palju võõrsõnu ja niisama sisutühja kenitlemist ning kuigi sõnavara paistab autoril tõepoolest lai olevat, siis loos endas väga palju mõtet tihtilugu ei ole. Umbes nagu luuletaja oleks püüdnud romaani kirjutada.

Käesoleva teose autor kindlasti ei ole luuletaja, ideid ja visiooni tal jagub ja keelega ta väga ei kenitle. Üldse ei kenitle. Aga võiks. Täitsa tasuks sõna- ja lauseilusse veidi rohkem aega ja tähelepanu investeerida. Laused on kahjuks üsna primitiivsed ja ka toimetaja ei ole väga palju suutnud teksti paremaks siluda. Jäi mulje, et raamatu esimeses pooles on toimetaja käised üles käärinud ja püüdnud romaanist saia teha, aga umbes poole peal on jaks lõppenud ja me saame lugeda üsna sellist teksti, nagu autori sule alt on algselt tulnud.
Üks asi, mis mind häiris ja loole keskendumast segas, olid pidevad kordused. Kui mingi hea sõna juba läks kasutusse, siis läks see korduvalt kasutusse ja seda tuli kasutada korduvalt vähemalt kolmes-neljas järjestikuses lauses ja vahepeal korrata ka kaks korda samas lauses. Suhteliselt korduv muster. Lühikesed korduvad laused ja mõtted.'

Teine häiriv asjaolu olid imelikud laused. Kuna viimasel ajal on levinud ChatGPT ja teiste tekstigeneraatorite kasutamine, siis läks mu mõte kohe vandenõuteooria peale, et vähemalt osa teksti on tulnud kõnerobotilt. Huvi pärast olen lasknud ka ise kõnerobotitel mõned lood kirjutada ja kui seda teha eesti keeles, siis umbes selline see tulemus tihtilugu ka on. Eriti romaani teises pooles läks eesti keel ajuti väga veidraks. Lugedes oli mitmel korral tunne, et osa teksti on hoopis teise käekirjaga, eriti arutluse osad. Kui kirjandusklassikast näiteid tuua, siis nagu oleks Tiit Piibeleht ja Ludvig Sander vaheldumisi töö kallal käinud.Aga visiooni autoril oli. Mulle meeldis maailm, milles tegevus toimus, meeldis, et tegevuspaigaks oli Eesti ja vaatluse all meie tulevik. Ja mulle meeldis, et see oli tegelikult positiivne maailm. Ja mulle meeldis, et probleem, mida uuriti, oli samuti suur, mitte niisama kuuri taga nokitsemine.


Kui autor suudab sellest primitiivsevõitu keelest ja veidrast lausestusest edasi areneda, säilitada samas oma visioonide suurused ja võib-olla isegi minna süžeedega veelgi laiahaardelisemaks, siis ma loen tulevikus hea meelega tema tulevasi teoseid. Nagu üks tark mees kunagi ütles (täpsemalt mina siin praegu), siis: peaasi, et potis jaguks tinti, sulge annab alati teritada. Oluline on, et autor tahaks selle teritamisega tegeleda.

 

E9789916419106 7

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0581)