Kui on „Tähesõjad“, peab filmi alguses ikka olema space crawl. Kuna aga režissöör/produtsent/stsenarist/operaator Zack Snyderil ei ole erilist usku, et tema vaatajaskond oskab lugeda, veel enam teksti, mis jookseb nurga all üle ekraani, saame teada, mis juhtus eelmises filmis, tänu Sir Anthony Hopkinsi monoloogile. Aus, sest ega keegi mäletagi.

1

Rebel Moon – Part Two: The Scargiver“ on saaga teine osa ning tagasi on Seitse Samuraid: Kora Skywalker, kindral Spartacus, kõhulihaste-Conan, C3P0/ninja-Raudmees, Korea küborg ja veel paar tegelast, kelle nime või eesmärki eriti ei täpsustata. Vaevarikas kangelaste värbamine on seljataga, mistõttu võib nüüd keskenduda lahingule õela Impeeriumiga, kes tuleb talupoegadelt viie päeva pärast nisu rottima.

Õigus, surmast on naasnud ka tige emo-Vader, kes ärkab ellu „Tähesõdadest“ tuntud bacta-paagis (või parun Harkonneni mullivannis), „Matrixi“ juhtmed kehas. Millegipärast on ta ämblikuvõrgus, mis kooritakse ta näo ümbert viisil, mis ei üritagi muuta stseeni, kus Sam teeb sama Frodoga. Ehk kerkib nüüd küsimus, miks viitan ma esimese paari lõigu juures nii palju teistele filmidele. Lihtne vastus on, et „Rebel Moon“ isegi ei vaevu peitma, muutma või kaasa mõtlema allikmaterjaliga, millest ta ideid ja stseene varastab, ning kleebib neid enda külge nagu meem kodutöö tegemisest, kus pinginaaber ütleb: „Viksi maha jah, lihtsalt muuda natuke, et õpetaja ei saaks aru.“ Ainult et siin ei ole midagi ümber tehtud.

Esimese poole filmist näeme aegluubis vilja koristamist. Universumis, kus on kosmoselaevad, laserpüstolid, valgusmõõgad, maagilised robotid ja veel tuhat tulevikuvidinat, teevad meie sangarid seda nüri vikatiga. Teine pool on aegluubis lahingustseen. Vahepeal on kuulda dialoogi, mis õnneks ei ole aegluubis, sest enamjaolt on see sedavõrd väljakannatamatu ja halvasti ahvitud, et loodad, et liigutakse võimalikult kiiresti tagasi nätsuna venivate visuaalideni.

2

Mida rohkem filmile mõelda, seda enam on raske hoida nägu tõsine. Näiteks on nende kahe „Rebel Moon’i“ põhiline konflikt kurja Impeeriumi vajadus vaeselt külalt vili ära virutada. Kui palju on neil vaja sõjaväe ülalhoidmiseks? Pole õrna aimugi. Kui kaua kestab säärane potentsiaalne toidukogus sajakonna inimese elupaigast? Ei tea. Miks on neil seda tarvis justnimelt siit? Arvasite ära, keegi ei oska öelda. Või noh, kangelased on siin. Ja stsenaristid tahtsid. Vahest on nisu puhul tegu üldse „Düüni“ vürtsiga. Kuidas saab aga konflikt lõpu? Laske ma demonstreerin:

Lahing on mõnda aega käinud, kui emo-Vader mõmiseb Surmatähes... umm... lappan märkmeid... hoopis kosmoselaevas: „Laske küla õhku.“

Säästumarketi admiral Motti: „Aga me hävitame ju vilja!“

Emo-Vader: „Meil ei ole seda vaja.“

Säästumarketi admiral Motti: „Aga meie sõdurid on ju ees!“

Emo-Vader: „Vähem suid toita.“

See on päris dialoogijupp filmist. Taseme poolest on „Rebel Moon’is“ võrdväärne ka kõik muu. Esimene jagu viis vähemalt tegevuse planeetidele, mis on küll kopeeritud „Tähesõdadest“ tindist tühjaksjäänud printeriga, ent teises oleme vaid pseudo-Tatooine’il, kus enamjaolt ehivad ekraani fookusest väljas võtted, nigelad visuaalsed efektid, plahvatused ja suits, millega üritavad filmitegijad meeleheitlikult haarata vaatajal natist ja öelda, et kõik on vägev ja suur ja eepiline. Spoilerihoiatus: ei ole.

Kui eelmises osas luges emo-Vader kangelastele ette nende elulugusid, on teine pisut arenenud ning istutab tegelased hoopis ümber laua – või noh, tegelikult ainult laua ühele poole, Viimane Õhtusöömaaeg ikkagi – kus kõik räägivad järjekorras oma minevikust ise. Aegluubis jooksevad taustal flashback’id, sest otse loomulikult… Poolringi lõpus ütleb Spartacus Korale: „Sina ei ole veel midagi öelnud, räägi ka.“ Ilma naljata. Kui tekib kartus, et kuus korda sama jauramist kuulata muutub igavaks, ei maksa peljata. Igav on tõepoolest. Samas on tegu ka teoreetiliselt filmi parima stseeniga, sest siin vähemalt üritatakse tegelasi avada. Halvasti ja odavalt, aga võtame, mida antakse. Samasse malli langeb stseen, kus külaelanikud autasustavad kangelasi eripäraste lippudega (taas, mõte on hea, teostus mitte niivõrd), milles kõiki kirjeldatakse ülistavate omadussõnadega, aga mis jätab kahtlase mulje, nagu räägiks Snyder filmivaatajale otse kõrva, miks meile peaksid need tegelased meeldima.

3

Kuidas on tegu pahalastega, kellele tuleb vastu hakata? Kahjuks ei ole sõduritele kunagi õpetatud, kuidas laserpüsse kasutada. Kui vinged vägilased jooksevad neile kirveste ja nugadega vastu, viibutavad sõdurid püsse nagu nuiasid ja üritavad kordamööda kangelastele üks-ühele käsitsi tappa anda. Edutult, ilmselgelt. Tegelikult ei olegi taktika ülemäära halb, sest nende kroonumeeste kõrval on stormtrooper’id olümpiamängude täpsuslaskuri sihikuga.

Tegelaste eripärad – taas kadunud. Pooled lüüakse maha enne, kui nendega jõutakse midagi asjalikku pihta hakata. Nelja ja poole tunni kohta on see märkimisväärne. Kõik on ka läbilõigatud lugudega. Flashback’id kingivad näpuotsa jao potentsiaali, aga kogu info jäetakse hiljem kõrvale nagu nimme, et vaadake, nood filmid oleksid olnud kõvasti põnevamad. Samas ei tohiks sääraseid mõtteid välja öelda, muidu vorbitakse kokku igasugu spin-off’’e ja muid team-up’e, justkui oleks tegu Marveli D-kategooria koomuskikangelastega.

Filmi käigus saame ka teada, et peategelane Kora oli osaline põhilise kurjami Balisariuse kavandatud Red Wedding’us, mille käigus tehti kuningaperele Julius Caesarit ning Kora ise tulistas pisikest printsessi. See viimane tõik on tõenäoliselt filmi ainus originaalne ja intrigeeriv idee, mis aga epiloogis kustutatakse endastmõistetavalt ära, sest ega säärane pühaduseteotus ole andestatav. Just nagu arvutimängu lõpus antakse peategelasele uus ülesanne: mine päästa maagiliselt ellujäänud tüdruk, sest vaja on kolmas osa vändata. Väljakutse võetakse vastu, vaataja aga paneb läpaka kinni.

Arvestades, et osatäitjate hulka kuuluvad Sofia Boutella, Oscari-võitja Hopkins ja kahekordselt nomineeritud Djimon Hounsou, Korea üks parimaid ja tuntumaid lavarebaseid Doona Bae ja veel punt asjalikke ning talendikaid näitlejaid, on hämmastav, et kõik, millega neil lubatakse mängida, on jõledalt hakkivad märulistseenid ja üksluine dialoog, mille vuristamisel annab igaüks parima, et hoida silmad lahti. See on ka vaieldamatult filmi suurimaks pettumuseks. Materjal võib olla keldriseintelt kraabitud, aga näitlejad on suurepärased. Kasuta neid! Ei. Oeh.

Allikate kohaselt tuleb neid filme kokku kuus. Kuus! Või kolm, kõik kahes tükis. Mitte jaos või osas, aga tükis, sest seda need on. Parematest lugudest välja urgitsetud tükid, mis tunduvad, nagu oleks keegi ostnud tosin puslet, ajanud jupid segamini ja surunud siis suvaliselt kokku, ilma äärte, põhjuse või suurema eesmärgita. Kui jääb väheks, teame, et Zack Snyderil on sahtlist tõmmata veel R-reitinguga Director’s Cut’i versioonid, mis on orginaalidest kaks korda pikemad. Tõeline küsimus on aga see, kui sügav on Netflixi kukkur ja painduv kriitikataluvus, enne kui leitakse, et kuhugi peab piiri tõmbama.

4

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0646)