Lumi krudises pehmelt Arina jalataldade all, kui ta haokimbu all tagasi tare
poole vaarus. Jõudes tarre oli tuli koldes ammu kustunud. Vaid vaevu
hingitsevad söed tervitasid teda ukseavamisest tekkinud hetkelises
tuuletõmbuses. Arina samm muutus kröömikeste haaval aina kindlamaks ja
kindlamaks, kui ta üle pehkinud põrandapalkidest põranda sammus ja haokubu
looka vajunud ahju kõrvale asetas. Aeg käis temaga ümber järjest halvemini ja
halvemini, ent ta ei jätnud. Jonni. Seda tal jätkus.
Väike kuldkollane tulilohelik ajas enda pika koonu ahju tagant välja ja
silmitses nõida etteheitvalt.
„Jajaa, jäin kauaks ära, tean-tean....” torises nõid lohelikule ja muutus.
Lohelikul oli vaatepilt, kuidas vanamoorist hetkega noor ja täies elujõus
naisterahvas saab, juba ammu nähtud, ammu tuttav. Ent sellegipoolest väljus
tema suust madal ja hoiatav urin.
„Kuss,” lausus Arina tehtud tõredusega.
Ta ei olnud loheliku peale pahane, ei, sest ta mõistis, et see, et sa oled
maagiline peletis, ei tähenda veel seda, et sa võlukunsti armastama peaks.
Pigem just täpselt vastupidi. Kükitades ta võttis haokimbust toekamad oksad,
asetas need ahju ja juba lahvataski koldes leek. Lohelik tuli ahju tagant
välja, ronis mööda nõida üles ja puges ta hooletult üles seatud
juuksepahmakasse.
Koputuse kõma kustutas vaikuse ja äratas Arina mõtetest. Ka lohelik tema
pealael tõmbus pingule. Arina ajas end püsti. Aeglaselt lähenes ta uksele. Ta
ei oodanud kedagi, ta ei tahtnud näha kedagi, ent ometi oli keegi siin. Siin,
tema ukse taga.
Arina paotas ukse ja esimesena vaatasid talle vastu kaks suurt hirmunud silma,
mis kuulusid umbes kümme talve vanale poisikesele. Poisi nina oli külmast
punane ja nõida nähes suutis ta vaid kogeleda, ent tema jutt oli nõiale
koheselt mõistetav. Teda vajati külas vaid siis, kui kedagi oli tabanud mõni
haigus või häda, muul juhul ta külas teretulnud polnud. Teda nähes kiputi
tegema kas ristimärki või sülitama üle vasaku õla. Vanad uskumused olid visad
kaduma, ikka arvati, et nõiad on need, kes inimesi kaetavad. Tõde oli siiski
mujal. Hoopis inimesed ise needsid üksteist oma sõnadega ja kutsusid oma
tegudega endale häda kaela.
Aga suhtugu, kuis tahavad, peaasi, et
maksavad, oli Arina kunagi arusaamisele jõudnud ja seega mässis ta varmalt
mõned taimekimbud kaltsudesse ning asetas koos paari potsikuga nahast pauna.
Tõmmanud hatuse kasuka selga, muundus ta välja aja kätte astudes taas krõnksus
vanaeideks. Kiirustades ja rätti pähe sidudes unustas ta loheliku juustest
välja võtta ja peletise kohalolu jõudis temani alles hiljem. Siis, kui ta juba
poisikese jälgedes küla suunas sammus.
Otsetee viis teda läbi talirüüs tihniku ja lõpuks külla jõudes oli ta niigi
katkutud kasukas veel kröömikese võrra räbaldunum kui enne. Poiss oli ette
jooksnud, nii et külaväravas juba oodati teda. Kaks härmakattes habemetega
meest seisid kohmetult oma lume alt välja ulatuvaid saapaninasid põrnitsedes ja
Arina tundis ühes neist ära külavanem Taago ja teine oli leskmees Varise, kelle
naine Arina käte vahel paar kuud tagasi hinge heitis. Arina nõiakunst oli
tookord laukahaigusele alla jäänud ja Varise nooremand suri peale päevi ja öid
kestnud kangekaelset võitlust.
„Laukahaigus on jälle meie küla tabanud,” lausus Taago ja Arina märkas, kuidas
Varise hetkeks krampi tõmbus. Mälestus tundus veel olevat valus ja hing
kaotusest hell ning Arina otsustas Varisega hiljem rääkida, kuid see pidi jääma
hilisemaks.
„Kus haigusest katkutu on?” päris ta hoopis kiirelt. Laukavanaga tuli jõudu
katsuma hakata võimalikult kiirelt ja peletisele taaskord selgeks teha, kust
piirid jooksevad. Muidu oli tulemus sama, mis Varise nooremanda puhul.
„Suures tallis, tule minu järel,” vastas külavanem ja pöördus tõtakalt
minekule.
„Tallis?” päris Arina ja proovis külavanemaga sammu pidada.
„Jah, kandsime ta sinna, et Laukavana tema seest teiste peale hingata ei
saaks,” vastas Varise ootamatult Arina seljatagant. Arina polnud Laukavana
ootuses märganudki, et parema käe kasukahõlma alla surunud Varise talle
järgneb. Ta süda aimas halba. Siit ööst polnud häid kavatsusi oodata, ent kõigepealt
tuli võtta ette omatahtsi tegutsev Laukavana. Tema oli hetkel kõige tähtsam.
Ent muremõtted teda ei jätnud ja halb eelaimdus pures teda üha enam ja enam.
Tallile lähenedes proovis Arina meeste meeltest nende kavatsusi lugeda, kuid
see ei õnnestunud. Kas oli asi tema enda vanadusnõrkuses või olid ta mõtted
laukavanast liigselt kammitsetud. Igal juhul ümbritses meeste meeli mingi
läbitungimatu tõke. Tallini jõudes avati neile uksed ja Arina sai järsu võmmu
kuklasse. Teine hoop sadas juba selga. Tasakaalu kaotades lendas ta heintega
kaetud põrandale ja mitmed kätepaarid haarasid temast kinni.
Vanahalva nimel, mida nad endast küll mõtlevad, käis Arinal mõte läbi pea, ent
kohe sai ta vastuse.
„Kütkestu, põrguline, ” jõudis Arinani võõrast ja madalast häälest kantud
käsklus ning nõid tundis, kuidas midagi üle tema pea tõmmati. Millegi ilge ja
ninasõõrmeid ärritava järgi haisev silmus tõmbus tema kaela ümber kokku,
vangistades ta häälepaelad, ja juba lausutud manasõnade jada katkes. Ta tõstis pilgu ja nägi enda ees seismas
mustas mantlis kõrgetipulise kaabuga meest.
„Et siis sina, ” tahtis ta nõiakütile öelda, ent silmus tema kõri ümber tõmmati
veelgi rohkem koomale ja ta ei suutnud isegi mitte kähiseda.
„Lohistage ta välja,” käratas nõiakütt ja külamehed toimisid vastavalt. Arina
lohistati tallist välja. Maas olev lumi tungis talle kraevahele ja suhu, kui
teda jalgupidi ümber tallinurga pisikese platsi poole tiriti. Sinna püsti
löödud teivas kõrgus ähvardavalt taeva poole. Ah et siis selline ongi nende tänu
kõigi nende kordade eest, mil ma neid ravitsesin ja nende kariloomi elule
turgutasin, mõtles Arina kibestunult. Mehed tõstsid ta püsti ja sidusid takuse
köiega teiba külge.
Arina tundis, et lohelik oli kadunud.
Veel tallis oli too olnud ta juustes, kuid nüüd oli peletis läinud.
Viimseid jõuraase kokku kraapides proovis Arina lohelikku oma tuhmistuvate
meeltega leida. Ta otsis. Ta leidis. Juba kaugelt.
Loheliku väike keha vabises külmast, kui ta mööda pooleldi kinnituisanud rada
metsasüdamesse sibas. Tareni jõudes puges ta ukse ja piida vahel olevast
avausest sisse ning leidis ennast taas kodupõrandal. Loheliku keha hakkas
muunduma, ta venis ja jäsemed kasvasid. Peagi seisis hingerännaku teinud alasti
Arina taas kolde ees. Vihasena ja valuröögatust alla surudes rebis ta enda
peast juuksesalgu ning heitis selle veel hõõguvatele sütele. Kõlas sisin.
„Tule!” sosistas Arina ja istus külmale põrandale. Peagi kõlas arglik koputus
uksele. Vastust ootamata pistis Laukavana halli sagris habemega näo uksevahelt
sisse ja küsis:
„Mis sul minuga jälle asja?”
„On vaja, et sa taas külla läheksid...”
„Alles paar kuud tagasi käisin ju,” vastas Laukavana üllatunult.
„Jah, aga sel korral jääd sa nii kauaks, kui hing ihaldab. Mina sind takistama
ei tule.“
„Aitüma, eks sa tead paremini,”
lausus Laukavana, uks kääksatas ja läinud ta oligi.
Külasse. Viimast korda.
