Lumi krudises pehmelt Arina jalataldade all, kui ta haokimbu all tagasi tare poole vaarus. Jõudes tarre oli tuli koldes ammu kustunud. Vaid vaevu hingitsevad söed tervitasid teda ukseavamisest tekkinud hetkelises tuuletõmbuses. Arina samm muutus kröömikeste haaval aina kindlamaks ja kindlamaks, kui ta üle pehkinud põrandapalkidest põranda sammus ja haokubu looka vajunud ahju kõrvale asetas. Aeg käis temaga ümber järjest halvemini ja halvemini, ent ta ei jätnud. Jonni. Seda tal jätkus.
Väike kuldkollane tulilohelik ajas enda pika koonu ahju tagant välja ja silmitses nõida etteheitvalt.
„Jajaa, jäin kauaks ära, tean-tean....” torises nõid lohelikule ja muutus. Lohelikul oli vaatepilt, kuidas vanamoorist hetkega noor ja täies elujõus naisterahvas saab, juba ammu nähtud, ammu tuttav. Ent sellegipoolest väljus tema suust madal ja hoiatav urin.
„Kuss,” lausus Arina  tehtud tõredusega. Ta ei olnud loheliku peale pahane, ei, sest ta mõistis, et see, et sa oled maagiline peletis, ei tähenda veel seda, et sa võlukunsti armastama peaks. Pigem just täpselt vastupidi. Kükitades ta võttis haokimbust toekamad oksad, asetas need ahju ja juba lahvataski koldes leek. Lohelik tuli ahju tagant välja, ronis mööda nõida üles ja puges ta hooletult üles seatud juuksepahmakasse.
Koputuse kõma kustutas vaikuse ja äratas Arina mõtetest. Ka lohelik tema pealael tõmbus pingule. Arina ajas end püsti. Aeglaselt lähenes ta uksele. Ta ei oodanud kedagi, ta ei tahtnud näha kedagi, ent ometi oli keegi siin. Siin, tema ukse taga.
Arina paotas ukse ja esimesena vaatasid talle vastu kaks suurt hirmunud silma, mis kuulusid umbes kümme talve vanale poisikesele. Poisi nina oli külmast punane ja nõida nähes suutis ta vaid kogeleda, ent tema jutt oli nõiale koheselt mõistetav. Teda vajati külas vaid siis, kui kedagi oli tabanud mõni haigus või häda, muul juhul ta külas teretulnud polnud. Teda nähes kiputi tegema kas ristimärki või sülitama üle vasaku õla. Vanad uskumused olid visad kaduma, ikka arvati, et nõiad on need, kes inimesi kaetavad. Tõde oli siiski mujal. Hoopis inimesed ise needsid üksteist oma sõnadega ja kutsusid oma tegudega endale häda kaela.
Aga suhtugu, kuis tahavad, peaasi,  et maksavad, oli Arina kunagi arusaamisele jõudnud ja seega mässis ta varmalt mõned taimekimbud kaltsudesse ning asetas koos paari potsikuga nahast pauna. Tõmmanud hatuse kasuka selga, muundus ta välja aja kätte astudes taas krõnksus vanaeideks. Kiirustades ja rätti pähe sidudes unustas ta loheliku juustest välja võtta ja peletise kohalolu jõudis temani alles hiljem. Siis, kui ta juba poisikese jälgedes küla suunas sammus.
Otsetee viis teda läbi talirüüs tihniku ja lõpuks külla jõudes oli ta niigi katkutud kasukas veel kröömikese võrra räbaldunum kui enne. Poiss oli ette jooksnud, nii et külaväravas juba oodati teda. Kaks härmakattes habemetega meest seisid kohmetult oma lume alt välja ulatuvaid saapaninasid põrnitsedes ja Arina tundis ühes neist ära külavanem Taago ja teine oli leskmees Varise, kelle naine Arina käte vahel paar kuud tagasi hinge heitis. Arina nõiakunst oli tookord laukahaigusele alla jäänud ja Varise nooremand suri peale päevi ja öid kestnud kangekaelset võitlust.
„Laukahaigus on jälle meie küla tabanud,” lausus Taago ja Arina märkas, kuidas Varise hetkeks krampi tõmbus. Mälestus tundus veel olevat valus ja hing kaotusest hell ning Arina otsustas Varisega hiljem rääkida, kuid see pidi jääma hilisemaks.
„Kus haigusest katkutu on?” päris ta hoopis kiirelt. Laukavanaga tuli jõudu katsuma hakata võimalikult kiirelt ja peletisele taaskord selgeks teha, kust piirid jooksevad. Muidu oli tulemus sama, mis Varise nooremanda puhul.
„Suures tallis, tule minu järel,” vastas külavanem ja pöördus tõtakalt minekule.
„Tallis?” päris Arina ja proovis külavanemaga sammu pidada.
„Jah, kandsime ta sinna, et Laukavana tema seest teiste peale hingata ei saaks,” vastas Varise ootamatult Arina seljatagant. Arina polnud Laukavana ootuses märganudki, et parema käe kasukahõlma alla surunud Varise talle järgneb. Ta süda aimas halba. Siit ööst polnud häid kavatsusi oodata, ent kõigepealt tuli võtta ette omatahtsi tegutsev Laukavana. Tema oli hetkel kõige tähtsam. Ent muremõtted teda ei jätnud ja halb eelaimdus pures teda üha enam ja enam.
Tallile lähenedes proovis Arina meeste meeltest nende kavatsusi lugeda, kuid see ei õnnestunud. Kas oli asi tema enda vanadusnõrkuses või olid ta mõtted laukavanast liigselt kammitsetud. Igal juhul ümbritses meeste meeli mingi läbitungimatu tõke. Tallini jõudes avati neile uksed ja Arina sai järsu võmmu kuklasse. Teine hoop sadas juba selga. Tasakaalu kaotades lendas ta heintega kaetud põrandale ja mitmed kätepaarid haarasid temast kinni.
Vanahalva nimel, mida nad endast küll mõtlevad, käis Arinal mõte läbi pea, ent kohe sai ta vastuse.
„Kütkestu, põrguline, ” jõudis Arinani võõrast ja madalast häälest kantud käsklus ning nõid tundis, kuidas midagi üle tema pea tõmmati. Millegi ilge ja ninasõõrmeid ärritava järgi haisev silmus tõmbus tema kaela ümber kokku, vangistades ta häälepaelad, ja juba lausutud manasõnade jada katkes.  Ta tõstis pilgu ja nägi enda ees seismas mustas mantlis kõrgetipulise kaabuga meest.
„Et siis sina, ” tahtis ta nõiakütile öelda, ent silmus tema kõri ümber tõmmati veelgi rohkem koomale ja ta ei suutnud isegi mitte kähiseda.
„Lohistage ta välja,” käratas nõiakütt ja külamehed toimisid vastavalt. Arina lohistati tallist välja. Maas olev lumi tungis talle kraevahele ja suhu, kui teda jalgupidi ümber tallinurga pisikese platsi poole tiriti. Sinna püsti löödud teivas kõrgus ähvardavalt taeva poole. Ah et siis selline ongi nende tänu kõigi nende kordade eest, mil ma neid ravitsesin ja nende kariloomi elule turgutasin, mõtles Arina kibestunult. Mehed tõstsid ta püsti ja sidusid takuse köiega teiba külge.
Arina tundis, et lohelik oli kadunud.  Veel tallis oli too olnud ta juustes, kuid nüüd oli peletis läinud. Viimseid jõuraase kokku kraapides proovis Arina lohelikku oma tuhmistuvate meeltega leida. Ta otsis. Ta leidis. Juba kaugelt.
Loheliku väike keha vabises külmast, kui ta mööda pooleldi kinnituisanud rada metsasüdamesse sibas. Tareni jõudes puges ta ukse ja piida vahel olevast avausest sisse ning leidis ennast taas kodupõrandal. Loheliku keha hakkas muunduma, ta venis ja jäsemed kasvasid. Peagi seisis hingerännaku teinud alasti Arina taas kolde ees. Vihasena ja valuröögatust alla surudes rebis ta enda peast juuksesalgu ning heitis selle veel hõõguvatele sütele. Kõlas sisin.
„Tule!” sosistas Arina ja istus külmale põrandale. Peagi kõlas arglik koputus uksele. Vastust ootamata pistis Laukavana halli sagris habemega näo uksevahelt sisse ja küsis:
„Mis sul minuga jälle asja?”
„On vaja, et sa taas külla läheksid...”
„Alles paar kuud tagasi käisin ju,” vastas Laukavana üllatunult.
„Jah, aga sel korral jääd sa nii kauaks, kui hing ihaldab. Mina sind takistama ei tule.“

„Aitüma, eks sa tead paremini,” lausus Laukavana, uks kääksatas ja läinud ta oligi.
Külasse. Viimast korda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0584)