1. Alustame üldisest. Nuhkisin natuke su taga ja ei saanud ajapuuduse tõttu just väga palju targemaks. Ajad mingit keeruliselt tänapäevast töövärki ja sul on olnud mitmeid maalinäitusi. Seega on sul nüüd ideaalne võimalus mõne lausega öelda, kes sa veel oled?

Killuke eluenergiat olen. Paljude erinevate tahkudega, ja on teemasid, mida ma jagan avalikult, ja teemasid mida hoian privaatsetena. Töö ja eraelu katsun lahus hoida, kuna töö sisaldab teatud esindusfunktsioone ja värvika isiksusena on niigi pisut keeruline raamidesse mahtuda.

Usun, et minu kohta võiks öelda „loovisiksus“. Eksperimenteerin erinevate loomingu vormidega ja kirjutamine on minu jaoks uus asi. Loov säde sisimas, mis ei lase paigal püsida ja asjadel olla nii, nagu nad on, on mind kogu aeg kiusanud. See otsib väljapääsu. Leides selle, keerab saba rõngasse minu ümber ja tirib kaasa. Olen seetõttu väga kummalistesse kohtadesse ja kogemustesse sattunud. Põnev on seda ust endas avada, sest kunagi ei tea, kuhu see viib. Ei ole eluterve seda endas alla suruda. Toorest loovjõudu on liiga palju ja see peab välja saama. Olen õppinud seda suunama, sest muidu on lokkav kaos minu enda ja lähedaste eludes. Hetkel suunan seda kirjutamisse ja naudin metsikute hobuste kappamist. Olen avastanud enda jaoks uue maailma ja tutvun sellega. Tagasihoidliku inimesena ma muidugi tahan selle ära vallutada ja enda omaks kuulutada.

2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?
Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?

Keeruline on sõrme peale panna ja öelda, et just siit sai see alguse. Olen terve oma teadliku elu ulmet armastanud. Mind pigem üllatas, et selliseid inimesi on veel. Pidasin enda maitseelistust kergemat või raskemat sorti kiiksuks, millega on võimalik elada. Oli väga südantsoojendav leida terve kogukond sarnaselt mõtlevaid inimesi. Läbi ulmikute jõudsin Reaktorini.

Võtmetegur, miks just ulme, on kindlasti ideed. Mulle meeldivad lood, mis panevad mõtlema. Igapäevareaalsusest välja astumine ja mõtisklemine mingite teemade üle on värskendav. Mulle meeldivad mastaapsed ideed, ajalised perspektiivid, alternatiivajalood, teistsugused reaalsused ja kõige selle keskmes olev inimene, kes on ... täpselt selline, nagu ta on.

3.Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli selleks tõukeks, mis sind selleni viis?

Tõukeks oli see, et sattusin kaks aastat tagasi Estconile. Heas mõttes šokk – selliseid inimesi nagu mina on veel. Kellelegi meeldib veel ulme! Siin on inimesed kes mõtlevad. Nii lahedad inimesed ja suurem osa neist ise kirjutavad. Hmm ... kirjutamine, kui nemad suudavad, miks mina ei peaks suutma? Sisemine provokatsioon: kas ma suudan olla sama hea kui need inimesed siin. Me, myself and I lõid patsu – teeme ära. Ja nii ma hakkasin kirjutama. Sügav kummardus Agurile ja Laurale, et nad kirjutamise töötuba veavad. See on nii tänuväärne, kui sind õige raja otsa peale juhatakse. Minema pead sa ise, aga esimene hetk lihtsalt ei oska, kuidas. Olen erinevaid loomevorme proovinud, ka kirjutamist varem, aga see on takerdunud tehnilisse sasipuntrasse ja olen loobunud. Motivatsioon ja juhatus said kokku ja tulemust saab Reaktoris ja teistes kohtades lugeda.    

4.Millised on sinu silmis ühendjooned maalimise ja kirjutamise vahel või puuduvad need sootuks?

Tahaks vastata, et see on üks ja sama asi, aga sellest vastusest ei saadaks nähtavasti aru. Tegelikult ei ole vahet, mis vormi loomingulist energiat valada. See on tehniline vorm – õli ja lõuend või tint ja paber. Oluline on, mida sul öelda on.

Erinevates vormides on erinev tehniline meisterlikkus ja seda on vaja õppida. Algaja joonistab kriipsujuku, sest ta ei oska paremini. Harjutades hakkab ta joonistama ümaraid vorme ja hiljem elusolendeid. Luues kauni maali, öeldakse, et ta on andekas. Nii ja naa tegelikult. Ta on eelnevalt palju harjutanud ja omandanud meisterlikkuse. Maale on igasuguseid, on tapeeti ja hingega asju. Kõige õudsem kunstivorm minu jaoks on natüürmort. Mina selliseid asju ei teinud. Igal maalil oli oma lugu ja energia, mis seal toimetas. Loomine ongi see, kui püüad ebamaterialistliku idee panna tahkesse vormi. Antud juhul siis värviga lõuendile. Need olendid ja lood on puutepunkt vaataja jaoks, mis omakorda haarab kaasa ja viib sellest reaalsusest kuhugi ära. Hea laetud maal on nagu portaal kuhugi teisele poole. See lummab, räägib sinuga ja meelitab. Paneb silma särama ja jätab suhu järelmaitse nagu hea konjak. 

Sama on kirjutamisega. Tuleb omanda teatud tehniline meisterlikkus, et seda vormi kasutada. Kui oled omandanud elementaarse oskusbaasi, saad hakata vahendama seda, mis on olemise ja mitteolemise piiril. Ma alles õpin kirjutamist. Ilmunud lood on kriipsujukud, kui maalimisega võrrelda. Mul on veel vaja  õppida seda vormi kasutama, et energiat sinna suunata. Areneda saab ainult kirjutades. Kummardus Reaktorile, et on võimalus ja väljund alustavatele kirjutajatele. Kriitiliselt oluline on saada tagasisidet ja seda Reaktor võimaldab. Minu lugupidamine ja respekt kõigile, kes Reaktorit tehes toimetavad. See on nii tänuväärne  mida te teete. Selleks, et eesti ulme oleks elus ja tuleks järelkasvu, tuleb anda autoritel võimalus avaldada. Teie olete need inimesed, kes selle võimalikuks teevad. Minu kummardus.

Kui tehniline pool on omandatud, saab hakata valama ideid antud vormi. See on sama, mis maalimise puhul. Sul on mingi tunne ja sisend, midagi ketrab peas, ja sa püüad seda endast välja saada. Antud juhul siis kirjutad idee välja, maalimise puhul paned lõuendile.  

5.Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme?

Mind on algusest peale ulme juures võlunud ideed, mida lood kannavad. Kulgemised, mis panevad mõtlema. See ongi ulme sisu minu jaoks. Kostüümidraamaga seiklusmärul kosmoselaevas ei ole hea ulme, kui seal puudub suurem mõtestatud idee.

Kirjandusliku teostuse poole pealt kriibib nii mõnigi ulmeklassika üsna kõvasti silma, aga sellest vaadatakse mööda, kuna idee on tugev. Ulme võimaldab just mängida ideedega ja luua nende ümber sobiv raamistik. Võrreldes teiste kirjandusžanritega on nii palju rohkem mänguruumi. Autor võib teha sõna otseses mõttes, mida iganes tahab. Ei ole vaja olla ajalookorrektne, ei ole vaja kinni pidada loodusseadustest ega reaalsustest.

6.Kui reastaksid pingeritta ulmekirjanduse kolm põhiliiki ehk teaduslik fantastika, fantasy ja õudus, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja. 

Siiras lemmik on teaduslik fantastika. See, mis paneb mõtlema. Erinevad ideed ja elukorraldused, mis on teatud määral läbi põimunud tänase päevaga. Ehe mõistus ja idee selle puhtal kujul. Asimov, Clark, Strugatskid jne.

Fantasy meeldib meelelahutusena. Kui on hea maailmaloome, siis on huvitav. Rowling, Prachett, Gaiman, Zelazny, Sapkowski.

Õudus ei meeldi üldse. Peamiselt sellepärast, et ta on kehvake enamasti. Ja kui ta siis hea on ja sul pärast peas ketrab, siis see ei meeldi ka. Pigem tahaks inimeste helgema poole peale keskenduda.

7.Olles lugenud mõnda sinu lugu, siis võin vast öelda, et tegemist on reeglina humoorikate ja pigem lühikeste lugudega.  Nõustud või lükkad ümber? Või ehk hoopis põhjendad, miks? (Ja kui nõustud, siis kas su lood peegeldavad su enda maitse-eelistusi või on tegemist pigem sellise „alustame tasa ja targu“- taktikaga?)

Reaktori formaat soosib pigem lühemaid lugusid. Sellepärast ei ole nad eriti pikad. Lühikest lugu on raskem kirjutada kui pikka minu meelest. Harjutusmaterjalina on lühemad lood tänuväärsed. Kuna tekst ei ole pikk, näeb tervikut paremini. Mingi tegur on ka kindlasti lõpetatuse tunne, et ma olen loo valmis saanud. Kas mulle endale meeldivad lühikesed lood? Kui idee kannab ennast välja lühemas formaadis, siis ei pea romaani mõõtu puhtalt sõnadevahuga ära täitma. Maht peab põhjendatud olema. Mulle meeldivad nii lühemad kui pikemad lood.

Huumor kindlasti, ilma selleta ei saa. Ma olen sellest nii läbi imbunud, et tihti ise enam ei märka. Kui elu liiga tõsiselt võtta, hakkab katus sõitma. Hea meelega jagan naerupisikut, mis teeb olemise natuke helgemaks.

8. Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ja milliste väljakutsetega seisad lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?

Lood sünnivad väga erinevalt. Mõnikord on loo selgroog ees ja hakkad sinna tegelasi ja sündmusi istutama. Teinekord on tugev karakter, kellel on lugu vaja. Mul ei ole otseselt süsteemi. Tihti loo kirjutamise käigus ideestik muutub. Pikema loo puhul on tervikut väga raske näha. Lugu alustades ma enamasti ei tea, kus see lõppeb. See teebki kirjutamise nii kaasahaaravaks. Mul endal on põnev, et kuhu see välja jõuab.

Kõige raskem on siis, kui ise ära tüdined loost. Väga hea lugu võib olla, aga nokid nii kaua selle kallal, et endal saab villand ja jätad pooleli. Mul ei ole head retsepti selle vastu. Teinekord olen mingi aeg hiljem uuesti üle lugenud. Loed ja vaatad, kas lugu käivitub uuesti või mitte.

9.Kui palju aega sa pühendad kirjutamisele?

Aeg on minu puhul väga kriitiline tegur. Seda lihtsalt ei ole. Mul on kaks väikest last, väga intensiivne töö, mis liigub märkimisväärselt üle tavatööaja piiride, ja ma seiklen ja elan kahe linna vahel. Sellist vaba unelemise aega, et võiks või tahaks, lihtsalt ei ole. Tahte küsimus – kui sa soovid midagi arendada, siis aeg tuleb võtta. Enamasti tuleb see millegi arvelt. Kiire elutempoga tekib teatud femomen, et asju mahub juurde. Oled harjunud asju optimaalselt lahendama ja tegeled ainult olulisega. Teatud mõttes nagu viiulimängu õppimine. Selleks, et imelist muusikat esile tuua, peab kõigepealt mingi aeg kääksutama. See ei ole ei mugav ega eriti nauditav, aga seda on vaja teha. Kui kirjutan, siis kindlasti ma ei ole enda mugavustsoonis. Ma olen pidanud jõuga aja vabaks tegema ja ma pean olema produktiivne. Huvitav on, et see ei pärsi kirjutamist, pigem kontsentreerib. Ideeloome jaoks sellised tingimused muidugi ei sobi. Seda ma teen siis, kui sõidan Tallinn-Tartut. Kaks ja pool tundi, kus motoorika on hõivatud, aga pea saab tühjaks teha. Lased muusad lahti ja ütled – fass ...

Suurema osa oma asju olen kirjutanud kirjutamise töötoas. Kui seda formaati ei oleks, siis mind kui kirjutajat kindlasti ei oleks.

10. Kas sa nõustud väitega, et kirjutamine on teraapiline või lõõgastav-rahustav  tegevus?

Minu jaoks ei ole kirjutamine teraapiline tegevus. Kui mul midagi sellelaadset vaja on, siis võtan pudeli veini või viskit ja lähen sõpradele külla. Selliseid tekste on üsna ebameeldiv lugeda, kus keegi enda ängi maailma suhtes välja kirjutab ja pärast avaldab. Minu jaoks on kirjutamine pigem seiklema minek. Kui oled pidanud päev otsa Excelis toimetama, siis tahaks midagi muud. Selles mõttes on kirjutamine kindlasti lõõgastav, et ta on teistsugune. Naljatledes võiks öelda, et Word on ju täiesti teistsugune kui Excel. Kirjutamise juures mul pigem tekib hasart kui lõõgastumine. Mõtted ja stsenaariumid lähevad nii huvitavaks ja aeg piirab. Mõnikord on paanika, et ma ei tohi seda mõtet ära unustada, kuna see on nii lahe ja aega ei ole, et välja kirjutada. Lõõgastumine ja rahulolu tekib tõenäoliselt siis, kui oled rahul looduga. Hetkel ma seda kindlasti ei ole.

11.Mis eristab sind  teistest autoritest sinu enda arust? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

Minu jaoks on väga oluline, et inimesed mõtleksid. Kuna mõtlemine ei ole enamuse jaoks ei kerge ega mugav tegevus, siis peab vorm väga kaasahaarav olema. Püüan sinnapoole.

Humoorikas asjade käsitlus on kindlasti mulle omane. Elame põhjamaal ja seda halli ja külma on siin piisavalt. Kui võtta kätte raamat, siis see võiks olla soe ja panna silmad särama – ja suunurga muigama. Isegi kui räägitakse tõsistest teemadest. 

12.Ma tean, et ma pole ainus, kelle jaoks tuli sinu kuues koht 2023. aasta jutuvõistlusel heas mõttes suure üllatusena. Kuidas ise selle vastu võtsid? Kas ootasidki nii kõva tulemust?

Mul oli palju tugevaid ja vastakaid tundeid. Väga põdesin, ma ei olnud ju üldse kirjutanud ennem. Sõna otseses mõttes esimesed katsetused ja sa konkureerid aastakümneid kirjutanud proffidega kõrvuti täpselt samadel alustel. Kogemuse vahe on üüratu ja seda ei arvestata.

Muidugi võttis adrenaliinilaks põlved nõrgaks. Üüratu tunnustus ja motivatsioon jätkamiseks.

Ma otseselt ei oodanud, aga lootsin.

13.Erialasest kretinismist lähtudes ei saa ma ka küsimata jätta, et kuidas suhtud ise nüüd,  aasta hiljem, oma loosse?  Oled sa sellega endiselt sama rahul? Või pigem, kuidas sa suhtud peale jutuvõistluse kuuendat kohta endasse kui kirjanikku?

Kas ma täna muudaksin loos midagi? Pigem vist mitte. Tehniliselt nipiks-näpiks teksti sujuvamaks, algust võib-olla lühemaks, aga suures plaanis ei puutuks. On mingi sisemine äratundmine, millal peaks rahule jätma. Mind ei paina, et midagi peaks oluliselt teisiti olema.

Kindlasti andis tunnustus enesekindlust juurde, et midagi ma teen õigesti. Nüüd on vaja välja selgitada, mis see „midagi“ oli.

14.Millised on kirjutamise osas tulevikuplaanid ja kas äramärkimine jutuvõistlusel on nende teostamise osas innustavalt mõjunud?

Ma olen seadnud enda jaoks sisemise eesmärgi igas kuus vähemalt üks avaldamiskõlbulik lugu kirjutada. See tekitab vajaliku distsipliini ja annab tagasisidet. Muidugi ma tahan enda jutukogumiku välja anda, aga materjal ei ole koos ja otseselt ei ole tegelenud hetkel selle asjaajamisega. Katsetan ka pikemate vormidega. Ilmumas on hopepunk’i-kogumik „Kübeke elutervet vihkamist”. Seal on üks minu lugu sees, mida saab varsti paberil lugeda.

Kõigepealt on vaja luua kriitimine mass kvaliteetseid lugusid, eks siis edasi paistab.

15.Sind võib veel patuga pooleks nimetada „alustavaks autoriks“ – et mida oled õppinud ja mida soovitaksid  rohelisematele alustavatele autoritele?

Kindlasti ma olen alustav, selles ei maksa kahelda. Mida ma teistele soovitan? Andke oma asju lugeda. Teid võib väga üllatada, kuidas inimesed näevad teistmoodi, kui teie mõtlesite, ja mis neid häirida võib. Tagasiside väga arendab.

16. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on?

Ebameeldivaim kogemus oli kindlasti, kui mul nägu täis sõimati – pool  tundi, jutu eest mis ma olin kirjutanud. See oli päris intensiivne. Inimesed on kummalised ja see teeb nad huvitavaks. Iga inimene tõlgendab läbi iseenda. Ma ei saa vastutada maamiinide eest, mis on kellegi hinges. Kui need plahvatavad minu lugu lugedes, siis ... mõnes mõttes on hea lugu olnud – poeb naha vahele.

Minu taotlus on kindlasti inimesed mõtlema panna. Mõtlemine võib olla ebameeldiv ja häiriv tegevus, sellest ka emotsioonipurse. Inimesele võivad mitte meeldida mõtted ja seosed, mis tal tekivad tema enda maailmaga. See aga ei ole jutuvestja süü. Mina olen jutustanud loo. Nii nagu valgus murdub prismas, kogeb igaüks lugu läbi iseenda. See tegelikult on väga huvitav, kuidas ühest loost saab nii palju erinevaid variatsioone. Võib-olla kõiki kogemisi ei oleks vaja mulle näkku röökida, aga see selleks. 

Meeldivaid kogemusi on märksa enam. Mulle meeldib aeg iseendaga, kui kirjutan. Kvaliteetaeg, mida võtan, et teha midagi, mida naudin. See on nii kaasahaarav, kui erinevad tegelased peas jutustavad. Põnev on. Kuna mu ajaressurss on väga piiratud, siis naudin ja väärtustan iga hetke, mida  saan näpata tempoka igapäevaelu kõrvalt. Kirjutamine on nagu tükike keelatud šokolaadi.

Ülilahe on muidugi see ka, kui sinu jaoks võhivõõras inimene otsib sind üles ja tahab rääkida sinu kirjutatud loost. Talle meeldis. Omapärane ja väga positiivne kogemus. Inimesed on toredad ja sellised asjad väga innustavad.

Mõned minu maalid ka, et aimu saada, millega ma enne kirjutamist tegelesin. Andekas igas poosis – eksju ???? ?

Tööde nimed:

„Lühikeseks jäänud lend“

„Sinine madonna“

„Tõelised loojad I“

Autoportree – mina ja Red Bull

„Ma ootasin, ta tuli“

„Ta teab“

„Väga hirmus“ (minu kõige esimene maal)