Selle aasta aprilli esimesel päeval linastus järg 18 aastat vanale kultusfilmile „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” – või vähemalt nii meeldib meile mõelda. Tegelikult oli antud kultusfilm kooli lõputöö raames tehtud 21 ja pool minutit pikk raju andmine. Natuke liiga pisike, et seda päris filmiks nimetada, või kuidas?

Samas oli selle lühikese ajaperioodi sisse surutud nii palju nüansse, et vaadates tundus see aeg oluliselt pikem. Lisaks oli selles midagi sõnulseletamatult eestlaslikku.

Umbes 15 aastat tagasi palus mu Kanada eestlasest endine töökaaslane soovitada uusi Eesti filme, mida ta võiks koos sõpradega vaadata. Eks ma siis lajatasin teiste filmidega koos letti ka „Tulnuka#. Hiljem, kui ma uurisin, kuidas ta sõpradele „Tulnukas“ meeldis, oli tal üsna raske seda loogiliselt seletada. Tema sõbrad, kes olid eesti verega, naersid kõht kõveras, samas kui mitte-eesti juurtega sõbrad vaatasid seda vaikides, ise näost kaamed.

Ja ometi ei teadnud need väliseestlased meie kohalikust ossikultuurist midagi.

Mõnes mõttes oli esimene Tulnukas nagu loodusdokumentaal, mis viis vaataja hardcore-osside igapäevaellu, lisades sinna ühe “normaalse” valge varese. Filmis toimunul ei olnud suurt mõju ei ossidele endale ega inimestele nende ümber. Nii nagu loodusdokis kohane ei sekkutud ja lasti loomadel oma elu rahulikel radadel edasi toimetada. Valdise seik oli vaid üks pisike juhtum osside igapäevas, mida joomise ja rehvipõletamise kõrvale üksteisele rääkida.

Sel puudus suurem mõju ja see paljuski tegigi asja naljakaks. Isegi UFO polnud osside jaoks nii suur asi, kui see, et UFO valgustus oli parem kui Pässa Rixi tuunitud bemmil. Kõike näidati läbi ossikultuuri silmade.

Esimeses filmis oli peatraumaga Valdis terve mõistuse hääl, läbi kelle sai ossi-kultuuri naeruvääristada. Pealegi, kes poleks end vahel mõnes seltskonnas nii tundnud? Publik sai samastuda.

Teises filmis „Tulnukas ehk Valdise tagasitulek 17 osas” aga terve mõistuse hääl… puudus. Kõik olid peast soojad. Nii maailm kui ossid. Enam polnud see naljakas loodusdokumentaal, kus pärdikud sitta loopisid, vaid sotsiaalkriitiline kõverpeegel.

Leidub neid, kellele selline peegeldus väga meeldis, ning ka neid, kes selles sügavalt pettusid.

Igal juhul tuleb tegijatele au anda, et kogu „Tulnuka“ esimese osa tuumik oli sees. Esimesest osast tuttavad laused („Elu on seiklus. Türa!”; „Aga kas sa talle tisside vahele oled pannud?”; „Keegi ei ütle mulle „neandertaal“!” jne) kõlasid uues kontekstis. Olid paljad pead, vest, nokats ja tuunitud bemm. Kurikuulus labidas, millega esimeses osas Valdisele mõistust pähe taoti, sai päästerõngaks ka siin filmis. Kui keegi teeks „Tulnuka“ järgi 2D RPG-mängu, jookseks sealgi ilmselt ringi nokatsi ja vestiga oss, kes pahalasi iga tasemega suuremaks kasvava labidaga pähe peksaks.

Eesti kiiksuga tulevikuversioon – sest just sinna Valdis saabus – oli tugevalt mõjutatud koroonaepideemiast ja sinna oli lisatud omajagu huvitavaid pisidetaile nagu näiteks lasteajakiri Täheke, mis oli selles tulevikus nimega Lumehelbeke. Või autonumbrimärk, millel inglinumber (kolm ühesugust numbrit). Või patriootlik invaliid, kelle ratastooli küljes lehvis kogu aeg eesti lipp. Lameda maa teooria ja fooliumiga kaetud 6G eest kaitsev tuba. Vandenõuteoreetikud. Ühesõnaga väga-väga palju asju. Need kõik olid toredad lisadetailid.

Kuid ükski lugu ei püsi vaid toredate lisadetailide peal. Minu jaoks oli filmis palju vastamata küsimusi (kui mitte öelda loogikavigu).

Võtame näiteks poeröövi, mida politseinikud koos Valdisega uurimas käisid. Juba enne seda oli korduvalt näidatud, kui tähtsalt kohal oli selles ühiskonnas desovahend. Ometi ei pannud poemüüja tähele, et kõik nende deso oli varastatud, enne kui politseinik seda küsis. Jättes täiesti lahtiseks küsimuse, kuidas nii suur hunnik deso üldse minema veeti, kui auto oli endiselt seal, ja miks pagana pärast luuras desovaras sealsamas põõsastes. Ja kust üldse poemüüja teadis, et just see mees on desovaras? Te just viis minutit tagasi ütlesite, et videokaamera salvestust ei olnud!

Sama suured küsimused olid mul ka filmi lõpu kohta. Mul ei ole ägedate plahvatuste vastu midagi, aga mis selle mõte oli? Mida tahtsid „vastupanuliikujad” sellega saavutada?

See pidi olema piisavalt suur eesmärk, sest muidu ei võtaks keegi nii suurt tööd ette – isegi kui nad on peast soojad. Ja kui see on tõesti nii suur eesmärk, et sa oled nõus selle eest oma elu andma, siis sa ikka räägid sellest enne – emotsioonide ja veendumusega, nii et kogu publik teab ja mäletab.

Ka karakterite püsivus ühest filmist teise oli paigast ära. Roppusi oli sõnades vähem, tegudes rohkem. Lüüa tšikk labidaga oimetuks ja talle kotid taha keerata (ehk vägistada) – ma pole kindel, et esimese filmi ossid oleks midagi sellist teinud. Sõnades võib-olla küll, ohtralt ropendades, aga mitte tegudes. Isegi oma lits oli neile kallim kui Valdis, kes sai litsi väärkohtlemise eest kiirelt labidaga pähe.

Sotsiaalkriitiline kõverpeegel on alati tore (kui hästi või halvasti seda tehti, on iga vaataja enda otsustada), kuid ei tohiks olla ühe loo jutustamise juures esikohal – lugu ise peab olema hea ja loogiline. Lisadetailid on toredad, aga vaid siis, kui nad on lisaks neile, mis on vajalikud.

Briti kultusseriaali „Dr.Who“ tagasitulek 2005 aastal oli alarahastatud, kuid seda tehti hingega. Selle sisu oli hoolimata odavast ja halvast arvutigraafikast ning filmi-lavade korduvkasutamisest sisukas ja hea. Hiljem, kui raha hakkas rohkem liikuma, kadus sisu visuaalsete efektide taha. Sama oli nüüd tajuda ka „Tulnuka“ teise osa juures. Ressursse oli kordades rohkem, kui esimese filmi tegemisel, sisu aga palju vähem.

Paljud eestlased teavad „Tulnuka“ esimest osa peast tsiteerida.

Teise osaga seda ei juhtu.