ARVUSTUS - Devolutsioon



Ma peaksin alustama vast ülestunnistusest: mulle meeldib kirjanduses vaheldus. Jah, mulle meeldib kontrollitud kraam, aga samas meeldib ka vaheldus. No ei hakka ma lugema mingit üldmeedias kiidetud kahtlast raamatut, aga mulle meeldib teinekord proovida midagi muud, lugeda mitteulmet, võtta kätte mõne tundmatu kirjastuse üllitis.

Ja kui mind siis Prima Vista päevil Tartus, Raekoja platsil peatas verisulis kirjastaja, vehkis raamatuga ja nõudis arvustust, siis pole ju üldse üllatav, et ma pikemalt kõhklemata võtsin raamatu vastu ja lubasin arvustust. Noh, et just selle eelpoolmainitud vahelduse asjus. Minu meelekindlust ei kõigutanud isegi tõsiasi, et romaani üks autoreid on Triinu Meres. Arvan, et oleks aus märkida, et ma pole Triinu Merese loomingu austaja. Enam veel – ma pole mitte üht ta raamatut ostnud ja lugenud. Kuna aga kaanel oli ka Kristo Jansoni nimi, siis mõtlesin, et ehk tasub seekord proovida. Ja nagu ma peatoimetaja Kalmstenile mainisin: ma olen nii proff küll, et suudan raamatut eelarvamustevabalt lugeda ja sellest hiljem ka samamoodi kirjutada.

„Devolutsioon“ on postapo-romaan ehk on toimunud mingi katastroof, hulk rahvast on ära surnud ja allesjäänud püüavad siis võimaluste ja parema äranägemise alusel hakkama saada. Lisaks inimestele on veel ka wendigod ehk siis mingitpidi ärapööranud-metsistunud inimesed. Mis täpsemalt toimus, seda lugeja täpselt teada ei saagi. On teooriaid, aga sinna see kõik ka jääb. Kas polegi täpselt teada, või lihtsalt ei tea need kaks – Ling ja Rico –, kelle läbi lugejale infot antakse. Ling on inimpelgurist-põlgurist asiaadiverd naisterahvas, ekssõjaväelane ja Rico on kümneaastane poisiklutt.

Ling on romaani peategelane, kes raamatu alguses on päris talumatult tüütu oma pideva arvamisega sellest, kuidas kõik ümberringi lollid on. Noh, et minul lugejana ei jäänud küll muljet, et Ling oluliselt targem olnuks. Osavam küll ja vedamist oli talle ka rohkem antud, aga ajutegevus oli ikka üsna loiuvõitu. Õnneks tekkis Lingil rohkem tegevust ja lugeja sai edaspidisest lolluse kriitikast säästetud. Eks häiriv oli ka Lingi suutmatus pikemaid-keerulisemaid võõrsõnu välja öelda. Karakteri värvikuse tarbeks muidugi kena nüke, aga pisut tüütu kah. Õnneks seda va kogelemist väga palju ette ei tulnud ning selle esinemissagedus samuti langes.

Romaan läheb tõeliselt käima hetkel, mil Ling päästab Rico. Päästab pisut arusaamatult ehk ta ei saa isegi aru, miks ta seda tegi. Tulemusena on Lingil nüüd rännukaaslane ja kuna Rico on noorem ja maailma tunduvalt vähem näinud ja mäletav, siis tuleb Lingil mõelda ja planeerida kahe eest. Suuresti ongi romaan sellest, kuidas kaks inimolendit teineteist leiavad, õpivad üksteisega arvestama jne. Piltlikult öeldes: romaan sellest, kuidas Ling leiab endas empaatia ja ematunded.

Jah, romaan on üks kulgemine mööda postapolikku Ameerikat ning see kõik oli üldiselt selge kui seebivesi. Minu suurim probleem lugedes – see kõik ei läinud mulle eriti korda. Emotsioon oli umbes kui mingit suvalist filmi vaadates. Noh, et enam-vähem käsikiri, suhteliselt korralik režii ja asjalikud näitlejatööd. Kuid miks ma seda vaatasin, mida ma sellest sain. Arusaadav, et õhtu, mugav diivan, jook ja telepult käeulatuses. Romaaniga „Devolutsioon“ oli umbes sama emotsioon. Ei, libedalt läks, et iga lugemiskorraga umbes sada lehekülge. Samas, une arvelt ei lugenud ja teisi tegemisi samuti unarusse ei jätnud.

Kui ma nüüd väga tõsiselt peeglisse vaatan ja püüan juurelda, et mis on romaani head ja vead ning mis on n-ö minu isiku probleemid, siis üht võin ma kindlalt öelda: see pole minu kirjandus. Jah, ma saan aru, miks ja miks just niimoodi, aga ma ei nautinud. Lugesin, sest olin lubanud lugeda ja kirjutada, aga ei nautinud. Samas, ega ma ei piinelnud kah. Erinevalt mitmest Triinu Merese jutust, mille lugemine ikka paras piin on olnud.

Ausaltöelda ma ei teagi, kui palju on siin romaanis Kristo Jansonit ja kui palju Triinu Merest? Saan aru, et nimed kaanel on tähestikulises järjekorras ja suurem osa raamatust on siiski (vist?) Triinu Merese tehtud, sest autorina esineb igal pool Meres ja räägib ka enamjaolt kui oma raamatust. Samas, kui kaanel on kaks nime, siis on ühislooming ning kes ja kui palju tegi, see polegi ehk oluline. Olen aru saanud (ja ta ise ka vist rõhutab), et Triinu Meres peab oluliseks pigem psühholoogiat ja emotsioone, kui maailma ja toimuvat. Kirjanduses siis. Ja selle sisemise kraamiga on kõik üldiselt ka korras, vähemasti nii palju kui ma võõra soo esindajana üldse taipama olen võimeline. Kuid kirjandus on siiski tervik ja mina lugejana tundsin pisut puudust põhjalikumast maailmaehitusest ja toimuva sujuvusest.

Ja kuigi ma viiepalliskaalal hindaks pigem kolmega, saan ma aru, et minu arusaam ei pruugi olla üldsegi populaarne. Noh, et olen lugenud üht ülivõrdes (ja pigem) ulmevõhiklikku lugemiselamust ja vestelnud ühe paadunud ulmefänniga ning nood mõlemad olid romaani „Devolutsioon“ asjus tunduvalt positiivsemalt meelestatud.

Ja kui ma mõtteliselt reastan siin esimesena meeldetulevaid eesti autorite katastroofi- ja postaporaamatuid, siis Jansoni-Merese romaan sobitub kenasti ühte ritta Haava, Habichti, Tihhonovi ja Tänava köidetega. Pole kõige parem, aga ka mitte kõige kehvem.

Kristo Janson
Triinu Meres
Devolutsioon
Kiiksuga Kirjastus
2024
346 lk

ARVUSTUS - Devolutsioon

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0575)