Ulmestaar! Joel Jans
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Mitteulmest lugesin läbi kõik kakskümmend neli Boris Akunini kriminaal-põnevusromaani, mis eesti keelde tõlgitud. Fandorini sarja soovitaks kindlasti kõigile, kellele hea stiiliga hoogsad põnevuslood meeldivad.
Teiseks lõpetasin just Juhan Jaiki „Võrumaa lood“, hea kodumaine fantaasiaga segatud folkloor, kus mõned jutud realistlikumad ja teised väga ulmelised.
Lisaks olen lugenud väga palju vanaulmet, sajandialguse eesti autorite ulmelugusid (Tuglas, Viiding, Gailit, Naelapea jpt) ja sama perioodi angloameerika õuduskirjandust (Lovecraft, Howard, London, Wells jne). Selle lugemismaratoni tulemusi võib mõne aja pärast näha ehk ka mõnes mu kirjastatud sarjas kaante vahel.
Filmidest oli viimane elamus „Mad Love“ (1935). Hakkasin vaatama kui sajandi alguse B filmi sellest, kuidas pianistile mõrvari käed siirdatakse. Mis osutus aga päris nutikaks õuduspõnevikuks, kus rõhk polnud mitte nii tapjakätel, vaid hoopis operatsiooni sooritanud hullul teadlasel ja tema sisemistel piinadel ja obsesioonidel. Peter Lorre tegi väga head tööd. Ma harjunud ta hilisemate, nt Vincent Pricega koostöös tehtud filmidega, ja kipun unustama, et nooremana oskas ta ikka kuradima kõhedaid tüüpe mängida.
Mänge pole mänginud, tahaks Stanislaw Lemi „The Invincible“ läbi teha aga arvuti ei vea välja.
Kui reastada ulme kolm alamžanri sinu isiklikku huvitavusjärjestusse, siis milline see kolmik oleks? (koos mõne õigustava-selgitava lausega)
Esiteks loomulikult SF. Just teadus-fantastika on täidetud kõige rohkem ulmekirjanduse essentsi ehk siis sellise hingekinnilööva tundega, mis tabab ulmefänni head ulmet lugedes. Ingliskeeles on olemas termin, mida võiks tõlkida vist kui jahmatustaju. Pole midagi parata, masinamaagia on kõige parem maagia. See viib sind ajas tagasi, võõrale planeedile, neutrontähe pinnale, kiibi sisse ja roboti pähe.
Teisena õuduskirjandus. Mulle on hea õõvakirjandus alati väga meeldinud ja olen ka suur klassikalise õuduse fänn. Ega ma päris hirmutamist ju otsigi, pigem seda õuduskirjandusele eriomast atmosfääri ja kõhedust ja stiili. Sama tunne, mida armastan ka vanades Universal/Hammeri õudusfilmides, vanad lossid, teravad varjud, ajaloolised kostüümid, dramaatilised dialoogid.
Siin tuleb nüüd natuke tühja maad ja seejärel on fantasy. Ma ei ole kindlasti mingi fantaasiakirjanduse põlgur aga lemmikuid on selles žanris mingil põhjusel kõige vähem. Õigupoolest on neid vaid üks ehk siis Howard. Ilmselt on siin süüdi ka fantasy maailma armastus nn „fat fantasy“ vastu ehk siis lõputud tellised ja lõputu loba ja Tolkieni kordamine. Ma ei jaksa lugeda läbi kolme neljasaja-viiesaja leheküljelist raamatut, lootes, et lõpuks läheb heaks või et lugu üldse jõuab kuskile ja autor enne otsade kokku tõmbamist ei tüdine ise sarjast ära jne.
Kui nimetada midagi, mis sind justnimelt ulme juures paelub, siis mis selleks oleks?
Ikkagi juba see esimese punkti juures nimetatud jahmatustaju (sense of wonder). Mille moodustavad võõra tundmatu maailma avastamine, eskapism ja törts mingit ebamäärast metafüüsikat, mida on ka kõige tehnilisemasse teadusulmesse tahtmatult sisse kodeeritud.
Millist sinu jaoks olulist ulmeraamatut julgeksid või tahaksid soovitada oma emale? Oma ämmale? Naabrist pensionärile? Ja miks?
Emale on lihtne soovitada, ta on nimelt vana ulmelugeja ja tema mu ulmehuvile aluse pani. Seega head ulmet võib talle alati soovitada ja klassikalisemat ulmet. Küsimuses on tahetud vist teada saada seda, et mida ma soovitaks ulmevaenurile? Näiteks vanakooli kirjandusteadlasele, kelle jaoks on see kõik üks laserpüssidega paugutamine. Sellisele inimesele tuleb üldiselt läheneda sama tehnikaga nagu kassile tabletiga. Ehk tuleb see ulme mingisse turvalisse ja hästimaitsvasse ümbrisesse pakendada. Alati jääb muidugi oht, et ta tajub tableti/ulme olemasolu ära ja sülitab selle välja tagasi. Üldiselt on Strugatskid alati üsna kindla peale minek. Patrick Süskindi „Parfüüm“ oleks näiteks väga hea asi kust alustada ja „Evelyn Hardcastle´i seitse surma“ võiks samuti töötada. Veel võib testida „Dumas´ klubi“, Hargla erinevaid ulmelisi romaane (Merivälja, Raudrästik, Süvahavva) ja Lemi Solaris/Eedenit. Ma arvan, et üldiselt on nii, et kui inimesel ulmega mingit varasemat eelarvamust või traumat pole, siis võiks soovitada iga hea ulmeromaani, mille juures pole „agasid“ ehk see on ilma mööndusteta tugev ja hästi kirjutatud tekst.
Mis on viimase 10 aasta jooksul olnud sinu suurim elamus, muutus või kogemus? Ükskõik, ulmes või mujal, üks või mitu. Räägi sellest pisut lähemalt.
Kümme aastat, see tähendab 2014-2024. Sellega on olnud päris palju elamusi. Kasvõi romaanivõistluse teine koht, terve hulk uusi Stalkereid, krimijutukogu kirjutamine, tagasi Elva kolimine ja isaks saamine, mis kahtlemata neist kõigist kõige suurem.
Stalking Eastern Europe
Toimus ida-Euroopa ulmefilmide festival ”Stalking Eastern Europe”, millest
kirjutab Kristjan jaak Rätsep
LINK
Tumedad Tunnid #76
Maniakkide Tänav ”Valuhoidjad”
Õhtud Eesti ulmega: “Mitmekihilisem”
10. mail toimus Tartus Kirjanduse majas
Õhtud Eesti ulmega raames Heinrich Weinbergi jutukogu “Mitmekihilisem” esitlus.
Autoriga vestles Raul Sulbi.
Õhtu jätkus Õlleministeeriumis.
Video: https://www.youtube.com/watch?v=y5KooPal-Us
17. Mail toimus Tallinna Keskraamatukogus üritus ”Õhtus on ulmet – Triinu
Meres.” Autoriga vestlesid Manfred Kalmsten ja Kert Vasemäe. Õhtu jätkus Hr.
Mauruse Pubis.
Video: https://www.youtube.com/watch?v=oBrHbgvJFRw
