Kui Reaktori praegune peatoimetaja Manfred Kalmsten palus mul kunagi aasta alguses kirjutada ajakirja poleemiline artikkel sellest, kuidas minu meelest on moodne eesti ulmekirjandus üks paras jama ning 1990ndatel ja sajandivahetuse paiku kirjutati palju etemat fantastikat, teadsin, et hästi see lõppeda ei saa. Et sellises toonis loo ilmumise järel saan juurde palju vihapidajaid ja ei ühtegi sõpra. Paraku valdas Kalmsten õiget infot ja just nõnda ma viimastel aastatel arvama olen hakanud. Kelmika kummardusena on mõeldud ka käesoleva kirjatöö pealkiri, mis on identne ajakirjanik Fagira D. Morti minuga tehtud intervjuu pealkirjaga Eesti Ekspressi kultuurilisast Areen 2005. aasta alguses, mis põhjustas fändomis palju paksu pahandust.

Olen viimaste aastate ajalooartiklites jaganud senise eesti žanriulme umbes kolmeks-neljaks sisuliselt erinevaks perioodiks: esmalt žanriulme sünniaeg 1988–1998 (edaspidi 1990ndad), siis kuldajastu (1999–2004), see žanriulme küpsemise ja täiskasvanuks sirgumise periood, seejärel eesti ulme tumedad aastad (2005–2011) ning lõpuks eesti ulme uus tõusulaine, mis algab 2012. aastal ning mille lõppu on reaalajas suhteliselt raske dateerida. Kui see üldse on lõppenud. Samuti on selle nüüdseks juba umbes kuraditosina jagu aastaid väldanud perioodi sees hetkel distantsi puudumise tõttu raske eritleda alamperioode, aga väga võimalik, et kümne aasta pärast torkavad need juba silma.

Järgnevalt ei käsitle ma eriti tumedaid aastaid ehk perioodi 2005–2011, kuna ulmet ilmus siis varasema ja järgneva ajaga võrreldes lihtsalt nii palju vähem. Ka on see periood omamoodi üleminekuajaks, kui vanad trendid veel eksisteerivad, kuid uued murravad juba tasapisi sisse. Aga argumendi huvides on see lihtsalt ebaoluline ajavahemik. Järgnevalt hakkangi ma temaatiliselt ja stilistiliselt eesti ulmes eksisteerinud moevoole ja autorite loomevalikud analüüsides vastandama peamiselt kahte selgelt eristuvat perioodi – ühelt poolt 1990ndate ja kuldajastu aega ehk siis aastaid 1988–2004 ja teisalt perioodi, mis saab alguse kokkuleppeliselt 2012. aastal ja kestab laias plaanis tänaseni.

Iga selline üldistuskatse ongi paratamatult täpselt just seda – üks suur üldistus, millele võib arvestatavat hulka erandeid näiteks tuues pedantlikult vastu vaidlema hakata. Aga mina olen aastatega seda üldistust üha enam tõepäraseks pidama hakanud. Selliseid muutuseid ja vastandusi eesti ulmes viimase varsti juba 40 aasta jooksul ma näen ja tajun.

Mis see 1990ndate eesti ulme üldse oli? Belials-Simpson-Berg?!

On naljakas, et kui ajas end kuhugi sinna sajandivahetuse paiku, ükskõik kummale poole 2000. aastast tagasi mõelda, siis sõnad ’eesti ulme’ ja ’1990ndad’ midagi head naljalt ei tähendanud. Tegelikult tähendab 1990ndate eesti ulme muidugi rohkemat kui Veiko Belialsi, Marek Simpsoni ja Lew R. Bergi Põhjanaelas ja Marduses ilmunud jutte ning esimesi romaane («Ashinari kroonikad», «Existerion»,
«Tants tulle»).

Eesti žanriulme alguses seisavad siiski 1980ndate teisel poolel oma ulmejuttudega pildile tulnud Urmas Alas ja Tiit Tarlap, kes kuni 1994. aastani seda ala pea ainuisikuliselt valitsesid, esimeselt ilmus kokku umbes 30 teksti, teiselt kümnendi keskpaigaks umbes 10 nimetust, aga need olid enamasti lühiromaanid või jutustused, nii et oma kirjutatu mahult ei jäänud Tarlap kindlasti Alase loodule alla. Ja mõistagi tuli üksikute juttude (Mart Raudsaar) või raamatutega (Juhan Paju) autoreid veelgi.

Ning kümnendi keskel, kui Alas kirjutamise lõpetas, said turul domineerivaiks autoreiks just Veiko Belials, Marek Simpson, Lew R. Berg ning vähemal määral ka Veikko Vangonen. Rohkemal või vähemal määral seostusid nad kõik ka toimetaja Mario Kivistiku ning ööajakirjaga Mardus. Tarlap muidugi jätkas avaldamist, kuid tema looming paiknes sõna geograafilises mõttes perifeerias, seda avaldasid maakonnalehed (Pärnu Postimees, Pärnu Kesknädal, Sakala, Lääne Elu) või siis üldhuviajakirjad (Favoriit, Noorus), kust ulmefänn neid eriti otsida ei osanud. Aga üldiselt loeti Tarlapit neist kõige profimaks, kõige elukogenumaks kirjutajaks – kui teda mingi ime läbi lugema satuti.

1990date lõpuks, kui internetis – ulmelistis sf2001, Ulmekirjanduse BAASis, veebiajakirja Algernon veergudel – hakati toonast algupärast eesti ulmet esmakordselt põhjalikumalt analüüsima, kujunes välja üldine mulje, et see žanriulme alustajate ja defineerijate põlvkond teeb väga tänuväärt tööd, kirjutades läbi angloameerika ulme tüüpvõtteid ja -skeeme, kuid kunstiliselt, stilistiliselt pole neil autoreil paljulugenud ulmefännidele midagi kuigivõrd pakkuda, kuna tehnilised oskused ja võimed on pigem tagasihoidlikud. (Jällegi on see üldistus, mille alla ei mahu kuidagi näiteks Veikko Vangoneni vägagi originaalne looming, eksole.) Et kuigi eestlane on üldiselt võimalusel alati eelistanud eestimaist, siis 1990ndad ja toonased ulmelugejad võib siin ehk erandiks kuulutada.

Ja siis tuli muidugi kuldajastu nimeline kultuuriplahvatus, tuli Indrek Hargla ja tema tuules Karen Orlau, Maniakkide Tänav, Siim Veskimees, Märt Laur, Matt Barker, André Trinity jpt. Tuli teemade ja stiilide mitmekesisus, tuli oma hääl, tuli suuremal määral ka eestimaine aines ja keskkond. Viimane ei hakanud 2000ndatel aastatel ometi kunagi kodumaises ulmes domineerima, seda eksisteeris mõistlikul määral – eesti ulmet kirjutati igasugusele maitsele, nii neile, kes eelistasidki eestimaist ainest ja tegelasi, kui ka neile, kelle meelest Eestil kaugtuleviku ulmemaailmades erilist kohta pole. Või kelle meelest Eesti ja eestlased ulmemaailmas on lihtsalt midagi tülgastavalt igavat ja tüütut. Eestimaisuse kriteerium polnud absoluutselt relevantne, vaid täiesti irrelevantne: kui konkreetne kunstiline otsus nõudis kirjanikult eestimaise keskkonna kasutamist, siis ta seda ka tegi ning lugejad võtsid selle vastu sama loomulikult. See ei olnud midagi, mille üle ekstra kireda või mida nõuda ja paleuseks seada. Ning mõistagi jätkasid ka varasema perioodi tegijad Tarlap, Belials, Simpson, Berg. Ning läksid tekkinud tihedama konkurentsi tingimustes kohati isegi huvitavamaks, katsetasid ka enda jaoks varem läbi proovimata teemasid ja meetodeid.

Mäletan tost ajast oma kriitikat: et kuigi eesti algupärane ulme on nüüd märksa professionaalsem kui 1990ndatel, siis ometigi on see võrreldes muu maailma ulmega endiselt kuidagi väga ajast maas, nii teemade kui stiili poolest, vast ainult Indrek Hargla sulest ilmus kõige enam tekste, mis haakusid  teemadelt samal ajal mujal maailmas popiks saanud autorite (Andrzej Sapkowski, Dan Brown, Arturo Pérez-Reverte, Carlos Ruiz Zafón, George R. R. Martin, Kage Baker, Stephen Baxter, Mary Gentle) värskeima loominguga.

Üldiselt aga tundus, et eesti ulme on täitsa kabedalt täiskasvanuks saanud: tekkinud on autorkond, kes kõneleb vaid neile iseloomulikel häältel, kes on omanäolised ja kellest mõnede kirjutatu haakub isegi samal ajal mujal maailmas aktuaalsena käsitletava ulmega. Kuni tuli 2000ndate teise poole tagasilangus ja paljude autorite ulmest lahkumine (Orlau, Laur, Barker, Trinity). Ilusana tundunud idüll varises erinevail majanduslikel põhjustel põrmuks. Kuid ei tundu, et nende põhjuste seas saaks näha mingit kunstilist pankrotti, valitud teemade ja stiili, sisu ja vormi ammendumist. Pigem oli loobumise põhjuseks ikkagi turu väiksus, asjaliku tagasiside nappus: loojatel ei tekkinud kriitilise massi jagu dialoogi lugejatega. Ja kui lisaks rahale puudub ka see, on ilmselt väga raske jätkata.

John ja Mary häbiposti, Jüri ja Mari kosmosesse!

Kuni tulid 2010ndad, Reaktori ja uue eesti ulmeautorite põlvkonna kümnend. Kümnend, mille üsna alguses, septembris 2014 sõnastas paljude toonaste noorte ulmekirjutajate mentoriks kujunenud Maniakkide Tänav oma põlvkonna programmilise teesi: aitab sellest kunstlikust läänelikust ulmest, hakkame rõhutama eestimaist ainest, tegelasi ja Eestit tegevuskohana! Muudame eesti ulme rõhutatult eestilikuks! Ja tasapisi hakkas see muutus ka realiseeruma.

Loomulikult võib vist pea kõigi selle perioodi ja seltskonna autorite (Joel Jans, Heinrich Weinberg, Mann Loper, Triinu Meres, Jaagup Mahkra, Meelis Kraft ning last but not least Maniakkide Tänav ise) loomingu puhul leida näiteid mõlemast: nii rahvusvahelise või meie reaalsuse välise, täiesti fantastilise ainese, atmosfääri ja teemade kasutamisest kui ka eestimaisest koloriidist ja ugri-mugri värgist, aga ma järgnevalt ’tänapäeva eesti ulmest’ üldistavalt rääkima hakates ei peagi ju niivõrd silmas neid konkreetseid autoreid, oma põlvkonna tippe, vaid ikkagi seda tasapaksu tagamaad, hulka kirjutajaid, kes sisenesid ulmepõllule mingeid teisi teid mööda ja uksi kaudu kui seda oli fändom.

Pean oma häbiks tunnistama, et läbi eelmise kümnendi ei pannud ma aasta-aastalt eesti ulmeskeenet jälgides tähelegi (ilmselt jälgisin liiga pealiskaudselt!), kuidas kõik see, mida tehakse, mulle üha vähem ja vähem korda läheb ja kuidas üksikute tippude taga valitseb tegelikult suur tühjuse kõrb ja igavuse ookean. Sest tasub silmas pidada, et mu kokku pandud antoloogia «Eesti ulme XXI sajandil», mis katab selle sajandi kahte esimest kümnendit, ei ole ju mingitpidi neil kümnendeil kirjutatu representatiivne valik. Täiesti vastupidi: ma valisin raamatusse perioodi täielikud tipud, mitte tasapaksu tagamaa esindajaid.

Ei saa samas öelda, et ma poleks hoiatanud või üldse neid muutusi ette ennustada osanud. Hoiatasin küll. Oskasin küll. Juba 2011. aastal kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu 2. jutuvõistluse žüriis olles märkasin vägagi ärevaks tegevat ja ohtlikku tendentsi ning juhtisin võistlusest rääkivates artiklites sellele ulmeüldsuse tähelepanu. Jällegi ei käi jutt niivõrd võistluse äramärgitud esikümne töödest, vaid pigem neist ülejäänud 40–50 tekstist, mis meile lugemiseks laekusid. Esmakordselt andis seal tunda selle ulmekauge või juhuulmelise autori ilmumine ulmeskeenele, esmakordselt oli nende tekstide peamise inspiratsiooniallikana näha nooremale (nais)publikule suunatud noorteulmekate lugemust. Pean siis siinkohal silmas kogu seda 2000ndail meilgi tõlgitud ja massidesse läinud noorteulmet, kus tegutsesid võlurpoisid, libahundid, vampiirid, inglid, deemonid, haldjad ja kõik need teised. Mis olid enamasti õrna ulmerüüsse rüütatud tüdrukute suhtelood tänapäeva koolikeskkonnas. Domineerisid gootilikud tegevuskohad (miks mitte kool vanas mõisalossis?), saatuslikud karakterid ja peaaegu ei mingit tegelikku lugemust.

Igatahes oli tegu ulmega, mille autoritele oli ülejõukäiv sekundaarsete ulmemaailmade väljamõtlemine ja visualiseerimine, ulme kolis oma tegevuskoha argimaailma ja tegevusaja tänapäeva – just nii, nagu oli lihtne uut tüüpi ulmeautorile, kellel polnud õrna aimugi, kes on Clifford D. Simak, Ursula K. Le Guin, Robert Silverberg, Michael Moorcock või Lois McMaster Bujold. Küll aga tundsid need autorid põhjalikult selliseid suuri kirjanikke nagu J. K. Rowling või Stephenie Meyer, kusjuures viimane osutus esimesest veel palju mõjukamakski: ulmeteema, kuidas «meie kooli tuleb saatuslikult ilus ja salapärase minevikuga uus poiss, kellel ilmnevad võluvõimed», on osutunud hämmastavalt elujõuliseks ja igaüks oskab ilmselt ka viimase kümne aasta eesti ulmest tuua sedasorti raamatute kohta mitmeid näiteid. 2010ndad tõi siia juurde postapokalüptika ja julmade tulevikumaailma ellujäämismängude äravahetamiseni sarnased maailmad, suunanäitajaks Suzanne Collinsi «Näljamängud» ning tema sabas juba oksendamiseni liiga palju veelgi viletsamaid epigoone (kõik need «Lahkulööjad», «Labürindijooksjad» ja kümned teised).

Igatahes: teismelistele (tüdrukutele) mõeldud romantiline ja õrnalt fantastiline sopakirjandus vallutas tasapisi, sammhaaval ja märkamatult oma massiga ka eesti ulme (Stalkeri-kandidaatide nimekirjad), nagu see oli mõned aastad varem vallutanud angloameerika ulme. Veelgi rohkem kui kunagi varem astus eesti ulme ühte jalga muu maailma trendidega. Ainult et trend ise oli tülgastav.

Kes on süüdi, seda teab vaid Annika!

Võiks ju lohutuseks väita, et tegelikult ei ole see tasapaks tagamaa eesti ulme närvikeskust vallutada suutnud, kuna selline fändomiväline kraam ei võida ju kunagi Stalkerit. Noh, seni pole võitnud, aga mõned säärast kirjandust viljelevad autorid on mõnel viimasel aastal jõudnud hääletusel sellele päris eesti ulmele ohtlikult lähedale. Kuna puhttehniliselt on sellise kirjasõna lugejaid ilmselt rohkem. Ja kui nad ükskord kõik hääletama saadakse...

Aga see probleem pole vaid selles tüdrukutekirjanduses, vaid julgen väita, et katku seemned külvatigi tegelikult varem ja žanriulmikute endi poolt, kes hakkasid ka oma ringi uusi autoreid julgustama tegema tegelikult sedasama: muutuma sisuldasa üha vähem ulmeliseks: tooma tegevuse välismaalt või sekundaarseist ulmemaailmadest tänapäeva Eestisse. Sedasi «keskkonda realistlikumaks muutes» tapeti sammhaaval tegelikult ulme ulmelisust: lisaks tegevuskohale muutusid järsku oluliselt tõetruumaks ja argisemaks ka tegelased ja nende probleemid. Sukeldumine kuhugi ookeanisügavikesse või õudustäratavalt rohetavaisse troopilistesse džunglimetsadesse kaugetel planeetidel sildistati järsku millekski eskapistlikuks ja kommertslikuks ja kehvaks välislaenuks. Õige eesti kirjanik nii ei tee! Õige eesti kirjanik teeb ulmet tänapäeva või lähituleviku postapokalüptilises Eestis ja eestlaste ning idaviru venelastega!

Ehk siis sisuliselt oli ulmikute endi kätega muudetud eesti ulme minu jaoks loetamatuks ja tüütuks. Oli peaaegu taas loodud olukord, mis valitses 1980ndail, kui mina lugejana raamatumaailma sukeldusin ja ulme- ning seikluste mered oma ujumisalaks valisin. Ülejäänud nõukogude eesti kirjandus oli nii hall ja argine ja igavalt psühholoogilisi pseudoprobleeme lahkav, et ulme ning ajaloolis-geograafilised seiklused oli ainus võimalus. Ja kuna toona eesti seiklus- või ulmekirjanikke polnud, oli ainus võimalus angloameerika ulme. Või prantsuse seiklused.

Eks selline argine pool ole ka ulmekirjanduses algusest peale olemas olnud ja vahel harva väga hästi tehtuna on see ka üldiselt ju nauditav, aga reegliks, menüü igapäevaseks põhikomponendiks sellist saepurumassi muuta ei tohi.

Nii et minu väitel on ulme ära solgitud kahest suunast korraga, kuigi need rünnakud ei ole ilmselt omavahel kooskõlastatud: ühelt poolt need fändomikauged noorteulmekad, teismeliste suhtelood, teisalt aga fändomi enda ideoloogide sünnitatud revolutsioon, milleks polnud vähimatki vajadust, mis kutsuti esile lahendamaks jumal teab millist enesele ette kujutatud pseudoprobleemi, hävitamaks väljamõeldud puuslikku. Ja eks need teismeliste õudusromantasy autorid saavad ju vaid julgust juurde, kui näevad, et aga ega ulmekamba sees pole ka enam hinnas ulmelised maailmad, ulmelised probleemid, ulmeline fantaasiamäng, vaid argisus, maalähedus, realistlikkus.

Mistap olengi täheldanud, et ka mitmed viimaseil aastail eesti ulmesse tulnud nooremad meesautorid vaevlevad sama probleemi käes: nad ei paista olevat lugenud ulmeklassika tüvitekste, neile on tundmatud nimed nagu Anderson, Simak, Heinlein, Silverberg, Zelazny, Le Guin, McCaffrey jt, et ulme ongi nende jaoks vaid kõige moodsam ja parajasti mujal maailmaski ilma tegev postapokalüptika või mingi lähituleviku kergnihestatud ulmeversioon. Ma ei taha siin kindlasti hakata nimesid nimetama, aga paar prooviks soetatud Johannes Kivipõllu ulmeromaani on olnud ikka ehmatavalt igavad ja halvasti kirjutatud, mistõttu pole mu lootused kuigi palju suuremad ka teiste Eesti Raamatu debütantide puhul.

Ma ei oska tunda kuidagi uhkust, et nii, nagu on sihi silmist ja sisu südamest kaotanud moodsaim angloameerika auhinnaulme, mis näib hetkel õiendavat arveid kultuurisõdade rindejoontel ning lahendavat meessoo ürgse kuritegelikkuse probleemi ja selle kõrvalt samuti minetanud kõik eelmise sajandi žanriulme teemad, fantastilised traditsioonid ja pärimuse (ega tänapäeva ameerika auhindu võitvad ulmekirjanikud ei tea sarnaselt meie omadelegi, kes on Simak või Silverberg), teeb seda ka tänane eesti ulme.

Mis mind kõige rohkem hämmastab, ongi, et kas selline ulme siis tõesti ongi selline ulme, mille kirjutamisest need noored autorihakatised ise veelgi noorematena on unistanud? Kas nii vaimuvaest ja ebahuvitavat ning argist jama nad kujutasidki noorte lugejatena ette, et hakkavad suureks saades kirjutama? Miks, jumala pärast?! Miks nad siis juba jankausideks ei hakanud, vaid üldse ulmepõldu künda püüavad, kui tavakirjanduse, psühholoogilise olmekirjanduse, argise mina-kirjanduse viljatud vaod neid taamal kutsuvalt ootavad?

Eskapism ja Technicolori värvides fantastika ootab meid eilses!

Samas saab kõike seda eelnevat ju vaadelda ka lihtsalt keskealise vanamehe vingumisena, võtta kui keskeakriisi jõudnud ja «kuldseid nooruspäevi» taga igatseva sajandivahetuse liberaalkonservatiivi igikestvat kaeblemist. Jah, võibolla see praegu toimuv ongi enamikule praegusaja ulmelugejatele meeltmööda kulgev trendikõver: autorid kirjutavad sellest ja sedasi, mis ja kuidas on tänastele lugejatele aktuaalne ja oluline.

Võibolla see täiesti ebakirjanduslik ja ajalehelik ning kujunditevaba tuim lause ongi tänapäeva ’stiil’. Võibolla keegi ei suudagi enam nautida poeetilisi maailmakirjeldusi, sõnadega maalitud täiesti teistsuguseid ja võõrikuid ulmemaastikke, kuna James Cameron on kõik selle oma viletsa 3D-tehnoloogiaga (äärmiselt keskpärast lugu jutustades) ära näidanud.

Õnneks on kogu 20. sajandi ulmekirjandus endiselt alles, alles on ka see üpriski teist tüüpi eelmise perioodi (1988–2004) eesti ulme, mida saab väikeste mööndustega nimetada ka 20. sajandi lõpu eesti ulmeks. Mäletan teatava kimbatusega, kuidas kümmekond aastat tagasi koos sõbraga naersime BAASiarvustaja Meelis Sepa üle, kes oli enda jaoks avastanud 10–15 aastat vana Lew R. Bergi loomingu ja küttis seda lugeda ning maksimumhindeid anda. Mõneti haun ma nüüd ise plaani hakata midagi sarnast tegema – ja osaliselt juba olengi hakanud.

Täiesti kentsakal ja paradoksaalsel kombel on 1990ndate alguse Tiit Tarlapi looming ja isegi Urmas Alase jutud ning Belialsi-Simpsoni-Bergi varane lühiproosa (rääkimata Hargla jt kuldaegnike varasest jutuloomingust) just selline kirjavara, mis pakub sellele ülalkirjeldatud moodsale eesti ulmele justkui vastumürki. Ja kuigi see pole tehniliselt kaugeltki perfektne, on see mingis oma sisemises ulmelisuses, oma ulmetraditsioone väärtustaval ja neist lugupidaval moel ometigi mäekõrguselt üle suvalisest praeguseil aastail (kahjuks ka siinsamadel veergudel) ilmuvast «tänapäeva ulmest», mis näiks justkui olevat ulgumerel täielikult sihi kaotanud ning paistab side silmil vajuva vee suunas triivivat.

Ulme, mis ei lähtu enam varasemast ulmest, ulme, mis lähtub Hollywoodi filmidest ja seriaalidest ning õrnalt fantastilisest YA-noortekirjandusest. Ulme, millel pole päris ulmega õieti mingit pistmist. Ulme, millel pole Simaki ja Silverbergiga mingit pistmist. Ulme, mis on oma ignorantsuse üle uhke nagu Jemisin või Newitz või CJ Anders.

Aga permanentselt kaeblevate kaotatud noorusi taganutvate keskealiste mehikeste jaoks on õnneks alles see teine, see päris ulme, mida kirjutati 1990ndatel ja veel uue sajandi alguseski, kui vanakooli fantaasialend oli hinnas. Ja ärge saage valesti aru: kõige üldisemalt sellisest vaimust kantud ulmet ilmub meil Eestis algupäranditena muidugi ka täna, ka eelmisel, sel ja järgmisel aastal. Lihtsalt näib see iga aastaga muutuvat kuidagi üha haruldasemaks ja üha minoriteetsemaks ja marginaalsemaks nähtuseks: see, kui kirjanik loob sekundaarse fantaasiamaailma või kaevub kaugesse ajalukku, kus loob mingeid alternatiivmaailmu, või põrutab tähelaevas kaugesse galaktikasse, tundub justkui olevat mingi häbitegu, midagi poisikeselikku, mida normaalne küps ja täiskasvanud kirjanik ei tee, sest see on lapsik, see on põnev, see on sensawunda. Ja milleks peaks looma fantastikat fantastika pärast, kui meil on palju põletavamaid tänapäeva ameerika kultuurisõja probleeme, mida pureda ning õiendada arveid šovinismi, sionismi, maskuliinsuse, orjapidamise, misogüünia, kapitalismi ja jumal teab millega veel.

Kuidagi juhtus nii, et kui ma siinsamas eelmisel aastal intervjuus iseendale tõstsin kilbile perioodi 1986-2005 angloameerika ulmet (ehk siis niinimetatud 1990ndate ulmet) võrdluses tänapäeva sealse ulmega, siis üllatuseks eneselegi teen ma nüüd umbes täpselt sedasama eesti ulmega, öeldes, et kes vähegi mõtleb ja tunneb samamoodi kui mina, siis lugege üle Alast, Tarlapit, varast Harglat, varaseid Belialsi, Simpsonit ja Bergi. Või kui ei taha neid lugeda, siis vähemasti kirjutage samasugust ulmet nagu nemad eelmise sajandi lõpus ja uue esimesil aastail.

Mäletate Tarlapi «Kurjuse tundi» ja «Vampiirilõksu»? Karmi planeedimärulit ja paranoilist õudusthrillerit. Või «Vihkamise suunda» ja «Kaduviku paladiine»? Hoogsaid ja musketärilugusid meenutavaid vanakooli kosmoseoopereid? Või Hargla «Excelsuse konkistadoore» ja «Gondvana lapsi»? Kargeid kosmilisi lühiromaane oma traagiliste üldinimlike konfliktide ja fantastiliste tulevikumaastikega. Või siis Bergi «Vaimudejõe viirastusi»? Seikluslikku märulit Amazonase jõgikonnas ja jõevees luuravaid inimkoletisi mõnelt veidralt evolutsiooni kõrvaloksalt? Või Belialsi «Ashinari kroonikaid»? Hoogsat ja mõnusalt guilty pleasure tunnetega loetavat klassikalist vanakooli fantaasiaseiklust. Või Simpsoni nukraid kosmosesõjalugusid nagu «Kinnine ring» ja «Võitleja»? Või Alase nauditavaid Obergi ja Muheli planeedimõistatuste lahendamise palasid nagu «Hea halb päev», «Galaktilise tähtsusega üritus» ja «Elukad»?

Mina mäletan. Nad on kõik seal kusagil alles ja mõjuvad nüüd, 30 aastat hiljem hämmastavalt värskelt ning kargelt. Mitte veatult, aga neist on näha, et nende autorid armastasid ulmet, nagu see vanasti oli, mitte seda moodsat jampsi, mis end täna ulmeks peab. Aga millal ja miks see puu ometi kõveraks kasvas?!