Strugatskite looming sisaldab kaht püsielementi: huumorit ja alkoholi. Kui
esimesest on palju kirjutatud, siis teine on paraku jäänud tagaplaanile.
Järgnev püüab seda andestamatut puudujääki pisutki korvata.
Alkohol ei ole Strugatskitele kunagi asjaks iseeneses. See aitab tegelasi
iseloomustada, tegevust edasi viia, lisainfot anda. Humanistidena – kelle hulka
kuuluvad kõik suured (ulme)kirjanikud – ei püüa vennad alkoholi muuta,
millegagi asendada või keelata. Muutuma ei pea alkohol, muutuma peavad inimesed.
Ka XXII sajandi Keskpäeva-maailmas („Tagasitulek”) joovad inimesed veini, kuid
ei kuritarvita seda.
Ka baaridel on Strugatskite loomingus oluline koht. Loomulikult, seal juuakse
ja vahel ka kakeldakse, ent nende teoste kontekstis loob alkohol ainult fooni,
mitte rohkem. Jutustuse „Väljasõit rohelisse” kuulsas kõrtsistseenis kohtub
peategelane Redrick Shoehart oma kolleegi Blackingi ja sõbra Richard Noonaniga,
näeb esmakordselt tulevast stalkerit Creon Maltalast ja kuuleb infot oma
edaspidise tööandja Kõõkskõri kohta. Just „Borzhchi”-nimelisest baarist areneb
välja süžeeliin, mis viib raamatu sõlmituseni: Kuldkera leidmiseni Redi poolt
ja Strugatskite loomingu ehk kõige suurema üldistusjõuga sõnumini – „ÕNNE
KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!”
Ent aitab lobast. Andkem valitud tsitaatideks sõna ulme suurmeistritele ja
nende tegelastele.
„Raske on olla jumal”
1. „Kuid juba tõi matsakas põllega tädi esimese käigu roogasid lauale. Parun
puhatas, tõmbas pistoda vöölt ja asus lõbutsema. Ta neelas vaikides vägevaid
lahmakaid praetud põdraliha, tema kurku kadusid marineeritud molluskite virnad,
merivähkide mäed, pütitäied salateid ja majoneese ning seda kõike uhtsid alla
veini, õlle ja mõdu ning õlle ja mõduga segatud veini kosed.”
Parun Pampa don Bau no Surug no Gatta no Arkanar „Hallis Rõõmus” pidutsemas
2. „Ta jäi purju pikkamööda, kuid lõpuks siiski jäi, ja kuidagi äkki, nagu
hoobilt; kui ta siis ühel selgemal silmapilgul nägi enda ees puruksraiutud
tammepuust lauda täiesti võõras toas, paljast mõõka enda käes ja käsi
plaksutavaid rahata done ümberringi, siis jõudis ta mõelda, et peaks koju
minema.”
Instituudi kaastöölise Antoni, alias Estori Rumata
alkoholiseerumisprotsess
„Esmaspäev algab laupäeval”
3. „Vii ja Homa Brutus läksid purjus peaga öise linna
tänavatele kaelastikku hulkuma, tülitasid möödujaid, ropendasid, siis astus Vii
oma vasaku silmalau peale ja loomastus täielikult. Nad läksid Homaga kaklema,
lükkasid ajaleheputka ümber ja sattusid miilitsasse, kus mõlemale anti
huligaanitsemise eest viisteist päeva.”
Teadusliku Uurimisinstituudi Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal kaastööliste
järelkajad traditsioonilisele Lõssaja mäel toimunud kevadkogunemisele
„Tigu nõlvakul”
4. „Kõik jõid keefirit ja ka Perets võttis endale keefirit,
nii et nende laua korpakuivanud linale rivistus kuus pudelit, aga kui Perets,
püüdes põhjata toolil mugavamat asendit leida, laua all jalgu liigutas,
kõlksatas miski ja laudade vahele käiku veeres brändipudel. Autojuht Tuzik
püüdis selle osavalt kinni ja torkas laua alla tagasi ning jälle kostis sealt
klaasi kõlksatus.”
Peategelane Perets ja keefirimaanist Tuzik valmistuvad Valitsuse sööklas
tööpäevale uljalt vastu astuma
5. „... Vanas Verduni-aegses roostes soomusautos oli iivelduseni palav, haises
tulise masinaõli ja bensiinivingu järele, ebasündsaid sõnu täiskriibitud
metallist komandörilauakese kohal põles tuhm lambike, jalge all lirtsus pori,
jalad külmetasid, mõlkis rauast laskemoonakapp oli keefiripudeleid täis
tuubitud, kõik olid aluspesus ja kratsisid kämblaga karvast rinda, kõik olid
purjus ja mandoliin tinises.”
Nii püüavad targad inimesed põgenenud masinat, täites Valitsuse direktiivi
813 paragrahvi 675/Pegasus
„Ajastu ahistavad asjad”
6. „Mul hakkas jube. Ta pöördus ära, võttis klaasi, timmis
piirituse sisse ja hakkas vastikusest hingeldades suure supilusikaga
peensuhkrut sööma. Baarimees kallas ta klaasi uuesti täis.”
Peategelane Ivan Žilin jälgib slegginarkariks muutunud Peck Zenaid piiritust
nautimas
7. „”Ja siis lähme värinale?” pärisin ma.
„Nojah! Selgub, et see on isegi tervisele kasulik...”
„Ja joome brändit?”
„Brändit ja vermutit ja tõhku ja viskit...”
Žilin küsitleb oma majaperenaise tütart Vuziet
„Marslaste teine sissetung”
8. „Meie omad võtsid loo marslase visiidist vastu erinevalt.
Ühe jalaga Polyphemos nimetas seda avalikult valeks. „Eks nuusutage, mille
järele nad lõhnavad,” ütles ta. „Lakkusid end nii täis, et näevad siniseid
kuradikesi.””
Kamraadid kommenteerivad Apolloni ja Achilleuse uskumatut kohtumist
marslasega
9. „Nad ilmusid väljakule, suur punakaspruun kukk nööri otsas järel.
Issand, see oli nii naljakas! „Niobe, oh Niobet” lauldes kõndisid nad üle
väljaku otse trahterisse. Siin piirasid nad leti sisse ning nõudsid endale
brändit ja kukele „sinakat”. Selle juurde käisid valjuhäälsed kommentaarid, mis
teatasid, et nad tähistavad kuke suguküpsust ja kutsuvad kõiki soovijaid endaga
ühinema. Pidime naerust lõhkema.”
Aiakos ja tema kaaslane lõbustavad kohalikke
„Hukkunud alpinisti hotell”
10. „Tõstsin ette oliive ja kalamarja, siis vaatasin
peremehele otsa ja võtsin pikli – tillukese marineeritud kurgi. Siis vaatasin
napsi ja pigistasin kalamarjale peale pool sidrunit. Kõik vaatasid mind. Ma
võtsin klaasi, hingasin kopsud tühjaks (veel paar kopitanud kabinetti ja
koridori) ja kallasin napsi suhu. Mind raputas värin.”
Peategelase, politseiinspektor Peter Glebsky tuleproov „Hukkunud alpinisti”
hotellis
11. „Jõin ühe sõõmuga pool klaasi brändit ja kallasin juurde. Peas hakkas
sumisema.”
Glebsky kirjeldab hotelliperemehe poolt välja kuulutatud kevadpeo algust
„Väljasõit rohelisse”
12. „Panin kabiiniukse riivi, võtsin plasku välja, kruvisin korgi pealt ja
imesin nagu lutikas. Istusin pingi peal, põlved tühja täis, hing tühja täis, ja
muudkui kaanisin kanget kraami nagu selget vett. Olen elus. Tsoon laskis
tulema. Laskis tulema, madu. Südamekallike, raibe, täinahk. Olen elus.”
Peategelase, stalker Redrick Shoeharti harras alkohoolne mõtisklus pärast
Tsoonis-käiku
13. „”Mulle näidati siin ühes baaris uut kokteili,” ütles Redrick viskit
klaasidesse valades. „”Nõiasült” on selle nimi, ma pärast teen sulle, kui oleme
söönud. See on, kas tead, sõber, sihuke asi, et tühja kõhuga on eluohtlik sisse
võtta; üks klaasitäis, ja käed-jalad enam ei liigu...””
Redrick tutvustab oma sõbrale Richard Noonanile uut Tsooni-kokteili
„Hääbuv linn”
14. „”Pea lõuad!” kraaksatas Andrei. „Izja, ära aja siin
midagi hambaid irevile! Ma räägin tõsiselt! Kenzi, kurat sind võtaks... Minu
meelest, sõbrad, peaksime me jooma... me küll jõime, aga kuidagi möödaminnes,
aga vaja oleks põhjalikult, tõsiselt juua meie Eksperimendi terviseks, meie
õilsa ürituse eest ja eriti...””
Prügivedajast peategelane Andrei Voronin labrakal toosti ütlemas
15. „Andrei jõi kaks pitsi viina järjest, et hoogu sisse saada, hammustas isuga
peale ning asus koos teistega kuulama lõputupikka ja fantastiliselt sündsusetut
toosti Tšatšua esituses. Lõpuks, kui selgus, et justiitsnõunik tõstab selle
pisi-pisikese pitsi suurte-suurte tunnete saatel mitte selleks, et agiteerida
kohalolijaid kõikides loetletud soolistes väärastumistes osalema, vaid kõigest
„kõige kurjemate ja halastamatumate vaenlaste eest, kellega ma kogu elu võitlen
ja kellelt pean kogu aeg kaotusi vastu võtma – nimelt kaunite naiste eest!”,
puhkes Andrei koos teistega kergendust tundes naerma ning kummutas kolmanda
pitsitäie.”
Nõunikust peategelane Andrei Voronin kolleegide seltsis pidutsemas
„Miljard aastat enne maailmalõppu”
16. „”Kuulge, poisid,” ütles Maljanov. „Mina viina ei joo.”
„Joo veini,” jäi Veingarten nõusse. „Sul on seal veel kaks pudelit valget
veini...”
„Ei, ma võtan parem konjakit. Zahhar, võtke palun külmkapist välja või ja
kalamari... ja üldse kõik, mis seal on. Kõht on tühi.”
Peategelane Dmitri Aleksejevitš Maljanov valib olenguks joogipoolist
17. „”Meil on siin kord majas...” teatas Veingarten. „K-käisime „Aus...
Austoorias”... „Austerias”, said aru?... Võtsime pooliku – paistis, et on nagu
vähe. Võtsime siis teise pooliku veel... Tõime need kaks poolikut koju... Või
õigust öelda ühe terve... ja nüüd on meil hiilgav enesetunne. Tule siia!”
V. A. Veingarten kutsub Maljanovit tina panema
(Kõik tsitaadid on võetud autori monograafiast „Ulme kui 100%-line pohmell.
Kvantitatiivse ja kvalitatiivse analüüsi katse”)
