Maarja Kruusmetsa näol on tegemist viimastel aastatel Eesti ulmesse ilmunud autoriga. Oma esikkoguni jõudis ta igal juhul üllatavalt kiiresti ja kahjuks tuleb nentida, et sutike liiga kiiresti... või pigem mõtlematult. Vähemalt mulle tundub nii, ent jätan endale õiguse eksida.

Lugusid on siin kogumikus palju, enamasti on nad lühikesed, ent kirjutatud üsna kindlakäeliselt. Tegelikult ei saa tehnika kohta üldse midagi halba öelda. Pigem vastupidi, ootaks huviga, et kuhu areng teda edasi viib, sest hetkel on puudu veel sellisest isiklikust sõrmejäljest. Millestki, mis lausa karjuks, et  “mina olen Maarja Kruusmetsa kirjutatud!”
Teine nii öelda probleem on lood ise... Mitte, et neil oleks mingeid suuremaid ülesehitusalaseid vigasid, ei, tehniliselt nagu kõik klapiks, aga see on kõik - mõne erandiga - liiga turvaline. Võid lugu alustades kindel olla, et autor isegi mitte ei ürita sul sokke jalast põrutada. Mitte et see tänapäeval väga lihtne oleks, aga ma räägin üritamisest.
Ja vaata see ongi selle kogumiku ainus tõsine viga. On lihtsalt kirjutatud lood, mis toimivad, on ladusad ja alustava autori kohta äärmiselt kindlakäeliselt kirja pandud, sest Maarja teab ise, et ta oskab kirjutada. Ta on sellest vägagi teadlik, aga juba algfaasis sain ma aru, et ma ei suuda lugeda üle ühe-kahe loo järjest. Nagu öeldud, lihtsalt liiga turvaline kraam, aga 1-2 lugu enne magamaminekut sisse libistada oli täitsa hea.

Tegelikult jõudsin ma üsna kiiresti järeldusele, et ma olen umbes 1000 raamatut ja 25-30 aastat sihtgrupist väljas. See on ideaalne raamat noortele. Neile lugejatele, kes otsivad veel lugudest kerget meelelahutust, aga mitte mingit ilget painet, mis psüühhika rivist välja lööks või siis hoopis kõrvupidi lakke tõstaks. See raamat ei üllata ega raba lugejat, sest nagu öeldud, pole autor seda üritanud.

Ehk siis kokkuvõtteks – see on esikkogu ja see on raamat noorele rohelisele lugejale. Isegi hea raamat noorele rohelisele lugejale, kes alles astub esimesi samme ulmekirjanduse äärealade poole.
Mulle aga.. ei midagi, mille lugemist ma otseselt kahetseks, aga ma ei nutaks, kui see oleks mul mu neljakümne teisel eluaastal lugemata jäänud.
 
Seega, loodan, et järgmine teos tuleb juba mulle lähemale, sest lugeda ma seda igal juhul kavatsen.

 - Kalmsten, side lõpp