“Olgu Daavi, ma loodan sind niipea mitte rohkem näha,” sõnas doktor Salu kerge muigega, asetades kohvitassi lauale “Kui vajadus tekib, võid julgelt helistada. Numbrit sa juba tead.”

“Ma loodan Teid kah mitte niipea näha,” sõnas noormees vastu muiates. “Mitte, et Te mulle ei meeldiks. Aga seekord ma tõesti arvan, et rohkem pole vaja. Q-est aitab. Nüüd on vaja mul lihtsalt seda rohkem järgida.”

“Mul on hea meel, kui sellest abi on,” vastas doktor professionaalselt naeratades. “Kõike paremat!”

“Teile kah!”

Patsient kadus üle ukseläve.

Doktor Salu ootas paar minutit, tehes peas vestluse kokkuvõtet. Patsiendi olukord oli tõesti paranenud, tal polnud isegi midagi järgmiseks korraks üles märkida. Kui see järgmine kord üldse tuli.

Doktor Salu ohkas, keeras oma erapraksise ukse seestpoolt lukku ja jäi mõneks ajaks omaette istuma. Daavi oli tema selle päeva viimane külastaja, olles samas ka selle päeva ainus. Homseks polnud ühtegi kohtumist planeeritud ning isegi kui oleks olnud, polnud tal selleks võimalust. Üürida erapraksiseks tuba kesklinna tornmajas polnud odav lõbu ning klientide arvu vähenemisega tasus see ka ennast aina vähem ära.

Täna oli tema rendilepingu viimane päev.

Doktor Salu ohkas, ajas end püsti ja lasi silmad üle kabineti. Ruum oli tema isiklikest asjadest peaaegu tühi ja isegi kui midagi jäi maha, saatis omanik selle pärast postiga järele.

Uut kohta polnud ja kas oli vajagi. Et töö ennast natukenegi ära tasuks, oli vaja tal vähemalt seitset kohtumist nädalas. Sel nädalal oli tal vaid üks ja ka eelmise kohta võis sama öelda.

Ehk oli aeg karjääri vahetada. Tema pilk peatus seinal rippuval kutsetunnistusel. Ta oli aastaid toetanud teisi, kui nende elus olid suured muutused - nüüd ootas teda ennast samasugune muutus. Kes oleks osanud arvata, et psühholoogi töö muutub ühel hetkel peaaegu kasutuks.

Doktor Salu võttis tunnistuse seinalt ja libistas selle käekotti. Peagi lisandus sinna ka kaks pastapliiatsit, pakk salvrätikuid ning salvrätikuga puhtaks hõõrutud kohvitass. See oli kõik. Teda ei hoidnud siin enam miski kinni.

Teda valdas kummaline vabadus, kuid ometi ei suutnud ta alla jõudes võtit infolauda ära anda. Selle asemel viisid jalad ta lähedal asuvasse R-kioskisse.

“Üks capucchino?” uuris müüja teda märgates. Ta oli kioski püsikunde - täites vahel siin mitu korda päevas oma kohvitassi.

Doktor Salu raputas mõtlikult pead.

“Hall Kent ja tulemasin, palun!”

Seda lauset polnud ta öelnud vähemalt viisteist aastat, kui mitte rohkem.

“Halli Kenti enam ei tehta,” sõnas müüa ettevaatlikult. “Üldse on päris tubakaga tooteid väga vähe alles jäänud. Kas juhtus midagi halba, doktor Salu?”

“Lihtsalt Kätriin,” vastas doktor pead raputades. “Doktor Salu ei tööta enam.” Ta muigas kibedalt. Ta ei olnud arvanud, et see lahkumine saab olema nii raske, samas teadis väga hästi, et rutiine oli keeruline murda.

Ta naeratas. “Ma tahtsin juba võtme ära anda, aga jäin siis mõtlema, et kui mitu aastat olen ma juba siin majas töötanud? Ja ometi pole ma kordagi külastanud meie uhket katuseterrassi. Mõtlesin, et astun siis nüüd viimasel päeval läbi, mõtlen asjade peale ja tossan seal natuke.”

*

Viisteist minutit hiljem oli Kätriin katuseterrassil. Kioskimüüja oli isegi soovitanud kohta, kus kaameraid polnud ja salaja suitsetamas käidi - katuseterrass oli ametlikult täielikult suitsuvaba. Tal olid kaasas tulemasin ja pakk sigarette, viimast vaid nime järgi. Tubakast oli asi kaugel, kuid need pulgad põlesid, tekitasid tubakalõhnalist suitsu ja andsid ka vähesel määral nikotiini. Ühe paki eest pidi Kätriin maksma rohkem kui ta eelneva kliendivisiidi eest sai ning ka kioski kuldkaart, mis tal igapäevakülastajana taskus oli, ei tõmmanud seda hinda alla. Enesehävitamine oli luksuskaup.

Ta sammus täiesti reelingu juurde, torudest mööda ja kadus päikesepaneeli taha. Tuul tahtis korraks ta jalust haarata, kuid siis sai ta tasakaalu tagasi. See koht oli ohtlik, kuid see polnud ka inimeste külastusteks mõeldud.

Omaette ohates võttis ta pulga pakist välja, pistis hambusse, läitis selle ja tõmbas sügava mahvi.

Vaade oli tõesti ilus. Siit paistis pool vanalinna.

Teise poole varjutas kõrval asuv veel pirakam peegelklaasist kõrghoone - progressi polnud võimalik peatada.

Kätriin turtsatas omaette. Tehnika areng tõi alati muutusi. Kui ilmusid külmkapid, olid jäämüüjad hetkega töötud, autodega kadusid hobused… see oli paratamatu. Ta oleks tahtnud vastu vaielda, kuid andmed rääkisid enda eest. Q-est tegi imesid. Inimesed, kes varem suutsid vaevu oma magamistoast välja tulla, olid nüüd tegusad ja asjalikud.

Tõsi, ajuimplantaadi kirurgiline lisamine oli drastiline samm, kuid ka seda suudeti nüüd vaid poole tunniga teha. Pool tundi operatsioonisaalis, pool päeva kosumiseks ning su elu muutus igaveseks. Q-est jälgis igat sinu sammu, andis sulle ülesandeid, premeeris häid tulemusi ja karistas halbade eest.

Raskete patsientide puhul oli esmatähtis saada paika igapäevane rutiin. Piisav uni, püsivad ja korralikud söögikorrad, liikumine ja väikesed, kuid püsivad sammud parema enesetunde saavutamiseks. Seda oli tihti kõige keerulisem saavutada. Ajuimplantaat aga andis lihtsalt päevased ülesanded. Kui sa need ära tegid, valdas sind nauding, kui aga mitte, võimendusid deemonid, kes juba su ajus elasid, terveks ööks, sundides sind tegutsema ja rutiini hoidma. Piits ja präänik.

Kätriin polnud ainus, kes selle meetodiga ei nõustunud, kuid tuuleveskitega võitlemisel polnud mõtet. Sa ei saanud vaidlustada kasu, mida selline tehnoloogia tõi. Inimesed, kes muidu maadlesid igapäevaselt kas depressiooni, bipolaarse häire, sõltuvuse või mõne muu vaimse probleemiga, täitsid selle asemel hoopis püsivalt väikeseid ülesandeid, olles ühiskonnale kasulikud ja produktiivsed - õigupoolest polnud see idee oluliselt erinev kognitiiv-käitumuslikust teraapiast. Tõsi, seda ei saanud kasutada päris kõikide patsientide puhul. Psühhootilise paranoia oleks võinud selline sekkumine vaid hullemaks teha, kuid sellised inimesed ei sattunud tema erapraksise ukse taha nii ehk naa.

Esimene suits oli kui muuseas otsa saanud. Ta võttis järgmise, andis sellele eelmise otsast tuld ja lasi peale esimest mahvi sigaretitossul vaikselt suust välja vajuda - see oli üllatavalt päris kraami sarnane.

Päike peegeldas kõrval asuva kõrghoone klaasist seintel. Inimesed sagisid tänavatel.

Huvitav, kui paljud neist tegid seda vaid selle pärast, et Q-est andis neile ülesande?

Kätriin polnud viimaste uudistega kursis, kuid kuuldavasti lisati sellele teenusele pea iganädalaselt midagi uut juurde. Sotsiaalse võimekuse arendamine, millegi uue õppimine, eneseareng - peagi polnudki sul vaja muud, kui Q-esti, mis muudaks selle hallatavaks mänguks ja hoiaks sind motiveerituna.

Selles idees oli midagi õõvastavat ja hirmutavat.

Jah, firma, kes seda teenust pakkus, tegutses seaduste piirides, kuid iga firma eesmärk oli ikkagi kasum. Ühel hetkel polnud Q-esti kasutajate igakuised maksed enam piisavad. Mis keelas sellisel firmal suunata oma kasutajaid ostma mõne kindla firma tooteid ning inimesi selle ostu eest premeerima?

Kätriin raputas pead.

Ta ei teadnud ei Q-esti tehnilisest poolest ega seadustest piisavalt, et spekuleerida.

Ohates võttis ta järgmise mahvi.

“Vabandust,” kostis äkki peenike hääl päikesepaneeli poolt.

Kätriin keeras end hetkega ümber, peites tossava sigareti seljataha. Oli ta terrassil suitsetamisega vahele jäänud? Kioskimüüja ütles ju, et siin ei olnud valvekaameraid. Pidi ta nüüd äkki ka majareeglite rikkumise eest trahvi maksma? Nagu seda raha oleks liiga palju.

“Jah?” pomises ta vaikselt.

“Vabandust, et ma segan,” sõnas pintsaku ja seelikuga naisterahvas ebalevalt. Ta ei näinud välja nagu selle maja töötaja.

“Pole hullu,” sõnas Kätriin kerge muigega. Talle meeldis see väljend juba ajast, kui ta psühholoogiks õppis. See kõlas lihtsalt hästi.

“Kuidas saan ma teid aidata?”

“Tegelikult,” sõnas võõras naine, ”ma mõtlesin, et saan äkki hoopis teid aidata. Ma nimelt töötan seal…” Ta osutas Kätriinist mööda, kõrval kõrguva kontorihoone suunas. “Ma märkasin, kuidas te siin … khm … tossasite ja mõtlesin, et khm äkki soovite kellegiga rääkida. Ma ei tea, kas ma saan küll aidata, kuid võin alati ära kuulata.”

Kätriin turtsatas.

Inimlik hoolivus ja headus?

Ei. Seda oli näha võõra silmadest. Need kuulusid narkomaanile. Sõltlasele, kes oli valmis tegema kõike, et saada järgmist doosi.

“Mida su Q-est täpselt ütles?” uuris ta.

Naise suu vajus lahti. Ta tahtis hakata vastu vaidlema, kuid siis andis alla. “Sotsiaalne Qest,” sõnas ta end kogudes, vaadates nähtamatule mängulaadsele konsoolile enda ees. “Sa näed mures olevat naisterahvast. Mine kuula, mida ta räägib.”

Kätriin turtsatas. “Või nii. Ma siis kinnitan, et sa oled mind ära kuulanud.”

Vaid hetk hiljem läbis naist mõnulaine. Sõltlane sai oma doosi.

Kätriin ohkas, vaadates vabatahtlikult vangistatud inimest enda ees. Oli see nende kõigi tulevik?

Kus oli inimlikkus ja siirus, huvi ja ka ebakindlus?

Nad olid muutunud masinateks, kes täitsid lihtsalt funktsiooni.

Ta võttis viimase mahvi… ja astus.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0652)