6.-12. mail linastus Tartu Elektriteatris Külma sõja aegsete Ida-Euroopa ulmefilmide programm „Stalking Eastern Europe“, mis omakorda oli osaks Euroopa kultuuripealinna programmi kuulunud kirjandusfestivalist Prima Vista 2024: „Paremad ja halvemad tulevikud“. Teadmiseks neile, kes veel ei tea – Tartu Elektriteater on linna ainus väärtfilmikino ja neljast praegu Tartus tegutsevast kinost kõige omapärasem ka asukoha poolest, paiknedes erinevalt ülejäänud kolmest kinost mõne suure kaubanduskeskuse asemel 1860. aastal ehitatud endises Tartu Ülikooli kiriku hoones. Üsna põnev ja omalaadse õhustikuga koht filmifestivali jaoks ning meeleolu aitasid lisada linastuvatest filmidest inspireeritud seinamaalid ja muu ajutine sisekujundus.

Eriprogramm algas esmaspäeva õhtul Ukraina NSV-s 1959. aastal valminud venekeelse filmiga „Taevas kutsub“ („Небо зовет“). Filmi ja ühtlasi kogu festivali juhatas sisse Saaremaalt saabunud Jyrka (Jüri Kallas) oma ettekandega, millele enne pärisfilmi näitamist järgnesid veel justkui viitena nõukogudeaegsele kinotraditsioonile kaks vana Eesti NSV kroonikafilmi lõiku – üks neist käsitles esimesse tehiskaaslasesse puutuvat aastal 1957, teine aga Juri Gagarini kosmoselennule järgnenud pidustusi Punasel väljakul aastal 1961. „Taevas kutsub“ mõjus filmina tänapäeval vaadates üsna puiselt ja propagandistlikult, omades ilmselt pigem kinoajaloolist väärtust.

Järgnev ulme- ja filmifännide hilisõhtune ajaveetmine Pirogovi lokaalis pidi algselt endast kujutama „paari õlut“, ent nagu sellistes olukordades ikka kombeks kipub olema, sai õllesid kokkuvõttes märksa rohkem, huvitavat juttu jätkus pikalt ning kui ühel hetkel lõpuks kodu poole suunduda otsustasin, lähenes kell juba kolmele öösel. Selle ja muude asjaolude tõttu olin järgmisel päeval niivõrd väsinud, et õhtune Tšehhoslovakkia ulmefilm „Ikarie XB 1“ (1963) jäi minust nägemata.

Kolmapäeva õhtu linastunud Saksa DV/Bulgaaria koostööfilm „Eolomea“ (1972), mille juhatas sisse ulmeuurija Sonja Fritzsche ingliskeelne ettekanne, kandis endas optimistlikku kosmosevaimustust ja seal näidatud tulevikumaailm oli seitsmekümnendatele omaselt värvikirev ning hedonistlik. Samas lõid „Eolomeas“ välja ka kosmosevaimustuse lahtumise toonid – oli näha, et filmi valmimise ajaks oli juba selge, et peale Maa Päikesesüsteemis teisi inimeluks kõlbulikke taevakehi pole, ja ka tegelased kippusid omavahelistes dialoogides väljendama tüdimust kosmosereisidest ning arutlema ka nende otstarbekuse üle üleüldiselt. Lõpptulemuses jäi siiski domineerima optimistlik alatoon seoses kavandatava ekspeditsiooniga „igavese kevade planeedile“ Eolomeale Luige tähtkujus. Üldiselt päris tore film.

Saksa DV lainel jätkus ka neljapäeva õhtu, mil linastus kaks sellest riigist pärinevat linateost, mis mõlemad juhatati eraldi sisse ulmeuurija Simon Spiegeli ingliskeelsete ettekannetega. 1972. aastast pärinev lühi-pseudodokumentaalfilm „Armastus 2002“ („Liebe 2002“) kujutas endast veidravõitu eksperimenti, milles reporter uuris Ida-Berliini lennujaamas Bulgaariasse väljuvale lennukile suvitama suundujatelt ja diskoteegis pidutsevatelt noortelt, kas nende meelest võivad kolmekümne aasta pärast arvutid olla piisavalt kõrgelt arenenud, et igale inimesele talle sobilik elukaaslane määrata. Sellele järgnes 1976. aastast pärinev Saksa DV/Rumeenia koostööfilm „Tähetolmus“ („Im Staub der Sterne“), õhustikult natuke vanu „Star Treki“ osi meenutav värvikas ulmeseiklus, millest jäi sarnaselt „Eulomeale“ üsna positiivne mulje. Võrreldes „Eolomeaga“ oli „Tähetolmus“ ehk natuke kitšilikum ja sotsialistliku kosmoseutopismi asemel domineeris siin seikluslik alatoon.

Reedeõhtune Eesti/Poola koostööfilm „Navigaator Pirx“ (1978) oli mul sarnaselt enamikele kodumaistele ulmehuvilistele varem nähtud ja kuna pidin samal õhtul Tartu ulmefännide koosviibimisel viibima, jäi see seanss minust vahele.

Laupäevaõhtune Poola film „Hõbedasel planeedil“ („Na srebrnym globie“), mille juhatas sisse ulmeuurija Paweł Frelik, oli minu jaoks eriprogrammi kõige kummalisem vaatamiselamus ja seda kahjuks sugugi mitte positiivses tähenduses. Film põhineb Jerzy Żuławski samanimelisel poola ulmeklassikasse kuuluval romaanil (1903), millest võib pikemalt ja põhjalikumalt lugeda Reaktori 2023. aasta augustinumbris ilmunud Tormi Ariva artiklist (https://www.ulmeajakiri.ee/?hobedase-planeedi-paal-maailma-isand-vampiirid-ja-meeleheitel-astronaudid-jaan-tonissoni-vastu). Filmi režissöör, kirjanik Jerzy vennapojapoeg Andrzej Żuławski, oli enne filmi lavastamist olnud Prantsusmaal maapaos, ent kutsuti pärast ametialase edu saavutamist 1975. aastal tagasi Poola, kus talle anti võimalus vändata riigi raha eest endale meelepärane film, milleks ta valis oma vana-vanaonu kuulsa romaani ekraniseeringu. Võib öelda, et Żuławski kuritarvitas talle antud võimalust rängalt, sest 58 miljoni zloti eest valminud „Hõbedasel planeedil“ (või see, mis sellest filmist praeguseks järel on) näeb välja nagu narkouimas hobuse unenägu. Kogu filmi täidab pealtnäha arusaamatu tõmblemine, mudaste nägudega poris roomamine ja „sügavalt“ mõjuma mõeldud dialoogid segatuna seosetute vägivalla- ning seksistseenidega. Seejuures jääb näitlejatest kõigis „süvafilosoofistes“ dialoogides mulje, nagu oleksid nad kokaiinitarbimisest tingitud eufoorias. Õnnekombel sai Poola kultuuriministeerium 1977. aastal toimuvast raharaiskamisest aimu, filmi võtted katkestati ja Żuławski oli taaskord sunnitud kodumaa tolmu jalgelt pühkima. Paraku õnnestus võttemeeskonnal osa filmitud kaadritest siiski säilitada ja 1988. aastal taastati niigi segane film veelgi segasemal kujul – nimelt asendati puuduvad kohad filmist 1980. aastatel filmitud suvaliste kaadritega Poola linnaelust, millele jutustaja hääl luges peale sündmusi, mis vahepeal toimuma oleksid pidanud. „Hõbedasel planeedil“ oli ainus minu nähtud filmidest Tartu Elektriteatri eriprogrammis, mille oleks vähemalt minu meelest pidanud sealt kindlasti välja jätma.

Pühapäeva pärastlõunase eriprogrammi „Eesti psühhedeelne anima“ (1973-81), jätsin vaatamata – lapsepõlves sai neid veidraid multikaid juba piisavalt vaadatud ja tagantjärele need mulle erilist huvi ei paku.

Eriprogrammi lõpetas pühapäeva õhtupoolikul 1984. aastast pärinev Rumeenia joonisfilm „Delta kosmosemissioon“ („Misiunea Spațială Delta“). Tegu oli lõbusalt värvilise ja hoogsa kosmoseseiklusega, mis algselt mõeldud ehk nooremale vaatajale, ent kõlbab minu meelest igale vanusegrupile. Ilmselgelt Lääne popkultuurist mõjutatud (sealhulgas vägagi meeldejäävat elektroonilist muusikat sisaldava heliriba osas) joonisfilmi vaadates on raske aimatagi, kui suletud ja totalitaarses riigis see valmis. Väidetavalt oli „Delta kosmosemissioon“ mingil määral inspireeritud rumeenia mütoloogiast (sellega seoses meenus kunagi Jyrkalt kuuldud lause, et võrreldes teiste „sotsialismimaadega“ oli rumeenia ulmes palju arhailisi ja mütoloogilisi elemente). Ma ei tea, kas see vihjas kuidagi filmis esinenud kollidele (mis moodustusid mereveest või muust materiaalsest substantsist ja millele oli küll teaduslik selgitus antud), ent kindlalt võib seda öelda ühel võõrplaneedil toimunud stseeni kohta, kus taustal vilksatas midagi Dracula lossi sarnast. Kokkuvõttes oli „Delta missioon“ minu jaoks vaat et eriprogrammi parimaks filmielamuseks.