Laura hõff 2024 01 algus

Soojendusmelanhoolia

Mulluse seikluslogistika taustal tundus seekordne kohaletulek mugavuse tipp. Õige pisut närvikõdi pakkusid Keskeesti tsoonis zombi-lume kägarad, samuti püüd ühe ja sama viie minuti sisse mahutada check-in, strateegiline sokivahetus ja lühifilmide seansi algus.

Sokid võitsid ja nüüd olen ühele Korea tondiloole kuus minutit võlgu.

 

Laura hõff 2024 02 plastiliin


Lühifilmide vaatamise ajal meeled alles kohanesid “nüüd on kino” reaalsusega ja sellepärast ühestki lühikast ülearu eredat muljet mällu ei talletunud. Välja arvatud ehk viimane, ühtlasi seansi kõige pikem ja kõige melanhoolsem Põgenemiskatse. Alguses mõtlesin, et lugu mekib kuidagi nagu mitte päris praegusest ajastust (seda tunnet aitas luua ka lennumasina ja tegelaste riietuse retrokas stiilivalik). Kui siis tiitritest lugesin, et Strugatskite lugu, asetusid killud paika. Filmi kestel nuputasin ka pingsalt, kustkohast ma ajaloolase osatäitjat tean, ja välja nuputasin: seriaalist Krakovi koletised.

Pärast lühikate-seansi lõppu tegin kultuurimaja koridorides väikestviisi luuret, aga tuttavaid nägusid veel väga palju ei paistnud. Otsustasin seepeale rõdusaalis melanhooliaga jätkata.

Kuna “Keegi ei tahtnud surra” ei ole ulmefilm, ei ole mul ka põhjust siin selle sisusse süüvida. Filmieelsel loengul kõlas soovitus vaadata filmi esteetika seisukohalt. Esteetikat seal tõepoolest jagus, künnivagude tõusunurgast õunapuuokste kurvideni, kaadrist läbijalutavatest hobustest võitlusväljal paanitsevate kanadeni, võredest, väravatest, vankritest kunstipäraselt nõelutud kampsunikoeni. Kõik puhas krasivs! Aga seda peab küll ütlema, et ilkugu leedukad meie aegluse üle palju tahavad, film on neil ikka sama uimane kui eesti oma.

 

Laura hõff 2024 05 lillakolp

 

Kõige rajum rümp

Kui olin leedukate krasivs-filmi kangelaslikult lõpukaadrini punnitanud, tegin taas koridorides luuret ja imetlesin selle aasta dekoratsioone. Vahepeal oli toimunud arenguid, nimelt oli ulmikuid nüüd hulgakaupa kohale jõudnud ja õkva puhveti ligidusse üles seatud ulmikute staap-müügilett. Pildil vahetavad Haapsalu ja Ulmeühingu delegatsioonid (Lemmi ja Jürka kehastuses) rituaalseid Hõffi-tervitusi.

 

Laura hõff 2024 03 JürkaJaLEmmi

Käisin veel korraks heategeva oksjoni kraami uudistamas ja siis maandusin omade juurde.

Krafinna igatahes võidab Rujanaudi mitteametliku eriauhinna kõige rajuma rümba kleidi kategoorias!

Rajusid rümpasid hakkas kohe veel saama, sest avatseremoonia lähenes. Sai tulevärki ja pritsivaid ovatsioone! (Nende kajastust on hea vaadata ametlikust galeriist.)  

Laura hõff 2024 04 KrafinnaKleit

 

Helged luupained

Reedeõhtuse sisseelamismaratoni käigus said ära vaadatud prantslaste Hingeõgija (selle puhul ma leidsin, et süžee elemente on justkui parasjagu ja lugu võiks töötada, aga kokku küpsetatud on kuidagi … hõredalt, noh umbes nii, et sama asja kogemata voog-võrgust avastada oleks päris tore, aga kinoekraani päris ära ei täida) ja itaallaste Kaevu. Kaevu stiiliviiteid ei oska ma kogemuse puudusel üles lugeda, aga tundus selline tsitaadiline 70ndate suhtes või midagi. Algusots kulges mu unise pea jaoks jube aeglaselt, sest kuigi organite lõhkumist kujutati oskuslikult ja mõnuga, kiskus kõik see rupskilohistamine pikale ja enda ärkvel hoidmine nõudis rohkelt nihelemisgümnastikat. Alles lõpus, siis kui okultismuse kang täiskäigul peale lükati, läks film äkki päris heaks (muusika aitas ka).

Kokkuvõttes tuli tõhus uni, nii et hommikul jõudsin ilma suurema pingutuseta Hõbemelies’ lühikaid vaatama. Kas oli aju nüüd sobivale lainele häälestatud või filmivalik jõulisem, igatahes sellel seansil jäi peaaegu igast lühifilmist midagi head meelde.

Laura hõff 2024 06 Novodid

Itaalia tehisteadvuse lugu lõi siirusega, surnumanamise lugu kelguga, prantslaste okultismus tegi põneva tehnikaga tasa selle, mida loos vähevõitu jäi, nuku-õudus toitis aju roppuste sagarat ja pani silma särama, blenderi-animatsioon mõjus puhta visuaalse massiga, brittide äraspidi zombikas aga oli nii mahlane tervik, et laku või näpud puhtaks. (Märkmeid kirja pannes kuulsin poole kõrvaga, kuidas Pirxi žürii kõrvallauas samuti lühikamuljetega maadles.)

Päeva esimese poole kokkuvõtteks otsustasin kümmelda nostalgialainetes, niisiis - kuningas, kuu, kastid, anna närikas siia!

Laura hõff 2024 07 Volkonski

 

Teise päeva teine pool

Pärastlõuna tõmbas käima Dr. Sanderi uneravi. Teraapilisi uni-episoode täitsid erinevad lühilood, osad neist varasematest lühifilmi-kobaratest juba tuttavad (nt sundmusika, Marzanna, sageduste loterii), osad täitsa uued. (Neist uutest sai isiklikuks lemmikuks intriig saatusepolitsei ja tuumajaamaga.) Peale selle asetas unedoktori raamjutustus tuttavad lood uude tervikusse.

Teraapiasessioonilt hiilisin aplausi ajal välja ja nõnda õnnestus tabada ka suurem osa kodumaiste õudukate seansist. Filmide järel andsid tegijad aru võisöömise, tantsu-jooksumuusika, näkineiu sabade ja väljamõeldud eesti keele teemal.

Kui lühifilmid vaadatud said, hakkasid endast märku andma kultuuraline küllastus ja vatsatühjus. Sellepärast võtsin ette hoopis puhvetiseansi ja otsisin ümberkonnast niisama silmailu. Seejärel kuulasin, kuidas Tumedad Tunnid purki püütakse.

Laura hõff 2024 08 Tumedadtunnid

 

Märkmete kirjapanekuks maandusin taas ulmikute staapi, kus parajasti käis arutlus ulmeühingu ja festivali elulistel küsimustel.

Laura hõff 2024 09 VeikoJaHelmut

 

Nähtamatud signaalid

Laupäevaseks unelauluks sai Cannibal the Musical. Vaatamise hetkes klikkis päris hästi (ma vist pole juhtunud mainima, et isiklike filmilemmikute seas on päris kõrgel kohal Ravenous …) pärast aga arutlesin iseeneses, et kohalikud poisid said mootorsaed paremini laulma. Et kui te, mootorsae-poisid, seda peaksite lugema, siis teate!

Õhtul arutasime veel isekeskis, et tänavu vaadatud festivalikavast on korduvmotiividena välja settimas muusikalinumbrid ning elavad nukud ja/või laste-ekraanindus. Kannibalimuusikal sai käpiknuku-välgatuse eest ka nukupunktid kirja.

Laura hõff 2024 10 Ramboplakat

Hommikuvirgutust pakkusid "Suletud linna pioneerid". Mõtete virgumine võttis veidi aega.

Ah dokumentaal … oota, Tartu? Aa, okei, okei, see on see videolevi teema… Ma tegelikult olin ju filmi infot kunagi kuskilt lugenud, aga siis sujuvalt jälle ära unustanud.

Igatahes sain filmist veidra nostalgia/tundmatu kombolaksu, sest tollase videofilmi- ja isegi sat-tv maailmaga mul puudet peaaegu ei olnud, aga Tartu raadio audio äratas küll mingi kehamälu.

Veidi enne lõppu sooritasin madallennul saalivahetuse manöövri, sest Nähtamatu Võitlus oli ka tarvis ära vaadata.

 

Vahepalad, vallatused, finaal

Kuna kolmandal festivalipäeval täispikk mängufilm meeltesse ahmida ei ole mingi naljaasi, tuli nüüd taas ulmestaabi juures hinge tõmmata. Seejärel teistmoodi vahepalaks kirgiisi vanavanemate nunnu seiklus, kus kogu EU-s on eestikeelsed sildid ja Saksa-Tšehhi piir jookseb kloostri taga metsas! (Erandkorras ilma õuduseta.) Filmi kõrvale sai mekkida pirukaid ja jaapani limpsi ning seansi varjus ilmus fuajee seintele väljapanek neistsamadest võttepaikadest.

Taas tundus paras aeg hingetõmbeks, mida ulmikute laager tähistas vallatu fotosessiooniga toas ja õues.

Ja siis jõudis jälle kuidagi ruttu kätte auhindamiste ja kiituse kirjade aeg. Navigaator Pirx Põgenemiskatsele, nüri kirves Puhhile, palju muid tunnustusi ja kestvaid ovatsioone Mootorsaagidele. Juhuu! (Võitjate täielikku nimekirja loeHÕFFi uudistest ja fotograafipilte vaata ametlikust galeriist.)

Laura hõff 2024 11 rümps

 

Ei lähe minagi tühjade kätega koju – sain kingiks päris oma RÜMBAREBU kirjaga särgi! (Neid kirjaga särke saab Hõffi lehelt tellida.)

Aitäh, Helmut!

 

Laura hõff 2024 12 lõpupilt

Reisikiri ilmus Rujanaudi blogis nelja jupina. Algseid postitusi saad vaadata siit:

Esimene.

Teine.

Kolmas.

Neljas.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0734)