Brian Stableford on surnud. Ta lahkus meie hulgast 24. veebruaril 75-aastaselt pärast pikka ja laastavat haigust. Stableford oli inglise ulmekirjanik, kelle loomingust on eesti keelde jõudnud küll vaid üksainus üsna vähetähtis jutt – «Jutuvestja lugu» (The Storyteller’s Tale; 1994), mis ilmus Mario Kivistiku tõlkes kogumikus «Mardus. Vereta jaht» 2001. aastal. Nii et meie jaoks on ta sisuliselt tundmatu nimi.
Minule sai ta tuttavaks, kui hakkasin 1990ndate algul TÜ raamatukogus leidunud tuhaploki suuruse teatmeteose, nn. Punase raamatu, nagu seda tundsid ulmefännid, abil looma oma peas süsteemset pilti angloameerika ulmekirjanduse ajaloost. Tegu oli lugemissaali avariiulil olnud Curtis S. Smithi koostatud ja St. James Pressi väljaandel 1986. aastal A4 formaadis ilmunud kõvakaanelise 933-leheküljeline ulmekirjanike leksikoniga «Twentieth Century Science-Fiction Writers» (teine trükk). Seda ma siis kõigil oma vabadel hetkedel lehitsesin ja õigupoolest võib vist väita, et just sealt on pärit 20. sajandi angloameerika ulmekirjanike elulooliste ja loominguliste andmete ja faktide entsüklopeediline kogum minu peas, mu ulmeteadmiste vundament.
Igatahes õppisin just selle raamatu vahendusel ära ka kirjaniku nimega Brian Stableford ning viisin end kurssi ta loomingu üldise laadi ja teemadega. Brian Stablefordi häda on (või oli), et temast on pea võimatu ammendavalt kirjutada. Ta oli tõeline «inimene ja aurik», renessanssmees, multitalent, mees nagu orkester. Või isegi üldlaulupidu. Meeletult töökas ja viljakas (kirjutas või tõlkis igal aastal vähemalt miljon sõna), meeletult eriilmeline. Ja samas ei ole tal ühtegi nn. peateost, mida saaks taastrükkida SF Masterworks sarjas ja mille järgi uued ulmelugejate põlvkonnad teda tunneksid, mille kaudu teda identifitseeriksid. Nagu ühel mehel on «Düün» ja teisel on «Lilled Algernonile».
Selles mõttes ei ole Stableford just esimese suurusjärgu täht ulmekirjanikuna, tema mahukas loomingus ei leidu ühtegi maailmaklassi meistriteost, mis oleks noppinud ilmumise järel ära kõik ulmeauhinnad, millest oleks sündinud menukaid ekraniseeringuid jne. Stablefordi hiiglasestaatus ulmepõllul tulenebki tema hämmastavast mitmekülgsusest. Sest. Ta oli doktorikraadiga teadlane kahel alal (bioloogia ja sotsioloogia), viljakas ulmekirjanik, kelle ampluaa ulatus teadusfantastikast fantaasiate ja õuduseni, kriitik, entsüklopedist, ulmeajaloolane ning oma elu lõpukümnendeil lause hullumeelselt produktiivne tõlkija.
Neist tema erinevaist tegutsemisaladest ulmes võiks igaühest kirjutada eraldi artikli, nii et seda silmas pidades ehk lugeja mõistab mu kimbatust, kui väidan, et tema ligi 60 aastat väldanud tegutsemisest ulmeväljal on võimatu adekvaatset ülevaadet anda. Aga proovigem mingeid kaleidoskoobikilde siia veergudele siiski puistata.
Brian Michael Stableford sündis 1948. aasta suvel Yorkshire’is Põhja-Inglismaal, lõpetas 1969. aastal Yorki ülikooli bioloogina, doktorikraadi kaitses ta 1979. aastal hoopis sotsioloogias. Tema doktoritöö on ilmunud raamatuna pealkirja all «The Sociology of Science Fiction» aastal 1987. 1988. aastani töötas ta kirjanduse- ja sotsioloogiaõppejõuna Readingi ülikoolis, misjärel valis vabakutselise loomeinimese elu.
Ulmesse tuli Stableford hilisteismelisena, kui briti ulmeajakiri Science-Fantasy trükkis oma 1965. aasta novembrinumbris ära toona 17-aastase Stablefordi ja ühe ta klassikaaslasega kahasse kirjutatud jutustuse «Beyond Time’s Aegis», mille kirjanik 1994. aastal laiendas romaaniks «Firefly: A Novel of the Far Future», mis esindab klassikalist nn. Sureva Maa teematüüpi. Tema esikromaan «Cradle of the Sun» ilmus juba 1969. aastal legendaarses sarjas Ace Doubles ja esindab sama lootüüpi. Peagi leidis inglane Stableford oma seikluslikele romaanidele uue kodu ameeriklase Donald A. Wollheimi äsja asutatud perekirjastuses DAW Books, mis rõhuski peamiselt vanakooli laadis seikluslikule ulmekirjandusele.
Kokku on Stablefordi kontos umbkaudu 90 ulmeromaani, paljud neist 3–6 kaupa sarjadesse jaotatud. Ja nagu öeldud, on neist ühegi romaani esiletõstmisega parajaid raskusi. Kirjaniku 1970ndate loomingu tipuks loetakse siiski tähepiloot Graingeri kuuest õhukesest romaanist koosnevat tsüklit (1972–1975) «Hooded Swan», mis on saanud nime ta luigekujulise ja ka luige kombel liikuva kosmoselaeva järgi. Eesnimetu minajutustaja Grainger meenutab Raymond Chandleri jt ameerika karmi koolkonna kriminaalkirjanduse meistrite kangelasi: lakooniline, illusioonideta, sardooniline ja suurkorporatsioone ning autoriteete vihkav. Ometi on ta sunnitud just ühe sellise teenistuses oma luigekujulise laevaga lendama ühest kosmose otsast teise ning lahendama eri tähesüsteemides erinevaid tihti bioloogiast lähtuvaid probleeme. Ja lisaks elab tema ajus tulnukparasiit, kes ta teadvuse vahetevahel lühiajaliselt üle võtab. Alastair Reynolds on ütelnud, et see sari pole mitte kosmoseoooper, vaid kosmosebluus.
Aga põnevaid üksikromaane ja sarju ilmus Stablefordilt 1970ndatel veel: näiteks samuti kuuest romaanist koosnev tähelaev Daedaluse missioonide tsükkel, mille igas romaanis peab tähelaeva meeskond otsima pärast galaktilist interreegnumit uuesti üles ühe Maa kadunud koloonia, millega siis püütakse taas kontakti luua. Üldse leiab Stablefordi selle kümnendi teadusfantaasiatest, planeediseiklustest ja kosmoseooperitest sellise ulmeliste ideede tulevärgi ja assortii, millest jätkuks tänapäeval kümne kirjaniku elutööks. Väidetavalt kirjutas Stableford neid romaane aga vaid selleks, et finantseerida oma teadlasekarjääri ning just sel ajal tegelikult tegeleski ta oma doktoritöö uuringutega ning teadusfantastika sotsioloogiliste probleemidega, lugejate, kriitikute ja kirjanike reaktsioonidega nende loomingule. See võis tingida ka selle, et osa kriitikute ja lugejate meelest olid autori tolle perioodi seiklusulme romaanid kirjutatud kuidagi distantseeritult või emotsioonitult, külmalt, justkui ta ise poleks nende teemade ja maailmadega täiel määral haakunud.
1980ndail keskendus Stableford aga just teadustöödele ja hakkas kirjutama mahukaid ulmeajalugusid, ka sai temast just siis Peter Nichollsi ja John Clute’i algatatud «The Encyclopedia of Science Fictioni» (1979, 2. tr. 1993) üks aktiivsemaid kaasautoreid, kelle artiklite maht teatmeteoses on kokku 182 000 sõna. Hiljem panustas ta oluliselt ka selle paralleelteosesse «The Encyclopedia of Fantasy» (1997).
Üheks tema suuremaks ja enim hinnatud saavutuseks sel perioodil oli briti teadusliku seiklusromaani (scientific romance) ehk varase ulmeromaani tekkimise ja arengu käsitlus «Scientific Romance in Britain 1890–1950» (1985). Sel sajandil laiendas ta selle uurimuse neljaköiteliseks mammutteoseks «The New Atlantis: A Narrative History of the Scientific Romance» (2016), kus viis käsitluse alguspunkti inglise ulmekirjanduse tekke juurde 17. sajandil. Üldiselt on see kokku 1130 lehekülge paks käsitlus äärmiselt detailne ja põhjalik uurimus briti ulmekirjanduse arengust 17. sajandist kuni 1950. aastani, kõigi autorite looming ja nende romaanid ühekaupa kirjeldatakse põhjalikult läbi. Sama teeb Stableford 2010ndatel ka prantsuse ulme varasema ajalooga.
1980ndate lõpus tuli Stableford tagasi ka ilukirjandusse ja seda vägagi erinevate teostega: ühest küljest hakkas teda paeluma vampirismi küsimus teaduslikust vaatenurgast, millele ta on pühendanud palju romaane, teisalt panustas ta mitme raamatuga näiteks ka Warhammeri mängumaailma. Ka hakkas teda 1990ndate algusest peale eriti huvitama just viktoriaanlik nn. gaasivalguse fantaasia (gaslight fantasy) ning ta hakkas oma üha sagedasematesse vampirismi ja alternatiivajaloo ning ajareisidega tembitud õudusfantaasiatesse sisse kirjutama kuulsaid kirjanikke ja nende loodud kangelasi.
Selle teema parimaks kunstiliseks sulamiks loetakse kolme briti ulmeajakirjas Interzone järjelugudena ilmunud lühiromaani: «The Hunger and Ecstasy of Vampires» (1995), «The Black Blood of the Dead» (1997) ja «The Gateway of Eternity» (1999). Fix-up-tehnika tõelise meistriklassina kirjutas kirjanik need lühiromaanid üheks tervikuks pealkirja all «Sherlock Holmes and the Vampires of Eternity», mis ilmus 2009. aastal. Selle tsükli peategelastena figureerivad lisaks Holmesile veel William Hope Hodgson, Oscar Wilde, H. G. Wells, Alfred Jarry, Camille Flammarion, aga ka Rumeenia vampiirkrahv Dracula. Laiemalt käsitlebki see pöörane lugu teemasid, nagu mis on reaalne ajalooline fakt ja mis fiktsioon, kuidas ka ajalookirjutus on nagu ilukirjandus ja meile presenteeritud ajalootõde ei pruugi tegelikult sugugi olla objektiivse reaalsuse peegeldus.
Lisaks sellistele lugudele kirjutas Stableford aga näiteks ka Cthulhu-tekstide pastišše, millest parimad on koondatud kogumikku «The Legacy of Erich Zann and Other Tales of the Cthulhu Mythos» (2012). Kogumiku nimiloos seikleb ka Edgar Allan Poe loodud detektiiv Auguste Dupin. Aga Lovecrafti-fännidel tasub kiigata ka kogumikku «The Innsmouth Heritage and Other Sequels» (2009), kuigi sealt leiab lisaks Providence’i patriarhi loomingule järgesid ja töötlusi ka Oscar Wilde’i, H. Rider Haggardi jpt kirjameeste töödele.
1990ndatel ei hüljanud Brian Stableford päriselt siiski ka teadusfantastikat, avaldades aastail 1998–2002 kuuest romaanist koosneva tsükli Emortality, mis koos tähepiloot Grangeri tsükliga konkureerib edukalt kirjaniku selle kõige-kõige tähtsama ilukirjandusliku saavutuse tiitlile. See ambitsioonikas tulevikajalugu käsitleb biotehnoloogilise revolutsiooni ja surma seljatamise küsimusi tuleviku galaktikas.
Minu otsene kokkupuude Stablefordi tekstidega algas 1990ndate teisel poolel, kui tellisin paari aasta jooksul briti ulmeajakirja Interzone, kus Stableford avaldas parajasti ulmeartiklite sarja «The Creators of Science Fiction», mis ilmus sama pealkirja all omaette kogumikuna 2010. aastal ja kust leiab üsnagi uudseid ning šokeerivaid vaateid sisaldavaid käsitlusi sellistest ameerika ulme suurkujudest nagu Hugo Gernsback, John W. Campbell, E. E. «Doc» Smith, Robert A. Heinlein jmt. Saingi just nimelt siis teada, et Stablefordi lähenemine ulmekirjanduse ajaloole on dramaatiliselt teistsugune, kui Gernsbacki-Campbelli käe järgi voolitud ameerika klassikuil (Asimov, Moskowitz jt). Et Stableford peab ulmekirjanduse kujunemise juures ameerika pulptraditsioonist oluliselt tähtsamaks just varajast briti ja prantsuse ulmet (Verne, Wells ja paljud nende vähemtuntumad kaasaegsed). Nii puhkeski 1998. aastal Interzone’i kirjaveerus ajakirja ameerika lugejate pahastest kirjadest korralik fännisõda, kus briti lugejad kaitsesid Stablefordi seisukohti, ameeriklased jällegi otsisid välja ta faktivigu ja püüdsid seeläbi ta hinnanguid kahtluse alla seada.
Veel üks Stablefordi raamat, mis on mu jaoks üsna olulise igapäevase abilisena kogu aeg lauaserval lahti, on ligi 600-leheküljeline entsüklopeedia «The A to Z of Fantasy Literature» (2009). Aga sellesarnaseid põhjalikke ja meeletut tööd nõudnud käsitlusi erinevatest ulme alateemadest on kirjanikul veelgi.
Oma elu viimasel kahel kümnendil pöördus Stableford aga hoopis uutele loomingulistele radadele. Ta hakkas tõlkima peamiselt 19. sajandi prantsuse vanemat ulmet. Selle juurde avaldas ta 2016. aastal ka 700-leheküljelise mahuka uurimuse «The Plurality of Imaginary Worlds: The Evolution of French Roman Scientifique», mis käsitleb sarnaselt briti vanema ulme analoogse uurimusega äärmise põhjalikkusega prantsuse fantastilise kirjasõna sündi, kujunemist ja arengut kuni 1939. aastani. Meilgi tuntud autorid nagu Verne, Boussenard ja Rosny saavad siin teoste kaupa põhjalikku tähelepanu kõrvuti kümnete ja kümnete nende kaasaegsetega, keda laiem üldsus väljaspool prantsuse keeleruumi üldse ei tunne.
Jääbki mulje, et lisaks sellele mastaapsele uurimistööle pidas Stableford vajalikuks, et need tekstid, mida ta inglise keeles lugevatele ulmehuvilistele kirjeldas, ei jääks pelgalt kirjeldusteks, vaid oleksid ka ise neile kättesaadavad. Nii näiteks avaldaski ta 2010. aastal seitse mahukat köidet Rosny-vanema fantastilisi romaane ja lühiproosat, kokku 30 teksti, nende seas seitse romaani ja mitmeid lühiromaane, mida võibki kokku lugeda selle kirjaniku ulmeloomingu olulisimaks osaks.
Aga Stableford ei teinud sedasi ainult Rosny’ga, ta võttis ette veel kümneid ja kümneid autoreid ja nende teostetsükleid, üha tõlkides ja tõlkides ja tõlkides. Lõpuks ei piirdunud ta isegi enam ainult fantastilise kirjasõnaga, asudes tõlkima ka varaseid prantsuse muinasjutte, samuti mitmeid 19. sajandi pseudoajaloolisi seiklusromaane Alexandre Dumas vähetuntud kaasaegseilt ja varaseid sensatsioonilisi kriminaalromaane, nn. superkangelase lugude eelkäijaid (nt Paul Féval jppt).
Bibliograafid on kokku lugenud, et nõnda jõudis Stableford ära tõlkida kokku 378 köidet prantsuse vanemat ulmet ja seikluskirjandust. Kui lisada siia ta enda 90 romaani, ligi veerandsada jutukogu ja üle 30 ulmeajaloolise uurimuse, samuti mitmeid koostatud ulmeantoloogiaid (1990ndail vaimustus ta 19. sajandi lõpu prantsuse dekadentidest ja koostas sarjas «The Dedalus Book of...» mitmeid selleteemalisi väärtkirjanduse antoloogiaid), saigi ta hea sõber ja kolleeg John Clute kokku muljetavaldava arvu: ligi 600 erinevat raamatut.
Brian Stableford oli kuni pea lõpuni välja pöörase töövõimega, alati terav ja selgelt eristuvate seisukohtadega hiiglane maailma ulmemaastikul, eri kümnenditel väga erinäolist loomingut pakkunud kirjamees, kellega me ei pruukinud ulmeajaloo asjades alati nõus olla, aga keda oli alati kuradima põnev lugeda, kes ärgitas sind mõttes talle vastu vaidlema, kuid kelle teadmised briti ja prantsuse ulme varasemast ajaloost kuni 20. sajandi keskpaigani olid tummaksvõtvad. Pluss siis siia juurde ta ilukirjandus, mis oli eri aegadel nii erinevaid stiile pakkuv ja erinevaile teemadele keskenduv, et igaüks peaks sealt midagi endale sobivat leidma.
Üks tõeline 20. sajandi ulme hiiglane on lahkunud. Müts maha!
