Neiul oli peaaegu ideaalselt ovaalne nägu. Millised geenid olid talle küll sellise andnud? Või kirurg? Miks ta seda tegi? Ah, jätta! See pole minu territoorium. Mees tema kõrval oli aga tavaline, selle kabineti jaoks siin tavaline. Tilluke suu, õbluke keha, suur pea, mille küljelt läigatas oimupistik, kui mees pead neiu poole pööras.

Neiu naeratas, veidi ebalevalt. „Me tahame seda koos ka pealt vaadata.“ Ta vilksas korraks mehe poole. „Magnus on lugenud, et see pidi väga huvitav olema, Erutav.“

„Nataša,“ mühatas mees ja jälle välgatas korraks tema oimupistik.

Noogutasin, naeratasin. „Jah, saab just nii, nagu teie soovite. Aga nüüd veel viimane ametlik osa.“ Võtsin sahtlist kaks paberformulari. Paberit nähes läksid paarikese silmad suureks nagu dessantlase leekuri ots.

„Paber on kõige häkkerikindlam andmekandja ja meie siin hindame andmete kaitstust ja diskreetsust väga.“ Panin lehed, valge pool ülespoole. neiu ette. „Nüüd aga palun härral lahkuda. Vastavalt seadustele, tahet tuleb avaldada ilma kõrvalmõjutajateta.“

Härra puuris mind oma 200+IQ-inimese pilguga, välgutas korraks oimupistikut ning viimaks õõtsutas end püsti. Saatsin teda pilguga, kuni ta oma spageti-jalgadel ukse taha paterdas.

„Nii, proua.“ Neiu kohmetus jälle „proua“ peale, kuid kummardus siis kuulekalt minu poole. Keerasin lehed ümber.

„Siia vasakule allkiri, kui te olete nõus. Paremale, kui te pole. Tema ei saa midagi teada. Juhtub vaid väike äpardus. Tehnika pole kunagi 100% töökindel. Arusaadav? Kirjutada ikka oskate?“

„Jah, muidugi. Minu kasvupere oli kõrgetasemeline, valmistas mind hoolikalt ette. Ega ma muidu…“ Neiu punastas kergelt, võttis hõbedase kliendipliiatsi ja maalis paberile püüdlikult „Natalja Smithson“.

 „Teie, proua, lähete nüüd kõrvalruumi. Sättige end seal juba mugavalt sisse nagu juhendatud.“

Mehega läks kiiresti. Meestele sihitud jutust tulevasest kommuuni toetusest pooltki kuulamata kirjutas ta paberi alla vasakusse serva „Dr Magnus Opegie“ ning astus kõrvaltoa ukse juurde. Peatus seal ust puudutamata.

Ilmselgelt oli ta seda asja tegemas juba mitmendat korda. Teadis, et uks püsib 5 minutit kinni, et naisele rahus aega anda. Tõujäär selline.

Põrnitsesime üle ruumi teineteist. Tema pilk ütles selgelt, et ega tema minustki heal arvamusel pole. Oli ta ehk minu peale armukade?

Vaatasin kella. Oli aeg. Tõusin ja kontrollisin veelkord kõrvallaual metallkandikul olevate esemete silte ja tähistusi. Kõik oli täpselt nagu peab. Nagu alati, olid selles ruumis vaid need asjad, mis olid selleks konkreetseks juhtumiks vajalikud. Ainult ja üksnes need. Aga ikka tuli üle kontrollida. „Tuhat korda mõõda, üks kord suska“ oli meie ameti põhimõte.

Uks kõrvalruumi avanes tasase meloodia saatel. Sisenesin mehega aupaklikku distantsi hoides. Sellised on väga kiired kaebama. Mida tühisem asi, seda kaebavam kaebus.

Neiu oli juba kenasti laual pikali, antiseptilise rohelise lina avast paistis ta paljas kõht, lina kohalt ovaalne näolapp.

„Te soovisite seda ise näha, heitke siis siia proua kõrvale pikali.“ Osutasin kõrvallauale, mille olin ettenägelikult madalaks lasknud.  Seni, kuni 200+ ähkides end pikali vingerdas, seadsin mina asjad valmis. Võtsin metallkandikult kuldse süst-boti, tõstsin peenikeste pintsettidega tema kõhtu väikese kapsli – ka kullast, puhtalt efekti pärast selline –, kontrollisin veelkord kõiki koode ja sulgesin süst-boti pordi.

„Kas olete valmis?“ küsisin neilt viimase kinnituse.

Paarike noogutas ideaalses sünkroonis täpselt kolm korda. Vau. Tõstsin kuldse süst-boti kõrgele. Minu žestkäsu peale vahetus kogu lage katval ekraanil pilt. Seni tagasihoidlike lampidega valget lage näidanud ekraanile ilmusid all lamavad mees ja neiu. Nad olid tohutu pikad, ulatudes lae ühest servast teise.

„See on püha elu võlukepike.“ Õõtsutasin ettevaatlikult kuldset süst-boti, mis ilmus nüüd ka laeekraanile, väike kuldne särav päike.

„Ja nüüd saab alguse teie kaunis tütar, kelle nimeks olete te valinud Anna-Berta. Sündigu teie tahtmine.“ Vaatasin neiut. Ta lamas, silmad kinni, näol ootav-rahulik ilme. Mees. Tema oli näost roosakaks tõmbunud, sõrmed pehmeks rusikaks surutud, pilk kindlalt laes.

Langetasin süst-boti neiu kõhule, just täpselt õigesse kohta. Hetkegi viivitamata pritsis bot enda ümber kiiret valuvaigistit, kalibreeris asendit ning torkas siis läbi neiu kõhunaha ja kudede juuspeene kiu. Selle otsas oli seemenduskapsel mehe spermaga.

Ruumis hakkas mängima vaikne muusika. Tegelikult oli kogu minu töö tehtud, kuid kliendid saanuks pahaseks, kui kõik oleks vähem kui minutiga läbi olnud.

Nii seisin seal, pühalik nägu peas, ja silmitsesin minu jaoks operatsioonilaua serva alla seatud ekraani, kuhu dubleeriti laeekraani pilti. Parasjagu muutus seal seemenduskapsel kollaseks, siis oranžiks ja siis tulipunaseks. Ja sealt ta tuli, pahaaimamatult lähenes erkpunasele seemnekapslile kahvaturoosa munarakk.

Pöörasin pilgu ära. See nägi välja efektne, kuid oli vaid iga kord mõõdukalt varieeritav protsessi selgitav animatsioon. Mitte üldsegi otsereportaaž naise sisemusest, nagu me juhuslike vihjetega muljet tekitasime. Kord oli kulunud mitu kuud ja mitu seemnepritset, enne kui seemenduskapsli kõrvale sattus munarakk, mis oli tõesti viljastamisvalmis ja varem laboris hoolikalt valitud spermarakud said oma töö lõpuni viia – paljundada 200-IQ-lise geenikomplekti. See, et üks tavaline naine sai tööd ja leiba, oli ühiskonna meelest puhas lisaboonus. Mis siin mul õiendada on.

Lõpuks vaikis ruumi täitnud muusika. Grand finale oli läbi.

Võtsin neiu kõhult kuldse süst-boti, puhastasin naha valuvaigistijääkidest ning astusin eemale.

„Kõik. Ma õnnitlen teid! Härra, me võime lahkuda. Proua, kui teil on abi…“

Neiu ajas end istuli. Roheline antiseptiline lina vajus ta pealt põrandale korratusse hunnikusse. „Kuidas oli?“ Ta pöördus kogu kerega mehe poole.

„Vapustav.“ Mees üritas end külili keerata. „ Miks ma eelmistel kordadel vaatama ei tulnud? Milline bioloogiline sümfoonia! Oratoorium! Fusioon kõige kõrgemal tasemel.“

„Aga sina ise. Mina ja sina.“ Neiu tõusis püsti ja sihtis vingerdatavat meest sõrmega teda peaaegu puudutades.

Ma taganesin. Ma tahtsin, kuid ei suutnud neiult pilku pöörata. Seda polnud protseduuriks vaja olnud. Kuid neiu, ta oli täiesti alasti. Täiesti! Taganesin, kuni sein vastu tuli. Püha töö, kui nad nüüd minu peale kaebavad. Härra naist nii näinud. Minuga on kõik. Mind ei võeta isegi prügivedajaks enam. Finito!

„Magnus? Ikkagi.“ Neiu oli ka teise käe tõstnud. „Mina ja sina? Mida sa meie osas tundsid?“

„Mis küsimus see on? Ma ju ütlesin. Astu eest ära.“ Mees õõtsutas end tudisedes püsti. „Biofusioon. Ma pean minema. Sellest teosest tuleb megahitt, mille täna loon.  Ma tunnen.“ Ta ümises mingit meloodiat.

„Magnus. Sa ei tundnud mitte midagi muud?“ Neiu vajus aeglaselt tagasi istuma. „Mitte midagi. Mu kasvuperes räägiti… Sellest on palju raamatuid kirjutatud.…“

Uks mehe selja taga sulgus hääletult.

„Tead, mölakas. Ma olen sellest tõesti kuulnud.“ Neiu põrnitses vihaselt sulgunud ust. „ Seks. Lapse saamine. Sünd. Aga… Teie. Te kõik valetasite mulle! Kõik, mölakad!“

Ma värisesin, selg lapiti vastu seina. Ma olin lõksus. Pigis. Plindris. Kael võllas kuristiku kohal rippumas. Kõik teed viisid siit kuristikku. Kuid ma võisin seista või siis tegutseda. Pidin valima.

Aidaku püha elu ise mind valiku tegemisel.