Roland Barthes esitab oma essees „Autori surm." keerulise küsimuse. Kes on autor? Kes on see, kes tegelikult lugu räägib? On see autori persoon, on see kultuur, on see keskkond, on see loo kangelane või on need sõnad, mis loovad loo?

Mis juhtub siis, kui me kustutame ära kõikidelt maailma raamatutelt autori nime. Mida on siis kriitikul kritiseerida? Kas kirjutis ise muutub seetõttu, et seal ei ole enam autori nime küljes? Ja mis on see. mis järgi jääb? Kas see on kõigest tekst või kirjutis?

Barthes lööb selgelt erinevatesse lahtritesse autori, kirjutise, kriitiku ja lugeja. Kujutame ette, et autor on ammu surnud ja lugeja ei tea, kes on autor. Siis jääb ju järgi ainult kirjutis, ainult tekstikogumik, sinna ei saa külge kleepida enam autori halbu isikuomadusi, kuritegusid või tema suhtumist mingisse konteksti. Kujutame ette, et Hitler oleks kirjutanud „Pipi Pikksuka“, kas see oleks siis enam sama raamat? Või siis kuidas kõlaks Astrid Lindgreni „Mein Kampf“.

See mõte ei ole oma olemuselt uus, sest sedasama mõtet on mõelnud ka Michel Foucault oma essees „Mis on autor?”. Foucault seostab teoseid põhiliselt läbi autori nime, pidades nime teostevahelise konsistentsi allikaks. Selles, et autori nimi ei ole pelgalt nimi, tuleb nõustuda. Aga aeg on edasi läinud ja interneti kasvuga on domineerivaks saanud hoopis sõnad „identiteet“ ja „karakter“.

Kaks rootsi sotsioloogi on loonud virtuaalse identiteedi, Hanzi Freinachti. Šveitsi filosoof-kirjaniku, kes istub Alpides ja mõtiskleb maailma üle läbi metamodernistliku vaatevinkli. Aga kes siis tegelikult kirjutab, kas karakter nimega Hanzi või hoopis Emil Ejner Friis ja Daniel Görtz, kes on Hanzi karakteri loojad? Pseudonüümid on loomulikult kirjanduses vägagi iidne teema, aga kui me hakkame juba looma virtuaalset identiteeti ja karakterit, kas siis ei tekki mitte kiusatus jääda karakterile truuks? Ja seesamune loodud identiteet hakkab juba mõjutama inimest kui autorit?

Miks kirjutas Pratchett mitukümmend peaaegu et identset teost? Sest see töötab. Aga miks ei peaks kirjanik kirjutama asja, mis publikule meeldib ja mida publik ootab? Ette ennustatavus, Rince and repeat on asi, mida publik teatud piirini ootab. Psühholoogid on välja uurinud, et muusika kuulajatele meeldib teataval määral ette ennustatavus, lugu, mille mustrid ei ole liiga lihtsad ega ka liiga keerulised, kuid on piisaval määral ette ennustatavad.

Kui me läheme raamatupoodi ja tahame osta Pratchettit, siis meil on juba ette defineeritud ootused kirjatööle ja meid valdab pettumus, kui seal ei ole tuttavat fantasymaailma pilavat kirjatükki. Oma peas mõtleme: aga see ju ei ole Pratchett, see on midagi muud. Kas sel juhul autor kirjutab valesti? Jah, oma peas oleme veendunud, et kirjutises on midagi valesti, autor ei ole enam see. Ja kui nüüd autor võib valesti kirjutada, siis kas mitte ka lugeja ei või hoopis valesti lugeda ?

Neljakümnendate Saksamaal võis lugedes „Mein Kampfi" valesti sattuda koonduslaagrisse. Lugedes nõukaajal Lenini teoseid valesti – Chop-Chop, marss gulaagi poole! Barthes kirjutab, et kritiseeritakse ainult autorit, aga mitte lugejat. Oh ei, Barthes, vaata religiooni ajalugu, kes on ketser? Kas ketser ei ole mitte lugeja, kes loeb teost valesti? Kas mitte tänapäeval ei ole woke-ideoloogias sündinud maailm, kus autor kritiseerib lugejat, sest talle ei meeldinud „Star Warsi“ film või Disney toodang. Süüdi on lugeja ja seda väidab autor. Aga mis õigusega?

See on Barthesi kirjeldatud Jumal-autor. Kelle kõik sõnad on pühakiri, mida saab ainult ühte ja õiget moodi mõista. Kõik teised lugejad tuleb saata tuleriidale. Selles mõttes on Barthesi mõte, et autor peab surema selleks, et lugeja saaks sündida, täiesti täpne ja kohane.

Autori vari kajab kummitusena tema teosega kaasas ja manifesteerib lugejat. Aga kas mitte just autori identiteet või karakter ei võiks olla selliseks Barthesi Jumal-autoriks? Kui me vaatame Terry Pratchetti teoseid, siis võime põhimõtteliselt nentida, et Pratchett on kirjutanud mitukümmend korda täpselt ühte sedasama raamatut, või siis Agatha Christie või teised sarikirjanikud. Kes kirjutab, kas kirjutab autori identiteet või autor ise ? Kas mitte ei tekki olukord, kus kirjaniku loodud identiteet paneb kirjaniku enda istuma nähtamatute seintega puuri, millest välja murda on praktiliselt võimatu?

Aga kas autor saab üldse kuidagimoodi surra või jääb ta kummitusena alati oma teostesse kajama?

Olen lõpuaktusel. Kõnet pidama valiti meie kursuse kõige pühendunum inimene Kersti. Kersti kõneleb, aga minu peas tundub midagi imelikku. Need ei ole ju Kersti sõnad, need ei ole tema stiil, need ei ole tema teravad mõtted, vaid mingi ümmargune mull. Tekib mõte, kas Kerstiga on midagi juhtunud, tekib kognitiivne dissonants, tekib õõvaorg (uncanny valley), sest midagi on valesti, äkki ta on haige. Ja siis ütleb Kersti: „Need sõnad on kirjutanud ChatGPT ja see on täielikult mage. Ja täna ma tahtsin tegelikult rääkida sellest, miks ei saa asendada inimest..." Kergendustunne – kõik on korrasm sest autor on siiski elus.

Foucault kirjeldab seda kui autor-funktsiooni ehk siis seda momenti, kus me saame panna kokku teksti ja autori ning olla veendunud: jah, see tekst on selle autori oma, see tekst on sarnane selle autori karakteri ja identiteediga.

Aga kas on üldse olemas teksti, millel ei ole autor-funktsiooni? Foucault pidas selleks kritseldist seinal, aga ta eksib ja seda on tõestanud Delfi kommentaarium. Delfi anonüümses kommentaariumis, kuhu võib igaüks kritseldada, mida tahes, on ka tihtipeale võimalik autorina välja lugeda suuremaid või väiksemaid trollivabrikuid või trollikesi, kes ka ise kirjutajana ei ole tihtipeale autoriks, vaid autoriks on hoopis ideoloogiad, narratiivid ja teemapunktid ning trollike iseenesest on lihtsalt vahendaja ja meediumi rollis. Ning sel puhul tuleb nentida, et kirjutaja on ise muutunud meediumiks, vahendajaks. Autor ise on kauge, nähtamatu ja käega katsumatu, kuid selgelt hoomatav. Ka lepingutel on olemas autor ja see väljendub lepingu kvaliteedis, kompaktsuses ja selguses ja samamoodi on autor nimetu, kuid hoomatav.

Ka Tehisintellekt, AI, mis peaks kirjutama autor-funktsiooni vaba teksti, on muutunud autoriks. Ehk siis keskpärast ja magedat kirjatükki lugedes või kuuldes tekib kohe autorile küsimus: „Kuule, kas selle kirjutas ChatGPT ?", mis on juba muutunud omakorda solvanguks. Ning isegi masinvaimude kaja on tekstis selgelt autorina nähtaval.

Aga kuidas kirjanik kirjutab lugu? Ta valab sinna oma elukogemuse, oma mõtted, oma maailmapildi, oma tunded ja teadmuse ning kasutab omaenda sõnavara. Olgu siis selleks getokeelne pätiromantika või süvateaduslik filosoofia. See kõik on piiratud autori maailmamulliga milles ta elab. Samamoodi on eraldi oma maailmamull kriitikul, kes autorit või teost kritiseerib, ja ka lugejal on oma mull, milles ta elab ning kuidas seda kõike loob. Selle kõige vahendajaks on tekst ja kirjutis.

Tegin uurimistöö katse, küsisin erinevatelt inimestelt, mida tähendab sinu jaoks kalapüük?

„Vaikust ja rahu."

„Pidu, sõbrad, viinad, paat."

„Mingi vastik märg ja ligane tegevus."

Me näeme siin psühholoogilist fenomeni, mida kutsutakse skeemiks (schema), milles iga inimese jaoks mingi sõna või tegevus võib omada täiesti erinevat tähendust. Autor kirjutab: „Toomasel sai naisest kõrini ja ta läks kalale." Kriitik ütleb, et sealt paistab välja autori pettumus naistes, mida ta kompenseerib meeste seltskonnaga. Ja lugeja loeb, et Toomas tahtis lihtsalt vaikust ja rahu. Mida autor aga tegelikult mõtles, võibki jääda selgusetuks.

Iga osapool on oma maailmamullis ja tõlgendab igat sõna sellisena, nagu tema seda näeb ja sellest aru saab. Ja selle vahendajaks on kirjutis ja lugu. Iga inimese peas sünnib sama teksti lugedes uus, tema enda lugu. Ja kas mitte ei tekki küsimus, kas siis mitte lugeja ise ei ole hoopis autor?

Iga kirjanik kirjutab omamoodi, sest igal kirjanikul on oma unikaalne kogemus ja maailmamull. Aga kas me saame võtta unikaalse indiviidi poolt kirjutatud kirjatükki kui neutraalset loo kandjat? Kas ka siis, kui lugeja kirjutist lugedes tapab autori ja muutub ise autoriks, on kirjatükk kõigest puhas vahendaja? 

Kas ka sel juhul, kui lugeja tapab Autor-jumala, keda tohib lugeda ainult õigesti, on kirjatükk puhas ja vaba, või on seal ikkagi autori varju kummitus varitsemas ja pesitsemas? Ei, sest autor kogub kokku oma elu jooksul õpitud, nähtud, kogetud killukesi ja voolib neist terviku. Kui lugeja tapab autori, siis autorist jäävad ikkagi järele tükikesed ja killud, mida lugeja oma peas uueks tervikuks kokku põimib.

Ulmekirjandus vajab autorit kui kala vett, ilma autorita ulmekirjandus kõlab lihtsalt kui pseudoteadus. Ka teadustekstidel on autori vaim küljes ning paradoksaalsel kombel saab lugeda ainukeseks autorivabaks tekstiks kirjakeele sünnihälli, raamatupidamislikku teksti. Ja proovime nüüd ette kujutada žanrit nimega „raamatupidamisulme“. Isegi kui Autor-kirjanik suudaks sellise teose kokku kirjutada, siis autor-lugeja leidmisega tekib tõsiseid raskusi.

Ei, Barthes, sa ei saa tappa autorit, sest isegi kui me lugejana tapame autor-jumala ja allesjäänud kildudest voolime tähelaevad, jäävad need killud meid ikkagi varjuna kummitama.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0616)