Emma pani raamatu käest. Ulmeraamat rääkis, kuidas inimesed kunagi tähtedele minekust unistasid. Jutus kujutelmades mindi ja koloniseeriti teisi planeete. Enne rohepööret kirjutati selliseid palju. Siis oli veel vaba sõna, vaba mõte ja võis ressursikriitilisi ideid avaldada. Naine kohendas pisut närviliselt kaelas olevat kolmest noolest koosnevat ripatsit. Taaskasutus-, taastuvenergia- ja elu jätkumise noolekesed moodustasid ringi.

Emma oli palju mõelnud, et tähtsusejärjekord peaks olema just vastupidi – elu, energia ja asjade kasutus. Mitte nii, nagu ametlikus roheusundis oli kanoniseeritud. Rääkida ta sellest muidugi ei julgenud. Ei ole vaja probleeme. Tal oli muuseumis täiesti mõistlik töökoht ja ta ei tahtnud sellest ilma jääda.

 

Naine silitas mõtlikult raamatu kaant. Rariteet ja iidvana museaal. Ta ei oleks tohtinud seda koju lugeda võtta. Keelatud kirjandusel oli oma võlu. Juba selle vaikselt kotti nahistamine ja koju toomine tekitas tohutu elevuse. Tunde, et oled elus. Tunde, et omad toimuva üle mingit kontrolli. Emma muigas hapult ja mõtiskles, kas see oli teismelise mäss. Kolmekümne viie aastane teismeline? Võibolla isegi. Arvestades, et keskmine eluiga oli kõvasti üle saja viiekümne.

Ta oli muuseumist varem ka keelatud kirjandust koju toonud ja lugenud. Mittedigitaliseeritud keelatud kirjanduse üle eriti rangelt valvet ei peetud. Kui enne inventuuri tagasi viia, ei märka seda keegi. Kahel töökohal töötamine ei jätnud küll lugemiseks palju aega, aga teda tõmbas ideoloogiliselt halva materjali poole. Vist sellepärast, et ma olen liiga noor, mõtles Emma süüdlaslikult. Või siis sellepärast, et ma olen üles kasvanud riigihoius. Ju ma olen saanud meelsuskorrektsest kasvatusest üledoosi, oli ta kindel.

 

Teda valdasid vastakad tunded. Ta igatses ka tähtedele. Eemale sellest masendavast argipäevast. Kihutada raketiga tähtede vahel ja seigelda. Proovida rajada inimasustusi uutel planeetidel ja loota, et tuleb paremini välja kui siin. Minna, nagu läksid Ameerikas esimesed pioneerid peredega preeriasse.

Jah, oleks tahtnud minna perega … Emma tahtnuks, et tal olnuks vanemad, kes tõesti hoolivad sinust. Nii nagu nendes vanades keelatud raamatutes kirjutati. Päris oma ema ja isa. Ta oli kohustusliku iibeprogrammi laps. Meestel oli militaarteenistus, naistel kohustuslik iibeprogramm. Aastane leping, kunstviljastamine ja laps kuulus riigile. Iibeprogrammi algne kohustuslikkus muudeti hiljem küll ära. Lõpetamine tõi küll suure kisma, sest iive oli ju nii negatiivne. Lõpetati siis, kui iibeprogrammi lapsed täisikka jõudsid. Riigihoius üles kasvanud naised keeldusid programmis osalemast. Steriliseerisid end protestiks. Sellise surve peale andsid hallpead järele. Tegelikud otsused tehti muidugi alles siis, kui programmi lastest esimene laine seenioriteks said. Mingi aeg töötas programm aga riiklikult ja täistuuridel. Programm oli endiselt alles. Ka praegu oli tohutu surve liituda programmiga ja tasustati heldelt. Emma oli isegi paar korda sellele mõelnud, et mingitki finantsleevendust saada. Maksud olid ebareaalselt kõrged ja äraelamiseks tuli pidada mitut töökohta.

 

Ta ohkas ja hakkas tööle minekuks riidesse panema. Tema teine töökoht vanurite hooldajana ootas. Planeedi kõige levinum töökoht. Emma jälestas seda ametit, aga seal oli toitu, toitu, mida vanurid ära ei tarbinud. Enamus hooldajaid elaski sellest. Masendav, kuidas kõik oli vanurite kasuks kaldu. Lugedes keelatut kirjandust jäi mulje, et kunagi see nii ei olnud. Paberkandjal olevad asjad olid meelsuskontrolli ülekirjutustest puutumata. Emmal oli tekkinud lugedes tunne, et mitte ainult ressursikriitilised ideed ei olnud keelatud, vaid ka seeniorite ajalooline käsitlus. Kõik lood, mida ta luges, olid noortest. Ei olnud ühtegi tegelast, kes oleks olnud üle saja aasta vana. Kui ta kunagi julges preestrilt selle kohta küsida, siis … kolm kuud privileegidest ilma jätmist ja meelsuskontrolli baaskursuse uuesti läbimine. Emma oli õppinud oma mõtteid endale hoidma, aga vasturääkivused närisid teda. Mitte ilmaaegu ei olnud see keelatud materjal.

 

Tööle läks Emma jala. Transpordikaart ei mahtunud tema selle kuu eelarvesse. Tund aega kõndimist ei teinud noorele inimesele midagi. Kadedusega vaatas ta mööda vuravat sõidukit. Grupp vanureid tegi meelelahutussõitu. Emma silmas seltskonnas Irmat, ühte enda hoolealust, ja tundis sisimas torget, kui Irma talle reipalt lehvitas, taipamata paluda sõidukil peatuda ja ta peale võtta.

No on kirus Emma mõttes. Ta teadis, et Irma hiljem isegi ei mäleta tema nägemist ja ajab kõik tagasi. Issand, kui kiuslikud mõned vanainimesed ikka olid. See, et inimesed kaua elasid, ei teinud neid ei sõbralikuks ega meeldivaks. Suurema osa seeniorite vaimne tervis jättis kõvasti soovida.

 

Kui Emma tööle jõudis, ootas teda hommikuses infotunnis uudis. Nende hooldajate meeskonda oli uus inimene tulnud. Inimesed ikka liikusid vahel, kuid see noormees oli kuidagi teistsugune. Emma ei osanud sõnadesse panna, mis see täpsemalt oli. Võibolla olid tema hoiak ja silmavaade teistsugused? Noormehes nagu ei oleks olnud leppimist. Leppimist sellega, kus nad on ja mida teevad. Võibolla on mingi jamaga hakkama saanud ja kannab siin osa oma karistusest, oletas naine. Parem on sellisest eemale hoida, manitses ta end.

 

Emma oli just riided vahetanud ja täitis hooldusvahendite käru, kui teda selja tagant ehmatati.

Tere, paariline! Meid määrati kokku,lausus uustulnuk rõõmsalt ja ulatas terekäe. „Aleks. Mis sinu nimi on?

Emma,lausus Emma häiritult kätt surudes. „Ma olen tavaliselt üksi töötanud …“

Jaksad? Mõni seenior on üsna bravuurikas ja kaalukas,segas noormees jutule rõõmsameelselt vahele. „Sa oled kõige noorem, mind sellepärast sinu juurde appi määratigi. No ja ma tegelikult palusin ka just sinuga kokku.Ta pilgutas häbematult silma.

„Mis siis minu seenioride juures nii erilist on?

„Nende juures mitte, aga sinu juures küll …“ Noormees takseeris teda heatujuliselt.

„Võta vahendid ja lähme,“ lausus Emma kulmu kortsutades.

Peale kolme tundi räsivat tööd pidi Emma endale tunnistama, et jah, Aleksist oli tõesti abi. Kaks inimest on ikka kaks inimest. Nad olid härra Vilhelmiga kahekesi päris hästi hakkama saanud. Tavaliselt kippus see kiimakott käperdama ja ta tõesti oli paks. Tema keeramine ja pesemine olid Emma jaoks alati rasked olnud. Nad olid täna pesnud, riietanud, toitnud ja ravimeid kontrollinud märksa rohkemal arvul seenioritel, kui Emma ise kunagi jõudnud oleks. Kaks rohelist lipukest töökaardil võis tähendada, et järgmine kuu ei pea jala käima.

 

Nad läksid pausi ajal töötajate puhkealale ja vajusid mõlemad diivanile.

Kas see on iga päev nii?küsis Aleks.

Mis asi?

„Töö.

Emma vaatas teda kulmu kergitades. „Mis potililleke sina oled, et enne seda tööd teinud ei ole? Kõik teevad seda, kes süüa tahavad.

„Mõni teeb ikka muud tööd ka.

Mis tööd sina siis teed?

„Näpin võrke.

„Mis sa siin siis teed? Või sellest ei ela ära?Emma lükkas Aleksi poole võileivakandiku, mis oli seeniorite hommikusöögist üle jäänud ja personalile tarbimiseks. Nende hommikusöök.

„Sinuga tahtsin kohtuda.Noormees naeratas laialt võileiba mugides.

„Sa ei käi ju mitte kusagil. Trepikojas sind varitseda ja oma jutuga lagedale tulla ei tundunud hea mõte.

Emma põrnitses noormeest vaenulikult.

„Ja mis sa minust tahad?

„Vau. Võta tuure maha. Mitte praegu ja mitte siin.Aleks kugistas viimaseid võileivajäänuseid ja loputas kohviga alla. „Võin ma sind õhtul koju saata? Sa ei kasuta transporti ja see peaks umbes tunni võtma. Arvestades, kus sa elad. Sellest piisab.

Kust sa tead, kus ma elan?

„Töötan võrkudega … daa ?

Umbusk ja ärevus lainetas üle Emma. Parem oli sellega kiiresti ühele poole saada.

Hea küll.Naine noogutas. Parem oli teada, millega on tegemist, ja siis otsustada, keda vajadusel teavitada. Oli tal nüüd seda jama vaja? Emma ohkas mõttes.

 

Aleks ootas teda päeva lõpus välisukse juures. Nad kõndisid vaikides. Soe oli ja tuul ei puhunud. Kui ei oleks olnud väsitava tööpäeva lõpp, oleks jalutamine kena noormehega pargis olnud vist romantiline, mõtiskles Emma. Üldse ei olnud romantilist tunnet. Ta viipas peaga pargipingi poole.

„Istume, räägi, mis sul rääkida on.

Aleks istus. Pink oli tema jaoks ebamugavalt madal, seeniorite standardid. Emma tundis väikest rahuldust ja istus tema jaoks samuti pisut liiga madalalale pingile.

„Oled sa kunagi midagi muud tahtnud?

Emma mõtles hetkeks. „Mida sa silmas pead? Täna hommikul ma tahtsin juustuvõileibu, aga olid punase kalaga…“

Aleks naeris. „Natuke suuremalt mõtlen. Kas sinu ainus eesmärk on saada seenioriks? Orjata sadakond aastat, vananedes aina väärikamatel kohtadel ja saades seenioriks, hakata ressursse prassima? Nautida kogu elamata elu eest ja lasta ennast orjata?

„See ei ole meelsuskorrektne jutt, mida sa praegu räägid.Emma torutas huuli.

„Ei, ei ole, aga siin ei ole kõrvu ja mina ei ole meelsuskontrollist.

Kust ma tean?

„Ei teagi, aga mõnikord tuleb inimesi lihtsalt usaldada.Aleks libistas käe läbi oma tumedate lühikeste juuste ja kummardus lähemale.

„Mina ei taha nii lõpetada.

„Nooruse eliksiiri oled leiutanud või? Palju õnne. Kergendaks oluliselt hoolduskoormust.Emma naeratas kibedalt ja tegi tööst väsinud randmetega ringe. Aleks kõneles liiga valusal teemal.

Ei, nende pässikutega ei ole enam midagi teha. Aju- ja närvirakud ei uuene teadaolevalt peale teatud vanust. Eluea pikenemine ei tähenda, et vaimne võimekus säiliks. Sa näed iga päev, kui saapad nad on. Seni, kuni valimiseale ülempiiri ei panda, ei muutu midagi ja seda juba ei juhtu. Kes see ikka pudrulusika vabatahtlikult loovutaks? Võim oli, on ja jääb nende kätte.

Nad vaikisid ja vaikus venis.

„Küsimus oli - kas sa tahaksid midagi muud? Ära nende võimu alt?

Kuhu? Sa kutsud mind noorte kommuuni kuhugi? Käputäis noori eralduvad saarekesele ja rajavad oma kommuuni? Ma olen kuulnud sellistest lugudest. Kui me just iiberekordeid ei püstita, siis on kogu töökaart rikutud ja ma ei kavatse kusagil põõsa all üheksat last sünnitada. Ma ei taha närida isekasvatatud juurikaid ja nälgida. Kui need mässajad vanemaks on saanud, on nad kõik vaikselt ühiskonda tagasi tulnud. Palmilehekesed ei ravi kõrget vererõhku ja teisi tervisehädasid, mis vanemast peast tulevad. Kõik nende seeniorite privileegid tühistatakse ja nad saavad ainult baashooldust. Sellist elu ma endale elu lõpuks ei taha. Ei ole huvitatud.Emma hakkas püsti tõusma.

Oota!Aleks tiris ta varrukast tagasi pingile istuma.

„Ei, mitte sinna ei kutsu ma sind.Ta vaatas naisele silma. „Tähtedele kutsun.

Emmal jäi hing kinni.

„Kunagi ammu, kui rohepööre ei olnud veel võitnud ja ressursikasutuses tehti kummalisi asju, olid olemas kosmoseprogrammid. Inimesed tahtsid minna teistele planeetidele ja käidi kosmoses. Tänaseks päevaks on see kõik keelatud muidugi, sest planeedil ei ole ülerahvastatust, mis ajendaks inimkonna väljarännet. Rahvastik pidevalt väheneb ja me ei suuda hallata sedagi, mis on, rääkimata millegi koloniseerimisest.Ta vaatas Emmale tõsiselt silma.

„Aga tehniline baas selleks on olemas ja see on konserveeritud. Selle saaks kasutusele võtta ja minna.

„Kuhu siis?

Marsile tõenäoliselt. Sinna rajati algne koloonia, aga side on katkenud, või täpsemalt öeldes siit poolt katkestatud. Signaali segajad on siiani peal ja ei ole võimalik kontakteeruda. Kõike on nii palju üle kirjutatud, et enam ei saa algsest aru. Seal oli tõenäoliselt seenioriteeelne ühiskonnakorraldus ja preestritele see ei sobinud. Juhe tõmmati seinast välja ja ajalugu kirjutati üle. Pole olnud. Võitjad kirjutavad ajaloo. Sellepärast meil sind vaja ongi.

Meil?

„Jah, meid on rohkem, kes siit ära tahavad. Sul on ligipääs paberkandjal keelatud kirjandusele. Võrgus on kõik nii ära rikutud, et on vaja teha kindlaks, milline on adekvaatne info. Vaja oleks, et see läheks kokku perioodi paberkandja andmetega. Kui sa meid aitad ja sa tahad, võtame su kaasa, kui minekuks läheb.

Te võtate mu Marsile kaasa?Emma jõllitas noormeest. Hinge pikalt närinud kahtlused lahtusid, lükates pusletükid oma kohtadele. Paljust seosetust anomaalsest taustainfost kujunes tasapisi uus pilt. Ta uskus Aleksit. Uskus, et oli olemas seenioriteeelne teistsugune ühiskond. Uskus, et tähtedele minek on võimalik. Uskus … Käsi libises ripatsile kaelas. Ta nägi, et Aleksi pilk peatus sellel.

„Sa seda tead eksju, et enne roheusundi kanoniseerimist oli ristiusk? Oled kuulnud?Ta koukis pluusi alt välja keti, mille küljes oli mitmeid erinevaid ripatseid. Sõrmitses neid ja näitas ühte.

„Suurusjärgus kaks tuhat aastat oli käibel, roheusund keelustas lõpuks kõik teised religioonid, kuid eks vanad usundid ole visad surema. Musta huumorit tahad? Algselt oli see nooltering sul kaelas prügi sümbol.

„Ja mida sina usud?

„Vahet ei ole, mida ma usun, oluline on, kuidas ma teistmoodi uskujatesse suhtun.Ta pani keti ripatsitega pluusi alla tagasi.

Mida te täpsemalt minust tahate?

Aleks võttis taskust paberi. „Siin on nimekiri raamatutest ja märksõnadest, mille kohta vajame infot. Vaata, kas midagi nendest on teie muuseumis olemas. Kui on, siis oleks vaja koopiat. Ma ei palu sul midagi varastada, lihtsalt kopeeri.

„Koopiat keelatud materjalidest …“

Ole nüüd, sinu sotsiaalne krediit on nii madal, et ega nad oluliselt soodustusi maha võtta ei saa. Pole midagi võtta. Kuidas sa üldse selle töökoha muuseumis said?

Emma solvus pisut. „Töötajaid lihtsalt ei olnud ja mina olin palgaga nõus. Seal on huvitav, saab lugeda …“ Ta peatus, naeratas ja noogutas. „Jah, ma olen lugenud igasugu materjale. Ripatsit kannan just sellepärast nähtaval, et imelikud mõtted välja ei paistaks.

Aleks naeris. „Kuidas siis on? Vaatad, kas midagi on sellest listist olemas?

Emma lasi pilgul üle nimekirja libiseda. „Seda on sul päris palju siin.Ta ohkas, vaatas Aleksile silma ja vastas: „Vaatan, mis teha annab. Ja-jah – ma tulen koos teiega, kui minekuks läheb.

Vähestes asjades oli Emma oma elus nii kindel olnud. Selles oli ta kindel – ta tahab siit ära, tähtedele.

Nii nagu vanades keelatud ulmeraamatutes kirjutati. Tal oli villand energiaharmooniast, mis toitis ainult seeniore, ja ta ei tahtnud muutuda ise kunagi samasuguseks kurnajaks. Sellest ringist oli võibolla väljapääs. Ta tahtis seda.

 

Järgnevad paar kuud olid sündmustevaesed, aga täis tihedat toimetamist. Emma hankis muuseumist Aleksi nimekirja järgi informatsiooni. Aleks omakorda vahendas teistele ja hoidis Emmat toimuvaga kursis. Emma ei olnud teistega küll kohtunud, kuid ta teadis, et asjaga on seotud veel Mark ja Lilian ja rohkemal või vähemal määral veel paar inimest.

Emma põles uudishimust, kui leiti üles konserveeritud kosmoseprogrammi stardiplatvorm ja Aleks ning Mark läksid sinna luurele. Ta trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati ja ootas õhtust vahetust, et Aleksit näha. Kes oleks võinud arvata, et ta tööle minekuga nii kibeleb? Ta muigas nukralt. Leidmaks lootust, tuleb kõigepealt hooldada hulk vanureid … Nojah, süüa tahaks muidugi ka.

 

Nad olid kokku leppinud, et hooldekodus ei räägita asjast sõnagi. Väljend, et seintel on kõrvad, ei tulnud tühja koha pealt. Nad pidid tegema kõik, et meelsuskontrollile mitte silma jääda. Nad isegi pisut flirtisid avalikult, et nende koosveedetud aeg kahtlane ei tunduks. Emmat näris väike kahtlus, kui palju sellest flirdist oli päris ja kui palju mängitud? Nad olid kokku leppinud, et see on kattevari, aga pisitasa oli Aleks talle meeldima hakanud.

 

„Hei, kuidas sul läinud on?Emma naeratus oli siiras, kui ta koridoris Aleksit kohtas. Aleks lõgistas hoolduskäru kallal, silmad maas, ja oli pahur.

Mitte eriti …“ Ta toppis ärritunult maha kukkunud hooldusvahendeid tagasi kärule. „Ma tulen sulle õhtul külla.

See oli nii napilt ja rõhutatult nähvatud, et Emma oli sügavalt häiritud. Nähtavasti ei läinud hästi. Varem oli ta alati Aleksi külaskäike elevusega oodanud. Praegu soovis ta, et tööpäev kestaks ja kestaks enne ebameeldivat vestlust. Emma veetis isegi ekstra pool tundi härra Eduardi juures ja kuulas tema heietusi mässumeelsest noorusest, kus ta valitsusvastases grupeeringus oli energiaressursse prassinud juba enne seenioriks saamist. Üks vähestest sümpaatsetest papidest, kes tema hoole all oli. Vähemalt aus, ta oli ülbe juba noorena. Ainult seeniorid võisid kritiseerida valitsust ilma, et nendega midagi juhtuks. Aeg-ajalt oli palsamiks hingele, kui kuulsid kedagi lausumas asju, mida sa ise mõtlesid, aga välja öelda ei tohtinud.

 

Aleks ootas Emmat trepikojas.

„Miks sul nii kaua läks?

„Ah, Eduard oma juttudega … huvitavalt räägib. Sajandat korda küll, aga ikkagi.Emma avas ukse ja nad astusid sisse.

„Teed tahad? Ega mul midagi muud ei ole.

Aleks vajus loiult diivanile ja sulges silmad. Emma ootas.

„Meil ei ole kütust ja startida saab ainult manuaalselt maa pealt juhituna. Juhtimiskeskus on stardiplatvormi all kompleksis. Võrgu kaudu saab korraldada küll keskuse kaugjuhtimist, aga mitte raketist. Raketisisene infotek on liiga vana ja vähese võimekusega. Raketist ei saa starti käivitada.

„Aga kõik muu toimib?Emma ei suutnud kuuldut uskuda.

Aleks avas silmad. „Kas sa ei kuulnud – startida saab ainult maa pealt juhituna? Keegi peab maha jääma, isegi kui me mingi ime läbi peaksime keelatud kütust hankima. Need asjad kasutavad fossiilkütust ja seda üüratutes kogustes.

Aga …“ Emma ei teadnud, mida öelda.

„Meil on rakett, millega minna, ja see on töökorras?ei suutnud ta jätta lausumata. Müstilised sõnad: meil – on – rakett – ja – see - on – töökorras. Ta pidi neid sõnu kõvasti välja öelduna kuulma.

Jah, põhimõtteliselt. Kõvasti tuleks muidugi tööd teha, et see uunikumist mammut elu sisse võtaks, aga põhimõtteliselt peaks ta lennukõlbulik olema. Aga …“

„Meil on rakett …“ Emmal purskusid pisarad silmist. Ta kattis kätega näo ja nuuksus. Närvipinge, mis oli teda Aleksiga kohtumisest alates saatnud, leidis tee välja. Aleks oleks nagu elektrilöögi saanud.

Ole nüüd …“ Ta tõmbus kohmetult diivanil koomale ja patsutas istekohta, mis oli vabanenud. Emma istus ja vappus nutta. Aleks võttis tal õlgade ümbert kinni ja kallistas.

„Anna andeks, et ma sinus lootust tekitasin.Aleks silitas tasa Emma pead.

Emma kargas püsti. „Mis kurat! Mis mõttes, anna andeks! Sa lööd sellele museaalile elu sisse ja see stardib! Mis siis, et kütust ei ole! Mis siis, et maa pealt peab juhtima! Ma jään ise maha ja saadan teid dünamiidiga Marsile, kui vaja!Pisarad nõrgusid mööda ta põski alla. „Vähemalt keegi peab siit ära saama. See on minu unistus, minna tähtedele. Isegi kui mina ei lähe.

Ta vaikis hetke ja rahustas hingamist, mis nuuksete taktis värises. „Inimesed on seda varem teinud, see peab tehtav olema. Ma võin jääda maha, aga ma pean nägema teid minemas.

„Ma ei jätaks sellist hullukest maha nagu sina.Aleks oli püsti tõusnud ja kallistas rahustavalt Emmat. „Me heidame liisku, kui vaja. Ilma kütuseta ei lähe me nagunii kuhugi.Nad seisid vaikides.

Ma teen teed, rahune.Aleks läks kööki ja hakkas seal kolistama.

 

Nad jõid sel õhtul kaua teed. Emma nõudis jäärapäiselt kütuse hankimise teema arutamist ja seda nad tegid. Emma isegi ei märganud, et Aleks istus talle alati pisut lähemale kui tavaliselt ja ei märganud teistsugust pilku Aleksi silmis, kui noormees teda vaatas. Ei oleks pidanud lahinal nutma hakkama, vasardas Emmal peas. Nüüd ta arvab, et ma olen mingi seniilne seenior.

Nad kutsusid läbi võrgu vestlusega ühinema ka Marki ja Liliani. Uuriti kütuse hankimise erinevaid võimalusi. Emma suutis neid kõiki tahtejõuga veenda, et lahendamist vajav probleem on tehniline. Neil oli rakett! Ka Mark oli olnud madalpunktis, kui nad Aleksiga olid avastanud, et kütust ei olnud. Emma juhtis arutelu raudse käega sihi poole, laskmata kellelgi emotsionaalsesse enesehaletsusse laskuda. Jah, neil ei olnud kütust – see tuleb hankida. Stardi teemadega tegelevad nad siis, kui see kätte jõuab. Lepiti kokku info hankimise tegevuskava ja mindi laiali. Aleks jättis pisut kohmakalt hüvasti ja lahkus.

Emma vaatas ennast koridoripeeglist. Talle vaatas vastu sihikindla pilguga lühikest kasvu pruunipäine naine. Naine, kelle võimekusse ta polnud kunagi kuigivõrd uskunud - ja nüüd juhtis see naine gruppi, kes plaanib planeedilt ära minna. Täna oli tema initsiatiiv see, mis ei lasknud grupil ära laguneda.

„Pole paha, raamatukoi. Pole paha.Ta naeratas endale peeglis. Otsustamise magusus joovastas. Just nii võisid tunda esimesed kosmosesse minejad, mõtles Emma. Isegi kui tema minna ei saa, siis see et üldse saab minna … Ta võdistas õlgu ja ärevus oleks justkui mööda tema selgroogu allapoole liikunud.

 

Mõned päevad hiljem selgus, et kõike keelatut saab siiski alati hankida. Maksab ainult ropult palju. Fossiilne kütus oli kasutuses keemiatööstuses ja kui oleks olemas raha ja load, siis …

„Meil on puudu vot nii palju…“ Aleks sirgeldas numbreid paberilehele. Nad istusid enne tööpäeva algust hooldekodu pargis pargipingil.

„Mul on arve peal umbes kolm korda nii palju.Ta kraapis tasku põhjast mõned mündid nähtavale. Emma hakkas naerma.

„Lollakas. Millal sa viimati midagi suurt arvel oleva rahaga ostsid? Kõik ostetakse ju krediiti. Me peame volituse võltsima ja kütuse krediiti küsima.

Aleks naeratas ja vangutas pead. „Kus küll selliseid naisi tehakse nagu sina ja miks nad pärast sellisteks muutuvad?Ta osutas peaga hooldekodu poole. Emma kortsutas kulmu.

Mul on sinna veel kõvasti aega ja kui ma selliseks muutun,ka tema osutas peaga maja poole, „ kui see juhtub, siis sina sellest aru ei saa. Sa oled ise siis ka samasugune.Ta turtsus naerda.

„Krediiti meile ei anta. Kuule, IT võlur, võltsinguga hakkama saad?

„Kõike on võimalik teha. Küsimus on ainult, millal vahele jäädakse. Kui me seda teeme, siis paneme kõik sillad heleda leegiga põlema, meile hakatakse jahti pidama.

Emma torutas huuli. „Kui palju läheb aega, et jaht virtuaalist siia jõuab?

„Ma ei tea, ma ei ole seda varem teinud.

„Mingi aimdus sul ju on?

Aleks kehitas õlgu.

Uurimisega võib minna aastaid, kui see kedagi ei huvita, aga võidakse olla ka viie minutiga platsis. Oleneb, keda välja vihastada. Mul on sulle Lilianilt põnev uudis. Ta on sideajaloofänn. Sinu materjalide alusel raalis ta lõpuks välja usaldusväärse ajaloolise data. Marsi koloonia oli veel sadakond aastat tagasi täiesti toimiv. Hiljem ei ole kontakti olnud, aga kui me kohale jõuame, siis me ei lähe musta auku. Me läheme seenioriteeelsesse ühiskonda. Vähemalt oli see selline sada aastat tagasi. Enne kui sidet segama hakati. Nende iive oli positiivne ja vabatahtlik. Kujutad sa ette? Võibolla tulevad nemad kunagi maad koloniseerima, kui rahvastik kogu aeg paisub ja paisub?

„Ma vist ei jõua seda ära oodata,hatas Emma. „Sa siis hakkad võltsima ja hangid kütuse?

Aleks ohkas ja noogutas. „Kui me ära läheme, ei ole ju vahet. Kuidas selles vanas eeposes oli, et paneme sillad kahest otsast põlema?

Emma raputas pead. „Ma ei tea, millest sa räägid. Tee lihtsalt ära!

 

Emma hooldas Eduardi ja kuulas poole kõrvaga vanamehe heietusi tema noorusaja vallatustest. Süda oli raske. Nad olid liisku heitnud. Tema pidi maha jääma ja stardi käivitama. Kõik oli plaanitud ja pidi järgmine nädal teoks saama. Ohh, kuidas ta tahtis kaasa minna! Nad tõesti olid püüdnud leida lahendust, kuid keegi pidi jääma. Emma oli öösel vihast patja nutnud ja tema silmade all olid tumedad rõngad. Ta pidi kunagi kandma kogu vastutuse, aga ta ei kahelnud hetkekski. Sellised asjad annavad elule mõtte, on, mida seniilsena heietada, lohutas ta ennast.

„Mis sa nii kurb oled, latseke?Eduard oli tema lõua oma kondiste sõrmede vahele võtnud.

„Ah, ei midagi. Lootust ei ole, ainult seenioriks saamine on ees.Emma rapsas lõua lahti.

„Jah, lootus sureb enne sajandat sünnipäeva tavaliselt. Ega see seenior olemine nii hull ei olegi.” Vanamees itsitas. „Tead, nad ei saa sult mitte midagi enam ära võtta. Kõik on juba läinud selleks ajaks, kui seenioriks saad - tervis, selge mõistus, võime sugu teha.Ta laksas Emmale tagumiku pihta. „Sellepärast me lollusi teemegi, et kõik mõistlikud asjad oleks noores põlves ära tehtud.

Emma kergitas kulmu ja muigas. „Sa siis soovitad noortel lollusi teha ja seadusi rikkuda?

„Iga kell! Ärge olge mõistlikud! Tehke seda, mida tuul pähe toob! Meil nagunii undab tuul kõrvade vahel, siis me vähemalt saaksime üksteisest paremini aru. Praegu suhtle muidu noortega nii, nagu nad oleksid teiselt planeedilt.

Emma tundis, nagu oleks nuga tema kõhus keeratud. „Nagu teiselt planeedilt? Võibolla noored tahavadki teisele planeedile?

Eduard vaatas teda lõbustatult. „Mul on seal sahtlis sinised tabletid. Võta. Ühega saab ööpäevaks teisele planeedile. Käi ära ja pärast räägi.

Emma seisis sahtli kõrval ja paotas seda. Keelatud medikamendid - palju keelatud medikamente. Seda see pässik kogu aeg nii rõõmsameelne oli.

„Kust sa neid hankinud oled?küsis ta ettevaatlikult tabletilehte siludes.

Mees itsitas. „Mina ei kitu sinu peale ja sina ei kitu minu peale. Oleme kokku leppinud?

Emma noogutas aeglaselt ja silmitses sahtlit.

 

Nad olid stardi lükanud õhtu kella viieks. Algselt oli kokkulepitud teine kellaaeg, kuid Emma pani paika: õhtul kell viis. Keegi ei tahtnud temaga vaielda. Minejatel oli selleks liiga suur süükoorem.

Kõik olid paranoilised ja viimasel ajal räägiti vähe. Nad oli kõik kuuekesi harjutanud startimist: skafandrisse, raketti, fikseerimine, hapnik, süsteemid ja start. Kõik olid maapealset starti harjutanud, enne liisuheitmist ei olnud teada, kes maha jääb. 

Kell tiksus halastamatult viie poole ja kõigi südamed tagusid meeletult skafandrite all. Kõik oli siiani toiminud. Nad olid sõnatult Emmale hüvastijätuks viibanud, kui raketti suundusid. Aega stardini oli minut.

Järsku avanes uks uuesti ja üks skafandris kogu lipsas sisse. Jooksis ennast turvarihmadega fikseerima ja ühendas skafandri hapnikuga. Mürin nende ümber muutis igasuguse suhtlemise võimatuks. Tema side ei olnud sisselülitatud. Neil oli pardal JÄNES! Keegi, kes teadis projektist ja keda ometi ei olnud kavas kaasa võtta! Kõik hakkas meeletult värisema ja süstik rebis ennast maast lahti. Aleks palvetas kõikide jumalate poole, keda ta teadis olemas olevat, et asi õnnestuks. Kui nad praegu tükkideks ei lenda, jõuavad suure tõenäosusega kohale.

Kui nad avakosmosesse olid jõudnud, oli adrenaliinitulv nii suur, et Aleks suutis isegi hetkeks unustada salapärase kuuenda. Kui too aga hakkas ohutusrihmasid maha võtma, kiirustas Aleks, et olla esimene. Ta vabastas ennast ja suundus kohe võõra juurde.

„Kes kurat sa selline oled?karjus ta ja kiskus skafandri kiivrit kinnitustest lahti. Talle lainetasid kaalutuses vastu pruunid juuksed. Teised olid samuti lähemale jõudnud.

Emma?Lilian ei suutnud kiljatust tagasi hoida.

„Aga kuidas? Kes starti tegi?

Emma ei kuulnud ega näinud midagi. Ta oli Aleksi embuses ja mööda mehe põski voolasid pisarad.

„Ma oleksin tagasi sulle järele tulnud.

Emma naeratas ja lükkas mehe pisut eemale, et teisi näha.

Kuidas?, „Mismoodi?oli küsimuste laviin. „Kes meid üles laskis?

„Üks seenior otsustas lollusi teha.

Sa usaldasid stardi seeniorile! Kas sa oled idioot? Miks ta meid üles ei peaks andma?

Emma naeratas pisut väsinult. „Me juba oleme üleval, meid ei saa enam üles anda. Tuleb välja, et on ka normaalseid seeniore. Minu hoolealune Eduard tegi stardi. Ma teadsin, et te mitte kunagi ei oleks sellega nõus olnud. Ma ei olnud ise ka viimase hetkeni kindel, et ta välja ilmub. Kui ta ei oleks tulnud oleksin alla jäänud. Ta tahtis, et mul oleks lootust.Ta hõljus illuminaatori juurde ja vaatas eemalduvat planeeti Maa.

„Võimas!Emma keeras ennast kaaslaste poole.

Me läheme Marsile!“ Üle tema näo säras naeratus kirkamalt kui tähed nende ümber.

Me läksime tähtedele ja me teeme seda veel! Ükskõik, mida ajalugu ütleb! Igatsust selle järele ei saa hinges tappa.Tema silmades peegeldusid illuminaatorist paistvad tähed.

Me läheme tähtedele,sosistas ta tasa iseendale.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0582)