Richard Marsh oli eelmise sajandivahetuse aegse briti menuautori Richard Bernard Heldemanni (1857-1915) kirjanikunimi. Alljärgnev jutt on tema üks esimesi avaldatud tekste, mis ilmus 1890. aastal. Sada aastat oli lugu täiesti unustatud, kuid siis taasavastati ja sestpeale ilmub taastrükke iga nelja-viie aasta tagant nii vanemate õuduslugude kogumikes kui ka maleajakirjades.

 

I peatükk

„Kuid monsenjöör, vaadake ometi, kui võrratud need on! Ei Finistère’is, ei kogu Bretagne’is ega isegi kogu Prantsusmaal ole teist nii suurepärast malekomplekti. Elevandiluu! Ja need nikerdused – vaadake näiteks nende detailide peensusi.“

See oli tõepoolest vägagi huvipakkuv malekomplekt, suurepärased nupud igas mõttes, ent huvipakkuvad kõigepealt. Nagu monsieur  Bobineau vankrit ühes ja ratsut teises käes hoides märkis, oli hoolikus, millega nikerdaja oli detaile välja toonud, üllatav. Aga 250 franki! Malenuppude eest!

„Nii, nii, mu sõber. Ma olen valmis tunnistama, et töö on oivaline – igas mõttes. Aga 250 franki! Kui see oleks 50?“

„50!“ Monsieur Bobineau õlad tõusid ja vajusid ühes nende vahel asuva monsieur Bobineau peaga nagu nöörist tõmmatavatel mänguasjadel. „Ah mon dieu! Monsieur naerab mu üle!“

Ja järgnes uus paljusõnaline nuppude väärtuste kuulutamine. See oli tõepoolest vägagi huvipakkuv komplekt. Ma isegi mõtlesin, et see oli kõige huvipakkuvam malekomplekt üldse. Ma eelistanuks seda näiteks kõigele, mida oli pakkuda South Kensingtonis, ja neil oli seal märkimisväärseid eksemplare. Ja loomulikult, hind oli väike – ma pidin tunnistama, et see oli naeruväärselt väike. Ent kui sul on kõige jaoks vaid 5000 franki aastas, siis 250 sealt ära võtta – malenuppude jaoks – jätab augu järele. Ma küsisin Bobineault, kust ta need nupud hankis. Äri oli sel päikesepaistelisel pärastlõunal loid – mulle tundus, et ma olin tal üldse ainuke klient, kuid ehk oli see vaid minupoolse väärkujutelma vili. Olgu öeldud, et ta oli kirglik mees, üks Morlaix’ tulisemaid, ja tema veidi kahtlases vanas poekeses vanal Grande Rue’l – Grande Rue! Milline nimi alleele! – oli asju, mis olid sama väärtuslikud kui veidrad. Ja kuna ühtki teist ostjat polnud näha, siis Bobineau rääkis mulle kogu loo.

Näis, et monsieur  Funichon – Auguste Funichon – ei, mitte bretoon, vaid pariislane, ehtne pariislane – oli tulnud ja asunud elama Plouigneau linnakesse raudteejaama lähedale. See monsieur  Funichon oli, näituseks, natuke – noh, natuke – natuke pentsik. Tõsi ta oli, et kohalik maarahvas ütles, et ta oli püsti hull, kuid Bobineau omalt poolt ütles, et ei, ei! Väikesest ekstsentrilisusest ei saa kohe järeldada, et ta oli hull. Siinkohal heitis Bobineau silmanurgast pilgu minu poole. Kas pole inglased kõigist rahvaist kõige ekstsentrilisemad, ja ometi on ju maailmas teada, et nad pole seepärast püsti sõgedad? See monsieur  Funichon ei olnud rikas, pigem vastupidi. See oli väike koht, kus ta elas – väike kotedž, sisuliselt. Ja ta elas üksi ja vastavalt jutule oli vaid üks asi, mida ta kogu päeva ja öö läbi tegi, see oli malemäng. Tuli välja, et ta oli haruldaseim ja kõige armastusväärsem imbetsillidest, malehaige. Kas on selline sõna olemas?

„Milline elu!“ ütles monsieur  Bobineau. „Kujutage ette! Teha mitte midagi – mitte midagi!–  muud, kui mängida malet! Räägitakse,“ monsieur  Bobineau vaatas vandeseltslaslikult ringi, „et ta näljutas end surnuks. Ta oli sedavõrd lummatud oma armetust malest, et ta unustas – täielikult, see vaene imbetsill – süüa.“

Seda räägitakse, ütles monsieur  Bobineau. Kujutlusvõimel võttis tükk aega seda seedida. Missugune hajameelsus peaks inimesel olema, et unustada süüa! Kuid kui monsieur  Funichon unustas söömise, või ei unustanud, vähemalt ta oli ta surnud ja tema asjad müüdi maha – miks, see polnud väga selge, aga oksjonil oli monsieur  Bobineau olnud peamine omandaja. Üks müügiartikleid oli olnud ka see malekomplekt, mis mulle silma oli jäänud. See oli olnud surnud mehe lemmik ja seda pole ka imeks panna! Bobineau oli arvamusel, et kui saanuks, nõudnuks ta nende matmist hauda koos temaga.

„Räägitakse,“ sosistas ta taas saladusliku hõnguga, „et nad leidsid ta surnult laua taga istumas, käes valge vanker, mis hakkas vastase kuningale matti tegema.“

Bobineaul oli võimas ettekujutlus, või kui veidraid asju rahvas rääkis! Vana mees, üksi, viimasel hingetõmbel lõpetamas mängu.

Ma ostsin elevandiluust malendid ära. Sel päeval ma olin nõus tunnistama, et nad olid 250 franki väärt – päris odavad, ent sada oli kõik, mis ma maksin. Ma tundsin Bobineau’d piisavalt hästi, et öelda, tema maksis nende eest ehk vaid 25. Kui ma komplekti triumfaalselt endaga kaasa viisin, olid mu meeled hõivatud mõteteist selle pärisomaniku kohta. Mind haaras sentimentaalne hellus, kui ma mõtisklesin selle rolli üle, mida nad olid Bobineau sõnade kohaselt viimasel hetkel mänginud. Kuid St. Servan heitis need kõik kõrvale. Philippe Henri de St. Servan oli keeruline isiksus läbi käimiseks. Temaga ma jagasin tol hetkel oma elupaika.

„Vaatame!“ kostsin ma, kui koju jõudsin, „mis meil siin siis on?“

Ta istus, piip hambus, avatud akna all ja vaatas jõge. Havre’i laev oli valmis otsad andma – Morlaix’ nädala tähtsaim ühendus. Kail oli päris rahvarohke. St. Servan vaatas ringi ja siis taas enda ette. Ma istusin maha ja sidusin paki lahti.

„Ma arvan, et teatud isikute kriitika – halvustav kriitika – teatud malenuppude kohta oleks asjakohane.  Ehk antud isik seletaks, mis tal oleks nende kohta öelda.“

St. Servan marssis laua juurde. Ta vaatas nuppe pooleldi kissis pilguga.

„Lelud!“ oli kõik, mis ta kuuldavale tõi.

„Võib-olla. Aga lelud, mis tõid kaasa tragöödia. Kas te olete kuulnud nime Funichon?“ Tema õõvastavalt hallide kulmude kerge liigahtus andis märku, et tõenäoliselt ta oli seda kuulnud. „Need nupud kuulusid talle. Ta oli just mängu lõpetanud, kui ta surnult leiti – matistanud nupp, valge vanker, veel peos. Soovitage epitaafi tema hauale. See on maalikunstnikku väärt – eh!“

„Pähh! Ta oli kommunist!“

See oli kõik, mida St. Servan kostis. Ja nii öelnud, keeras St. Servan end tagasi aknast jälgima Havre’isse minevat laeva. Sellega oli monsieur  Funichon end tema jaoks ammendanud. Mitte et ta oleks mõelnud täpselt seda, mida ütles. Ta lihtsalt pidas silmas, et monsieur  Funichon polnud legitimist – seda härrasmehe arvates, kes ilmselgelt suutis palja silmaga eristada mitte tema klubisse kuuluvust. St. Servanile tähendas legitimistiks mitte olemine täielikku mitte midagi – ehk absoluutselt vastuvõetamatust. Seda näha oli veider, ta oleks pidanud sündima minu eakaaslasena. Kuid ta oli üks imeline vana mees.

II peatükk

Me mängisime esimest korda elevandiluust nuppudega, kui St. Servan klubist naasis. Ma pean tunnistama, et see oli minu jaoks sündmus. Ma olin pühkinud nuppudelt tolmu ja pannud laua valmis, kui St. Servan sisse astus, ja kui me heitsime liisku, et kes peaks alustama, siis mu mõtteis oli ikka surnud vana mees, valge vanker käes. Õhus hõljus pühadust – kummistuste maalt pärit tuulekest.

Sellele vaatamata olid mu käised üles kääritud ja ma olin löögivalmis. Me sobisime üllatavalt hästi, St. Servan ja mina. Me olime mänginud kakssada ja viiskümmend partiid ja kui viigid kõrvale jätta, olime kumbki võitnud täpselt ühepalju mänge. Temal olid omad head päevad ja minul omad. Korra ma olin üheteistkümnega ees, aga pärast seda kolmekordselt õnnistatud hetke polnud võitnud enam ühtegi mängu. Ta jälitas mind järjekindlalt ning lõpuks oli suutnud skoori viiki viia. Viimastel päevadel oli temas kasvanud usk, et minu maleoskus oli vilets – ja ometi olid olnud ajad, kus hoopis mina olin seda tema kohta mõelnud!

Ta võitis avakäiguõiguse ning siis nagu tavaliselt saabus endassesüüvinud paus. St. Servani halvim omadus – maletaja vaatevinklist – oli see, et tal võttis pihtahakkamine määratult kaua aega. Peale avakäike on see vabandatav – õigupoolest kiiduväärtki – võtta paus endasse süüvimiseks mõistliku aja jooksul. Aga ma ei tea ühtki meest, kes keskenduks nii pikalt enne avakäigu tegemist. Reeglina see absurdne komme mõjus mu närvidele vägagi ärritavalt, kuid sel õhtul ma tundsin end rahulikuna ja olin valmis kaua tema vastas istuma.

Seal me siis istusime, mõlemal suitsev piip hambus, tema puurimas lauda ja mina teda. Ta sirutas käe, peaaegu puudutas nuppu, ja siis tõmbas käe tagasi. Paus – ja sama pantomiim jälle. Veel üks paus – ja pantomiimi kordus. Ma pahvisin õhku terve suitsupilve ja ohkasin kergelt. Ma teadsin, et möödunud oli juba kümme minutit. Ehk oli sel märgil kergelt stimuleeriv efekt, kuid äkki ta sirutas käe välja ja tõstis ratsuetturi liputiival ühe ruudu edasi.

Ma võpatasin. Ta oli avangute alal asjatundja, see oli selle juures kõige absurdsem. Ta võis su panna oletama, et mõtiskleb millegi päris originaalse kallal, ja siis alustada lihtlabase karjapoisiga. Vähemalt polnud ta kunagi alustanud lipuratsu etturi ühe sammuga.

Ma otsustasin vastata. Palvetades, et mind mõistetaks – ehkki ma ei tunnista seda St. Servanile kunagi –, et ma pole maletaja. Me oleme paari pandud selleks tunniks või kaheks õhtuti või juhtumisi pärastlõunati; kuid ma pole selle mängu sügavuste saladusest mitte kunagi aru saanud! Isegi siis mitte, kui ma elaks kauem kui Metuusala. Ma pole ehitatud niiviisi. St. Servan ja mina olime kaks last, kes armastasid merd, pladistades mõõna jäetud lompides. Mul polnud kahtlustki, et sellele avakäigule on kümneid vastuseid, kuid ma ei teadnud neist ühtegi. Mul olid mõningad hägused ettekujutused omaenda mänguplaani kohta, ent kui ma sirutasin käe kuningaetturi järele, et teha sellega kaks sammu edasi, siis haaras mu käe – nojah, see tundus nagu nähtamatu käsi. Ma olin nii jahmunud, et oleks äärepealt piibu maha pillanud. Ma tõmbasin käe tagasi ja tajusin endiselt nähtamatute sõrmede kerget survet. Loomulikult oli see hallutsinatsioon, kuid see tundus nii ehe ja ootamatu, et – ma tõmbasin piibu mugavamalt suunurka ja tõmbasin paar mahvi närvide rahustamiseks. Ma vaatasin üles, et näha, kas St. Servan oli mu ebaharilikku käitumist tähele pannud, kuid tema silmad olid ainiti suunatud malelauale.

Pärast hetkelist kõhklust – see oli absurdne! – sirutasin ma käe uuesti välja. Hallutsinatsioon kordas ennast ja seda vägagi käegakatsutaval moel. Mul oli selgelt tunne, et mu ranne väänati kõrvale ja juhiti nupu juurde, mida ma ealeski polnud mõelnud puudutada, ja peaaegu enne, kui ma seda endale teadvustada jõudsin, olin ma teinud plaanitud käigu asemel St. Servani avangu orjaliku koopia – ma olin liigutanud kuningaratsu etturit ühe ruudu edasi!

Vana Dick Swivelleri sõnutsi – see oli jalustrabav. Ma tunnistan hetkeks, et ma olin jalust rabatud. Ma ei suutnud teha muud kui põrnitseda lauda. Vähemalt kümneks sekundiks ma unustasin piibu pahvimise. Ma olin kindel, et kui St. Servan nägi mu käiku, siis ta kergitas kulmu. Siis algas tavaline kordamine otsast peale. Pooleldi oimetult ma jälgisin teda. Kui, nagu ma oletasin, ta otsustas käia, sirutas käe välja, nagu seda ka mina olin teinud, ja nagu minagi, tõmbas ta selle tagasi. Ma olin natuke ehmunud – ja tema niisamuti. Järgnes väike paus ja jälle sirutus käsi välja ja erinevalt eelmisest korrast – nihutas kuningaratsu etturit veel ühe ruudu jagu edasi.

Ma imestasin ja sundisin end rahulikuks. Võib-olla on see mingi gambiit, või siis mitte; ent kuna ma olin kindel, et ma ei tea vastust sellele käigule, siis ma mõtlesin, et teen väikese eksperimendi: sirutasin käe välja, omamata vähematki ettekujutust, mis käiku teha, lihtsalt et näha, mis juhtub. Otsekohe haaras miski mu käest ja juhtis selle kuningaratsu etturit edasi lükkama.

See hakkas muutuma iga kandi pealt äärmiselt huvitavaks. Malenupud näisid olema millestki seestunud, seda Bobineau ei teadnudki. Ma tabasin end imestamas, kas ta oleks küsinud kõrgemat hinda, kui ta oleks seda teadnud. Haruldused toovad tänapäeval kujuteldamatuid summasid – ja mis hind võiks olla kummitusel? Need siin näisid olema automaadid, automaadid selle mõttes, et täiesti iseseisvad.

Sooritanud oma käigu – või lasknud kellelgi enda eest selle ära teha, mis oleks ehk õigemgi väljend –, heitsin ma pilgu oma vastasele. Kui ta nägi, mida ma olin teinud või mida see keegi oli teinud – mis oli seesama – tardus St. Servan soolasambaks. Ta kuulus nende põhimõtteliste  hulka, kes ei tõuse toolist, et end päästa – see aspekt tabas mind veelgi ilmetumalt kui muidu. Ta mõtles oma käiku uskumatult kaua, nii kaua, et ma hakkasin sügavalt kahtlema, kas see käik üldse tulebki. Kuid viimaks ta andis elumärki. Ta silmad fikseerusid lauale, ta tardumus otsis väljendust ja ta käsi hakkas tõusma. Ma ütlen „hakkas“, sest see protsess võttis aega. Ettevaatlikult ta tõstis seda, tollhaaval. Kuid laua kohale jõudnult muutus ta käitumine jälle samasuguseks. Ta ilmselgelt jõllitas ja mu pilgule avanev võis olla võitlus omaenda käega. Võitlus, milles ta jäi alla, sest ta naaldus leenile üllatavalt lüüasaanud ohkega.

Ta oli liigutanud kuningavankri etturit kaks ruutu edasi – see nuppe painav automaatsus näis eelistavat ettureid.

Nüüd oli minu kord peegelduseks. Ma pressisin tubaka oma piibus sügavamale ja mõtlesin – või püüdsin mõelda. Kas see oli hallutsinatsioon ja kas St. Servan oli samuti hallutsinatsiooni ohver? Kas ma liigutasin ettureid iseenesest, oma tahte kohaselt, või mitte? Ja mis oli selle äsjase stseeni mõte, mis ma just olin näinud? Ma olen küllaltki tugev mees. Nõuab päris suurt harjutamist, sundimaks mind loobuma käigust, mida plaanin teha, ja tegema käiku hoopis teise nupuga. Mulle oli öeldud – ja ma usun, et mitte niisama suusoojaks –, et mu parem ranne oleks nagu raudne. Ma ei olnud veetnud väga palju aega niisama ei tenniseväljakul ega vehklemisruumis. Ma olin juba teinud ühe eksperimendi.  Ma mõtlesin, et teen teisegi. Otsustasin, et käin kuningaetturiga kaks sammu – püüdku mind siis peatada, kes saab.

Ma adusin, et St. Servan omalt poolt seirab mind. Jaburalt kergelt tundus saavutus, kui ma olin otsusele jõudnud. Ma olin teadlik vaimse pinge ebaharilikust tasemest – midagi sellist, et kas tee või sure. Kuid vaatamata sellele tundele, ma ei tee, see oli ehk nagu ma ei sure. Kavatsedes hoida kontrolli kõigi oma lihaste üle ma tõstsin oma parema käe, peaaegu sama ettevaatlikult, kui seda oli teinud St Servan. Ma küünitasin kuningaetturi järele. Ma olin just jõudnud nupu kohale, kui nähtamatu haare rabas mu randmest. Ma peatusin, tundega nagu kogeb maadleja enne haardesse võttu. Üks oli kindel, ma janunesin haarde – mis iganes see ka ei olnud, mis minust haaras – olemust ära mõistatama.

See tundus olevat käsi. Sõrmed üle minu käeselja ja pöial tagapoolt. Sõrmed olid pikad ja peenikesed – see oli üldse õbluke käsi. See tundus olevat mehe käsi ja vana mehe käsi seejuures. Nahk oli kore ja kortsus, niiske ja külm. Väikeses sõrmes oli sõrmus ja nimetissõrmel, umbes esimese liigese kohal, miski tüükasarnane. Ma pean ütlema, et see oli kõike muud kui ilus käsi, üheskoos oli see kõhn ja küünisesarnane, ma olin valmis kihla vedama, et ta oli vanuse tõttu koltunud.

Algul oli surve kerge, umbes nagu lapse käepigistus, kerge paindega ühes suunas. Ent ma hoidsin oma käe paigal, jäigalt, otsustavalt omaenda käigule keskendunud, kui äkki surve tugevnes ja minu kimbatuseks ma tundis oma kätt nagu kruustangide vahele sattunult. Siis, nagu sai ilmselt selgeks mind teravalt puurivale St. Servanile, hakkasin ma maadlema omaenda käega. Vaatepilt võis talle nalja teha, kuid tegelikkus oli minule kõike muud kui naljakas. Mind kallutati ühele poole. Teine käsi minu oma peal. Mu sõrmed olid sunnitud avanema – ma olin enne need rusikasse surunud –, mu käsi liikus alla, sõrmed puudutasid malenuppu, mind sunniti seda edasi nihutama. Käik tehtud, nähtamatu haare otsekohe lõtvus ja ma olin vaba, vabaks lastud, taas kord omaenda käe isand.

Ma olin tõstnud kuningavankri etturi kaks sammu edasi. See tundub isegi lugedes naljakas, kuid asi polnud üldsegi mitte lõbus. Kui käik tehtud, pöörasin ma põrnitseva pilgu St. Servanile ja tema põrnitses mind vastu. Me jõllitasime teineteist – ma arvan – tubli minuti, enne kui vaikuse katkestasin.

„Kas miskit on lahti?“ pärisin ma. Ta tõstis käe ja keerutas vuntse ja, kui ma võin nii öelda, keerutas huuli niisamuti. „Kas sa panid selle mängu juures midagi veidrat tähele?“ Kõneluse ajal ma liigutasin kätt oma tuttuute malenuppude poole. Ta vaatas mind väga kahtlustava pilguga.

„Kas see on mingi sinu trikk?“ küsis ta.

„Milline minu trikk?“

„Kui sina ei tea, siis kust mina võin seda teada?“

Ma pahvisin paar mahvi oma piibuga, vaadates ainiti teda, siis viipasin käega laua poole.

„Sinu käik,“ ütlesin ma.

Ta vaevu kallutas pead. Järgnes hetkeline paus. Kui ta sirutas käe välja, siis äkki tõmbas ta selle taas tagasi ja pooleldi tõusis lämmatav raevus.

„Kas sa tunned midagi oma käsivarrel?“ küsisin ma.

„Mon Dieu! Mitte ainult ei tunne – vaata seda!“

Ta pilk jälgis oma kätt. Ta tõstis selle lambivalgusele lähemale. Ma kummardusin lähemale. Nii vana mehe kohta oli tal fenomenaalselt valge ja hoolitsetud nahk – lambivalgel oli selgelt näha viie sõrme jälg randmel. Ma vilistasin, kui seda nägin.

„Kas see on mõni sinu trikk?“ küsis ta uuesti.

„Kindlasti pole see minu trikk.“

„Kas keegi peale meie on veel siin ruumis?“

Ma kehitasin õlgu ja vaatasin ringi. Ka tema vaatas ringi, pilgus midagi, mida ma poleks seal kunagi uskunud nägevat.

„Kindlasti mitte minu teadmisel ja kindlasti mitte keegi, kes pole mulle nähtav!“

Oma peene valge käega – vasaku käega, sellega, millel polnud sõrmejälgi randmel – silitas St. Servan oma tohutuid vuntse.

„Keegi või miski sundis mind – jah, alguses – käima, mida ei tahtnud, aga – pähh! Ma ei tea, kuidas.“

„Sama asi juhtus ka minuga.“

Ma puhkesin naerma. St. Servan heitis mulle altkulmu pilgu. Ilmselgelt asja naeruväärsus oli temast üle, tema oli mees, kes vajas naljast arusaamiseks kirurgilist operatsiooni. Kuid olukorra lõbusus oli minust üle.

„Ehk on meid õnnistatud kummituse kohaloluga – äkki monsieur  Funichoni enda omaga. Võib-olla pole ta veel lõpetanud oma viimast mängu oma lemmikmalelaual. Ta võis tagasi tulla – öelgem –– kustkohast? –, püüdmaks meiega veel üks partii teha! Kui, mu kallis söör,“ ma pahvisn oma piipu sõbralikult nagu nähtamatule persoonile mõeldes, „kui see olete tõesti teie, siis ma palun, kehastuge – ma usun, et see on õige sõna – ja näidake, mis liiki kummitus te olete!“

Minu suureks üllatuseks ja tõeliseks hämmastuseks St. Servan tõusis ja jäi pulksirgelt laua kõrvale seisma nagu tapalaval.

„Selliste asjade üle, monsieur, nalja ei tehta.“

„Kas te siis usute kummitustesse?“ Ma teadsin, et ta oli ebausklik mees – tema usk kõrgemalt poolt antud tõesse – kuid see oli esimest korda, kui ma sain näha, kui kaugele tema ebausk võis viia.

„Usute! Kummitustesse! Millesse teie siis usute? Mina, monsieur, olen usklik inimene.“

„Kas te siis usute, et kummitus – näiteks monsieur  Funichoni vaim – on hetkel meiega?“

St. Servan võttis pausi. Siis lõi ta risti ette – tõepoolest, otse minu silme ees. Kui ta taas rääkima hakkas, kõlas ta hääles kummaline kiretus.

„Teie loal, monsieur, ma lähen voodisse.“

See oli ikka meeleheitlik asi, mida välja öelda! Maailmas peaks olema tohutu hulk mehi, kes käiks välja hea summa, et isegi vaid kummituse jälgi valgustada. Ja siin me olime, otse kummituse juures või midagi seesugust – olgem ausad, igal juhul natukenegi uudishimulikud, ja St. Servan räägib külma rahuga magamaminekust, püüdmata vähimalgi määral asja uurida! See paneks Psychical Research Society liikmed oma hauas ümber keerama. Ainuüksi see soovitus lõi mul vere keema.

„Ma palun, St Servan, et te vähemalt lõpetaksite mängu.“ Ma nägin, kuidas ta kõhkles, nii et ma andsin veidi järele. „Kas on võimalik, et teie, vapper mees, kes on end tõestanud lugematus hulgas lahingutes, tõmbab saba jalge vahele mingi hallutsinatsiooni ees?“

„Kas monsieur kahtleb mu vapruses?“

Ma teadsin seda tooni – kui ma pole hoolikas, siis ajan oma kätega asja lörri.

„Tulge, St. Servan, istuge maha ja lõpetame partii.“

Taas hetkeline paus. Ta võttis istet ja – pole õige kirjutada, et me lõpetasime mängu, aga me tegime veel ühe katse seda lõpetada. Minu piip oli kustunud. Ma täitsin selle ja süütasin.

„Te teate, St. Servan, et tontidest rääkimine on täiesti mõttetu.“

„Sel teemal ma ei vestle mitte kunagi.“

„Kui miski sunnib meid tegema käike, mida me pole plaaninud, siis see miski on loomulikul teel selgitatav.“

„Kas monsieur siis selgitaks?“

„Ma teen seda! Veel enne, kui me partii lõpetame! Kui te vaid ei tõmba saba jalge vahele ja ei lähe magama! Ma arvan, et väga võimalik, et see mõju, mis iganes see siis ka ei ole, on kadunud  – on tõenäoline, et meie kujutlusvõime mängis meile mingi vingerpussi. Teie käik, kuid enne kui te käite, öelge mulle, mis käiku te teha kavatsete.“

„Ma käin,“ ta kõhkles, „kuningaetturiga.“

Ta sirutas käe välja ja liigutas, mis mulle tundus hüsteerilise äkilisusega, kuningavankri etturit kaks sammu edasi.

„Nii! Me sõber on ikka siin! Ma oletan, et te ei mõelnud ju ümber?“

St. Servani silmis oli vägagi äraseletatud pilk.

„Ma ei mõelnud ümber.“

Ma märkasin, et tema suu oli ebaharilikult kriipsuks tõmbunud.

„Minu käik. Ma käin lipuetturiga. Me pole veel lõpetanud. Kui ma käe tõstan, haarake mul randmest – vaatame, mis juhtub.“

„Kas ma tulen ümber laua?“

„Ei, sirutage käsi üle malelaua – nüüd!“

Ma tõstsin käe; koheselt tegi seda ka tema, kuid isegi mõte liigutusest näis mulle kiirendavat nähtamatut kätt. Ka tema nägi seda.

„Veel üks käsi on teie ja minu käe vahel.“

„Ma tean, et on.“

Enne kui ma need sõnad välja ütlesin, väänati mu käsi kõrvale, sõrmed avali, seejärel suletult ja taas avatult, ja ma olin käinud kuningavankri etturiga kaks sammu. St Servan ja mina istusime teineteise otsa jõllitades – minu poolt tundus, et hämmingus.

„Väga huvitav! Tõepoolest huvitav! Kuid enne, kui me midagi välja ütleme, teeme veel ühe väikese eksperimendi, kui te vastu pole. Ma tulen teie poolele.“ Ma astusin teisele poole lauda. „Las ma võtad mõlema käega teie randmest.“ Ma tegin seda, nii kindlakäeliselt kui suutsin, kui ta käsi veel põlvedel oli. „Nüüd proovige käia lipuetturiga.“

Ta hakkas kätt tõstma, mina kogu jõust tema randmest hoidmas. Vaevalt oli ta jõudnud käe tõsta laua tasandile, kui kaks nähtamatut kätt haarasid minu omadest, rebisid nad minema nii, et minu arvates polnud minu jõupingutus rohkem kui võdin – ja ta käis lipuoda etturiga kaks sammu edasi.

„See on üks kuradi kummitus!“ kostsin ma.

St. Servan ei öelnud midagi. Kuid ta lõi risti ette, mitte ühe korra, vaid pool tosinat korda.

„Ma tahaks teha veel ühe väikese eksperimendi.“

St Servan raputas pead.

„Mina mitte!“ lausus ta.

„Aga mu sõber, seda eksperimenti ei saa ma teha ilma teie abita. Ma lihtsalt tahan teada, kas meie nähtamatult külalisel on veel midagi käegakatsutavat peale tema käte. Minu käik.“ Ma naasis oma lauapoolele. Taas pöördusin ma nähtamatu kuulaja poole. „Hea kummitus, mu kallis monsieur  Funichon – kui see olete teie – te võite minu kätega teha, mis te soovite.“

Ma tõstsin käe. Otsekohe võeti see pihtide vahele. Vasaku käega ma tegin liigutusi õhus üles ja alla, ette ja taha, igas suunas, kuhu ulatusin. Ma ei kohanud vastupanu. Tundus, et polnudki midagi kombatavat peale mu rannet pigistavate sõrmede – ja ma käisin lipuoda etturiga kaks sammu edasi.

St. Servan tõusis.

„Mulle aitab. Seda on liiga palju. See nilbus peab lõppema. Oleks parem, kui monsieur lubaks mul lahkuda.“

„Te olete siis kindel, et siin on kummitus – monsieur  Funichoni kummitus, nii-öelda?“

„Seekord monsieur peab mul keelama talle head ööd soovimast.“ Ta noogutas mulle, nagu tal kombeks, mis jättis võõrastele mulje, et me oleks nagu kohtunud esimest korda kümme minuti eest selle asemel, et olla tubli kaksteist aastat tuttavad. Ta astus risti üle toa.

„St. Servan, üks hetk, enne kui te lähete! Kas te olete kindel, et jätate mehe üksinda vahipostile?“

„Oleks parem, kui monsieur tuleks ka ära.“

„Üks hetk, ja ma tulen. Mul on jäänud vaid üks märkus teha ja see on kummitusele.“

Ma tõusin. St. Servan liigahtas ukse poole, kuid mõtles ümber ja jäi oma kohale.

„Kui siin ruumis on veel keegi, siis kas ma tohiks paluda sel isikul häält teha? Kas või üks sõna.“

Ei ühtki heli.

„Võimalik, et – ma pole tuttav seadustega – ee... mis lubavad või keelavad kummitustel kõnelda. Kui see on nii, siis kas ma tohiks paluda märki – näiteks, liigutage mõnd malenuppu, kui minu sõber ja mina seisame siin, kus me seisame?“

Ei ühtki märki; ükski nupp ei liikunud.

„Siis, monsieur  Funichon, kui see olete tõepoolest teie ja te pole võimeline kõnelema ega isegi mitte abita käima ja suudate vaid meie mängu segada, siis ma pean teile teatama, et te olete erakordselt halbade kommetega ja rumal isik ja olnuks kaugelt parem, kui te oleks jäänud sinna, kuhu te läksite.“

Kui ma olin seda öelnud, siis adusin, kuidas jäise õhu voog liikus mu näo eest läbi, nagu oleks kiirelt liikuv käsi mu põske puudutanud.

„Jupiteri päralt, St. Servan, viimaks ometi. Ma usun, et meie sõber kummitus püüdis mulle kõrvakiilu anda!“

St. Servani vaikne vastus kõlas järeleandmatult.

„Ma arvan, et oleks parem, kui monsieur tuleks ühes minuga.“

Mingil põhjusel ajas St. Servani peaaegu kiretu rahu mul vere keema. Äkitselt ma vihastasin.

„Ma ei tee seda! Kas te arvate, et mind teeks lolliks tühi-tähine manamistrikk, mis häbistaks enesega rahulolu? Minna magama sellisel kellaajal kummituse tõttu! Ja veel millise kummituse! Kui see oleks päris kummitus, siis ma poleks vastu; aga selline kummituse vari nagu see!“

Vaevalt olin ma need sõnad suust välja lipsanud, kui ma tundsin sõrmede puudutust oma kõril. Puudutus vaid suurendas mu raevu. Ma haarasin nende järele, aga muidugi tabasin vaid tühjust.

„Neetud!“ karjusin ma. „Funichon, sa vana kõlupea, kas sa arvad, et saad mind hirmutada? Kas näed neid malenuppe; need on minu omad, ostetud ja makstud mu oma rahaga – katsu sa vaid takistada mul nendega tegemast, mis ma ise tahan.“

Jälle puudutati mu kõri. Mu raev läks veel hullemaks. „Kuna mina olen elus, siis taon ma nad tükkideks ja hõõrun põlve peal tolmuks.“

Mu viha oli naeruväärne – õigupoolest lapsik. Kuid asjaolud olid vihale ajavad – nii ebaharilikud, et vabandavad. Ma seisin lauast kolme-nelja jala kaugusel. Ma sööstsin ettepoole. Kui ma seda tegin, siis käsi haaras mu kõrist tugevamini. Koheselt ühines sellega ka teine käsi. Need pigistasin mind. Nad ajasid mu marru. Hullunult trügisin ma edasi. Ma sama hästi kui võitlesin saatusega. See haaras mind terasvarrrastega ja paiskas maha.

III peatükk

Kui ma teadvusele tulin, kummardus St. Servan minu kohale.

„Mis toimus?“ pärisin ma, kui olin end maast lebamas avastanud.

„Ma arvan, et te minestasite.“

„Minestasin! Pole elus sellist asja juhtunud. See oli üks huvipakkuv minestamise vorm, ma arvan.“

„See oli üks huvipakkuv minestamise vorm.“

Tema abiga vaarusin ma jalgele. Ma olin hämmingus. Ma vaatasin ümber. Malelaual olid endiselt nupud, laua kohal rippus lamp. Ma püüdsin kõnelda. Tundus, et ma olin kaotanud keeleosavuse. Vaikuses aitas ta mind ukse juurde. Ta pooleldi toetas, pooleldi kandis mind – tundus, et ma olin kaotanud nii jalgealuse kui keeleosavuse – mu magamistuppa. Ta isegi abistas mind lahtiriietumisel, lahkumata enne, kui ma olin linade vahel. Kogu selle aja ei vahetanud me ainustki sõna. Kui ta lahkus, siis – ma usun – ta võttis võtme kaasa ja lukustas ukse.

See oli unenägude öö. Ma ei tea, kas ma olin ärkvel või unes, kuid igasugu kummalisi asju tõusis mu silme ette. Ma ei suutnud neilt pilku pöörata. Üks kuju oli teistest esileküündivam – mehe kuju. Ma teadsin või arvasin end teadvat, et see oli monsieur  Funichon. Ta oli kõhetu vana mees, ja mida eriti tähele panin, olid tema käed. Nii koledad käed! Mingil fantastilisel moel ma võitlesin nende vastu öö läbi.

Ja kui ma hommikul ärkasin – kui seda ärkamiseks saab nimetada, sest värskendavast puhkusest oli see kaugel – oli kõik läinud. Oli päikesepaisteline päev. Päike säras suurde, maitsetult sisustatud tuppa. Ma tõusin ja hakkasin riietuma, kogu asja naljakas pool oli mu juurde naasnud. Mõte sellest, et elevandiluust malenuppudega on midagi üleloomulikku lahti, tundus mulle erakordselt naljakas.

Ma avastasin, et St. Servan oli välja läinud. Oli peaaegu pool üksteist! Tema hommikusöök Hôtel de Bretagne’is oli kell üksteist ja enne hommikusööki võttis ta klubis alati ühe väikese klaasikese. Kui ta õhtul mu ukse lukustas, siis polnud ta unustanud enne lahkumist seda lahti keerata. Ma läksin küüni meenutavasse jalutusruumi, mis täitis meil salongi aset. Malenupud olid kadunud. St. Servan oli nad vist ära pannud – ma imestasin, kas kummitus temaga ka oli suhestunud. Ma lausa naersin endamisi – kujutledes St. Servanit kummitusega suhtlemas.

Hôtel de Bretagne’i omanik oli legitimist nagu ka kõik seal käivad aristokraadid, ka St Servan loomulikult niisamuti. Arvatavasti oli asi maaomaniku poliitikas, sest tema kokakunsti vastu oldi ükskõiksed – ma pole kunagi nii halba sööki saanud! Hôtel de l’Europe’i omanik võis minu pärast olla kasvõi kommunist – aga tema toit oli esmaklassiline, nii et mina käisin seal. Sinna läksin ma ka sel hommikul. Pärast kehakinnitust lonkisin ma Grande Rue’ suunas, monsieur  Bobineau poole.

 Kui monsieur Bobineau mind nägi, siis oli ta üksainus suur naeratus – ta pidi olema saanud need malenupud vähem kui 25 frangiga! Ma küsisin talt, kas tal on veel monsieur Funichonile kuulunud asju.

„Kindel see! Veel kolm malekomplekti.“

Ma ei tahtnud neid vaadata, ilmselgelt ühest komplektist mulle piisas. Kas see oli kõik, mis tal oli?

„Oh ei! On veel vana kirjutuslaud, väga suurepärane, nikerdustega...“

Ma tänasin teda – ka seda ei tahtnud ma näha. Morlaix’s Rue Grande tänaval oli kirjutuslaudu nikerdatud juba viieteistkümnendast sajandist peale – kui uskuda edasimüüjaid – ning neid oli leida sama palju kui munakive teesillutises.

„Aga mul veel monsieur  Funichoni asju. Mina olin see, kes ostis peaaegu kõik ära. Raamatud, paberid ja ...“

Monsieur  Bobineau rehmas käega suure hulga raamatute ja paberite poole, mis kuhjusid tema poe seinariiulitel. Ma võtsin ühe köite pihku. Kui ma selle avasin, leidsin, et tegu oli käsikirjaga.

„See on ainulaadne töö,“ selgitas Bobineau. „Monsieur Funichonil oli soov see maailmale anda, kuid ta suri enne, kui tema töö lõpule jõudis. See on kõigi tema mängitud partiide kogumik – viiekümnes köites, monsieur märkab kindlasti, et see on unikaalne.“

Ma olin sunnitud möönma, et see on ainulaadne! 50 köidet! See, mis mul käes oli, oli suuremõõduline nahka köidetud toekas raamat, oma kuus-seitsesada lehekülge paks ja täidetud kaanest kaaneni peene selge käekirjaga mõlemalt lehepoolelt. Ma kujutasin ette kirjastaja nägu, kellele pakuti seda tööd väljaandmiseks.

Ma avasin köite esimese lehekülje. See, nagu Bobineau ütles, oli ilmselgelt kommenteeritud lõputu arvu partiide üleskirjutus. Ma heitsin pilgu esilehele. Siin on avakäigud, nii nagu olid kirja pandud.

Valged:

Lipuratsu ettur, üks ruut

Kuningaratsu ettur, üks samm

Lipuvankri ettur, kaks sammu

Kuningavankri ettur, kaks sammu

 

Mustad:

Lipuratsu ettur, üks samm

Kuningaratsu ettur, üks samm

Lipuvankri ettur, kaks sammu

Kuningavankri ettur, kaks sammu.

Need olid täpselt need käigud, mis me öösel olime teinud. Nii eriskummalised käigud ja tehtud nii eriskummalistel asjaoludel, et vaevalt ma neid segi ajan. Nii kaugele kui me, St. Servan ja mina, juhituna nähtamatust käest, olime korranud monsieur Funichoni algupärast mängu – väga veidrat mängu, nagu näib – tema esimesest köitest, mida oli kokku viiskümmend. Ma küsisin Bobineault, mis ta küsib selle köite eest, mida ma peos hoidsin.

„Monsieur paneb tähele, et see jagaks unikaalse kollektsiooni osadeks. Monsieur peaks omandama kõik 50.“ See tõi mulle külmajudinad ihule. Bobineau vist nägi seda, sest ta lisas hästi kärmelt: „Viie frangi eest tükist, mis on vähem kui paberi ja köitmise kulud.“

 Ma taipasin selle peale, et talle oli ilmselt makstud kola äraveo eest. Siiski, ma andsin talle viiefrangise ja marssisin minema köide kaenla all, andes talle mõista, et ma annan talle juhiseid ülejäänu neljakümne üheksa osas.

Jalutamise ajal mõtlesin ma asja üle. Monsieur Funichon näis olevat olnud üksiklane – ja ta näis olevat oma üksilduse ka haua taha kaasa võtnud. Kas võis olla, et tema vaim tahtis meid külmavereliselt sundima kogu 50 köite sisu läbi mängima? Milline kuratlik kummitus peab tema vaim olema!

Ma avasin köite ja uurisin esimest partiid. Inimestel oli õigus, kui nad ütlesid, et see mees oli sõge. Mitte keegi peale nõdrameelse poleks mänginud sellist mängu – parem käsi vasaku vastu! – ja mitte keegi peale märatseva hullu poleks oma nõdrameelsust must-valgel kirja pannud, nagu see oleks asi, mille üle uhkust tunda! Kindlasti poleks keegi peale kuritegeliku kuutõbise püüdnud oma lapselikku mänguoskust ja maleõpinguid kahe süütu mehe peal rakendada.

Ikkagi oli see asi huvitav. Ma meelitasin end mõttega, kuidas St. Servan ehmub, kui ta näeb selle raamatu sisu, mida ma koju viin. Ma otsustasin, et ma võtan otsekohe malenupud välja ja alustan uut mängu – ehk monsieur Funichoni kummitus austab meid oma ideede edasise tutvustamisega. Ma isegi otsustasin, et võtan ühendust Psychical Research Society’ga. Pole sugugi võimatu, et nad peaks seda juhtumit piisavalt huvipakkuvaks, et saadaks mõne oma liikme kohapeale asja uurima. Ma peaaegu embasin iseennast kummituse pärast, kummituse, mida saab demonstreerida soovi korral – peaaegu nagu põhimõttel „pane münt masinasse ja nupud liiguvad“! See oli väga odav 100 frangi kohta. Millise melu malenupud võivad tekitada! Milliseid paljuvaieldud küsimusi nad võivad lahendada! Kui ma just ei eksinud, siis selle 100 frangi kulutamine oli mind viinud teele surematusele.

Selliseid mõtteid mõlgutades jõudsin ma oma ruumidesse. Ma leidsin, et St. Servan oli naasnud. Ühes temaga, kui ma võin nii öelda, oli ta kaasa toonud oma sõbrad. Millised sõbrad! Taeva päralt! Kui ma avasin ukse, siis esimese asjana tervitas mind tugev, kui mitte öelda lämmatav viirukilõhn. Tuba oli suitsu täis. Koldes lõõmas tuli. Selle ees põlvili St. Servan, käed palves kokku surutud. Tema kõrval seisis ametirüüs preester. Tolle käes oli midagi, mis meenutas uhmrinuia, ja anum, mille sisu ta peoga leekidesse pildus, ise midagi pomisedes. Nende ees oli kaks akolüüti, kenade puhaste nägudega ja kenades valgetes rõivastes, kes keerutasid viirukipanne – mille hõng täitis kogu ruumi. See kõik lõi mu peaaegu pahviks. Neil oli käsil mingi religioosne  teenistus – sellist asja polnud ma St. Servaniga kokku leppinud, kui eluruumide ühiskasutuses kokku leppisime. Minu üllatuseks ma teadmatult katkestasin teenistuse.

„St. Servan! Mida see peaks tähendama?“

St. Servan vaatas üles, preester vaatas ringi – see oli kogu tähelepanu, mis nad mulle pöörasid. Akolüüdid heitsid mu poole pilgu, minu hinnangul irvitusega nägudel. Ent seda asja ma sinnapaika jätta ei kavatsenud.

„Ma nõuan selgitust, St. Servan.“

Preester pööras uhmri kummuli ja kummutas allesjäänud sisu leekidesse.

„See on lõppenud,“ kostis ta.

St. Servan tõusis ja lõi risti ette.

„Me ajasime deemoni välja,“ lausus ta.

„Te tegite mida?“ küsisin ma.

„Me ajasime malenuppudest kurja vaimu välja.“

Ma neelatasin. Mind tabas kohutav mõte.

„Kas see tähendab, et te julgesite teha trikke minu omandiga?“

„Monsieur,“ ütles preester, „ma tampisin need pulbriks.“

Ta oli seda teinud. See juhmakas St. Servan oli tõepoolest käinud kohaliku preestri ja tema akolüütide ja viiruki järel ning üheskoos olid nad korraldanud teenistuse ja läbi viinud vaimude väljaajamise. Nad olid toppinud mu vandlist malenupud uhmrisse, nad puruks tampinud ja seejärel tules ära põletanud. Ja seda kõike Psychical Research Society päevadel! Ja see oli mulle maksma läinud sada franki! Ja see idioodist kummitus polnud kordagi kätt välja sirutanud ega sõnagi kostnud!

Tõlkinud Rauno Pärnits