Galilee!

Terve õhtu maali ümber tungelnud rahvahulk on nüüdseks piisavalt šampanjat sisse kallanud, et nad on mööda saali laiali valgunud ja keskenduvad rohkem üksteisele kui kunstile. Praegu seisan siin ainult mina, käes klaas, millest ma ei joo. Torm Galilee merel! Kadunud Rembrant! Uhkuste uhkus, kunstimaailma kalleim! Kõik maailma kunstieksperdid on selle üle käinud ja ühest suust ehtsaks kinnitanud.

Sulgen silmad ja sirutan välja kõik oma muud tajud. Rahvasumma sumin, naer, klaaside kilksatused vajuvad udusesse kaugusesse. On ainult mina ja minu hingamine; mina ja Galilee meri. Värvi lõhn, hinge värelus. Iga kunstnik paneb oma kunsti sisse tükikese ennast, igas selle maali pintslitõmbes on killuke Rembrandti.

“Imeline, kas pole?” õhkab keegi mu kõrval. Avan pahaselt silmad.

Professor Marrascaud ise! Maali (ja kogu meid ümbritseva kogu) omanik, seisab mu kõrval ja vaatab, pea viltu, nagu ta kogu õhtu seda vaadanud on. Ma võiks vanduda, et oma tobedate päikeseprillide tagant pilgutab ta mulle silma.

Noogutan vaid vastuseks. Mul ei ole jututuju, kuigi ma peaks üritama paremini massi sulanduda. Aju töötab täistuuridel; iga kaamera, iga sensor, iga korravalvur tuleb salvestada. Marrascaud ei tea ette kujutadagi, mis teda täna öösel tabab.

“Seda vaadates tekib tunne, nagu Rembrandt vaataks mind vastu,” kommenteerib professor käega viibates. “Öeldakse ju, et iga kunstnik paneb oma hinge oma maalidesse.”

“Öeldakse,” vastan napilt. Seda poleks jälle mina osanud ette kujutada. Aga Marrascaud on maagia lõhnast hoolimata siiski kõigest… inimene. Inimestel võib hingetaju esineda, aga harva, ja kindlasti ei ole nad selles nii head.

Marrascaud ei pahanda mu napisõnalisuse peale. Rikastele ja kunstnikele on ekstsentrilisus ja ebaviisakus lubatud. Tema on kunstiarmastaja, rikas kui Kröösus; mina küll kõigest kunstiajaloolane, aga normaalse inimese mõõdupuu järgi piisavalt rikas. Rikkam kui Kröösus, kui ma Galilee kätte saan.

Professor noogutab mulle ja pöördub tagasi seltskonda. Ka mina keeran (vägagi vastumeelselt) Galilee merele selja ja teen galeriis väikeseid ringe, vahetades aeg-ajalt mõne sõna teiste kunstiajaloolastega. Praegu on siin koos kunstimaailma koorekiht, professor Marrascaud’ suur avamispidu. Just tema töötajad avastasid maffia salajase peidupaiga, kust tuli välja üks kolmeteistkümnest Gardneri röövlite saagiks langenud kunstiteostest. Ainuke Galilee merest väärtuslikum oleks olnud Vermeeri “Kontsert”.

Ja no muidugi tema! Kogu Marrascaud’ide suguvõsa koosneb kunstisnoobidest, kes on juba sajandeid kuhjanud kokku galeriide kaupa kunsti -- Vermeerist Banksyni, Rembrandtist totaalsete amatöörideni. Maitselt on nad pigem eklektikud, ja armastavad liiga palju kitše kullatud raame (üldse kullatud kõike), ainult vana professor on pigem klassik. Mille ta teeb tasa väga kitši riietumisstiili ja nende ülimalt koledate päikeseprillidega, mida ta kannab ööpäevaringselt ja kõikjal. Lisaks on Marrascaud seeniori galerii allilmas kurikuulus selle poolest, et siit pole keegi suutnud kunagi midagi varastada.

Veel.

***

Vastu kella ühte öösel on galerii lõpuks suletud ja kõik kunstiarmastajad välja aetud. Kontrollin oma varustust veel viimast korda ja sätin kaitseülikonda ning asun ronima, kartmata, et keegi mind näeks.

Ma ei pea ennast maailma parimaks murdvargaks või midagi, aga ma olen väga hea. Kui ma oleks inimene, oleks ma võibolla lihtsalt hea, ja kindlasti ei hakkaks Marrascaud’ galeriid rihtima. Aga ma ei ole inimene, ja professor Marrascaud’ ei oskaks minu tulekuks kuidagi ette valmistuda.

Galerii vastasmaja katusele jõudnud, luban endale hetke, et vaadet imetleda. Linn särab jahedas suveöös nagu teemantkee noore neiu kaelas. Ning galerii selle keskel nagu tuksuv süda.

Sulgen silmad ja sirutan ennast uuesti välja. Maailm hingab mulle vastu; galerii hingekillud sirutuvad minu poole. Tühjusest tõusevad tiivad, väreledes hetkeks inimsilmaga nähtaval spektrumil, seejärel sulandudes minuga koos varjudesse.

Ma pole nii pikalt lennanud, et tiivad on veidi harjumatud, aga katus on kindlasti sensoritega ja ma ei taha ronimisega riskida. Tiirutan varjuna galerii kohal ja maandun ühe korstna otsas. Siit peaks kõigi väidete kohaselt leidma ühe varjatud luugi, mis ainult kuuvalguses avaneb. Praegu on muidugi mulle sobivalt varjuline kuuloomine, aga peopesasuurune haldjate kuukivi ajab asja ära. See kivi ise maksis mulle terve van Goyeni. Süda tilkus verd, ma jumaldan van Goyenit, aga Galilee merd tahan ma rohkem.

Ta pühendas selle ju mulle. Mina rääkisin talle loo sellest tormist. Mina olin see, kes selle tormi tekitas. Ja mina olin tema muusa.

Galilee on minu oma.

Kivist imbuv kuuvalgus joonistab luugi piirjooned välja ning peagi libistan end kitsas käigus redelist alla, tiivad molekulide vahele kokku pressitud. Kuskil lähedal on kütmissüsteem, ebaharilikult väävline gaasilõhn lausa kleepub ninna. See korrus on tõenäoliselt üleni valve all. Kaamerate ja liikumisandurite eest ma olen kaitstud, aga mitte soojusandurite, nendega pean ma esimese asjana tegelema. Isegi minu kehatemperatuur ei ole nii madal. Enne päris põrandale jõudmist puhun õrnalt kinnaste peale, et härmaniiti aktiveerida, ja tõmban end kleepjalt koridori lakke.

Kui maitsev on adrenaliin, kui hea on olla keskendunud! Ja kumbki ei ole võrreldavgi selle võidutundega, kui ma siit saagiga väljas olen.

Valveandurite rikkumine tundub peaaegu liigagi lihtne, ehk olen ma ülegi valmistunud. Kunsti allmaailma rikkad ja kuulsad on siit galeriist edutult üritanud varandust leida, aga keegi pole kaugele pääsenud, ja paljud on haihtunud. Aga noh, nemad olid inimesed. Nagu on inimesed ka valvurid, kes vahivad igale poole mujale, kui lakke.

Lõpuks galerii peasaali jõudes sätin end mugavalt ukseraamile -- ja tardun.

Professor Marrascaud seisab minu Galilee ees.

Haldjad teda võtku! Libistan ennast ääretult aeglaselt tagasi, aeglustades hingamist maalaamade liikumise kiirusele. Süda peksab kõrvus nii valjusti, et tundub, nagu Marrascaud võiks ka seda kuulda.

“Palju õnne!” Marrascaud’ hääl kajab kõledalt. Ta ei liiguta. “Te olete kõigist siiamaani kõige kaugemale jõudnud! Varasemad, muidugi, ei jõudnud luugist palju kaugemale.”

Lasen ennast pettunult tuhmi mütsatusega põrandale. “Kas te magate ka, professor?”

“Kord sajandis või nii.” Ta pöördub mind vaatama. Päikeseprillid on läinud. Kuldsed, põhjatult kuldsed silmad hiilgavad hämaruses. “Tänapäeval on sellist hulka kulda raske saada, milles hea magada oleks.”

Oh. Oh.

Tõstan alistunult käed. Vangla on hetkel parem saatus. “Ma eeldan, et politsei on juba teel?”

“Oh, misjaoks. Milleks neid asjasse segada. Lihtsalt väike hilisöine… vahepala.” Vanamehe naeratus on terav. Hambad lumivalged. Neelatan ja sunnin oma hingamist aeglasena püsima. Hirm teeb toidu roomajate jaoks maitsvamaks, või midagi.

Ta muutub, ning terve galerii täitub tema kohutava hiilgusega.