The Ripple System sari (1-4)

[Shadeslinger;  Black Sand Baron; Gilded Ghost; Shattersoul]
Autor: Kyle Kirrin
Tarbitud formaat: Audible

[Terve seeria võimalikult spoilerivaba arvustus]

Ned, ülirikas kuid sotsiaalselt ebakompetentne peategelane, kel üsna sisutühi elu, otsustab hankida endale eelisõiguse täis-immersioon virtuaalmängus, ostes ära kõik selle oksjonile tulnud 20 kohta. Ta loodab, et mäng annab talle võimaluse alustada kõike puhtalt lehelt.

Eelisõiguse ta saab, kuid seda tingimustega. Talle antakse kaasa kogu mängu kõige targem ja väärtuslikum varandus: Kõiketeadev kirves Frank. Kogu maailm saab teada, et ta ostis kõik need kohad endale ning kolme päeva pärast, kui mäng on kõigi jaoks avalik, kuulutatakse välja jaht, mille eesmärgiks on tappa Ned ja saada Frank enda kätte.

Sellest polekski ehk väga hullu, kui Ned suudaks selle ajaga usinasti oma taset tõsta. Kirve abiga peaks see ju lihtne olema. Kõiketeadev kirves Frank aga vihkab tulihingeliselt pehmikuid, strateegiat ja maagiat ehk lühidalt Ned’i karkterit ja mängustiili ning rass, mille Ned endale valis, on viisakalt öeldes kahtlane. Nii algab mitte võidujooks ajaga vaid sõda ellujäämise nimel.

Elus püsimiseks peab Ned üle kavaldama nii teisi mängijaid kui ka oma ninakat kaaslast Franki ja seda üsnagi ohtlikus maailmas.

Ilmselgelt pole puhtalt lehelt alustamine nii lihtne.

The Ripple System sari üllatab oma maailmaloome ja detailsusega. Kõik rassid ja ametid on küll tuttavad, kuid omapärased. Karakteri arendamine on põhjalik, huvitav ja läbimõeldud. Lisaks on mängijatel endal võimalik maailma ümber ehitada, saates suuri muutusi kui lainetusi üle terve ilma.

Sarjas on väga suur rõhk varustusel, gildidel, strateegilisel koostööl, majandusel ning üllataval kombel ka kassidel ja kuu vihkamisel. Sealjuures ei puudu inimlikkus, head suhted ja huumor.

Kui otsite tõsise sisuga dramaatilist lugu, siis seda siit ei leia. On küll tõsisemaid olukordi ja teemasid, kuid ükski neist pole pisarakiskuja. Pigem on tegemist karakteri arendamise, edetabelikoha eest võitlemise ning gildide vaheliste keeruliste (pea-aegu, et poliitiliste) suhetega, mille teevad huvitavaks omapärased tegelased, uhked lahingud ja eepilised olukorrad, mille juures ka Ned’i püsiv vajadus end teiste eest varjata.

Tegemist on muheda lugemisega ning olgugi, et ma tahaks siin tsiteerida paljusid tegelasi ja olukordi, annaks see liialt ära (ja ausalt ma tahan, et te seda loeks ja naudiks). Kuid siin üks üks kergelt muditud (ja tõlgitud) tsitaat AI’st, kes õpib olema inimene.

„Kohale jõudes otsustasin osta palju toitu, mida edaspidi tarbida. Tehing läks hästi, aga siis soovis kaupmees mulle head isu. "

...Ja siis?" uuris Ned murelikult.

AI hingas sügavalt sisse.

"Ja ma vastasin, et sulle ka, mis - nagu ma nüüdseks mõistan - viitas sellele, et ka tema peaks oma sööki nautima. Kuid tal ei olnud süüa, mida nautida. Ja nüüd tunnen, et peaksin lakkama olemast.”

Öeldakse, et kui laval on püss, siis peab see pauku tegema. See tähendab lugude puhul minu jaoks seda, et eelnevalt väljatoodud või mainitud asju kasutatakse ära - nö mittemiski pole niisama kusagil ripakil. Siin teostati seda üsnagi hästi.

Vaid sarja täiesti lõpp (0.01% kogu sarjast) oli kuidagi imelik, kuid seda piisavalt vähesel määral, et see ei rikkunud üldmuljet. Kui enamasti on niru lõpuga lugude puhul tunne, nagu oleksid liikunud mööda eelmängu orgasmi suunas ning lõpus sügavalt pettunud, siis siin seda tunnet pole. Oleks võinud olla parem, kuid kogu see eelmäng oli ise-enesest juba niivõrd äge ja hea, et pole hullu midagi. Ja see ütleb nii mõndagi.

Hinne 9/10