„Surm on igavene“ on Liu Cixini triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ viimane raamat. Neile, kes pole ühestki neist raamatuist varemalt kuulnud, ütleks lühidalt: keskseks teemaks on inimkonna kohtumine vaenulike Trisolarise planeedi olenditega. Kui esimene romaan keskendub palju pigem kontaktile endale ja selle ümber tekkinud vandenõule, siis kahe järgmise keskseks teemaks on nn pimeda metsa teooria. Ehk siis kosmos on üks kole koht, kus tasub pigem vait olla ja mitte väga silma paista, sest muidu on vallutatud saamine veel kõige leebem asi, mis võib juhtuda.
Peale teist osa tundub justkui, et pealtnäha polegi enam kuhugi edasi minna. Kahe maailma vahel on mingi jõudude tasakaal ja hägune austus saavutatud. Trisolarislased otsustavad aga ühtäkki viskuda päris korralikku Putini tasemel avantüüri ehk lähevad suurele riskile ning üritavad külmunud konflikti uuesti üles kiskuda. Võib juba spoilerina ette öelda, et see lõpeb pea sama kehvasti kui Venemaa katsetus. Raske selles punktis on isegi aru saada, mis neid motiveerib. Praktiline mõtlemine ei tundu see olevat. Pigem on Maa vallutamine muutunud juba mingiks pühaks kinnisideeks.
Ülesehituselt on romaani näol tegu justkui mingi omalaadse kollaažiga, kus tehakse suuri ajahüppeid, iga uus episood on piisavalt terviklik, et võiks eraldi avaldada. Mõned neist on paremad, mõned nõrgemad. Läbiv Trisolarise teema seob kõik kenasti ka kokku. Ühtlasi võib öelda, et kolmandas raamatus on võimendatud kõik autori loomingulised probleemid, aga ka tugevad kohad. Teaduse ja ulmega seotu on absoluutselt tipptase, eriti muidugi autori lemmikteema ehk igasugune reaalsuse väänutamine. Teisest raamatust eredamalt meelde jäänud soofoni sepistamise tasemel ideid tuleb järjest ja aina paremaid ja mastaapsemaid. Nende suurejooneliste ja fantaasiale külluslikult toitu pakkuvate ideede taustal askeldavad ringi autorile tüüpilised tegelased. Äärmuslikult introvertsed, nukrad, flegmaatilised, kannatavad ning eneseohverdusele-enesetapule kalduvad. Nende ainsaks negatiivseks küljeks on läbivalt ja eranditult teha ainult kohutavalt halbu otsuseid. Loo n-ö ainus paha tegelane (trisolarislased mõjuvad pigem rumala loodusjõuna kui reaalse tahte ja motiiviga pahalastena) on kontrastina teises äärmuses. Autor ei hoia end tagasi ja kokkuvõttes on tegemist lausa naeruväärselt kurja tegelasega, kelle jalge all isegi rohi närbub. Nimetatud pahadel on kombeks, sarnaselt nn headele leida igas olukorras kõige valem lahendus. Näiteks suudetakse teha raamatu teises pooles niivõrd ebaloogiline otsus, et mul võttis mõneks hetkeks isegi lugemise isu ära.
Aeg-ajalt loopis autor sekka fantastilisi kirjeldusi, suurepäraseid ideid, veelgi suurejoonelisemaid ruumiväänamisi ja suutis mind tegelasi unustama panna. Siis olid nad aga jälle tagasi ja ma tundsin, et ma ei suuda neile ei kaasa elada ega poolehoidu tunda, et mul on tegelikult ükskõik, mis sellest häbelikust, eneseohverdusest pakatavast, aga muidu erakordselt ebaadekvaatsest peategelasest preilist saab. Kas ta kohtub oma tähtedele saadetud aju-kallimaga või ei, mitu korda suudab ta veel omaenda ja põhikooli aktivistist koolitüdruku suhtumisega põhjustada maailmas mõne uue katastroofi. Mulle tundus, et autori võõrliigid olid huvitavad seni, kuni neist räägiti läbi muinasjuttude ja metafooride ning nad otseselt lavale ei astunud. Kui nad aga tegutsesid, siis muutusid nad kiirelt pea samasugusteks kui inimestest tegelased ja mõjusid ausalt öeldes natuke imelikult. Kujutlus mingist poolmõistuslikust olendist läbi universumi kulgemas, planeete hävitamas ja selle kõrvale kohmakaid luuletusi punumas – see tundus mulle näiteks pigem paroodiasse kalduv. Triloogia kaks esimest raamatut tunduvad tagantjärgi justkui terviklikumad, või oli mul tekkinud kolmanda raamatu ajaks mingitlaadi tüdimus, sest autor ju kasutab sarnaseid olukordi ja tegelaskujusid läbivalt uuesti ning need olid jõudnud juba oma värskuse kaotada.
Teatud mõttes liigituvad „Mälestusi Maa minevikust“ triloogia raamatud samasse hägusasse, aga eriti tõupuhtasse ideeulme žanri, kus on juba ees (mulle tegelikult väga meeldinud) Stephen Baxteri „Kaugete päevade valgus“ ja Charles Storssi „Accelerando“ ehk tegemist on raamatutega, mida pole ehk nii huvitav lugeda, aga mille ideedele võib lugemisjärgselt veel kuid, ehk ka aastaid mõelda ja mis jäävad kahtlemata meelde. Seega, mastaapseid kosmilisi ideid armastavatele lugejatele kindel soovitus.
