Üle Narva jõe suudme teisele kaldale jõudmine oli olnud alati keeruline. Nüüd, sõja kestes, oli see väga keeruline. Aga mitte võimatu - ja kõik nad kolmekesi teadsid seda. Teadmine ahistas Martinit, õõnestas tahtmist oma vastuargumendid teistele veelkord üles lugeda. Kaks korda oli ta seda juba teinud.
Mis tähendas, et ta oli siin, Narva-Jõesuu varemete vahel, tõeliselt persse kukkumas, keset seda niigi persekukkunud sõda. Tõsi, otsesõnu nimetati seda sõjaks vaid kohapeal. Sõjaks pidasid toimuvat tema jao ja rühma liikmed Haljala- ja Viitna-kandi kaitseliitlaste seast ning teised kompaniipoisid. Ja kõik kamraadid ülejäänud kompaniidest, kes piki rindejoont ümber Narva oma kaevikutes kükitasid.
Mujal maailmas, selles maailmas, mis algas, ütleme, teispool Kuusalut ja edasi Tallinnani ja siis Helsingini, Stockholmini, Brüsselini, Washingtonini…kuni kogu ilma kuradi pealinnadeni, ei olnud siin toimuv sõda. Sõltuvalt diplomaadist, akadeemikust, poliitikust või ajakirjanikust võis nimetuseks olla „poolkülmunud konflikt,“ „separatistide mäss,“ „Narva küsimus,“ „Venemaa hübriidrünnak“ ja nii edasi ja nii tagasi. Moskva oli samuti leiutanud mitu värvikat määratlust, Martin ei vaevunud venelaste pärle meenutama. Kaheksa aastat oli kõigis Vene TV-saadetes olnud lõik Eesti natsionalistide süül kannatuste viimase piirini viidud rahvuskaaslastest autonoomselt territooriumilt ehk „Narva Rahvavabariigist“. Lühend NRV oli levinud isegi Eesti meedias.
Tõsi, täna oli tema jama alanud vaid napilt kolm tundi tagasi, kui äkitselt, veebruariõhtu eelhämarusest, saabus kompanii positsioonidele järelkäruga uus, sõjaväelise väljanägemisega džiip. Autost väljunud mehed näisid seevastu rõhutavat oma ebasõjaväelaslikkust. Kaarel ja Mõkola kandsid kulunud pullovere ja musti teksaseid ning nende käed ja vöörihmavahe olid tühjad. Auto tagaistmel oli siiski näha paari killuvesti.
Martin tundis nad muidugi silmapilkselt ära. Ta polnud suuteline inimeste nägusid unustama. Saabunud olid Kaarel Rabamees ja Mõkola Ševtšenko, tudengid, kes ammu, enne 2014. aastat, olid Martinilt Tallinna Tehnikaülikoolis kõrgema matemaatika kursust võtnud. Mõlemal olid lahtised pead ja matemaatikat nad jagasid. Martin pani neile tookord rahuldustundega 6 ainepunkti kirja. Nüüd nõudis tsiviilriietuses endiste tudengite ootamatu ilmumine terrorismivastase operatsiooni suletud tsooni aga üht paganama head seletust. Martinit haaras segasevõitu ootus …ja juba tund hiljem oleks ta palju andnud, et ei oleks seda seletust kunagi kuulnud.
Peale tervitushõikeid, kätlemist ja põgusaid seljapatsutusi küsis Martin, kas tulijad otsivad kompaniiülemat? Märkis, et leitnandi punker on nii 500 meetrit piki jõge allavoolu.
„Parem, kui saame ilma ülemusteta jutud aetud,“ vastas Kaarel. Martin eelistas küsivat pausi. Asjadega, mis pidid ülemuste silmade alt eemale jääma, ei pruukinud kiirustada.
Ka Kaarel pidas pausi välja, vastas pilgule pilguga, kuni lõpuks kostis: „Me tõime sulle midagi tõeliselt räpast.“ Ning vahetanud Mõkolaga poolnaeratuse, jätkas: „Me tõime sulle „räpase pommi“.
Martin kuulis eemalt lume krudinat ja veel kaugemalt kostvat meestejutu, kuid ei uskunud oma kõrvu, neid kõrvu ja silmi, mida ta pidi alati usaldama.
„Räpase pommi?...,“ kordas ta aeglaselt. „Kellele seda pommi vaja on ja kust te sellise saite?“
„Liigselt ära elu uuri,“ vastas omakorda Mõkola. „Ütleme, et pomm on meie. Kokku panime Ukrainas, seal võeti transpordiks lahti ja Eestis kombineerisime lõplikult üheks. Nüüd on sinu abi vaja.“
Ja läks lahti! Kaarel ja Mõkola alustasid ülijõulist selgitustööd nõutamaks Martini abi uskumatuks operatsiooniks: tulijate poolt juba „Ebolaks“ ristitud pomm tuli toimetada üle jõe, Venemaa kaldasse, Mõkola ja Kaarel tahtsid ise samuti üle pääseda. Esiotsa vaatas Martin neid hullunult, kuigi hullud olid tõenäoliselt teised kaks. Kuni lõpuks vastas, et on praegu sõjaväelane ja ilma ülemuste korralduseta ei liiguta ka rohukõrt kaldal. Ning et tema isikliku arvamuse kohaselt on maailmalõpu lähemale toomisega tegelemine ikka väga halb idee.
„Ülemuste käsud“, põlastas Kaarel. „Kas oled, kuitahes kaugelt ja kõrgel, näinud mõnda ülemust, kes aru saaks, mis siin toimub?“
„2014. aastal te juba munesite olukorra ära“, peaaegu sisistas Mõkola. „Kas Eestis oli elektrikatkestus, et ei saadud teada, mida ja kuidas me Ukrainas tegime?“
Mõkola puhkis, tõmbas hinge ja alustas pikema loenguga, ükshaaval sõrmi kõverdades. Ta rääkis tõesti hästi, kirjeldas värvikalt, kuidas 2014. aastal piisas Harkivis ühe soomuki oblastiadministratsiooni hoone ette ajamisest, et miilits saaks Maidani vastu protesteeriva rahvarämpsu hoonest välja pühkida. Donbassis korjas oligarh Ahmetov vaid kaks nädalat varem Kiievi poolt laiali saadetud Berkuti eriüksuslased kokku, lubas neile kahekordset palka ja tulemus oli sama, mis Harkivis: kõik adminhooned puhastati sissetungijatest ning Ukraina lippu katusel ei puutunud enam keegi.
„Rinat Ahmetov on üks kahtlane oligarh, keda me siiani ei usalda, tatarlane pealekauba,“ ütles Mõkola, „aga vaesel ajal sööb kurat ka kärbseid. Poolkriminaalne pooljuut, Harkivi linnapea Hennadi Kernes, jäi ju samuti Kiievi poolele ning see otsustas palju.“
Martin kuulas loengut vaikides. Muidugi teadis ta seda kõike, aga sai aru, et Mõkolal oli vaja teda töödelda. Martin omakorda vajas aega olukorra hindamiseks, ta lasi poisil edasi tulistada.
Lugansk ehmatas peale neid sündmusi päris ära, meenutas ukrainlane, ja seal tulid Kiievi vastu demonstreerima vaid paarsada inimest. Ei enam mingeid pealkirju: Is Lugansk Next? Odessa rahustati maha samal ajal. Slovjanskisse sisse imbunud Igor Girkini vene diversioonigrupi ja „rohelised mehikesed“ püüdis Ukraina SBU seejärel juba omal jõul kinni. Ühes Girkiniga.
„Krimmiga läks meil nagu läks, aga Ukraina elab ja õitseb. Slava Ukraini! Aga teie? Eh, mehed, NATO liikmed, nazõvajetsa.“ lõpetas Mõkola.
Mõkola pilamisi lisatud vene sõna sundis Martinit täheldama, et aastatega oli noore mehe eesti keel veel paremaks läinud. Aga keda kuradit ta siin oma sujuvas eesti keeles esindas? Poiste pommijutu autentsuses Martin tegelikult ei kahelnud, nood olid džiibi järelkärult presendi ära korjanud ja omal kombel oli ta saanud laadungit mõõta. Vähe kahtlust, oli ta järeldus, et too pagana „Ebola“ oli seal.
Irreaalseks muutis olukorra tema arusaam, et keegi ei saa läbi poole Euroopa vedada radioaktiivset materjali ilma, et sellisel toimetamisel oleks kõrget katet. Väga kõrget, uskumatult kõrget sõjalis-poliitilist, ütleme, katust. Isegi ÜRO peasekretär ei saaks sellise koormaga liikuma. Kaarli ja Mõkola väljailmumine oli üliväga muret tegev. Martinile oli selge, et isegi tema juhtimiskeskus ei tea sellest avantüürist.
Nagu mõtteid lugedes vastas seekord Kaarel: „Kogu Ida-Euroopa on närvis, et eestlased lasevad olukorra veelkord käest ära. Kümnekonna riigi nahk regioonis oleks nüüd kohe turul. 2014. aastal Eesti artikkel 5-t NATO-s ei küsinud. Keegi ei tea, mida Tallinn seekord teeks. Või ei teeks. Kohe mitte kuidagi ei usaldata enam suppi, mida Eesti keedab. Järeldus – nende valik oli meie toetamine.“
Bože moi, mõtles Martin samuti millegipärast vene keeles. Müstiline Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5, millest iga Ida-Euroopa poliitik ja joodik teadis nüüdseks kõike – ja mitte midagi. Fakt, et me ei saanud 2014. aastal Narva sündmuste taga olnud „vene käe“ toimetamisi piisavalt ära tõestada. Narva voolas relvi, kuid FSB kontrollitavate salakaubavedajate teenusena. „Roheliste mehikeste“ kohta ringlesid ainult kuulujutud, ühtegi dokumenti ega vene eriteenistuste esindajat kätte ei saadud.
Sellises tõendite vaakumis veetis Eesti eliit mitu maailmalõpuootusega sarnanevat päeva, mil Tallinnas vaidlesid kõik „vähima halva“ üle. Kas minna vettpidavate tõenditeta Põhja-Atlandi Nõukogusse artikkel 5-t ja sõjalist abi küsima? See oli ääretu risk, oli tõenäoline, et mõni lõunapoolne NATO liikmesriik Eesti olukorrahinnanguga ei nõustu ja konsensust ei tule. Kui NATO oleks keeldunud kaasa löömast, siis, arvati, oleks Moskva saanud tõeliselt vabad käed. Vene armee oleks hüpanud ja võib-olla enne Tallinna alla jõudnud, kui Brüsselis oleks järgmise koosoleku kuupäev jõutud määrata.
Tagantjärele vaadates oli Martinile selge, et vajalike tõendite ja „mehikeste“ püüdmiseks lahkusid Eesti politsei ja piirivalve Narvast tõesti liiga kiiresti. See polnud nende süü, korraldus tuli Tallinnast. Pärast pikki arutelusid oli 2014. aasta aprillis ja mais kõige olulisemaks hakatud pidama verevalamise vältimist.
Sellise lähenemise otstarbekuses ei olnud kõik muidugi veendunud. Eriarvamusi oli olnud miljon. Rahvale imbusid välja valitsuse tasemel peetud vaidlused, nondes oli ka Martin osalenud. Seevastu hullumeelsed debatid sise-, kaitse- ja välisministeeriumi seinte vahel jäid 70-100 aastaks riigisaladuse pitseriga varjatuks ning kõiki ametkondades kõlanud argumente ei teadnud isegi tema. Kuid Martin oli kindel, et Eesti toonaste otsuste hindamisel kasutab Mõkola ebaõiglaselt ainult musta värvi. Narva politsei oli olnud valmis vajadusel relvaga „rohelistele mehikestele“ vastu astuma. Asjakohaseid õppusi sellise olukorra maandamiseks oli läbi viidud rohkem kui üks.
Mida tõesti ei osatud oodata, soris Martini mälus, oli too segane mäsu, mis algas ühe Narva teisejärgulise poliitiku arreteerimise järel. KAPO oli poliitiku kohe Tallinna viinud, kuid mingi kamp ründas, esialgu relvadeta, kohalikku politseijaoskonda ning nõudis kinni võetud mehe vabastamist. Kõnekoosolek hõivatud politseijaoskonna ümber oli kestnud terve päeva, kuni mees mehe haaval hakkasid ründajatega liituma tööliskätes kohmakalt automaate hoidvad kohalikud ehitajad, Balti soojuselektrijaamade operaatorid, autojuhid ja Narva teetöölised. See tähendas, et liikvele olid läinud kohalike võimuesindajate trepikojakaaslased, nende laste mängusõprade vanemad, lihtsad kaaslinlased, kellega oli koos õhtukeskkoolis õpitud või ühes jõusaalis käidud. Naabrite vastu ei osatud midagi peale hakata ja keegi otsustajatest ei võtnud enda peale käsu andmist päästikule vajutada…
Siis andis Tallinn korralduse kõigil eestimeelsetel linna piiri taha tõmbuda, seal teesulud rajada ning abijõudude saabumist oodata. „Nii siin ootamegi,“ mõtles Martin, „ juba kaheksa aastat“. Ja ootaksid ka üheksanda, kui selga ei oleks tormamas uus laviin, mõõtmatult kurjem varasemast. Vajadusega laviinile vastu seista olidki Kaarel ja Mõkola põhjendanud oma verdtarretava kingitusega saabumist.
„Miks te just minu juurde tulite?“ oli Martin lõpuks küsinud, „mina olen ajutise paelaga jaoülem, minust ei sõltu siin midagi ja mina ei otsusta midagi. Ma ei tohigi otsustada“.
„Sina ei saa ka reeta,“ oli Kaarel vastanud. „Sa tead seda, sa ei saa ja sellepärast me valisime sinu“.
Ning Mõkola oli veelkord oma põrgupressingut alustanud: „Venelased on sada tuhat meest teie piiri äärde koondanud ja väed on rünnakuvalmis.“ „Amid usuvad, et nad ründavad, britid ka. Sakslased, prantslased arvavad midagi muud ning NATO peakorteris ja teie Kaitseväe Peastaabis on arvamused pooleks. Aga teete ju ise taktikalist luuret, Martin, mida su droonid näevad?“ Mõkola tegi ootava pausi, Martin oli vait.
„Kas tead mõnda armeed, kes peale väljakuulutatud manöövrite lõppu jääb paigale, toob juurde välihaiglad ning rajab teise riigi piiri ääres uusi kütusehoidlaid ja rasketehnika remondibaase? Öösiti Jamburgi ja teistesse raudteejaamadesse saabuvad vagunid ei vii kedagi ära, vaid transpordivad venelastele siiakanti kurat teab mida,“ oli Mõkola kiirtempos kähistanud.
„Martin, oled selge peaga, sa oled niimoodi loodud. The attack is imminent, kui pean võõrkeeles ütlema. Ei saa ennast petta,“ lisas Kaarel.
Mõkola ja Kaarel kerisid argumente edasi ning kuulavale Martinile tundus, et õhtune taevaalune täitub sõnahaaval väävlisuitsuga. Ta teadis, et demilitariseeritud tsooni staatus on ohus ja hullemat oli oodata; jah, Martin oli sunnitud meeste analüüsiga nõustuma. Seni ei olnud venelased tsooni regulaarüksuseid paigutanud, seda kinnitasid tema droonide vaatlused. Kuid VF vägede massiline koondamine otse tsooni taha oli toimunud ning aset olid leidnud kuudepikkused, Mõkola osutatud, õppused. Lähitulevik ei tõotanud tõepoolest midagi head, karvavõrdki ei tõotanud.
Martin tundis pinge tõusu oma varasema pihtasaamise järel pisut pooletoobiseks muutunud ajus. Kelleks Kaarel ja Mõkola teda ometi peavad – Wiiralti „Põrgu“ keskse figuuri hõimlaseks? Esimest korda kaheksa aasta jooksul lõi ta kahtlema, kas tema otsus Narva alla tulla oli õige? Mõtted kippusid ajas tagasi.
Tehnikaülikoolis õpetamise kõrval oli Martinil kõvasti muid tegemisi olnud. Juhtimiskeskuse mure Eesti julgeolekuolukorra halvenemise pärast oli põhjus, miks Martin Eestisse saadeti. Nojah, ja Tallinna võimud olid valmis teda analüütikuna kasutama. Pealiskaudsemad tuttavad ja tudengid pidasid Martinit lihtsalt Saksamaalt tulnud väliseestlaseks. See sobis, eks väliseestlane ta oligi, mingis mõttes, nentis ta - kui väliseestlane on väliselt eestlane. Lähemad tuttavad ja töökaaslased üldiselt teadsid tema missiooni, seda olnuks keeruline pikemalt varjata. Sama oli siinses kompaniis. Kaarlile ja Mõkolale oli ta oma staatust samuti tutvustanud, tõsi, peale seda, kui sai aru, et poisid on teda nagunii läbi näinud.
Martin oleks võinud Tallinnas siiani oma ülesannet täita, kui poleks sõja esimese, 2014. aasta keskel granaadiga lollilt pihta saanud. Tobedalt, sõduriõnne puudumise tõttu. Või „ametnikuõnne“ vähesuse tõttu, mõtles ta, kuna töötas juba Riigikantseleis. Ta oli Riigikantseleisse läkitatud kui väliskonsultant, sest algamas olid õnnetud Minski läbirääkimised.
Mõne nädala pärast oli ta lühiajaliselt Narva alla saadetud, et hinnata seal väljakujunevat konfliktijoont. Erinevate Eesti jõuametkondade hinnangud olukorrale olid hakanud üha rohkem lahknema ning Martini raport pidi saama peaministrile Minski kohtumise tarbeks koostatava memorandumi aluseks. Tavapäraselt kutsuti ministeeriumites selliseid enne tähtsaid kohtumisi ülemustele kokku kuhjatavaid materjalihunnikuid „klotsideks“.
Kuid Martinile seekord antud juhend oli kõlanud tõeliselt napilt: „Vaata kõik üle, oma võõra silmaga!“.
Tollane konfliktijoon oli lünklik, madalate kaevikute ja käepärasest materjalist teesulgude ahelik. Kaevikujoonele välja jõudes oli tema lähetuse aga lõpetanud ootamatu granaadikild, millega sai pihta rinnapiirkond. Väline kehakahjustus polnud hull, kuid Tallinna naasmisel selgus, et trauma oli rikkunud midagi ka Martini ajus. Esialgu märkas ta tõsiseid häireid matemaatilistes võimetes. Peast arvutamine muutus üha raskemaks ning keerulised võrrandid pidi Martin – tema jaoks ennekuulmatult – lahenduskäikude leidmiseks arvutis enne välja kirjutama.
Järgmisena oli halvatus tabanud sõnaseadmise võimet. Kirjutamisel muutusid mõtted hakituks ja hakkasid lipendama, neid oli üha raskem lõikudeks vormida; nii sai ilmseks, et düsgraafiline julgeolekukonsultant on mõttetu nähtus. Ta selgitas olukorda juhtimiskeskusele, see saatis Martini veel mitmele läbivaatusele kuni neuroloogid jt spetsialistid kinnitasid, et täielikku töövõimet sellisel ametnikul enam ei ole.
Peale mõningat ebalemist oli Martin teinud ülemustele Berliinis ning Riigikantseleile ja Kaitseliidule ettepaneku saata ta tagasi kontaktjoonele. Seal vajati eksperti, kes suudaks kohapeal kasutada luuredroone ning veel enam - kogutud andmeid analüüsida. 2014. aastal oli Eestil selliseid droone väga vähe ning olemasolevad kuulusid Kaitseväele. Kaitseväe kohalolekut Narva all aga eksponeerida ei saanud, see olnuks vastuolus Minski lepetega; 2014. aasta septembrikuu Minski lepped võrdsustasid vaid NRV omakaitse ja Kaitseliidu. Nende formeeringute võitlejad võisid viibida 25 km laiuse demilitariseeritud tsooni omal poolel, seal, kuhu regulaararmee üksustel oli keelatud siseneda. Nii sai drooniasjanduse salaspetsist Martinist fiktiivselt üks Kaitseliidu kohapealsetest jaoülematest.
Demilitariseeritud tsoon Venemaa poolel oli olnud konks, millega Minskis oli peibutatud Eestit määramata ajaks Narva kaotamist alla neelama. Ka Martin oli tookord leppeid pidanud Eestile kasulikuks arenguks, sest ajaloost ei olnud teada juhtumeid, kus Venemaa (või varem Nõukogude Liit) oleks soostunud oma territooriumi mingil osal suveräänsust piirama. Muidugi selgus kähku, et Narva separatistide varustamist läbi selle tsooni leping tegelikult ei piiranud. Ja Eesti seaduste alusel uute kohalike valimiste väljakuulutamisest Narvas, nagu oli Minskis leppega samuti ette nähtud, ei tahtnud sepparid enam midagi kuulda.
Martin ühmatas, raputas pead ja pingutas, et alanud veebruariöösse tagasi tulla. Mõkola ja Kaarel ootasid vastust.
„Ütleme otse – teie tahate, et 21. sajandil kasutaks esimest korda tuumarelva Eesti,“ surus ta endast välja. „Me kaotaksime kogu sõja juba enne algust, maailm sülitab seejärel Eesti saatuse peale.“
„Rahulikult, Martin“, oli Kaarel vastanud. „Oletame, et kohtad pimedal tänaval relvastatud meest ja sul pole kahtlust, et ta ründab. Kas tulistaksid esimesena, isegi kui hiljem ei anna tulistamist tõlgendada seadusliku enesekaitsena? Mida sa eelistad, kas olla õiguskuulekas laip või elus kurjategija?“
„See on demagoogia“, oli ta vaid vastanud.
„Euroopa ja miljoni Eesti kodaniku saatus võib sõltuda sellest, kas sina tunnistad meie demagoogia seost tegelikkusega,“ jätkas Kaarel. „Martin, me oleme läbi viinud mitu sõjamängu siinse olukorra kohta. Mõned Iisraeli mõttekojad ja erukindralid olid tublisti abiks, sest Euroopas ei saanud lekkeid vältida“.
„Kes need „meie“ on?“
„Meie“ on „meie“. Praegu on olulised pomm ja sinu vastus. „Ebolat“ ei saa kaua siinpool hoida, ta peab olema seal kaldal. Ära tee nägu, et imestad, kui ütlen, et millise stsenaariumi me Iisraelis ka läbi mängisime, ikka selgus, et ootamatu rünnaku korral jääb Eestil ja NATOl puudu vähemalt 72 tundi, et tekitada uus kaitseliin. Too üle-jõe 25-kilomeetrine turvatsoon on naljanumber. Vene tankid jõuavad praeguselt positsioonilt poole tunniga sellest läbi, NRV omakaitse lehvitab neile sillal ja vantide soomus ongi linnas. Ning teil kraes.“
„Ja teie plaan, mis see siis oleks?“
„Sealtpoolt on võimatu demil-tsooni mineerida ja siin ei ole isegi haubitsaid, et kaugtuld avada. Mis teil käepärast on - ainult 81-millimeetrise kaliibriga miinipildujad?“
„120-millimeetriseid on ka,“ vastas Martin, „ja granaadiheitjad, snaiperpüssid. Kaitseliidu värk, leping ei luba raskerelvi tsooni.“
„Et olete saksa korrektsusega venelaste treitud Minski leppeid järginud ning loodate nüüd, kui olukord on täitsa kanni keeranud, miini- ja kuulipildujatega kinni pidada sada tuhat meest? Te olete juba praegu surnud mehed, kõik teie siin,“ ütles Mõkola ja vaatas piki kaevikuteliini linna poole. „Laibakotid on teie Vabariigi aastapäeva kingitus. Hullem veel on see, et teie sitasest surmast ei ole mingit kasu!“
„Ja teie plaanist oleks?“ küsis Martin uuesti ja tajus kõhklusvärinat oma hääles. „Ma ei tohi kõhklema hakata,“ ütles ta endale „ei tohi näidata, et nende argumendid mind mõjutavad. Ma ei tohi… sest ma ei saa seda teha, mida nad kavatsevad.“
„Me kärutame öösel „Ebola“-tünni nende demil-tsoonis maanteele, tuul on viimase nädala puhunud Venemaa poole,“ ütles Mõkola ja Kaarel muigas. „Nii, et kui venelased tsooni sisenevad, paneme käraka ära. Ukraina tuumajaamade hoidlatest kokku korjatud kraam ja sütikud ning vana hea TNT üheskoos. Väikese õnnega pühib pilv kuni 10 kilomeetrit allatuult, otse nende kolonnidesse.“
„Nad võivad mitte peatuda,“ ütles Martin kõhklevalt. „Tankisoomus peab „räpastest pommidest“ tekkiva nõrga radiatsiooni kinni.“
„Küll nad peatuvad!“ vastas Kaarel hooletult. „Pataljoniülemad löövad põnnama ja asuvad uurima, millega ja kui palju seda kraami neile põrutati. Eesliin peab olukorrast ülemustele raporteerima ja need oma ülemustele ja need … kuni Kremlini välja. Kremlis seeditakse asja omakorda, enne kui käsud sama rada pidi tagasi jõuavad. Kui just Putin kohe kreepsu ei saa. Vandiarmees ei tehta käsku saamata ühtegi liigutust, nagu tead. Siis on aeg meie poolel. Venelased võivad jääda munema isegi kauemaks kui 72 tunniks.“
„Ja seejärel annavad venelased meile tuumakaga vastu,“ kostis Martin meeleheitliku kibedusega. „Samal ajal, kui NATO asub arutama, millega eestlased hakkama on saanud.“
„Nii ja naa,“ vastasid teised kaks, „„tee ära ja vabanda pärast,“ nagu ütleb sõprade merejalavägi. Brüssel ja Tallinn saavad mõtlemiseks 72 tundi lisaaega olukorras, kus venelaste rünnakukavatsus on ühemõtteliselt paljastatud. VF relvajõudude poolt tsooni sisenemine on agressiooniakt, vähemalt selles punktis on rahvusvaheline õigus õigete poolel.“
„Meil on valmis kuhi pressiteateid,“ seletas Kaarel. „Tõenäoliselt ütleme, et pommi pani Ukraina anarhistide põrandaalune rühmitus, kes opereerib Venemaal. Kui maailm ei usu, tõestagu, et ka Eesti on asjasse segatud. Mängime venelastega tagurpidi „roheliste mehikeste“ desinformatsioonimängu. Ja jutt anarhistidest pole päris kuu pealt, meil on sealpool Ivangorodist transport vastas.“
„Mõkola,“ ütles Martin, tundes, kuidas hambad lõgisevad, „ sa oled ju ukrainlane. Kas tõesti oled valmis Ukraina tuumavastulöögi alla seadma, et siin 72 tundi viivitust tekitada?“
Sedakorda oli Mõkola pikalt-pikalt üle jõe teise kalda poole vaadanud. „Kui te orke kinni ei pea ja Eestiga kuradile lendate, on see maailma tulevikku silmas pidades hullem katastroof kui paar tuumakat ükskõik kus“, ütles ta lõpuks.
Kaarel astus sammu Martini poole ja vaatas talle otsa: „Meie ujume ette, kinnitame puksiirtrossi ja teeme põhiliigutused ise. „Ebola“ on poolujuv, sina ja paar meest võiksite kaadervärgi seejärel vette upitada, nagunii teate sekundipealt vene patrulli tuuritamisi. Sul on aega südaööni, otsusta ära, Martin!“
Nii olid nad kõnelenud kuni lisada ei olnud enam midagi. Mõkola ja Kaarel jäid džiibi juurde. Martin oli samm - sammu haaval vedanud end jõe äärde, otse veepiirini, ja vaid selleks, et teistest veidi eemale saada. Nüüd oli ta üle tunni kaldal seisnud ja seisis edasi. Ikka rohkem udu lahvas jõelt kõleda ja jäise tuule saatel nende kompanii positsioonidele. Pimedus oli muutunud läbitungimatuks. Narva poolt kostis lühike automaatrelva valang.
Martin tundis ajus järsult tugevnevat valu ja ühtäkki väljakannatamatut masendust. Ajuaistingust erinevalt ei olnud selle ülima lootusetuse, kuristikku-langemise-tunde asukoht tajutav. Terve tema keha oli halvatud. „Võimatu,“ pomises android, „võimatu on siin otsustada Asimovi robootika kolme seaduse alusel.“ Isegi, kui ta kahtlustas nagu kahtlustas, et venelaste esimest rünnakulainet juhivad samuti androidid, mitte inimesed. Ja isegi kui keegi ei teadnud temast paremini, millise kiirusega halvab nõrk radioaktiivne kiirgus androidi ajuskeemid.
Martini randmesse sissehitatud kronomeetri ekraan helendas, ta vaatas kella. Südaöö oli möödunud. Saabunud oli 24. veebruar 2022.
