Ulmestaar Andrei J. Liimets

Kes oled ning millega tegeled?

Päevatööd teen Sotsiaalkindlustusametis, kus juhin psühhosotsiaalse abi talitust ehk siis sisuliselt ohvriabi igapäevast tööd. Lisaks olen pikalt toimetanud vabakonnas ja aidanud käima tõmmata näiteks vähemate võimalustega noortele mõeldud arenguprogrammi SPIN ning heategevusalgatuse Annetamistalgud. Ülejääva aja pühendan kultuurile kõigis selle eri vormides – vaatan palju filme, teatrit, kuulan muusikat, loen, ja sageli kirjutan sellest kõigest. Või lobisen Raadio 2 saates "Kinovärgiga mandariin".

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Mul kipub olema koguaeg pooleli tosin erinevat raamatut. Kuigi ma ei ole suur lõputute koomiksifilmiseeriate austaja, olen viimastel kuudel juhtunud lugema või üle lugema mitut hinnatud ja auhinnatud koomiksiseeriat: "Preacher", "Saga", "Paper Girls". Viimane on veel pooleli, esimest kaht soovitan soojalt. Head ulmekirjandust on hiljuti vähe näppu sattunud, pigem olen lugenud üle vanu lemmikuid. Suurim mullune elamus oli täitsa kodumaine, Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" – muhe segu poliitfilosoofilisest mõtisklusest, pseudoautobiograafiast, ühiskondlikust satiirist ja ulmepõnevikust.

Tänavusest filmisaagist on raske midagi välja tuua, aga olen pettunud kui novembris saabuv "Düün 2" ei osutu aasta parimaks filmiks. Hiljuti vaatasin üle 2015. aasta meistriteose "Mad Max: Raevu tee" ning soovitan soojalt kõrvale lugeda eelmise kümnendi parima märuli saamisloost rääkivat raamatut "Blood, Sweat & Chrome". Muusikat kuulan niivõrd seinast seina, et soovitada on keeruline, kuid välismaistest asjadest on mind viimasel ajal enim lummanud Austraalia pärimusrock King Stingray ja Šoti eksperimentaalindi Young Fathers, kodumaisest kergemast otsast popiroonik Florian Wahl ja raskemast instrumentaalne metal-nelik Wolfredt.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Loen sedavõrd erinevaid žanreid, et üht kindlat valemit on keeruline välja joonistada – sageli püüan ka ette võtta just neid asju, mis mind esmapilgul eemale peletavad, et mitte ainult oma infomulli mugavuses ulpida. Paraku on mind saatnud ka elupõline vajadus tervikpildi järele, mis ei luba jätta pooleli isegi raamatut, mis mind tüütab.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. 

Hirmsasti tahaks anda originaalsema vastuse, aga paraku pärinevad mu suurimad lemmikud üsna tuntud autorite ja nimetuste seast. Kuigi kooliajal sai peamiselt poppi tehtud, õpetajatega tülitsetud ja kohustuslik kirjandus vahele jäetud, jättis minusse sügava jälje George Orwelli "1984". Hiljem olen sama kõhedust veelgi kaasaegsemal kujul kogenud raamatus, mis ehk päris ulmežanrisse ei kuulugi, kuid düstoopiana siiski äramärkimist väärib, Margaret Atwoodi "Teenijanna loos". Otsin hetkel aega lugeda üle Dan Simmonsi "Hyperioni" saaga, mis omal ajal minu jaoks suuresti defineeris, kui võimsaid maailmu on võimalik ulmes luua. Sama võib öelda Isaac Asimovi "Asumi" seeria kohta. Ja kaht autorit armastan ma veel lõputult – mõne seiga, mõtte või killu juurde Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi reisijuhist galaktikasse" või Kurt Vonneguti loomingust jõuan ma tagasi pea igapäevaselt.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Pean möönma, et tagantjärele on keeruline näppu peale panna, kuidas täpselt. Mind veeti sisuliselt juba lasteaia kõrvalt kinno ning algklassideks nautisin üle kõige kõiksugu põnevus-, seiklus- ja ulmefilme. Elumuutev elamus oli kindlasti "The Matrix", mis paelus alguses koreograafia ja eriefektide, hiljem aga tehnoloogia ja suurte ideedega. Kuigi ma end kindlasti siinsete autorite ja lugejate kombel ulmefänniks tituleerida ei saa, on ulme sest ajast saati mu maitse-eelistustes aukohal olnud.

On sul lemmikloomi?

Tänan küsimast, suisa kaks. Ammu enne ulmekirjanduse juurde jõudmist ahmisin muide sisse Gerald Durrelli raamatuid ning unistasin kodusest loomaaiast. Päris nii kaugele jõudnud ei ole ja tänaseks kahtlen ka teiste liikide pidamise eetilisuses. Küll aga märgataksegi enamasti tänaval enne mind kaht väikest neljakäpalist koera, kes kaasa siblivad.

Õhtud eesti ulmega, juuni 2023: romaani “Tulevased jumalad” esitlus

Reedel, 9. juunil toimus Tartu kirjanduse maja hoovis Mandi mänguromaani “Tulevased jumalad” esitlus. Ebamugavaid küsimusi esitasin mina. Kuna Ulmeühingu võttegrupp reisis samal ajal Sajusaartele, siis esitlusest ametlikku videot ei tehtud. Küll aga poetasin ma etteaste alguses lauale heli salvestama väikse vanamoodsa käsikaamera (sellesama, mida silmates suvalised tehnovellod miskipärast tunnevad tungi valjusti halvasti öelda, et muidu kukub taevas alla või läheb maailmakord sassi või midagi). Kaamera käis, kuni akut jätkus, ja tulemuseks on pool tundi põrandaalust salvestust.

“Lindile” jäi juttu romaani maailma, selle looduse ja tegelaste kohta, samuti said avalikuks seosed selle maailma ja Tsaari-maailma vahel. Ka jõudsin küsida tegelaste hoiakute ja raamatu irooniamaigulise pealkirja kohta ning pisut avada “tellija spetsifikatsioonide” küsimust. Lisaks purki püütud materjalile sai räägitud veel LitRPG kirjutamisest üldisemalt; lõpupoole hakkas publik julgemalt kaasa rääkima ja küsimusi esitama (kõige rohkem tunti huvi mägrapopulatsiooni ja tegelaste-kosmosestkukkunute paljumenisvõimaluste vastu).

Päris lõpus viskasin õhku veel tirriteeriva küsimuse sellst, kuidas niisugune töö seab kirjaniku(d) väga huvitavasse positsiooni. Nimelt võtavad ühel pool sõna kirjandusliku puhtuse eest seisjad, kelle jaoks “ulme” tähendab paberil raamatut või äärmisel juhul kinofilmi, kes mängudest ega mänguarendusest midagi ei tea ja sellepärast projekti mõnitavad, teisel pool aga on mängumaailma esindajad ja arendajad, kes mängudest ja mänguarendusest nii mõndagi teavad ja *sellepärast* projekti mõnitavad. Mida peab siis autor kõige selle keskel tegema? Ma ei mäleta, mis sõnastuses meil vastus täpselt kohapeal koorus, aga põhimõtteliselt: ikka oma rida ajama, kirjutama ja välja andma raamatuid, loomulikult honorari eest!

Selle esitluse rõhk oli päriselt-valmis tekstil ehk raamatul, taustaprojektist tuli juttu vähem. Sellest, kuidas me niisuguse ülesande juurde sattusime ja mis meie prioriteedid kirjutamisel on, sai pajatatud paar aastat tagasi. Huvilised leiavad teksti koos asjakohaste romaanikatkenditega 2021. aasta aprillikuu Reaktorist

(Tekst: Laura Loolaid, algselt blogis Rujanaut: https://rujanaut.blogspot.com/2023/06/ohtud-eesti-ulmega-juuni-2023-romaani.html)

Pildistas: Kristjan-Jaak Rätsep

"Õhtute" infot vt. ka ulmeühingu kodulehelt.

Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist. 

Eesti ulme Ukrainas

Mais Kiievis ukraina keeles ilmunud eesti nüüdisfantastika antoloogia «Merevaiguvalgus» esimene esitlusüritus oli 24. mail toimunud videosild Lvivi ja Liivimaa vahel, kui raamatu koostaja Raul Sulbi ning autorid Mann Loper ja Heinrich Weinberg rääkisid pooleteise tunni jooksul eesti ulmest ja raamatu tekstidest Ukraina ulmefändomi veebikanali Fantastic Talk(s) vedajatele ja ukraina ulmekirjanikele Daria Piskozubile ning Natalia Matolinetsile.

https://www.youtube.com/watch?v=BzMVwe8N7C8

Fantastic Talk(s) pärjati Ukraina ulmekirjanduse ajaloo alaste veebiloengute eest äsja Euroopa Ulmeühingu (ESFS) Euroconi auhinnaga.

16. juunil esitleti antoloogiat Lvivi ühes raamatupoes. Eesti poole esindas raamatu idee autor ja Eesti suursaadik Kiievis Kaimo Kuusk.

Fotol vasakul äsja Euroopa Ulmeühingu (ESFS) auhinna Chrysalis võitnud Natalia Matolinets ja paremal servas raamatu välja andnud kirjastuse Vydanytstvo esindaja Liliya Omeljanenko.