Kõrbeplaneedid pole just sobivad kohad kolooniate loomiseks. Aga kui juba Düünis oli kõrbeplaneet, siis peab see minugi loo jaoks kõlbama.

Lihtsas hõlstis blond nooruk astus maja poole, kui eemal maandus väikene kosmoselaev. Sealt väljus kaks robotit. See, mis vähem inimest meenutas, piiksus midagi.

“Ah, jää vait,” ütles teine robot ja kiirustas nooruki juurde.

“Mul on sulle sõnum,” teatas ta ja tema välja sirutatud käe kohale tekkis hologramm. See kujutas karvast olendit. Olendi sõnum oli järgmine:

“Ma olen kaisukarude printsess. Kuna sa oled ära valitud, siis pead just sina päästma kaisukarud türanni käest…” Edasi nooruk ei kuulanud, sest ta küsis:

“Kust ta võtab, et just mina olen ära valitud?”

Pahane robot pani hologrammi pausi peale. “Sul on ju heledad juuksed ja sa elad pärapõrgus.” Noorukil ei jäänud muud üle, kui nende argumentidega nõustuda.

Hologramm keris veidi tagasi ja printsess ütles:

“Aga enne pead sa õppima…” Siis algas reklaamipaus. Kui nooruk juba kärsituks läks, siis hologramm lõpetas reklaamide edastamise ja printsess sai lõpetada:

“…Imaluse rüütlite juures.”

Noorukil ei läinud kaua, et oma isa veenda selles, et ta peab lendama treenima Imaluse rüütlite planeedile. “Ma olen alati öelnud, et sinu blondid juuksed peavad midagi tähendama,” ütles isa.

Kui robotid, nooruk ja isa, kes poja poolt maha unustatud asju talle reisikotti lisas, robotite laeva juurde jõudsid, siis maandus pahaendelise muusika saatel teine laev. (Türanni käsilastele meeldis hoopis räpp, aga üks neist oli kiiruga kaasa haaranud oma tüdruksõbra mälupulga, millel olid vanade filmide tunnuslood.)

Laevast ilmusid relvastatud tüübid, kes kandsid Hugo Bossi valmistatud mundreid. Nad avasid tule ja ei lasknud mööda.

Tüütult piiksuv robot plahvatas, nooruk sai haava jalga ja teise roboti läikiv pind peegeldas laserkiire poisi isa pihta. Poiss tõstis rusikad taeva poole.

“Neetud türann.” Ta nägi taevas veel ühte laeva. See avas tule türanni käsilaste pihta.

Kui laev maandus ja selle nahktagisse rõivastatud omanik nooruki haavu sidus, siis too küsis:

“Kes sa oled?”

Nahktagis mees kohendas oma kaabut. “Lihtsalt salakaubavedaja, kelle tarbetult ohtlike seikluste kvoot on täitmata.”

Isa avas korraks silmad, et enne suremist teatada:

“Nooruk, ma olen su isa.”

+

Kui lend Imaluse rüütlite planeedile hakkas lõpule jõudma, siis küsis nooruk salakaubavedajalt:

“Kas sa rändad üksi?”

“Nii et mul peaks olema kaaslane,” küsis too skeptiliselt, “selline karvane? Anna armu, selle loo lõpus on karvaseid elukaid kõriauguni.”

Esimesena võttis neid planeedil vastu lühikest kasvu mees. “Sina päästma planeedi pead,” ütles ta.

“Oo, kas see on teie vaimne õpetaja?” küsis nooruk teistelt ligi astunud inimestelt.

“Ei,” vastas üks, “see on üks vanem rüütel, kes hakkab juba seniilseks jääma.”

Treeningud kulgesid ladusalt. Teise kuu lõpuks oli nooruk võimeline mõõka nii vibutama, et see tal käest minema ei lennanud.

“Miks me üldse mõõku kasutama peame?” uuris ta. Mõõklemistreenerist rüütel vastas:

“Mõõk on õilis relv.” Nooruk ei jätnud:

“Miks need ei võiks vähemalt lasermõõgad olla?”

“Sest minimaalne annus originaalsust peab isegi paroodias olema,” vastati talle.

Kas ma ei öelnud, et Imaluse rüütlite planeet oli ühtlasi kaisukarude planeet? Ma lihtsalt unustasin seda asjaolu mainida ja kindlasti ei ole tegemist sellega, et ma vahepeal otsustasin lühema loo kirjutamise kasuks.

Nooruk rändas koos oma kaaslastega kaisukarude alale. Nendega kohtudes ei suutnud ta otsustada, kumb oli hullem, kas rüütlite headuse imalus või kaisukarude armsuse läilasus. Salakaubavedaja patsutas talle õlale.

“Kas sa nüüd mõistad seda, millest me kosmosereisi ajal rääkisime?” Õnneks ei olnud noorukil enam võimalik pisiasjadele tähelepanu osutada, sest tal tuli tegutsema asuda. Ta pidi ju osalema türanni käsilastele lõksu üles seadmises.

Kui lõks raskuse alt vabanes ja türanni käsilased õhus rippudes võrgus siplesid, siis kaisukarude juht ütles:

“Noh, nüüd tal enam sõdureid pole, saamegi türannile vastu astuda.”

“Need olidki türanni ainsad sõdurid?” küsis nooruk.

“See on ju kohalik türann, mida sa siis ootasid? Sa ei saaks ju näiteks mõne kosmilise diktaatori vastu, sest päriselus ei lase treenitud sõdurid mööda.”

“Imalusekutsikas,” katkestas keegi juhi jutu, “on tulnud aeg sinuga arveid õiendada.” Nooruk pööras pead ja nägi, et tegu oli türanni endaga – selle suust pritsiv tatt ja äge žestikuleerimine ei jätnud selle suhtes mingit kahtlust.

Nad ristasid mõõgad. Noorukil oli raskusi löökide tõrjumise ja rünnakuvõimaluste leidmisega. Lõppude lõpuks oli ta ju suhteliselt algaja ja polnud mõõga käsitlemises ka kuigi andekas.

“Milles minu äravalitus seisneb?” jäi ta mõtlema ja unustas mõõka liigutada. Seetõttu tormas ründav vastane otse tema relva otsa.

“Kuidas, kuidas saavad Imaluse jõud võita?” ägas läbitorgatud türann, “Laheduse jõud on ju neist igati üle?” Siis ta suri.

Võidupeol ütles kaisukarude printsess noorukile:

“Ma pole su õde.”

“See ei lähe mulle vähimatki korda,” vastas too ja lükkas printsessi käe oma põlvelt maha.