“Olgu, jätkame!”

Sõnad kumisesid tagasi tühjadelt seintelt, enne kui kadusid kuhugi kõrgusesse, nähtamatu lae poole.

Toa keskel asuva laua taga hakkasid viis inimvormilist kuju ennast liigutama. Justkui virgudes pärast pikka uinakut. Esmapilgul oli peaaegu eristamatu - kes istus tegelikult ka laua taga ja keda kuvatakse. Kaasaegsed hologrammid olid juba väga detailseid, liiga detailsed, et kõiki nüansse täpsemalt jõuaks uurida. Kuid nagu elus ikka, nii ka siin: olemasolevast hoopis olulisem on see, mida ei ole. Detailid, mis millegipärast on puudu. Detailid, mis on olemas, kuid sisetunde järgi tunduvad kergelt paigast ära. Taolised nüansid võimaldasid hakata tuvastama reaalsust.

Hologrammide puhul oli asi võrdlemisi lihtne. Ükskõik kui kaugele tehnoloogia areneb, siis päeva lõpuks on tegemist ikkagi äriga. Seda eriti telekomi ettevõtete jaoks, kes edastasid igas ajahetkes inimmõistuse jaoks hoomamatus koguses andmeid. Pelgalt mastaabi tõttu võimaldavad ka pisemad kokkuhoiud teenida ebanormaalseid kasumeid. Seetõttu oli ka standardprotseduur hologrammide “optimeerimine”. Edastati ainult pooled kaadrid, tühimikud täideti vastuvõtukohas genereeritud sisuga. Algoritmid olid piisavalt kõrgel tasemel, et üldiselt märkamatult sisu luua. Kuid oli ka erandjuhtumeid. Näiteks kui keegi tegi midagi täiesti ettearvamatut. Midagi, millele ei eelnenud tavapäraseid eelhoiatusi. Näiteks pupillide avatuse muutus seoses emotsionaalse reaktsiooniga. See oli igal inimesel individuaalne ning ajas muutuv. Seetõttu oli ka hologrammide puhul mõnikord näha pupillide pendeldamist. Lühida ajahetke jooksul pupillid avanesid ja ahenesid mitmeid kordi. Taolised sümptomid olid vaevumärgatavad, kuid piisava keskendumisvõime korral kergelt leitavad.

 

Just sellega oli Dharma Sunhat parajasti ametis. Ta vaatles Simoni näoilmet, pupille, kergeid tõmblusi silmanurkades. Ükskõik mida, mis reedaks olukorra olemust. Kas tegemist oli füüsilise isikuga, hologrammiga, mida edastatakse, või oli tegemist genereeritud kujutisega, mida juhtis mõni inimene või hoopiski millegi muuga.

“Me ootame!”

Terav lause, mis oli taustahelidest selgelt eristuv, sisaldades kannatamatuse ja pahameele noote. Õhus oli ikka veel tunda pinget.

Tegelikult oli Dharma seda lauset kuulnud juba paar korda, kuid kummalgi korral ei olnud ta seda teadlikult tuvastanud. Kuid seekord jõudsid sõnad kohale ja avaldasid mõju. Dharma kohendas ennast, silus kohmakalt oma pruune juukseid, et võita paar hetke tähelepanu taastamiseks ning jätkas koosoleku läbiviimist.

“Jah, me ei ole suutnud ikka veel üksmeelt leida. Komisjoni eesistujana ei kavatse ma selles küsimuses jätta otsustusõigust masinatele. See lihtsalt ei oleks eetiline. Kas te kujutate ette kogu tagasisidet, mida me saaksime? Et Kirjanduskomisjon ei saanud hakkama oma eesmärgiga, ka see lihtne ülesanne delegeeriti masinatele. Sama hästi võime juba praegu igaveseks laiali minna ja kuskil tolmu hakata koguma!”

“Rahune nüüd!”

Sõnad kõlasid üheaegselt käskivalt, murelikult ja rahustavalt. Täpselt õige kooslus emotsioonidest, mis esmalt teevad relvituks ja seejärel katavad pehme tekiga ja pakuvad sooja tassitäie kakaod.

Kõnelejaks oli Demtree. Hallide juustega vanem naisterahvas, kelle näojooned olid üheaegselt leebed ja samas karmid. Justkui suudaks ta neid vastavalt olukorrale ja vajadusele kohandada. 

Demtree nõjatus lauale lähemale ja jätkas sundimatult.

“Kullakesed, meil on veel pikk tee minna, enne kui keegi tolmu hakkab koguma. Võtame lihtsalt järgmise teema ja tuleme hiljem selle probleemi juurde tagasi. Ma olen kindel, et pärastpoole suudame me seda olukorda näha kristalsema pilguga.”

 

Hetkeks näis kõik tarduvat. Isegi ventilatsioon oleks justkui seisma jäänud. Kogu ruumi täitis kerge pettumus ootamatust suunamuutusest. Nagu siis, kui benji hüppaja jõuab oma madalaimasse punkti. Hullumeelne langemine ja kiirus on üheks sekundi murdosaks täielikult seiskunud. Kõik ümbritsev kaob, jääb ainult pinge. Pinge, mis annab märku peatsest, hullumeelsest, tagasilennust. Aga ei, vastassuunas lendu ei toimu. Kõik pinged on korraga neutraliseeritud ning sa jääd lihtsalt õhku seisma. Asetad jalad vaikselt maha ning kõnnid rahulikult minema.

See ei olnud esimene kord, kui Dharma ennast nii tundis. Aja möödudes hakkavad teatud mustrid meelde jääma ja on võimalik seoseid luua. Kuid seosed ja mustrid ei olnud praegu tähtsad, peamine oli, et Dharmale ei meeldinud see tunne. Kõik varasemad kogemused ütlevad, et koheselt on algamas konflikt. Kogu su keha on selleks valmis ja mitte midagi, ebameeldivalt õõnes tunne. Mõnikord valdas Dharmat ürgne soov üks korralik sõimusõda lõpuni viia. Kui vaja, siis ka füüsilise rüseluseni välja, nagu vanasti. Kasvõi ainult selleks, et enda jaoks tõestada keha reaktsioonide ratsionaalsust.

Varasemalt kogunenud pinge oli ruumist kadunud. Komisjoniliikmed lõõgastusid ja vajusid mõttesse. Kes nõjatus tagasi toolile, kelle hingamine aeglustus. Kes asetas haaratud tahvelarvuti tagasi lauale.

Ega ei olegi tähtis, mida keegi täpsemalt tegi, peamine on, et korraga oli ärrituse seisund maandatud. Ei ole vahet kui rafineeritud või distsiplineeritud inimesega on tegu. Kui meelde tuletada tähtsusetuks muutumist, siis see kutsub alati ülesse mingi reaktsiooni. Sinna juurde lisada veel taustapinged ja isiklikud tragöödiad ning ongi käes – olukord, kus pingete summa ületab kordades üksiktegurite summaarse väärtuse.

 

Kuid uuesti leitud meelerahu ei olnud kõigi jaoks.

Issy Posht, tumedapäine komisjoniliige, köhatas demonstratiivselt hääle puhtaks ja hakkas pisut kiirustades olukorda juhtima.

“Arutame järgmiseks Koloonia kategooria preemiat. Praeguseks on sõelale jäänud Wunderpus, Grimpella ja Setebos. Ma ei tea kuidas teiega lood on aga, minu meelest ei ole ükski neist midagi suuremat väärt! Setebos on veel eriti sisutühi!”

“Mis sul siis seekord segaseks jäi?”

Vestlusega oli ühinenud Causae. Isegi kaadrite sulatamine ei suutnud kaotada ta käte värisemist. Nähtaval olid ka kõik nahakahjustused, mis mugava aga pika elu jooksul kogunevad. Kortsud, kurrud, valged juuksed, kergelt kaetanud silmad. Kõik klassikalised kõrge vanuse märgid olid selgelt paista.

 

Dharma üheaegselt mõistis ja kadestas seda väärikust, millega Causae paistis olevat oma olukorraga leppinud. Kuid sellegipoolest põhjustas kõik see Dharmas ebamugavust. Ei olnud tõesti mõtet minna nii ekstreemseks kui Issy, kuid natuke oleks võinud ikkagi olukorda varjata. Kasvõi mõne lihtsama filtri peale panna. Kui mitte Causae enda jaoks, siis teiste meelerahu säilitamiseks.

Kuid Causae ei paistnud olevat vaevatud enda vanusest või väljanägemisest. Ta ainult niisutas oma huuli ja hakkas rahulikult selgitama.

“Sa ju tead, et Europal ei ole kiirendatud kliimamuutus halb asi. Nende jaoks sümboliseerib see uut algust, surma taandumist. Kui nüüd poeetiline olla, siis kosmilist kevadet, mille käigus äratatakse esmakordselt ellu terve kuu. Varsti kaob vajadus ennast jääkoobastes peita. Pinnal saab kõndida kaitsevahenditeta. Metsiku kuu taltsutamine. Nende enda kodu, nende oma atmosfäär ei ürita neid enam tappa. Kadunud…”

Teda katkestati äkitselt. Kuigi kõik komisjoniliikmed olid tüdinenud Causae monoloogidest, siis ikkagi ei päädinud keegi vahele segama. Taolisel poeetilisel teemade harutamisel olid omad eelised. Vaid Issy oli piisavalt jultunud, et vahele segada ja oma mõttekäiku edasi arendada.

“Nad ei ole inimesed!”

Nüüd oli Simoni kord mängu astuda, nägu sama punane kui ta juuksed.

“Mida?”

Issy jätkas selgitamisega. Oli aru saada, et ta järgmine lause oleks olnud nagunii sama mis praegu, olenemata Simoni vahelesegamisest.

“Ma saan aru, et kolooniates on elu raske ja geneetiline modifitseerimine aitab paremini hakkama saada, kuid see läheb juba üle piiri. Ükski Koloonia valimi autoritest ei näe enam korralikult välja nagu inimene. See on nende teadlik valik!”

Sõnad kõlasid teravalt, kuid Simoni jaoks oli see võimalus, mida ta oli oodanud. Võimalus ennast tõestada. Võimalus lõpetada kogu kõrvaletõrjumine, mis saab osaks igale meeskonna noorimale liikmele, kuniks nad tõestavad teistega võrdväärseks olemise.

“Seda on juba korduvalt arutatud. Piirmäär on ikka veel sama, muudatused ei läinud läbi. Üheksakümne kahe protsendiline DNA kattuvus standard-maalase profiiliga lubab klassifitseerida vaadeldava inimese kateg….”

Issy ei suutnud lõpuni kuulata, see ei ühtinud mõttega, mida ta edasi üritas anda ning ta pidi vahele segama.

“Nad ei ole inimesed, nad on loomad!”

See lõi Simoni tasakaalu uuesti paigast ära ning ta nägu läks veelgi punasemaks.

“Mida??”

Issy tõmbas hetkeks hinge, teades väga hästi, et oli järjekordselt lasknud oma emotsioonidel võimust võtta. Kuid nüüd oli hilja. Enam ei olnud võimalik taganeda oma nägu kaotamata. Ainus valik oli edasi minna selle teemaga, kuni lõpuni välja.

“Ma ütlesin, et nad ei näe välja nagu inimesed ja nad ei ole inimesed. Seega ei ole neil õigust inimeste Koloonia kategoorias osaleda! Kombitsad näos. Kombitsad! Nendest ei ole mingit kasu keskkonnaga kohandumisel. Nendest ei ole piisavalt kasu et füsioloogilist eelist saavutada. Ainus, mis jääb sõelale, on agitatsioon!”

Nüüd oli olukord juba tuttav. Simon oli ennast eelmiste tsüklite protokollidega kurssi viinud. Muster oli õige, täpselt see, mille neutraliseerimiseks Simon oli ennast korralikult ette valmistanud. Nüüd avanes tal võimalus ennast tõestada ning saada täieõiguslikuks komisjoniliikmeks. Ta alustas rahulikult ja teatraalselt sõnu venitades.

“Nii et me ei tohiks Koloonia kategooria auhinda anda neist kellelegi, kuna nad ei näe välja nagu klassikaline maalane? Isegi kui kategooria nõuete jär…”

“Ei, mitte ainult”

Issy ei lubanud Simonil lauset lõpetada ning jätkas oma mõttelõnga harutamist.

“Setebos ei näe välja nagu inimene ja ta ei ole enam inimene. Lisaks väljanägemisele on kogu ta romaan üks suur kiidulaul kiirendatud kliimamuutustele. Märkimata ei saa ka jätta üsna selgelt pilkamist tsivilisatsioonide suhtes, kes on langenud kliimaga mängimise ohvriks, kuna ei suutnud piisavalt põhjalikult ennustusmudeleid koostada. Kas kõlab tuttav? Kolmkümmend tsüklit tagasi kaotasin ma terve oma pere. Mitte mingit ettehoiatust, mitte mingit aega reageerimiseks, ühe hetkega oli kõik lihtsalt kadunud.”

Issy ärritus paistis nüüd selgelt välja ta näost. Sõnad muutusid järjest kiiremaks ning hääles oli kuulda värinat kui ta jätkas.

“Ja milleks? Piisavalt põhjalikult ei mudeldatud, kuna oli kiire. Mingiteks verifitseerimisteks ei olnud aega. Oli vaja koheselt saaki hakata saama. Modifitseeritud saak, mis kasvab ainult madalamal temperatuuril ja kõrgemal niiskusastmel. Ainult nii on toitained tasakaalus. Ja kõike seda, kuna Europal ei talu kolonistide kohandatud organid enam maa standardsaaki. Niipea kui nad oma põllud kotti lasid, siis oli abi vaja. Kui me ei oleks riskinud ja kiirustanud, siis nad oleksid kõik nälga surnud. Kaledoonia katastroof mõjutas meie elu ning mõjutab ikka veel. Väga ränk hind, mida maksta ühe koloonia päästmiseks. Ning kuidas nad meid tänavad? Kasvatavad endale kombitsad näkku, laulavad kiidulaulu kliimaga mängimisele ja  mustrite muutmisele. Heidavad kõrvale kõik traditsioonid ning seletavad, kuidas nemad ainsana on targad ja kõik teised on saamatud.”

Causae, kes oli siiani kannatlikult kuulanud, otsustas olukorda leevendada. Tegemist oli ju ainult lihtsa mõistmise küsimusega.

“Noored on alati olnud mässumeelsed, see ei muutu kunagi. Nad ei taha ilmaruumi näha nii nagu meie seda näeme. Nad ei taha, et asjad püsiks nii nagu on alati olnud. See pole midagi muud kui tavaline trots. Üksikisik hakkab käituma nagu kultuur käitub ja kultuur hakkab peegeldama üksikisikuid. Arvestades viimaste kümnendite sündmusi: kas sa tõesti arvad et Europal ei ole teadvustatud oma rolli Kaledoonia üleujutustes? See, et tegemist oli meie mudeldamise veaga, see ei loe. Kui me ei oleks Europale appi tõtanud, siis oleks kogu meie katastroof ära jäänud. Sadade tuhandete süütute inimeste ennetähtaegsele surmale kaasa aitamine jätab jälje tervele kultuurile. Ei ole selgelt näha, millised on pikaajalised mõjud, kui nii noor kultuur sellise trauma läbi elab. Kuid igal juhul me peame üritama mõista, et trots on lihtsalt esimene etapp. Kui nad on meie moodi, siis see tuletab pidevalt meelde kogu olukorda. Lihtsam on olukorda eitada. Eitada oma rolli, eitada et kunagi oli üldse abi vaja või kui oli, siis keegi teine tegi vea. Anna aega, küll kõik haavad paranevad ajapikku. Põlgamine ja kõrvalejätmine ainult võimendaksid vastasseisu praeguses etapis. See omakorda süvendaks traumasid, küll sa nä…”

Issy suutis päris pikalt kuulata Causae monoloogi kuid ikkagi mitte lõpuni välja, ning segas ka seekord vahele.

“Mida ma näen? Näen, kuidas keegi minu ees ei vabanda? Näen, kuidas nad ise otsivad võimalust traumade süvendamiseks? Näen kui…”

Enam ei pidanud Simon vastu. Pidevalt on teda heidetud kõrvale kui noorimat liiget. Ükskõik kui peenelt ta ei üritaks ennast tõestada – ikka ja jälle muudetakse reegleid. Nüüd ta lihtsalt plahvatas

“See ei puuduta sind! Sa ei saa lasta isiklikul tragöödial ….”

Äkitselt läbisid tervet ruumi sõnad. Hääl oli külm ja kalk.

“Sellest piisab!”

Koos sõnadega paistsid ka lambid tuhmuvat ja jahenevat. Selles valguses tundusid Demtree näojooned erakordselt kalgid, silmnähtavalt oli paista, kuidas kogu leebus tõmbus tagasi ja asendus teravusega. Kõik tardusid.

Dharma võis vanduda, et tunneb kuidas ruum oli muutunud umbseks. Õhku justkui oli küllaldaselt, aga hingata ei olnud enam midagi.

 

Demtree näojooned leebusid ja ta jätkas

“Ma vabandan kogu selle teatraalsuse pärast. Olukord muutus juba väljakannatamatult ebaproduktiivseks. Me oleme kõik teeninud välja ühe puhkuse. Nüüd on kristallselge, et pärast väikest pausi suudame me olukorda objektiivsemalt vaadelda.”

Dharma jõudis ennast koguda ja võttis juhtimise jälle enda kätte.

“Jah, see ei ole paha mõte. Koguneme uuesti 15 minuti pärast ja jätkame SüntInt kategooriaga.”

Komisjoniliikmed tõusid püsti. Need, kes füüsiliselt kohal olid, manööverdasid ennast laua ja tooli vahelt välja ning asusid jalgu sirutama. Kaugühendust kasutanud liikmete kujutised jäid lihtsalt laua taha seisma, vahepeal kergelt õõtsudes nagu tuuleiili kätte jäänud puuoksad.

 

Üheksakümnenda korruse terrassilt avanes maaliline vaade lahele. Päike paistis ning üksikud pilved ujusid laisalt üle helesinise taevalaotuse. Terrass oli piisava suurusega, et mahutada ära väiksemat sorti pidulik vastuvõtt. Kuid nüüd seisis see tühjana, kui välja arvata seinte äärde istutatud sõnajalad, mida tuuleiilid sahistasid. Kuigi õhk ei olnud nii puhas kui hoones sees, mõjus see ikkagi värskendavalt.

Terrass võis kõrgel paikneda, kuid mitte piisavalt kõrgel, et teisel pool lahte paiknevat poolsaart näha. Kuid sellegipoolest oli võimalik aru saada mis ilm seal valitses.

Dharma seisis terrassi serval ja vaatas kaugusse. Ega ta õieti ümbritsevast midagi suurt ei märganudki. Kogu keskendumine kulus ühele teemale: kuidas ta ei olnud suutnud seda ette näha. Nooremana oli ta alati püsinud kõigist mitu käiku ees, kuid enam mitte. Nüüd oli tal olemas kogu informatsioon mida vaja, kuid ikkagi ei suutnud ta sellest piisavalt kiiresti tervikpilti kokku panna. Mis seal parata, kaasneb vist vanusega.

Dharma märkas, kuidas silmapiiril kogunesid juba tuttavad pilverüngad. Hakkab jälle pihta. Natuke aega veel ja siis alustavad välgunooled sähvimist. Pärast seda tõuseb tuul ning viimaks avanevad taevad.

Kuid see vihm ei tähenda enam elu, nüüd on see karistus. Vähemalt Kaledoonia elanikele, või õigemini nendele,, kes veel järgi on. See vihm mis varem oli maa puhtaks pesnud, on nüüd asendunud millegi muuga, millegi palju süngemaga. Millegagi, mis kustutab enda teele jääva orgaanika. Millegagi, mis hävitab kõik, mida varem pühaks peeti. Surnud tsoon kasvab ikka veel, ning ei näita mingeid märke stabiliseerumisest. Poeetiline taevalik karistus liigse enesekindluse eest, lugu sama vana kui aeg ise.

Dharma tundis väsimust, kuid ka äratundmist. Polnud esimene kord, mil ta mõtted sammusid mööda seda sünget rada. Nüüd on lisaks keskendumisvõime vähenemisele hakanud ka unustamine ligi hiilima. Võib-olla olidki käes inimvõimete tegelikud piirid. Kehade füüsiliseks parandamiseks olid pea piiramatud võimalused. Organeid saab juurde kasvatada või asendada sünteetilistega, kuid mõistuse turgutamiseks on võimalused kesisemad. Uued programmid ja katsed üritavad ka seda piiri nihutada, kuid kas sellel on mõtet. Sada viiskümmend aastat peaks olema piisav vanus, et lubada endale kognitiivsete võimete languse algust. Võib-olla ongi niimoodi parem, see võimaldaks kõik isiklikud patud hingelt maha heita ja kultuuri peita. Mitte ükski nendest mõtetest ei tundunud uus või unikaalne. Ei olnud aru saada, kas tegemist oli juba varem mõelduga või pärinesid need mõtted kusagilt mujalt.

Dharma kuulis selja tagant õrna piiksatust. Kas tõesti oli aeg juba täis, ju siis.

 

Ülejäänud komisjoniliikmed olid jõudnud juba kohad sisse võtta. Dharma liikus demonstratiivselt oma kohale ja alustas.

“Niih, oleme valmis jätkama. Mina olen siin. Issy?”

“Kohal!”

“Causae?”

“Kuuldel.”

“Simon?”

“Mina!”

“Demtree?”

“Ka mina olen kuuldel.”

Dharma jätkas

“Väga hea, saame jätkata. Võtame ette SüntInt kategooria. Siin on sõelale jäänud cGPT8, CsnC5 ja J-cht3”

Oli Causae kord ristküsitlust alustada.

“Kas tekstid on staatilised?”

Simon heitis põgusa pilgu enda ees olevale tahvelarvutile ja raporteeris.

“Jah, kõikide teoste puhul oli kattuvus 100 protsenti kandideerimisel esitatud tekstide ja komisjoniliikmetelt saadud kontrolltekstide vahel. Adaptsioone ei ole toimunud.”

Issy muigas ja sõnas.

“Meeldiv vaheldus. Vanadest trikkidest on kas loobutud või on leitud midagi uut nende asemele.”

Causae jätkas juurdlemist

“Kuidas on lood suunamisega?”

Simon võttis tahvelarvutis uue akna ette.

“Ükski muster ei kattu täielikult ühegi komisjoniliikme eelistusprofiiliga. Läbivaid mustreid on näha suunamises teatud piirkondadele ja vanusegruppidele, kuid standardhälve on üle sigma.”

Issy nõjatus vastu tooli seljatuge ning tõlgendas olukorda.

“See on natuke täpsem kui huupi pakkumine, kuid mitte märkimisväärselt.”

Dharma köhatas hääle puhtaks ja jätkas protsessi suunamist.

“Kui kõik kandidaadid vastavad nõuetele, siis on lihtne: Teeme nii nagu vanasti, lähtume isiklikest eelistustest. Palun andke märku, kelle meelest peaks auhinna saama J-cht3!”

Issy tõstis käe.

Causae teeskles hetkeks imestamist ja pöördus siis Issy poole.

“Ma poleks arvanud, et kõikidest inimestest just sina pooldad ajaloo romantiseerimist.”

Issy muigas ja vastas.

“Mis ma oskan öelda, sisimas olen ma lootusetu romantik.”

Dharma tundis ärritust ja pingutas, et seda mitte välja näidata. Varasemate tsüklite käigus oli tekkinud kahtlus, kuid nüüd oli selge. Muster on korduv: ebaratsionaalne käitumine, paus, meeleolumuutus. Esimene märk on kirjas.

Dharma hingas rahulikult välja ja jätkas.

“Palun andke märku, kelle meelest peaks auhinna saama CsnC5.”

Dharma ja Simon andsid märku.

“Ja kelle meelest peaks auhinna saama cGPT8?”

Seekord andsid märku nii Causae, Demtree kui ka Issy.

SImon protesteeris “Hei!”

Issy kehitas õlgu.

“No me võime ju kuulutada viigi CsnC5 ja cGPT8 vahel ning seejärel otsast peale alustada kogu seda lohisevat tsirkust. Või siis ma võin kohe oma arvamust täiendada ja säästame kõigi aega.”

Dharma kortsutas kulmu. Käristus ja ennetav reageerimine, teine märk kirjas.

Simon ei rahuldunud vastusega ja jätkas protesteerimist.

“Protsessi järgi peaksime sellisel juhul alustama süvaanalüüsi!”

Issy toetas rahulikult lauale, vaatas Simonile silma ning vastas raskelt ja kiirustamata.

“Ära tsiteeri mulle protsesse, ma olin kohal kui need kirjutati. Sinul võib olla aega ja tahtmist kõik etapid läbi jahmerdada. Kuid need, kellel on rohkem kogemust, teavad juba väga hästi, kuidas see ring lõppeb.”

Seejärel muutus Issy hääletoon mänglevaks ja meloodiliseks. Sõnad lendlesid kergelt, justkui oleks neid pigem lauldud kui kõneldud.

“Ma muutsin oma arvamust, kuna esmalt kuulsin valesti kandidaadi nime. Otsuse korrigeerimise protsess DA, redaktsioon 4, lubamiskriteerium 2.”

Dharma jälgis tähelepanelikult. Ei olnud just eraldiseisev märk, kuid võimendas eelmisi.

Simon ei jäänud rahule.

“See on ju mõeldud kompenseerimaks olukordi, kui peaks tekkima tõrked heli edastamisel!”

Issy kehitas õlgu

“Ja siis?”

Simon oli lihtsalt hämmingus ja viipas käega.

“Sa oled ju seal samas ruumis. Dharma istub sinust umbes meetri kaugusel. Mis heli edastamise tõrkest me räägime?”

Issy muigas. Oli ilmne, et ta nautis seda mängu rohkem kui oleks pidanud.

“Selle kohta ei ole protsessis midagi kirjutatud. Märgitud on ainult aktsepteeritavad olukorrad. Heli edastamise tõrked võivad tekkida ka samas ruumis viibides.”

Nüüd astus Causae mängu.

“Tal on õigus, sa tead. Sellist täpsustust ei ole protseduuris tõesti kirjas. Kuigi see ei ole kindlasti kooskõlas protseduuri vaimuga, siis me kõik tõesti teame, kuidas see lõppeb. Ei ole mõtet pikemalt pisidetailide üle vaielda.”

Dharma mõistis olukorda ja jätkas juhtimist.

“Arvamuse muudatus on vastuvõetud. Korrigeeritud tulemusi arvestades on häälteenamusega SüntInt kategooria laureaadiks cGPT8.”

Kõik komisjoniliikmed andsid heakskiidu.

 

Dharma ohkas ja alustas järgmise teemaga.

“Jõudsime ringiga tagasi algusesse.”

Issy segas vahele enne kui Dharma oma mõtte jõudis lõpetada.

“Kas me võiksime Koloonia kategooria uuesti ülesse võtta? Mul oli vahepeal aega mõtiskleda.”

Dharma oleks peaaegu pomisenud juba kõva häälega, muidugi aega mõelda. Kuid ta otsustas mitte lasta emotsioonidel endast võitu saada ning nõustus.

“Minugi poolest, kui kellelgi vastuväiteid ei ole, siis vaatame Koloonia kategooria uuesti üle.”

Kuna keegi ei esitanud vastuväiteid siis Issy alustas.

“Wunderpus ja Grimpella teosed olid küll omapärased, kuid Setebose juures oli veel midagi huvitavat. Armistunud noori kultuure oleme me varemgi näinud ning nende omapärane teemakäsitlus ei valmista suuri üllatusi. Kuid äärmiselt huvitavaks osutus peatükk 42. Kirjeldatud tormi käitumine ei ühti Europa kliimamustritega. Me teame, et Europal ei esine keeristorme, eriti selliseid, mis pea staatiliselt, lehtrina, langevad ülevalt alla ja seejärel tapavad kõik mida puudutavad.”

Simon ei jõudnud enam kaasa mõelda, tema hääles oli kuulda nördimust ja tüdimust.

“Ja siis?”

Issy suunurgad kerkisid vaevunähtavaks irvituseks, oli selgelt näha, et ta on endaga väga rahulolev.

“No meie jaoks on see jah “mis siis?”. Kuid arktiliste kaheksajalgade jaoks on selline muster katastroofi alguseks. Kui soolane merevesi saavutab pinnakihis piisavalt madala temperatuuri, siis algab jäätumine. Kuid mitte ühtlaselt. Väiksema soolsusega alad külmuvad ja paisumise tõttu pressitakse soolast vett veelgi rohkem eemale. Tekkivad vertikaalse magedama vee koridorid, mida mööda jää hakkab põhja suunas kasvama. See külmutab kõik oma teel ning eriti karmiks läheb, kui taoline jäätorbik jõuab merepõhja. Sellisel juhul tekkib jäätumine, mis hakkab edenema igas suunas. Kõik, mida taoline jää kasvõi korraks puudutab, on hukule määratud. Ette jäävad elusolendid ei suuda ennast enam jää küljest vabaks rebida ning üsna kiiresti leiavad oma otsa kui jää nad täielikult neelab. Näiteks uudishimulikud kaheksajalad on katse-eksituse meetodil ammu selgeks õppinud, et sellistest surmatorbikutest on vaja iga hinna eest eemale hoida. Tõeliselt hukatuslik torm, mis langeb lehtrina ülevalt alla ning siis levib mööda pinda. Tappes ja hävitades kõik mis teele jääb.”

Oli näha kuidas Causae kaetanud silmadesse taastus sära.

“Kas sa tahad vihjata?”

Nüüd oli Issy muie selgelt nähtav.

“Täpselt nii, sellest on pikalt räägitud, kuid siiani ei ole otseselt tõendeid leitud. Kõik viitab üheselt sellele, et me näeme tõendeid geneetilisest mälust.”

Dharma ei saanud enam aru, kas tunda imetlust kõikide loodud seoste üle või jätkata vanal kursil ning kirja panna järgmine märk - ebaloomulikult mitmekihilised seosed ning suurenenud empaatiavõime.

Nüüd oli Causae hääles kuulda ka elevust.

“Kas ma ikka saame selles kindlad olla? Taolisi ilukirjanduslikke võrdlusi võib ju iga vähekenegi loomingulisem hing luua.”

Enam ei olnud Issy näost võimalik lugeda ühtegi emotsiooni. Nagu kohane inimesele, kes unustab kõik enda ümber toimuva ja keskendub ainult käesolevale tegevusele.

“Tõsi, kuid ma kontrollisin andmeid. Setebos on terve elu elanud Europa koloonias. Taoliste mustrite tähtsusest ei tohiks ta teadlik olla. Tänu Europat ümbritsevale magnetväljale on andmevahetus, ikka veel, parimal juhul aeglane. Füüsilise saadetisena ei ole maa 21. sajandi ihtüoloogilised ja hüdroloogilised uurimistööd prioriteetide esmajärjekorras. Igal juhul on transiidi optimeerimiseks kõik edastatud andmekandjad ja sisud logitud ja kategoriseeritud. Arusaadavalt, et vältida niigi piiratud edastusvõimsuse raiskamist millegi topelt edastamisele. Ning seda ma kontrollisingi. Pole ühtegi jälge taolisest edastusest. Muidu võiks pidada olukorda juhuseks, kuid sarnaseid märke on veel. Varasemates peatükkides kirjeldatud lahingutaktika on pea identne sellele, kuidas kaheksajalad suunavad saaki tagasi enda poole, kasutades ehmatusi. Ning tegelikult see ei ole veel kõik, näiteid on veel. Kui igat ühte eraldi vaadata, siis võib tõesti olla tegemist kokkusattumisega või suunatud teemaarendusega. Kuid kui tervikpilti vaadelda, siis on näha, et erinevad niidid koonduvad liiga ilusti, et tegemist saaks olla pelgalt juhustega.”

Dharma ei saanud enam aru, kas ta tundis kadedust, kibestust või hakkas tal tekkima lugupidamine Issy vastu. Igal juhul sai uudishimu temast võitu ning ta oli sunnitud täpsemalt uurima.

“Kuidas sa üldse kogu selle pildi kokku panid?”

Issy jäi rahulikuks

“Mul on vahel raskusi uinumisega. Siis ma loen, vaatan, uurin järjest kõike ettejuhtuvat. Talletan suures koguses infot ning õigel hetkel toimuvad seosed.”

Dharma ei vaevunud enam rohkem märke loetlema, oli ilmne, et Issy ei üritanudki enam oma harjumusi varjata. Pärast tänast on vaja olukord eetikakommiteega ülesse võtta. Kuid see on homne mure, esmalt on tänased teemad vaja lukku saada.

“Argumendid on veenvad ja huvitavad. Teen ettepaneku lahenduseks läbi suunatud otsuse. Kes on nõus, et Koloonia kategooria laureaadiks peaks saama Setebos?”

Kõik peale Simoni andsid oma nõusolekust märku.

Causae oli seekord siiralt imestunud.

“Väga huvitav. Millised on sinu poolsed vastuväited Simon?”

Vastust ei tulnud. Simon lihtsalt jätkas enda ette tühjusesse vaatamist, samal ajal laual olevate tahvelarvuti kaantega mängides.

Demtree selgitas: “Me kaotasime Simoni.”

Ligi kolm sajandit telekommunikatsiooni arengut ning ikka ja jälle põrgatakse samade probleemide otsa. Justkui kahekümnenda sajandi algusaastate seansid: kas te kuulete meid, ma ei näe midagi, kas keegi on siin, siin on nii pime.

Dharma ohkas järjekordselt.

“Mulle meeldis nii nagu vanasti oli. Kui ühendus katkes, siis ka hologramm lihtsalt kadus ära. Siis vähemalt oli teada, milline on olukord. Praegu ainult arva.”

Causae vangutas pead

“Jah, kuid mäletad, kuidas alguses kõik virvendasid pidevalt sisse ja välja. No ikka päris tüütu oli. Genereeritud sisuga tühimike katmine on parem. Isegi kui keegi füüsiliselt kohal on, siis alati ei jõua kõike jälgida nagunii. Tahes tahtmata läheb mõni sõna või lause lihtsalt kaduma. See on inimlik, et kogu aeg ei jõua kõigele keskenduda.”

Dharma tundis, kuidas südame alt läks õõnsaks. Kas ka teised on midagi märganud. Kas ta töö kvaliteet on tõesti nii palju langenud, et teda aktsepteeritakse ikka veel ainult viisakusest või lugupidamisest. Ükskõik, võib-olla ongi õige aeg karjääri lõpetamiseks ja teatepulga üleandmiseks.

Enne kui Dharma oma mõttearendust jätkata sai, ärkas Simon uuesti ellu. Ta ebainimlikult kiireid liigutusi saatsid veelgi ebainimlikumad häälitsused, mis ulatusid üheaegselt madalast mõminast kõrge kriiskamiseni. Käed vehklesid hüplikult ning näojooned hägustusid. Justkui klassikalise ulmefilmi android, kes on katki läinud.

Paari hetke pärast tõmblused lõppesid ja Simon vaatas uudishimulikult mööda ruumi ringi.

Kuigi see oli ilmne, siis Demtree küsis ikkagi.

“Kas oled tagasi meiega?”

Simon hakkas naerma.

“Ja mina mõtlesin juba, et te kõik kuulate mind huvitatult. Tegelikkuses aga ei jõudnud ükski osa kohale. Millest ma ilma jäin?”

Issy kasutas võimalust: “Setebos võitis.”

Simon noogutas kiirelt.

“Sobib.”

 

Dharma oli progressiga rahul. Lõpuks ometi hakkasid asjad sujuma. Arutelud on sisukad ning tulemust oli näha. Niimoodi võiks veel paar tsüklit komisjoni juhtida. Ta jätkas.

“Väga hea, võtame nüüd esimese teema uuesti ülesse.”

Ei olnud vaja eriti vaeva näha, Issy alustas kohe sisulist arutelu.

“Miks me Urisaci ja Alantutsi kõrvale jätsimegi?”

Demtree vastas kõhklusteta: “Urisaci üle-eelmise tsükli dopinguproov osutus positiivseks. Vähelevinud Kristalli derivaat, mis vahetult enne komisjoni tööd kanti registrisse. Tagajärjeks viieaastane kirjutamise keeld.

Alantutsi varasemad teemakäsitlused ei ole korrektselt kooskõlas tulevaste narratiividega. Kuigi hetkel ei ole veel vastuolusid, siis oleme nüüdseks üpriski veendunud, et lähitulevikus on narratiividega kooskõlas olemise tõenäosus väike. Probleemide ennetamiseks on Alantuts kõrvaldatud valimist.”

Ruumis valitses vaikus. Kuigi keegi ei kõnelenud, siis oli ka sõnadeta selge, mille üle komisjoniliikmed mõttesse jäid. Kuidas me küll nii kaugele oleme jõudnud.

Issy katkestas esimesena vaikuse.

“Einoh, mul on hea meel, et me valisime lõpphindamisse autorid, kes tuli koheselt kõrvaldada. Kuid meie töö on selle võrra lihtsam. Kui Tobin vastab isekirjutamise peamisele nõudele, siis saame ta automaatselt laureaadiks kuulutada. Kas ta kirjutas selle ise?”

Dharma kortsutas kulmu

“Tänan sind sisendi eest, Issy, kuid ennem peame me ikkagi sisu vaatama.”

Issy ei lasknud ennast häirida

“Ükskõik. Sisu poolest oli Tobini teos äärmiselt kohmakalt loetav. Ta üritas luua mingit keerukat struktuuri ja teemaarendust, kuid see ei kukkunud liiga hästi välja. Jutt oli lünklik, ülepaisutatud ebamäärastest intriigidest. Kohmakalt oli lisatud salapära ja vihjeid mingile grandioossele sündmuste ahelale. Struktureeritus varieerus liiga tihti, mingit rütmi ei olnud. Täpselt nagu keegi oleks üritanud sümfooniat esitada dirigendita - kõik vahendid on olemas, eraldiseisvalt kõlavad fantastiliselt, kuid kokku pannes saab parimal juhul aktsepteeritava tulemuse.”

Causae aitas juurdlemisele kaasa

“Nagu 21. sajandi eelsed teosed?”

Issy noogutas.

“Jah, nii võib öelda küll. Rütm ei ühtinud ühegi standardskaalaga.”

Simon oli nüüd tagasi tuttaval territooriumil.

“Isekirjutamise kategoorias on ju harmoniseerijate kasutamine keelatud.”

Issy vangutas pead, ohkas ja alustas tüdinult selgitamist.

“Jah, ma oleksin pidanud ennast otsesemalt väljendama. Kogu teos luges nii nagu ei oleks harmoniseerijaid kasutatud.”

Dharma sai aru, kuidas sisu üle arutamine oli koheselt pöördunud tagasi tehniliseks aruteluks. Kuid ta tundis, et ei jaksa enam vaielda, vähemalt mitte täna. See, et temal on mingi nägemus kvaliteetsest tööst, see ei tähenda et ka kõik teised peaksid sama nägemust jagama. Õhtu lõpuks ei olegi tegelikult vahet. Ta tegi rahus oma otsuse ja alustas otste kokku tõmbamist.

“Väga huvitav. Kuidas on lood seemnega?”

Simon jätkas täpsustamist

“Niipalju kui on aru saada, siis head kokkulangevust kontrollmudelitega ei ole.”

Dharma jätkas peaaegu masinlikult

“Kombinatoorika?”

Simon ei jäänud hätta

“Kombinatsioonide variatsioon on liiga suur et konkreetset valimit määrata.”

Causae liitus

“Dopingukontroll?”

Simon võttis tahvelarvuti järgmise akna ette ning jätkas

“Kõik negatiivne. Kristalli sisaldus verepildis oli natuke kõrgem kui Maa keskmine, kuid varasemalt on täheldatud Tobini päritolupiirkonnas geneetilise anomaalia levimist, mis tingib loomulikku Kristalli sünteesimist organismis.”

Dharma kergitas kulmu

“Aga ikkagi normi piires?”

Simon noogutas

“Jah”

Nüüd oli Issy kord

“Sisu?”

Simon sattus silmnähtavalt segadusse.

Dharma astus vahele

“Kas sisukäsitluses oli midagi ebatavalist?”

Nüüd taipas Simon küsimuse eesmärki

“Ei, midagi ebaloomuliku ei täheldatud. Analüüsi viitab, et näitajad on parimal juhul keskpärased kui võrrelda viimase viie tsükli tulemusega.”

Causae alustas kokkuvõttega

“Nii et kogu teos on raskesti loetav, parimal juhul seosusetu segu teemakäsitlusest ning alla keskmise teostusega?”

Simon noogutas

“Täpselt nii”

Dharma ohkas kergendusega. Nüüd oli selge, et otsust oli kergem teha, kui varasemalt tundunud.

“Kõiki arutelusid arvesse võttes on nüüd pilt selge.”

Simon küsis

“Kas alustame hääletamisega?”

Causae tegi käega kõrvaleheitva žesti

“Ei ole mõtet, me kõik teame vastust nagunii.”

Dharma tõmbas otsad kokku.

“Jah, paistab tõesti nii. Ta kirjutas selle ise.”