“Ära nuta, laps. Ma saan sind aidata,” kostis hääl, mis sillerdas ja sädeles kui tiigivesi.

Tüdruk tõstis üllatunult pea ja tõmbas käisega silmad puhtaks, kuid ei näinud kedagi.

“Kes… kes sa oled?” uuris ta ebalevalt.

“Kuid ma ei tee seda tasuta,” jätkas hääl, ignoreerides tema küsimust.

“Mul pole sulle midagi anda,” vastas tüdruk. “Kleit mu seljas on mu ainus omand ning seegi on määrdunud ja kulunud.”

Hääl naeris. “Ma ei taha su kleiti.”

“Mida siis? Ema mul pole ning isa jättis mu siia. Mul pole enam midagi, mida saaksin kutsuda enda omaks.”

“Sa eksid, laps,” sõnas hääl. “Sul on ning ma olen nõus selle eest hakkama su ristiemaks ja täitma su südamesoovi.”

“Mu südamesoovi?” pomises tüdruk.

“Jah, sinu südamesoovi. Mis iganes see ka olla võiks.”

Tüdruk mõtles hetke. Tema igapäev oli täis kontimurdvat tööd ja püsivat kiusu. Ta ei osanud isegi mitte enam unistada. “Ma olen nõus,” sõnas ta viimaks. “Kõik on parem, kui see elu siin, kuid ma ei tea oma südamesoovi.”

“Siis kohtume uuesti, kui sa seda tead ja ma teen selle teoks,” vastas sillerdav hääl. “Mis puudutab aga minu tasu, siis selle võtan ma kohe.”

Tuul tõusis ning puhus läbi metsa, pannes vanad puud kriuksuma ja kääksuma, lõi lainetuse tiigiveele ning tormas hetkega läbi tüdruku.

Löök oli nii tugev, et lennutas tüdruku istukile ja lõi vett täis panged kolina saatel ta käest maha. Tüdruk ei suutnud maha voolanud vee peale isegi mitte mõelda, vaid embas ennast, et kontidesse jõudnud külmast lahti saada. See oli külmem kui torm kõige pakaselisemal talvel. See oli külm, mis võis võtta su sõrmi ja varbaid.

Ja ta teadis, et temalt oli midagi võetud.

“Nagu alati, oled sa täiesti kasutu,” kostis vinguv hääl maja poolt, kus seisis uhkes kleidis noor daam.

“Maa on nüüd kõik vett täis. Siin läheb nii ju mudaseks. Ega sa mingi põrsas pole,” jätkas teine uhkes riides neid. “Sa oled ju siiski Tuhkatriinu.”

Tüdruk tõstis pea.

Tuhkatriinu? Ta kasuõed kutsusid teda nii, et teda mõnitada.

Kuid kes oli ta enne seda? Mis oli see nimi, mille ema talle hälli kaasa andis? Ta ei mäletanud. “Ma toon uuesti,” sõnas ta ebalevalt ja ajas ennast püsti.

“Ilmselgelt!” nähvas kasuõde.

“Ja tee seda kiiresti,” lisas teine. “Meil pole aega igavesti oodata, et sa söögi valmis saaks.”

Tuhkatriinu noogutas ja tõstis kuulekalt ämbrid püsti.

Külm oli tema kehast lahkunud, kuid ta silmad jooksid endiselt vett, tunnistades kaotust, mille suurusest mõistus ei suutnud veel aru saada.

Teda oli petetud.

Ta oli haldjatele andnud oma nime ning nüüd, isegi kui nad täitsid kõik tema unistused, juhtus see Tuhkatriinu, mitte temaga, see oli ainus nimi, mis oli talle jäetud.