Mind hüütakse Kerruks ja täna on minu siinse elu esimene päev. Herren ütles, et pean kõik, mida olen näinud, kirja panema, ennegu unustan. Tegelt ei saa ju unustada niisukesi asju, aga Herren ütles, et siinne aeg jookseb teisal, ja sellepärast ei ole kõike seda veel juhtunudki, ja sellepärast ma unustan need asjad ära. Ta räägib väga palju, Herren, mai saa alati kõigest aru, aga ta korjas mu ära, kui mul oli valus ja mu süda läks jäässe. Ja kuigi kirjutamine on tobe, on see ikkagi väike asi, niiet ma teen seda. Vabast tahtest, aga Herreni jaoks. Herren ütles, et ta viib selle, mis ma üles kirjutan, ühte kohta, mida ta kutsub Südameks, ja et siis saab selle Rüütel, kes peab valima oma tee, ja see aitab teda ja ta sõpru. Herrenil on palju imelikke arvamusi, mai usu neid kõiki päriseks, aga see, mis tema minu kirjaga edasi teeb, polegi ju minu asi. Isa ütleb, et on vaja õppida oma tööst lahti laskma. Kui ma väike olin, siis mai saanud sellest aru, aga nüüd ma tean, kuidas see on.
Mind hüütakse Kerruks. Tegelt te juba teate seda. Ma olen 17 aastat vana ja Herreniga sain ma tuttavaks kaks kuud tagasi, kui ma isaga Gorthist oma emakoju In-Digrusse läksin. Mulle tegelt meeldib isa juures rohkem. Kogu süvakoobaste hõõgus ja kivide laul, kullasooned ja Rimini sügaviku mahe vaikus, kui kivid magavad. Mu isa on sepp, üks kolmekümnest, ja vabatmeister, üks kaheksakümnest. Aga oluline on tegelt see, et ta on üks ja ainus vabatmeister-sepp. Ja isegi inimesed teavad, et kui meil öeldakse sepp, siis see tähendab ainult üht. Vabadus tähendab, et ta võib ise tööd valida, no ja tööaega siis ka. Mis tähendab, et minu jaoks on tal palju rohkem mahti kui teistel. Mis tähendab, et ta üldsegi tohtis naist võtta ja mind saada. Ta ütleb, et minul on veel võimsam anne ja et juba selle eest peaks ta olema Gorthi Suurmeister. Aga ma tean, tai hakkaks selleks, kui ka keegi paluks. Minu isale ei meeldi käsutada ega käsku kuulata. Ta ütleb, et see rikub elu seadust. Ja teised sepad sõimavad teda haldjanõhuks, aga isa ainult naerab ja rüüpab oma veini lõpuni ja tuleb koju ära.
Suurmeister annab kogu aeg igasugu ülesandeid, mis teised sepad täitma peavad, et keda õpetada ja millal, ja mis tööd parajasti teha. Ja nad peavad kirjutama pikki aruandeid; need on niisukesed jutud, kus sepp seletab, kuidas ta midagi teha kavatseb ja miks see on hea plaan ja mis ta siis teha kavatseb, kui tuleb välja, et sei jolegi hea plaan. Isa ütleb, et suurmeister on paras pepuork. Kord ma küsisin, kas ork või ork, ja isa vastas, et suurmeistril endal on pepus tuline raudork, mille nimi on Volmut, ja sellepärast ta nii pahur ongi. Mulle tegi see vahepeal kangesti nalja, et suurmeistri pepuorgil on nimi, ja veel sama ühe Vanemaga, ennegu asjast aru sain.
Minu isa ei pea suurmeistri sõna kuulama, aga vahel ta teeb seda. Ta ütleb, et vabadusel ei tohi lasta ka taltsutamatuks kätte minna, sest siis hakkab ta sinu üle valitsema. Isa ei taha, et miski tema üle valitseks, ja ta on Gorthi ainuke mees, kes ei kuulu klanni ega kummarda He Agnit. Mis on ikka väga imelik. Kui ma väike olin, siis ma arvasin, et isa ei kummarda Tuleisandat sellepärast, et siis saab hommikuti kauem magada. Mulle magamine meeldib ja kui ma siin olen, jääb isa alati koju, kuni ma üles ärkan ja siis me sööme koos oma einet: mina odrakakke ja koort ja rammuleent, ja porgandeid ja mangosid, kui neid on. Ja isa seda, mis leeme sees oli, liha ja magusjuurikaid, mõnikord seeni või sibulaid, ja mälub sinna juurde valget või punast krammi. Mulle ei maitse kramm ega liha, isa ütleb, et see tuleb sellest, et ma olen sündinud Päikese All ja mitte kivis. Mul on ka sinised silmad ja sellepärast pole mul siin sõpru. Ei, siin ongi vähe poisse, umbes 6, ja mai hakka sõbraks nende tüüpidega, kes mulle muda näkku määrisid, kui ma väike olin, et mu nahk oleks õiget värvi. Isa ütleb, et omad sõbrad leian ma alles neljandas kümnes, ja võib-olla veelgi hiljem. Ja et mai tohiks kurvastada, vaid peaksin olema rõõmus, sest kui ma praegu üksindusega ära harjun, ei pea ma viiendas kümnes seda enam kohustuslikus korras õppima. Aga mai usu, et Vanematekogu mind Hingeretkest välja jätab. Kõik peavad Hingeretkel käima ja vahel läheb mõni hulluks. Aga isa ütleb, et esiteks ma juba kuulen kivilaulu ja seega mai lähe hulluks, ja teiseks mind ei saada keegi kuhugi, kui ma ise ei ole nõus. Mõnikord ma arvan, et isa usub seda tõsimeeli, sest tema pole Hingeretkel käinud muul moel, kui ainult päästjaid päästmas, aga see on pikk lugu ja ma pean nüüd natuke puhkama.
Mulle tõesti maitseb siinne söök. Isa hoidis oma kakud alati mulle, kui mina saaksin nüüd talle anda paargi sellist kakku. Siis ei sööks tema vist ka iial enam liha.
Nägin Herreni ja küsisin, kas ma pean mingeid kuupäevi või tärneid panema, kui kirjutan, aga tema ütles, et sellel pole tõesti mitte mingit tähtsust. Ma siis ei pane midagi. Pealegi on siin raske aru saada, kas uus päev saabub sellepärast, et ma vahepeal ära väsisin või väsin ma ära sellepärast, et päev sai otsa.
Isa on tuuleisanda usku, keda haldjad ja inimesed kutsuvad Ruhinas ja kivirahvas Tormimeister. Meie omadele Tormimeister ei meeldi, aga isa ütleb, et tema on kõige rohkem ehtne. Ainult Päike on veel võimsam, aga Päikest hoiab isa niigi meeles, teda ei peagi eriti mäletama. Päikese väe loomine on isa töö ja ta on selles nii hea, et isegi Suurmeister oma pepuorgiga ei tohi tema tegemistesse sekkuda ega teda käsutada, sest Kuningas Hymtr ei luba.
Oli 1. augusti südapäev, kui mu isa mind hüvastijätuks kivilaulu kuulama viis, järgmisel päeval pidin minema tagasi In-Digrusse ema juurde. Ma armastan muidugi oma ema, aga isaga on palju lõbusam, tööd tuleb vähem teha, ja need tööd on huvitavamad (näidake mulle noort kivilast, kes vabatahtlikult näiteks tuba koristab või nõusid peseb! Aga kuidas oleks kalliskivide otsimise, koopamadude jahtimise või lõõtsatõmbamisega tõeliselt vinge sepatöö juures?). Ma muidugi kaevasin küüned kivvi, aga isa ütles, et ma pean emale appi minema. Mis tähendab tavaliselt, et ema läheb välisreisile ja mind pannakse maja hoidma. See on tore töö, mulle tegelt meeldib üksi kodus olla. Ja no ega ma saagi miskit teha, kui isa ja ema milleski kokku on leppinud.
Kivide laulu olen kuulnud nii kaua, kui end mäletan. Ma olin kolmene, kui mu ema isa juurde Gorthi kolis ja minu kaasa tõi. Seni olin isa näinud ainult meie In-Digru kodus, uhkes valges kivimajas keset päikselist aeda. Isa tundus seal alati kuidagi kohatult kohmakas ja liiga lühike, nagu lapikuksvajunud odrapäts. Mäletan, et esimest korda narris mind meie oma koduabiline. Võib-olla see polnudki tema meelest narrimine, kui ta ütles, et minu ema on nagu rosmariinioks ja isa nagu lehma-kook selle kõrval. Ma pole siiani kordagi lehma-kooki saanud, aga see ei kõlanud nii, nagu oleks see hästi mõeldud. Mu ema on tõesti pikk ja sale. Aga isa tundus õiget mõõtu olevat alles siin, Gorthis. Kui kohale jõudsime, oli juba öö, mäletan, et ärkasin selle peale üles, et mu pea sees kumises ja kõrvad valutasid. Hakkasin muidugi nutma ja tuterdasin ema otsima, aga isa oli juba kohal, võttis mu sülle ja viis uksest välja. „Ema magab,” ütles ta, ja mina lõugasin, kuis jaksasin. Isa küsis üsna üllatunult, kas ma kardan või mul valutab kuskilt, et ma ei maga, ja mina huilgasin, et kivilane ei karda kunagi, aga keegi ei saaks magada niisukese kellalöömise ajal. Ma olin ju üsna rumal ja üsna pisike. Ja ma olin ühe korra kuulnud In-Digru suurt häirekella, mida löödi Handu viljapõlengu ajal. Isa vaatas mind, mul jäi sellest nutt kurku kinni, ja ütles: „Ole tasa, siis see ei tee haiget. Kuula, selles on ilu. See on kivide laul.” Hiljem ütles isa, et kui tai joleks just lugenud raamatut Meister Lukupuust, kus too võrdleb kivide laulu kellahelinaga, ei oleks ta selle peale tulnud, et ma võin kivilaulu kuulda ja selle pärast niimoodi endast väljas olla. Keegi ei kuule kivilaulu enne, kui pole vähemalt kolm kümmet kätte saanud. Ja need on ka rohkem legendid, kui päriselt teada lood. Aga just nüüd, kui käisime viimast korda Riminis, ütles isa, et ta kuulis ühest lapsest, kes on hull, ei söö ega maga, ja Vanematekogu tahab ta ära viia ja põlduriks anda (see on kõige hullem asi, mis kivirahva seas juhtuda võib), aga isa tahab ta korra siia tuua, sest äkki ta kuuleb ka kivide laulu, lihtsalt ei tea, mis see on, ja kardab, nagu minagi kartsin. Ma olen väga uhke oma isa üle, et ta on nii tark ja hea, ja ma mõtlesin, et kui see laps kuuleb ka kivilaulu, siis saab äkki temaga sõbraks olla. No mai tunne ennast üksi pahasti, aga mõni sõber oleks ikka vahva.
Hiljem, kui ma olin juba kaheksane ja ema isa juurest ära läks, oli neil kole tüli, kus mina peaksin kasvama. Ema kodu poolt, et seal mul on lootust omasuguseid leida ja koolis käia, ja mulle ju tegelt meeldib Päikese All. Aga isa arvas, et kui ma kuulen kivide laulu, siis kuulun ma siia. Ema küsis minult, mida ma tahan, aga mina tahtsin mõlemaid. Lõpuks andis isa järele ja lasi mu ära viia. Kui ma hiljem küsisin, miks, tai vastanud, aga nüüd ma tean – ema ütles – et ta ähvardas isa Vanematekogu ette viia, ja siis oleks mind kolmanda kümneni ema juurde mõistetud, sest nii on meie pool kombeks, kui tegu on mudilastega ja asi läheb vaidluseni. Isa oleks saanud mu enda juurde, ütles ema, ainult siis, kui ta oleks vanematele öelnud, et ma kuulen kivide laulu, siis aga oleks mind jälle 100 aastaks tema juurde määratud, arvatavasti väljaskäimakeeluga, aga tema tahtis, et mul oleks vabadus tulla ja minna. Niisiis viis ema mu kaasa, aga kahe aasta pärast jäin ma täitsa haigeks ja hirmust, et ma suren, leppis ema mu isaga ära ja tõi mu talle külla. Ma olin vahepeal õppinud lugema-kirjutama ja veel muidki asju. Aga mai tahtnud õieti midagi. Mul oli nagu külm tükk rinnus ja see ei kadunud isegi kõige kuumemal suvepäeval. Kui ma isa juurde jõudsin ja jälle kivide häält kuulsin, siis sulas see tükk nagu võluväel ära. Muidugi sain ma terveks. Ema ütles, et ta oli nii õnnelik, et lubas endale, et ei nõua mind iialgi enda juurde tagasi, pea-asi, et ma enam haige poleks. Aga isa ütles, et kui ma tean ja tohin igal ajal tagasi Gorthi tulla, siis teeb Päike mulle ainult head. Sestpeale ma elasingi paar kuud kuni pool aastat emaga ja ülejäänud aja isaga. Mulle meeldib ka tuul, mis keerutab kuivas rohus, ja küpsevate mangode hõng ja mere hääl öösiti, kui tuul laineid silitab. Ja üksi kodus olla on eriti vahva. Ma võin kaua magada ja öösiti lambivalgel lugeda (meil on uhke tulikullast lamp, mille isa emale kinkis, kui ma sündisin) ning juua palju piima. Mulle maitseb piim.
Ma pole just palju edasi jõudnud, aga Herren ütleb, et Rüütlile võib ka sellest kasu olla, et ta teab, kes ma olen. Niiet kirjutagu ma rahulikult.
Ma õppisin isa käest, kuidas kivide laulu kuulata. Kõige tähtsam on ise hästi vaikne olla. Mitte seda, et ei tohi rääkida. Hoopis sinu sees on üks koht, mis on alati vaikne. Isa ütleb selle kohta „hinge pesa”. Ja kui sa kivide häält kuuled, siis kui sa oled oma hinge pesas, siis sa saad sellest aru, kuigi seal ei ole sõnu ega pilte nagu tavalistes lauludes. Herren ütles mulle, et kivide laulu pärast ma olingi elus, kui ta mu leidis ja siia tõi, sest kivide laul, tuleb välja, teeb sind mõne asja vastu hästi kõvaks ja mõne asja suhtes jälle hästi pehmeks. Näiteks kivilaulu enda suhtes pehmeks. Ma nutsin, kui ma Riminist välja tulin, ma nutan alati, kui ma sealt tulen, aga keegi ei julge teha ainukestki märkust, sest mu isa on nii suur meister ja äkkvihaga. Vahel on hea, kui su isa on võimas, aga ei narri sind, sest siis ei tohi ka keegi teine seda teha. Vahel ma mõtlen ka, et äkki teised arvavad, et isa piinab mind seal Riminis ja kasvatab minust mingit eriti kõva tulikullameistrit ja kivikuulajat. Et nad sellepärast ei ütlegi midagi. Varem see mulle pähe ei tulnud, aga hiljuti sain tuttavaks ühe Glee poisiga, kelle isa on suur sõdalane ja treenib teda tugevaks sel moel, et peksab teda igal õhtul piitsaga, sunnib tulel käima ja näljasena jooksma ja muid õudusi. Poiss on sellest mitu kaebelaulu kirjutanud. Üks neist oli minu käes. Kui isa teaks, et ta üldse kirjutada oskab, tapaks ta tema vist ära.
2. augustil asusime teele. Mulle meeldib ka Gorthis rännata, sest siin on tegelt palju huvitavat ja isal on palju sõpru. Mai mäletagi, mitu korda me oleme isaga niimoodi läbi Gorthi rännanud. Iga kord on isal mõni uus koht varuks, mingi uus tee, sest isa ei salli, kui peab kogu aeg sama teed käima. Ta kaevas oma töökotta viis uut rada, lihtsalt selle pärast, et saaks tihemini rada vahetada. Ja ta ostis endale päriseks kogu selle maa ega luba kellelgi sealt rubiine kaevandada. Mitte kadedusest või ahnusest, vaid talle meeldib teada, et rubiinid on seal raja ääres.
Seekord läksime Ülemiste koobaste kaudu. Kunagi ammu, kui ma olin alles väike, käisime sealtkaudu, aga viimasel aastanädalal ma polnud sinna sattunud. Isa rääkis, et meie ürgkodus Dirn-Cortis on igal pool niisukesed valgusšahtid. Päike paistis peale ja päevavalgus tundus uus ja huvitav, isa ütles, et see tuuakse peeglitega siia alla. Aga eriti ilus tundus sealne öö. See on valgem kui väljas, sest tulehõõgus valgustab käike, aga samas ikkagi pime. Ja soe ja pehme. Väljas tundub öö valgus mulle alati külm, isegi lõkke ääres. Ütlesin isale, et see on nagu öö hinge pesa, ja isa kallistas mind. Pärast seda, kui esimene kümme täis sai, isa mind tavaliselt ei kallista. No ainult sünnipäeval ja kohtumise ja lahkumise päeval.
Päris kupli all Hidris elab isa sõber Punahabe. Naljakas on see, et ta vanemad ei saanud ju teada, et tal kasvab punane habe, aga ikka panid talle niisukese nime. Punahabe on peeglimeister. Tal on klaasissepa meistritunnistus, aga ta teeb ainult peegleid. Siin üleval läheb neid palju vaja. Aga temalt tellivad peegleid ka suured kuningad ja maagid ja haldjadki. Ja parajasti oli ta valmis saanud suure tellimuse ühte meretemplisse Adelaides. Haldjatele. Need olid hõbepeeglid, safiiridega raamides ja mustast puust tagapooltega. Ma nägin, kuidas neid sisse pakiti, ja siis pidime veidi aega ootama, et kandjaid leida. Isa ütles, et kui kõik on meistrid, siis juhtub alatasa, et pole kedagi, kes süüa teeks või nõusid peseks või asju tassiks, aga Punahabe teadis rääkida, et kõik kandjad on ametis Lõunasaare kuninglike tellimuste täitmisega, sealsel kuningal tuleb juubel ja samal ajal ka Turmapullide Pidustused ning kuningas oli tellinud oma paleesse uued lambid ja turmapullide juurde uued tulikullaga tõkked. Isa ütles, et see ei lähe läbi ja ükski meister ei anna tulikulda selle tarvis, et kedagi piinata, aga Punahabe ütles, et kuna turmapull olevat deemonlik pimeduseolend, siis on preester loa andnud ja kuningas ning Vanematekogu kaaluvad seda tööd. Minu isa ütles, et temale sellest küll ei räägitud, ja Punahabe ütles, et tema teab ka seda ainult oma venna käest ja isa ja mina ei tohi kellelegi öelda, kust me seda kuulsime ja et vabatmeistreid ei pühendatagi sellesse asjasse. Isa ütles siis, et tuleb ikka lasta omale rõngas ninast läbi ajada ja Vanematekogusse istuma minna, siis ütles Punahabe, et ega seal üksi ikka miskit teha saaks ja kuningal on viimane sõna, ja et tema meelest on see ka vale, kuigi ta tulikullast suurt ei tea. Aga et vähemalt isa tehtud tulikulda nad ei saa selleks kasutada ja olgu isa õnnelik sellegi üle. Isa pobises veel miskit selle kohta, et kui tal on see rõngas ja ta on Vanematekogus, siis on ta ise ka paras turmapull, ja meie Punahabemega naersime, aga isa ei muianudki. Õhtul lugesin natuke turmapullide kohta, aga seal oli igast jama, ja siis ma kuulasin kivide laulu ja jäin magama. Kivid laulsid natuke nukralt, nagu oleks neil ka kuskil keegi vangis ega loodaks iial-iial valgust näha. Mõtlesin hommikul, et see oleks nii imelik, kui mina elaks kogu aeg siin ega käiks iial-iial väljas. Aga ma tean, et siin on palju neid, kes ei käigi ja neil pole viga midagi. Kui ma sellest Punahabemele rääkisin (isa oli hommikusööki küttimas), ütles ta, et see tuleb sellest, et nemad ei ole sündinud Päikese All. Et nad ei tea. Ma ei teadnud, et Punahabe oli sündinud Päikese All, nüüd sain teada.
Veetsime Punahabeme juures ligi kaks nädalat ennegu kandjad tulid. Punahabe oli lubanud koos meiega In-Digrusse tulla, niiet asusime siis koos teele. Kunagi seal esimese ootenädala keskel, vist 7. augustil läksime isaga ülemisest väravast välja küttima. See on väga salajane värav ega tea sellest keegi peale mõne kivirahva jahimehe. Mulle ei meeldi küttida, aga lume peal polnud ma kunagi käinud, ainult jää peal natuke siis, kui koolis seda õppisime. (Ma olen käinud kahes koolis, Glee Õpitoas ja In-Digru kivirahva koolis, aga mulle ei meeldinud In-Digru kool ja Glee kool jääb nii isa kui ema kodust liiga kaugele, et asjast asja saaks. Meil pole ka koolikohustust nagu vaesematel inimlastel siin-seal olevat). No ma tahtsin lund näha ja katsuda. Punahabe ütles ka, et seal väljas on väga ilus. Niimoodi siis läksimegi. Isale meeldib jaht. Ta ütleb, et see on ausam kui kanu tappa. Minu meelest pole vahet, keda tappa. Ja mulle ei maitse ka sokuliha. Ma läksin hoopis teist teed üsna kõrgele. Päike oli silmipimestav ja mul hakkasid kõrvad kumisema pea-aegu sama moodi nagu üle pika aja kivilaulu kuuldes. Seal oli päris vaikne, aga äkki tõusis suur tuul ja uhas must üle. Taevasse tulid paksud pilved ja lumi sadas vaikselt igale poole. Ma vaatasin seda, isegi ei pannud tähele, et on nii külm. See oli nagu vaadata viljakõrre kasvu, iga hetk tuleb midagi juurde, aga sai näe seda tegelt õieti enne, kui oled päevaks ära käinud. Isa ütles pärast, et mul oli lumelummus olnud, et ma oleks võinud surra. Cram-Loos pidi seda vahel juhtuma Seisjatega, kui lumi sajab ja on väga vaikne. Ja et Seisjad kuulevad ka kivide laulu. Mai tea, kas need asjad on omavahel seotud. Isa ütles veel, et Cram-Loos ei sunnita kedagi Hingeretkele, sest muidu oleks Cram-Loo juba ammu tühi nagu legendide Khar-Gošš. Istusin seal tegelt kaks päeva. Kõik otsisid mind, aga leidis mu hoopis Herren. Mai tea senini, kes ta tegelt on. Tol hetkel tundus ta nagu haldjalaps, minust tükk maad pikem, aga kiitsakas ja kuldsete juustega, mis kollase punutud kübara alt välja turritasid. Habemeta. Seljas mingi roheline jakk ja pikad püksid. Paljajalu. Mai tea, kust on saanud alguse legendid, et haldjad ei jäta lumele ja liivale jälgi. Ma tean, et jätavad, no liivale vähemalt, seda olen ise näinud, ja lumi on ometi palju kohevam kui liiv. Aga see tüüp tuli üle lume ja mingeid jälgi tast ei jäänud. Ta nagu kõndis lihtsalt lume kohal. „Mina olen Herren,” ütles tüüp. „Kerru,” ütlesin mina. Vaikus meie ümber kestis edasi, aga äkki ma sain aru, kui kohutavalt külm mul on. „Sa pead sisse minema,” ütles Herren. Nagu ma ise ei teaks. Vaatasin ringi, aga kusagil polnud mingit rada, ja mai teadnud, kust ma olin siia roninud. „Näita teed,” ütlesin Herrenile ja tänasin õnne, et mu isa oli mulle seletanud, kuidas mitteteadmine ei tähenda rumalust, aga mitteteadmise mitte tunnistamine küll. Herren astus ees ja ütles, et ma kohe kaasa ei tuleks, et ta peab kontrollima, kas see, kust tema ronib, ka mulle sobib. Arusaadav, ma olin pealtnähagi oma kolm puuda temast raskem, ja siis veel see asi jälgede puudumisega. Herren ütles ka, et ma võiksin minna ja vaadata meister Mndloni töökoda. Et mu isa kindlasti tahaks ka teda näha. Jätsin selle meelde. Mndlonist on kõik kuulnud. Ta on nii kuulus ravitseja, et isegi Suurkuningas tahaks teda enda õukonda ja usuks siis, et surm on võidetud. Aga Mndlonil on isa jutu järgi „väike kõll küljes” ja sellepärast ta elab siin. Herren juhatas mu väravani, jooksin seal isale otse sülle. Isa ütles pärast, et ma oleks nagu maa seest välja karanud. Mul oli muidugi külmetus ja vunts härmas, aga isa poleks minuga muidu ka riielnud. Tema pole selline mees, kes oma mure vihaks põletab ja siis sulle näkku puhub.
Punahabe oli alguses Mndloni käikude kaudu mineku vastu, aga isa oli minu poolt ja mängis selle osavalt välja, kuidas haldjatele (keda Punahabe tegelt ei salli) tulebki ninanipsu teha, pannes neid tublisti ootama. Siis oli Punahabe kohe haagi tegemisega nõus, pealegi on Mndlon tema sõber ka. Enamik isa sõpru on ka omavahel sõbrad.
Mndlonil oli väga hea meel meid näha. No ja ta ütles ka, et tal on hea meel minuga tuttavaks saada.
Ta näitas mulle oma suuri istandikke, seal oli mitut sorti ravimtaimi ja siis veel mõnesid maitsetaimi. Mulle meeldib ingver ja mul pole ka midagi igasugu roheliste kastmete vastu, aga mu isa ei armasta vürtsitatud toitu. Ta ütleb, et see meenutab talle liialt seda paska, mis ta pidi sõjaväes sööma. Mu isa oli kolm aastat Dirn-Gorti sõjas. Tai räägi sellest üldiselt kunagi ja mina ei küsi ka. Meil on kombeks jätta teine rahule, kui see vajalik tundub. Isa on öelnud ainult seda, et orgid tapsid 20 kivimeest, külm võttis 40 ja nälg või kõlbmatu toit 60 igast 200-st, mis mäe alt välja marssis.
Mndlonil oli hiigeltellimus mõttetute (tema sõnul) parfüümide peale kuskilt Kullamaalt. Ja kuningas oli just käskinud tal vähetuntud mägitaimede aia likvideerida ja igase roosi, nelgi, lavendli, kannikese ja liilia alla panna. Ta oli üsna tige. Vabatmeistrina on tal muidugi luba keelduda, aga kui ta kuninga käsust lahti ütleb, siis palub kuningas tal väga viisakalt oma aed mujale rajada ja annab tema maa muude taimetarkade hoolde, sest lillede kasvatamisega saavad nemad ka hakkama. Mis tähendab, et ta jääb ikka oma aiast ilma. Ta ongi juba otsustanud kuninga palvele vastu tulla ja hiljem esimesel võimalusel aiaalune maa päriseks osta. Minu isa näiteks võib oma sepikojaümbruse niimoodi kinni panna, et hiir ka ilma tema loata sealt läbi joosta ei tohi. Muidugi polnud Mndlonil kahju sellistest taimedest nagu ruut (mis taime nimi üldse on ruut) või rass, aga tal on siin ka üks tõesti haruldane taimepesa, mille Cram-Loo Tarrask talle saatis (see pole loom, tal on lihtsalt niisuke nimi), ja seda ta juba üles ei kisu.
See oli siis 20. augusti paiku, kui meie Mndloni juurest tulema hakkasime. Olime jõudnud Tähekoopasse (siit viivad teed igasse suunda laiali), kui tuli sõnumitooja, kes kutsus isa kõrvale. Ma nägin, ehkki ei kuulnud, et isale ei meeldinud see sõnum. Lõpuks käratas isa, et tema mõtlemise aeg on tema enda määrata ja tuli meie juurde tagasi. Ta ütles, et kuna mina lähen välja, siis ei saa ta mulle sellest rääkida, aga et need olid kurilinnu uudised, mis ta sai. Ja olevat vaja minna läbi maalinnast. Mis tähendas, et ta peab minema kuninga või vanematekogu ette. Aga tai tahtnud mind sinna viia, ja mina ei tahtnud ka sinna minna. Miskipärast oli mul kogu aeg tunne, et seal varitseb mind miski vastik asi. Isa oli kord öelnud, et see on koht, kus võim valitseb vaimu. Ja et ta isegi seal hea meelega ei käinud, siis olime kokku leppinud, et kuna ma viienda kümne ajal niikuinii pean kuninga ette astuma, pole meil tarvis enne sinna nina pista. Isa ütles veel, et kui torgid sämpmardikat, saad paised, ja et ärme siis torgi. Küsisin, kas need on tööga seotud uudised, ja isa ütles, et on küll.
21. augusti keskpäevaks olime välja mõelnud plaani, et mina lähen peeglimeister Punahabemega edasi, isa teeb haagi kuninga juurde ja tuleb meile järgi, ja kui me ka jõuame Gleesse enne tema tulekut, siis ootan ta seal igal juhul ära, ennegu emaga kaasa lähen. Mul on Glees paar sõpra, niiet olin selle plaaniga päris rahul. Isa läks õhtul ära ja meie asusime järgmisel hommikul Glee poole teele. Enam me aega ei viitnud ja 1. septembri õhtuks olime Glees. Kuigi ma lausa ei muretsenud, olin ikka kuidagi ärevil. Teel oli kuulda suurte kaubavooride liikumisi, mis sügise hakul on tegelt tavaline, aga no nii suuri kaubakoguseid pole mina enne näind. Seal oli uskumatutes kogustes tulikulda, meistrimärgid peal, ja muidugi tavalist kulda Lõunasaartele, juba ka taimesaadetisi Kullamaale ja hiiglaslik kalliskivilaadung mingile Suure Maa alkeemiameistrile, kelle nime mai mäleta. Vastutasuks tuli nahku, toidukraami, luud ja muidugi olid kõik kohad Glees täis diplomaate, kes sõlmisid sidemeid ja lepinguid ning valvasid kaubanduse järele. Meie kuningas ostis hiigeltüki Ristisaarest koos sealelavate inimestega ning lapsed (minagi oleks võinud) lausa suplesid haruldastes maiustes nagu mesi, datlid ja magus haldjaleib. Tõepoolest, nii suurt edu polnud meie kaupadel varem iial olnud. Olin ikka kuulnud (ema käest peamiselt), et meie kaubad on inimeste jaoks liiga kallid. Nüüd tundus, et see pole nii. Punahabe andis oma peeglid ära ja mul oli haldjatest isegi kahju, sest nad nägid räsitud välja. Pikk ootamine oli neile muidugi kurnav. Niipalju kui mina tean, on haldjarahval kogu aeg vaja midagi teha: laulda, tantsida, midagi uurida, maalida, nikerdada, plahvatusi korraldada... Nad ei saanud meie linnas peagu liikudagi. Linn rahvast täis ja haldjate liikumiskeeld veel lisaks. Aga kõik need inimesed ja (oh seitsmene kivi!) isegi poolorgid ajasid omi asju ning tögasid neid. Lisaks veel suured kõrtsitasud. Need tegid isegi Punahabemele tuska. Pärast kuulsin, et ta jättis peeglite hinnas 10 000 kulda alla, sest tal hakkas haldjatest kahju. Ja tema ju ei armasta neid muidu sugugi.
Pean rääkima nüüd sellest, miks mulle kogu melu pooltki nii põnev ei paistnud, kui oleks võinud arvata. Esiteks igatsesin muidugi isa taga. Tavaliselt mai mõtle ema peale, kui olen isaga või isa peale, kui olen emaga. Aga nüüd mai saand korralikult hüvasti jätta ja tundsin isast puudust. Juba poolel teel hakkas üldine eufooria mulle hinge peale. Kui oled nukker, siis ei taha, et keegi sind kogu aeg müksib ja hõissa karjub. Paar päeva enne Gleed pidime ööbima tänaval, sest mingi kaupmeeste seltskond oli kogu võõrastemaja hõivanud ja ühelgi meie tuttaval polnud kodus vaba nurka, kõik oli täis. Mulle hakkas tunduma, et Rimini on päris tühjaks jäänud, isegi joodik-Klark oli siia tolgendama tulnud. Ja paraku ka tema kolm poega, minu kõige vihasemad vaenlased Riminis. Nad on kõvasti minust suuremad (vanemad muidugi ka, nad käivad kolmandat kümmet), ja kakluses vilunud. Olin kasvatanud mitu aastat paksu nahka nende vastu, aga seekord suutsin vaevu kaks ringi vastu pidada. Need junnid rääkisid, et mu isa töökoda hakkab kuuluma neile, sest tulevad ümberkorraldused ja kuningas ise on asja käsile võtnud. Ma tean, et see oli vale, aga sel hetkel ma lihtsalt ei mõelnud. Ma pidin ründama ja ma tegin, mis nad tahtsid – ründasin. Mõne aja pärast rippusin pea alaspidi Ayna jõe kõrgel kaldal, nägu mudaga koos, ja kuulasin arutlust selle kohta, kas ma tahan surra püksata või habemeta. Ma teadsin, et nad ei lase mind lahti, aga ma teadsin ka, et nad on võimelised mind raseerima või mu püksid ära võtma, et siis vaadata, kuidas ma linna lähen ja kõik minu üle naeravad. Nad olid juba kokku leppinud, et nii habe kui püksid, sest surnul pole kumbagi vaja, kui üks hele vilin nende tähelepanu tõmbas. Üle künka tuli hüpeldes ja keereldes päevakera. Vandudes vinnas Jõrm Kümmemeest mu serva peale ja kõik panid jooksu. Nii nad ei näinudki, et kera kannul hüples kleenuke kogu rohelises kuues ja edevas kübaras. Tüüp kustutas tule ja pistis taskusse. Tasku isegi ei punnitanud. „Sa pead rahulikum olema,” ütles ta. Nagu ma ise ei teaks. Istusime sinnasamasse lõheservale ja kõlgutasime jalgu. „Kas sa tead midagi mu isast?” küsisin. Miskipärast uskusin, et ta teab, ja ongi selleks siin, et mu isast rääkida. Mul hakkas külm. „Ei,” vastas Herren. „Ma olen siin sinu pärast, muud mai tunne ja kuningakotta mind ei lastakski. Ma tahan sulle öelda, et hoia silmad lahti. See, mis sünnib, pole tavaline äri.“ Istusime veel mõnd aega. Herren on imelik, aga head moodi imelik. Mul ei olnud temaga piinlik olla. „Mine Punahabemele appi,” ütles ta äkki. „Tal on sind vaja”. Lidusin midagi küsimata mööda käiku minema. Jõudsin just parajaks ajaks, et püüda kinni üks kukkumahakkav peeglikast ja kohe, kui selle käest panin, nägin, et Punahabeme seanahast ärimapp oli visatud lõkkesse. Tõin selle välja. Punahabe kiitis mind kõige tublimaks piimavuntsiks ja asi sellega. Kuidas tüli tekkis, mai saanudki teada, aga selles oli kindlasti osa purjakil kambal, kes meie lähedal pidu pidas ja kuulutas, et meistritele allumine on hallide asi, aga vaba hing peab ise saama sama võimu nautida, mis meister. Meistrid olevat pugejad ja hallid olevat nende... siis tuli nii ropp sõna, et isa ei lubaks mul seda isegi mõelda.
Kui Punahabemele rääkisin, mida junnid mu isa kohta ütlesid, ei hakanud ta naerma, nagu ma lootsin, vaid põrnitses ringi vaadata ja urises. Kui Gleesse saime, ütles ta, et oli kuulnud halbu asju Rimini kohta ja mina pidagu suu kinni ja kõrvad lahti.
Glee kõige suurem häda on veepuudus. Ayna jõgi on selles kohas juba sogane ja allikad suudavad küll joota tavalise hulga, aga mitte seitsmekordset rahvast. Õnneks tuli sisse ka veevoore, mõnedki neist tasuks kaupade eest, ja muidugi veini. Punahabe ei armasta üldse veini ja mu isa joob ainult peekrikese igal turupäeval, aga ema on mul juba ametikohustuste tõttu üsna oskuslik alkoholipruukija ning ta on ka mulle õpetanud, mis on hea vein ja mida teha halva joogiga. Mulle maitseb piim. Piima oli meil nüüd muidugi ka, aga vein ja kümmel käisid sellest üle. Neli päeva pärast kohalejõudmist, haldjad olid siis juba läinud, juhtus, et kahekümnene veevoor (10 vankrit, igal ees 2 härga) jäi linnavõlvi all toppama. Miski ehmatas ühte härga ja see hakkas möirgama ja kõik härjad hakkasid jooksma. Kümmekond linlast sai kohe surma ja vaadid läksid veerema, niiet kogu vesi (Punahabe ütles, et 120 kanti) voolas rõõmsasti mäest alla. Ma nägin, mis seda härga ehmatas. Tal tekkis kõhu alla nii umbes kämblalaiune haav. Ma nägin, kui see tekkis, aga polnud midagi, mis oleks võinud selle tekitada. Pärast saime teada, et haavu oli veel teistelgi härgadel ja Torrim ütles, et nad tegid üksteisele joostes ja kukkudes viga, aga see pole tõsi. Ma ise nägin. Me käisime Punahabemega isegi linnavahtide ülema juures, sest tema vähemalt uskus mind, aga Torrim ütles muud ja vahid usuvad teda, sest tema on siin ülemtohter. Mäest allajooksvad ja -veerevad härjad tekitasid kaose järgmises veevooris ja siis veel järgmises, niiet nüüd olime kuival. Jõime piima ja kurtsime rasket saatust, et tuleb homseni vastu pidada. Sel hetkel oli veel naljakas.
Õhtul läksin ma selle peale välja, et keegi nagu ümises. See polnud kivilaul, aga kivilaselaul ka mitte, ja mind hakkas asi huvitama. Hiilisin tasakesi trepist alla (nagu kõigil kõrtsidel, on Pillis ka suur kaldtee tünnide veeretamiseks ja päevaseks käimiseks ja peenelt kaeverdatud isandatrepp, kustkaudu käivad suurte pakkideta mehed ja mille uks on öösel lahti. Isa ütleb, et isand on ikka see, kes ei pea oma elamist kaasas tassima ja mahub sellepärast kitsast uksest läbi, aga kui sa õhtul hilja kõrtsist lahkud, siis sul järelikult pole enam mingeid asju, ja siis sa ka mahud isandauksest käima. Mulle tegi see alati nalja, sest isa on igal juhul isand, aga tema taskud punnitavad alailma, niiet tema peaks alati vaadiuksest käima). Trepi kõrval oli väike lohk ja seal ügises üks umbes minuvanune poiss. Siis ma saingi tuttavaks Dirkiga, kelle isa on suur võitleja Kraken Kivipõlv, kes oleks väärt kogu vihkamist, mis maailmas olemas on. No ma tõin talle piima ja kutsusin teda sisse, aga tai tahtnud tulla. Kolasime siis niisama mööda õuesid ja Dirk rääkis oma isast ja laulis mulle ühte laulu, ja mina rääkisin talle natuke oma isast, aga mitte palju, sest mai tahtnud, et ta arvaks, et ma hooplen, kuigi kõik oli tõsi, mis ma rääkisin. Ma tegelt üldse ei valetagi. No valetan hästi harva. Isa ütleb, et vale on nüri kirka: kivi ei võta, aga kui ette ei vaata, võtab käe.
Ma arvan, et Dirk oleks olnud mu esimene sõber. Ei, Dirk oligi mu sõber. Lihtsalt mei saanud kuigi palju koos olla, aga sõbra sa tunned ju kohe ära, kui sa temaga rääkima hakkad. Isa pani ta kõvasti rakkesse. Ma oleks varem igal juhul arvanud, et on vahva olla vinge sõdalase poeg, aga pärast seda, kui Dirk mulle oma isast rääkis, ma küll nii ei arva. Tegelt on väga kurb, et Herren Dirki siia tuua ei saa, aga ta ütleb, et Dirk läks magama kivisse nagu aus kivilane ja tema ega keegi teine ei saa teda sealt ära võtta.
Ülejärgmisel päeval, siis 6. septembril, saatis mu ema sõna, et toogu isa mind ise linna, sest tal pole mahti vastu tulla. Kujutasin ette küll, mis möll all In-Digrus käib, ja mul hakkas tõsiselt kahju, et mai saa lihtsalt isaga Riminisse tagasi minna. Ma vist polegi öelnud, et mu ema on Maaisanda preester, ülempreester In-Digru maatemplis ja ühtlasi suhtehoidja inimeste kohalike templitega. Isa ütleb ikka, et kui ta emaga sõbrunes, oli ema laulev druiid, kuldsirbi ja hõbedaste mõtetega, nüüd aga olevat ta poliitik kuldsuu ja hõbekõriga. Emale vist meeldib palju rännata ja kõiki õpetada, mind ta küll õpetab alati suure rõõmuga. Aga ma tean, et suhtehoidja ametit peab ta tegelt sellepärast, et meil Kaevandustes ega Kivilastekodades pole kedagi, kes seda ligilähedaseltki nii hästi suudaks. Teadsin, et pean emale appi minema, aga tahtsin ka isa ära oodata. Niisiis saatsime teate vastu, et ma pole veel isaga hüvasti jätnud, aga tulen kohe, kui saan.
8. septembril algas linnas eriti uhkete sügispidustuste aeg, alkoholi voolas ojadena ning prassijaid olid kõik kohad täis. Punahabe tegi ettevaatlikult juttu, et tema peab minema tagasi, ja mina peaksin minema ema juurde. Lõpuks ostsime salakõnesid ja proovisime isaga rääkida. See oli hirmutav. Nagu oleks püüdnud rääkida sealsamas linnaplatsil ühest otsast teise. Kuulasin tükk aega, mu isa peas on alati väga vaikne ja rahulik, ja natuke ümisev. Aga seal oli nüüd väga segane. Kas see oli üldse minu isa? Punahabe ei osanud midagi arvata. Sain aru, et ta on väga mures. Siis rääkisime emaga, ja ta oli nõus mind veel natukeseks Gleesse jätma, kuni ma isaga rääkida saan. Ema teab muidugi, et isaga saab rääkida ka In-Digrust, aga mul on Glees lootust isa ka näha, ja sellepärast tai käinud väga peale, et ma alla tuleksin.
Vahepeal olime Dirkiga koos, mängisime ja käisime niisama ringi. Dirk tutvustas mind oma isale, ta isa oli täitsa tavaline suurt kasvu kivilane, aga Dirk on kleenuke isegi minu emaga võrreldes. Mina olen isa moodi jässakas ja minu isa on kuulus ka selle poolest, et ta kord kõrtsikakluse niimoodi lõpetas, et kõik seitse võitlejat raevuhoos laelühtri peale viskas ja lubas nad seal ära praadida, kui nad aru pähe ei võta. Isa vihastab kergesti küll, kui selleks põhjust antakse, aga selle kohta ütles ta, et tal oli vaja lüüa üks kord ja kõvasti, muidu oleks pidanud sada korda vähehaaval nokkima. Ja et siis jäeti tema edaspidi rahule. No see on tõsi ka, keegi ei nori minu isaga ega isa kuuldeski. Mul on hea meel, et Dirki isa vist arvas, et mina olen ka selline karm kivilane, kelle habe on traadist ja kingad kivist. Igatahes oli tal hea meel minuga tuttavaks saada ja ta lasi ka Dirkil minuga väljas käia, et Dirk minu käest rohkem meheksolemist õpiks. Igaks juhuks ma siis ei ütelnud talle ka midagi, mis nii mehine ei ole, ja oma piima jõime Dirkiga salaja, sest ta isa tahab, et poeg jooks ainult õlut, kuna see on karmide meeste jook.
Minu isa ei olnud kohal ka 17. septembriks, kui tulevärk linna hiilgavaks muutis. Meil osatakse tulevärki teha ja haldjatelt oli ostetud suur hulk avamaa-rakette väljaslaskmiseks ja ka paljud inimvõlurid tõid oma parimad saavutused meile näha. Mul polnud sellest sooja ega külma. Ema oli vahepeal kolm korda mind kutsunud. Olin kangekaelne nagu söe-eesel ega läinud tema juurde. Punahabe tahtis ära minna. Proovisime mitu päeva iga natukese aja takka isaga kõnelda, aga sattusime ikka sumina otsa. Ja paljud meie seast rääkisid sama. Lihtsalt polnud võimalik kuningalinna ega Riminiga rääkida. Isegi inimesed kogesid seda ja nemad on ometi sellistes asjades meist palju osavamad. Käisime Dirkiga ta isa võistlusi vaatamas, neid korraldati teisel ja kolmandal peopäeval. Püüdsin mitte silma paista, sest tegelt polnud mul mingit peotuju. Dirk sai sellest väga hästi aru. Ta sai üldse kogu aeg kõigest aru, isegi tüdrukutest, kuigi ta oli minust ainult viis aastat vanem. Ma oleksin tahtnud, et ta saaks rohkem minuga olla, aga kohe, kui pidustused lõppesid, hakkas isa teda uuesti treenima, mis tähendas, et ta sai välja ainult hilisõhtul ja seda ka ainult siis, kui jaksas sirgelt püsti käia või kui ta haavad ei veritsenud nii hullusti, et kuub läbi vettis.
20. septembril said pidustused läbi ja algas lõikusaeg. Lootsin, et nüüd läheb linnas vaiksemaks, aga võõraid muudkui tuli ja tuli. Sosistamisi oli kuulda, et on saadud veel võimsam tulikulla tellimus Põhjalast ning kõik sepad kutsuti tagasi. Punahabe ütles, et küllap ka mu isa pidi minema, aga ma teadsin, et miski on väga valesti, sest tai läheks kuhugi minuga hüvasti jätmata. Siis tuli nagu taeva kingitus Mndlon oma parfüüme ära tooma ja laskis Punahabeme koju ning jäi ise minuga. Mul oli väga hea meel, sest junnid olid Glees ja tegelt ma ikka kartsin neid päris hullusti. Pidasin küll plaani, et ütlen, et lähen ema juurde, et Punahabe saaks koju minna, ja hiilin siis siia tagasi, aga kolm asja takistasid mind: olen isale lubanud, et ei valeta, kui Punahabe isa kohtab ja ütleb, et olen ema juures, siis isa ei tule mind otsima ja hirm junnide ees. Nüüd oli kõik hästi. Mndlon on palju rohkem Glee mees kui Punahabe. Kolisime Pilli kõrtsist välja ning saime öömaja ühe Mndloni sõbra juures. Ma paistsin sõbrale meeldivat (Vaadimeister Jons, tema naine Ira ja kolmandat kümmet alustav pisitütar De, pisi sellepärast, et neil on ka neli vanemat last, kõik juba täiskasvanud, kõik tütred) ja mullegi meeldis see pere. Nädala pärast otsustas Mndlon, et läheb ja otsib mu isa üles, aga mina jäägu Jonsi juurde. 28. septembril läks Mndlon ära, kõigepealt kujustamisega alla In-Digrusse minu emaga rääkima ja siis pidi sealt otse Tähekoopasse edasi tõttama. Ma olin üsna rõõmus ja lootsin, et lõpuks saan isaga kokku või vähemalt tema kohta teateid. Korraks nägin linnas vilksamisi Herreni, kes ütles, et peab minema Kullamaale, ja olgu ma ettevaatlik ja ärgu linnast välja mingu. Küsisin pärast Herreni käest, kas ta mõtles ikka väljamineku all välja Päikese Alla minekut, aga ta ütles, et mina ise pidin sellele õige sisu andma. Ta ajab alalõpmata sellist segast juttu, aga kalapüügis pole talle võrdset, aint tai taha kinnipüütud kalu söögiks, vaid viib need ühte ojja, et nad sealt edasi ujuksid. Ma sain talle abiks olla, ja ta lubas, et me saame palju kala püüda, kui ma selle kirja valmis saan, niiet ma siis parem hakkan jälle peale.
29. septembril tulid sõnumid, et suur ravitseja Mndlon on surnud, tapetud mingite kohutavate metsloomade poolt, kes ta nii ära rappisid, et ainult nõiateadmus ütles, kellega tegu. Muidugi ei olnud ta jätnud korraldusi end elustada ja muidugi sel juhul Kivirahvast ei elustata. Nutsin nina kinni ja hääle kähedaks. Ja tunnen ikka veel, et see oli minu süü. Kuigi Herren ütleb, et ei ole.
30. septembril algas meil katk. Esimesena surid need, kel polnud oma veevarusid. Seda tean ma nüüd. Tol hetkel tundus, et ellu jäävad joodikud ja ülimad rikkurid, aga korralikud töömehed ja nende pered surevad. Mis tähendab, et kõigepealt suri De, ja siis 2. oktoobril korraga Ira ja Jons. Kui De suri, mõtlesin, et lähen jooksen peaga vastu seina. Ira seisis rõdul ja vaatas alla. Kaks surnut meie tänaval. Kolm. Viis. Kümme. Katk levis nagu tuli viljas. Kui Ira suri, ütles ta mulle, et vihkas mind need kaks viimast päeva, sest mina olin elus, aga De suri. Aga ta andestas mulle surres ja palvetas minu eest. Jons suri samal päeval paar tundi hiljem. Tänaval laamendasid purjus salgad, mai julenud minna preestrit kutsuma. Nad on kõik maetud oma maja keldrisse. Ma lugesin ja laulsin neile. Seda ma suudan ja oskan, olen ju ikkagi preestri poeg. 3. oktoobril otsustasin, et teen maja korda ja lähen isa otsima. Tahtsin Dirki kaasa kutsuda, aga ta oli koos isaga juba kuhugi ära läinud. Lootsin, et isa võttis ta Maalinna poole kaasa, sest ta isa vihkas päikest ega oleks ilmselt In-Digru poole läinud. Ja siis me võime veel kohtuda, arvasin ma.
Mai tea, miks oli vaja enne maja koristada. Vahest ma lihtsalt kartsin. Aga selleks ajaks, kui maja korda sai, oli linn tühi ja sinna tulid imelikud mehed hallide turviste ja mustade mõõkadega. Tavaliselt oleks linnaväravad olnud kinni, aga nüüd polnud kedagi, kes oleks väravat hoidnud. Kes polnud surnud, oli põgenenud välja või Rimini poole. Mai tea, kas mu ema on elus, aga ma pidin minema isa otsima. Hiilisin poolvarjudes, kuni sõjavägi jäi minu taha, ja jooksin siis kogu jõust. Isa õpetas mulle kord, kuidas joosta, tema arvates oli see Päikese All elavale kivilasele väga tähtis oskus. Meil oli vahepeal selline mäng, et kui isa oma sepikotta läks, siis mina jooksin pikemat teed pidi ja tema kõndis lühemat teed pidi, ja kui ma temast enne kohale jõudsin, tohtisin sel päeval ise omale tööd valida. Kui ma hiljaks jäin, pani isa mu tavaliselt süüa tegema ja nõusid pesema ja vahel ka lõõtsa tõmbama. Tegelt oskan ma tänu sellele päris hästi koobastes joosta. Päikese All olles käisin ma vahel põlluääri pidi ka jooksmas. Tavaliselt tegin ma näo, et viin kuhugi mingit kiiret teadet või pakki. Panin sinki kotti ja lidusin. Pärast jagasin liha külakoerte vahel ära, nad jooksid minuga koos ja ma õppisin neilt palju. Ema poleks sellist liharaiskamist heaks kiitnud, aga isa ütles alati, et õpetajatele tuleb maksta rõõmsasti ja heldelt.
Jooksin vist kogu päeva. Tähekoopas tegin peatuse, et lüüa suurt kella. Et anda häiret. Tähekoopa suured kellad kostavad üle kogu meie riigi, see on mingi võluvägi, mis on loodud kaitseks usutamatu olukorra puhuks, kui keegi peaks tahtma meid rünnata ning pääseb Välisringist edasi. Tavaliselt on Tähekoobas retkelolevaid kivilasi täis, aga kohalikke elanikke on seal vähe, ainult mõned kõrtsmikud, kaupmehed ja rahavahetajad. Isegi sõdureid pole seal kuigi palju, vahest sadakond. Nüüd olid paljud neist juba lahkunud ja saalid üsna tühjad. Uurisin, kes keegi on näinud Dirki või tema isa – suur võitleja peaks ju meelde jääma – aga keegi ei olnud päris kindel. Seal polnud katku, aga paljud olid siiski haiged ja kõigil oli tegemist kuhjaga. Kui rääkisin, et koobastesse on tulnud võõrad sõjamehed, nägin ma, et nad peavad mind hulluks või lolliks. Sellepärast hiilisin kella juurde ja andsin lihtsalt häiret. Kui seda kuuldakse, ollakse ikka valvel, isegi kui teatakse, et lööja oli mingi väike loll laps. Häirekella ei kasutata muidu kunagi ja see peaks kõiki ehmatama.
Tähekoopast Kuningalinna pool kohtasin põgenikke ja rääkisin neile, mis meid ähvardab. Mõned neist võtsid mind kuulda, aga nende seas oli ka haigeid ja ma nägin, et ega nad midagi ette küll ei võta. Kõige hullem on see, et mai teadnud ise ka, mis see ettevõtmine õieti peaks olema. Ma lihtsalt mõtlesin, et tuleks võõrad üles otsida ja neile naha peale anda.
Kuningalinna jõudsin 9. oktoobril. Oleksin jõudnud varem, aga mingi võõrastesalk oli minu nägemata Tähekoopa Kuningateele minu ette jõudnud. Märkasin neid siis, kui keerasin ümber Vana Soone nuki (isa rääkis mulle, et see on üks esimesi kullasooni, mis oli nii võimas, et sellesse kohta tehti hiljem kahehärja tee, see on nii lai tee, et kaks härjavankrit saavad kõrvuti sõita). Pärast ma arvasin, et küllap nad kasutasid kujustamist (inimesed kutsuvad seda telepordiks), aga esiteks mõtlesin, et nad tulid juba Maalinnast, ja ehmusin koledasti. Mul polnud kuhugi minna ka, niiet pidin keerama Mndloni taimeaedade poole. Ma pole tegelt kuigi julge ja need mehed ajasid mul juba Glees juuksed püsti. Mulle näis, et nad hakkasid mind jälitama ja panin auru juurde, kuni jooksin käsikaudu kõige pimedamaid soppe otsides. Jooksin peagu kogu öö. Mõne tunni takka tegin pisikese pausi, et hinge tõmmata. Katsusin kuulata kivide häält, see on ainult Rimini lähedal selge ja puhas, mujal rohkem nagu kauge mereümin vaikse ilmaga: kuulda tegelt pole midagi, aga aimata võib mere lähedust juba kaugelt. Isa ütleb selle kohta „haldjameel“. Ta ütleb, et temal seda pole ja tai tea kunagi, kus meri on, ennegu sinna sisse kukub, aga mai usu teda selles osas sugugi. Ta vahel kaotas mulle tamkas ja malemängus ka, lihtsalt et mul huvitavam oleks.
Mul oli joostes kogu aeg tunne või nagu teadmine, et mehed on mul kannul, aga ei tea, kas rünnata mind või mitte. Nad tundusid kui laisad külakassid, kes piimast kõhu täis saand ja ei viitsi hiirepoega murda, tahaks ainult hirmutada. Mullei meeldi kassid. Nad tunduvad nii südametud. Siis ma püüdsin teha ennast hästi ebahuvitavaks hiirepojaks ja samal ajal hoida ikka vahemaa üksjagu suur. Mul hakkas juba kukal krampi minema, kui ma viimaks tõstuki juurde jõudsin. Mul polnud tegelt plaanis nii kaugele tullagi, aga mai tundnud neid käike kuigi hästi ja iga kord, kui ma alla tagasi tahtsin pöörata, juhtus midagi, mis mind takistas. Ükskord näiteks nägin neid junne, kes mind Ayna ääres enne Gleesse jõudmist kiusasid. Mai tea, miks nad seal olid, aga mööda ma neist ei saanud ja pidin muudkui edasi ülespoole ronima. Tõstukisaalis on väike küla, sellel pole nimegi, on lihtsalt „tõstuki juures”. Sain küla kõrtsis öömaja, sööki-jooki ja uudiseid kuulata, tegin näo, et mul on vaja üles Mndloni juurest ravimeid tooma minna, keegi väga ei uurinud ka, miks ma üksi olen, sest nii sügaval koobastes võib kivilane ohtu kartmata ringi käia ja keegi ei imesta, kui ta on ka väike laps. Ja ma olen oma vanuse kohta lai. Kõik muidugi teadsid, et Mndlon on kivisse läinud, ja mõni oli isegi sel ajal Glees olnud. Katkust teati ka, aga võõrastest sõjameestest polnud keegi kuulnud. Seal ma olin nüüd targem kui Tähekoopas. Mai läinud kohe selle jutuga, et nägin sõjasalku ja mõned mehed jälitavad mind, vaid ütlesin, et kuulsin Tähekoopa häirekella, ja et üks vanamees rääkis mulle teel, et ta on näinud võõraid hallide turvistega mehi, relvadega inimesi, ja et tuleks neil silma peal hoida. Isa oleks mu üle uhke. Rääkisin seda ainult kaks korda, aga väga õigetele tegelastele. Kui hommikul minema hakkasin, olid jutud juba õige kõvad. Mõtlesin, et võõrad ei saa nüüd enam ringi hiilida, küllap keegi neid märkab. Lootsin ka, et mina saan nüüd uuesti Maalinna poole keerata, aga tõstukimeeskond (tegelt pigem naiskond) oli otsustanud mind üles saata, kuigi mul kiirkäskjala ametitunnistust polnud. Mai saanud neile öelda, et tänan, ei. Ja ma lootsin, et saan siis jälitajatest lahti. Teadsin, et Mndloni juurest läheb tegelt Maalinna isegi üks üsna otsene trepp, ja see polegi siis nii suur ajakaotus. Ja pean ka tunnistama, et tahtsin natuke sõita. Olin tõstukiga sõitnud ainult 2 korda ja need olid mõlemad Rimini sügaviku väikesed tõstukid, millega sai 5 korrust edasi-tagasi käia. See tõstuk oli tõsiselt suur, Pamina ütles mulle, et selle ehitas meie põhjarahva legendaarne maag Xer Õhujumala abiga ja et see viib 4 põhja miili üles.
Sõit oli põnev ja kiire ja ma rõõmustasin ka paljude heade tuttavate nägemise üle, kes Mndloni juures elasid ja töötasid. Astusin tõstukist välja, andsin meeskonnale teada, et olen kohal, kedagi alla sõitmas ei olnud, niiet tõstuk vajus aegamisi tagasiteele, ja läksin otseteed Mndloni aia poole. Olin kaevude juures, kui mind haaras suur hirm. Ma pole niimoodi elu seeski kartnud. Mul oleks nagu õhk kõhust suure vasaraga välja raksatatud. Vajusin maha ja roomasin pooloimetult esimese kaevu taha. Mai teinud seda isegi plaani järgi, lihtsalt käed-jalad liikusid iseenesest. Vaevalt olin rakete taha jõudnud, kui kuulsin läbi peaskeerleva hägu samme ja hääli. Need olid inimeste hääled, kes rääkisid seredi keelt. Ma oskan seda päris hästi, ema sundis mind kogu aeg keeli õppima. Kuulsin ainult paari lauset, aga selles oli sõna tulikuld ja hävitamine ja veel midagi meistrite elimineerimise kohta. Seda sõna mai tea, aga sain aru, et õliga pole sel küll pistmist. Mul hakkas isa pärast kange hirm ja minu enese pärast ka, sest kui nad teada saavad, et ma olen tema poeg, saavad nad mind tema vastu kasutada. Ma lugesin just ühte Orkiidia legendi, kus kuningapoja elu vahetati kogu riigi vastu. No olgu, ma pole miski prints, aga mu isa on ikka suur meister.
Hirm, mida ma enne tundsin, oli minu keres ja tegi mu jõuetuks, aga see hirm oli minu peas ja kasvas järjest suuremaks. Samal ajal läks üks mees Kuningatrepi poole ja teine hakkas nagu eemale küla poole minema, kui kuulis mu hirmu. Ma tean, et see kõlab jaburalt (jabur on mu isa sõna nende asjade kohta, mida on võimalik ainult kujutleda, aga mis isegi kujutledes näivad veidrad ja mõttetud), aga ma olen kindel, et kui ma poleks nii hirmsasti kartnud, siis ta poleks mind märganudki. Isa ütles ikka, et meie hinge pesas on hea ja rahulik isegi siis, kui meil on väga valus või nälg või külm, aga hirm ulatab hinge pessa ja sellepärast lähevad isegi kivilased vahel hulluks, kui nende hinge pesa üleni hirmu täis saab. Ma hakkasin seal kaevu ääres kükitades kartma, et lähen hulluks. Mees tuli minu poole ja hõikas vaikselt, et ma välja tuleks. Sain aru, et mul pole pääsu, aga siis lasi hirm mu hingepesa vabaks, ja ma tahtsin pidada viimase võitluse ja langeda nagu suur kivilane ja minna auga tagasi kivisse. Teadsin, et Mndlonil on peenarde juures kirka, ja see oli asi, mida ma uhkusega relvaks pruugiksin, niisiis pistsin aia poole jooksu. Mees hõikas midagi läbilõikavalt ja 4 sõjarüüdes inimest tuli joostes küla poolt. Nägin neid vilksamisi, aga ei jäänud pikalt vaatama. Jõudsin aeda ja põiklesin kasvumajade vahel, kuni jõudsin tööriistaruumini. Selleks ajaks oli minu kannul juba 6 meest. Panipaiga uks oli kinni, Mndloni hull korralikkus oli mul päris meelest läinud. Jooksin puhtast harjumusest edasi Põhjala taimede vahele, seal oli suuri kive, mida saab ometi visata. Pooleldi väljakatkutud rassipeenra ääres vaatasin tagasi. See oli küll imelik. Mehed seisid Põhjala aia ääres ja vaatasid mind. Üks viskas minu poole noa, aga ma kargasin selle eest ära. Teised ei teinud midagi. Ma tundsin, nagu oleks nad minuga rääkinud, aga suurest kaugusest, ja tuule hääl oleks nagu nende sõnad ära viinud. Kuigi tuult seal tegelt polnud. Mndlon ütles, et ta hoiab küll õhuluugid alati lahti, aga koopad on tal ikka luukidest kaugel allpool. Kui tal taimede jaoks tuult vaja on, toob, see tähendab tõi, ta harilikult mõnelt haldjalt väekirjad. Nüüd oli meil patiseis, mina ei julenud välja minna ega rünnata ja nemad miskipärast ei teinud seda ka ega tulnud sissepoole peenarde vahele. Mõne aja pärast läksid nad ära, aga ma nägin, et nad jätsid mujale aeda valvurid.
Ma tunnen taimi üsna hästi, aias kasvas palju söödavaid taimi ja oli ka vett. Kui ma poleks oma isa pärast nii koledasti muretsenud, oleksin võinud aias üsna kaua vastu pidada. Ma olen lugenud ühte raamatut, kus tegelaseks on üks poiss, kes jääb üleujutuse kätte ja usub kogu aeg, et isa tuleb ja päästab ta ära, ja isa tulebki, ja kõik läheb hästi. Ema ütles selle kohta, et kui poiss oleks hakanud ringi müttama, siis poleks isa teda leidnud, ja ta oleks surnud. Ma tahtsin isa käest küsida, mis tema arvab, aga unustasin, ja nüüd mai teagi seda. Ma oleks ka pidanud paigale jääma ja abi ootama, aga ma lihtsalt ei saanud. Muidugi, esialgu ma puhkasin ja sõin ja mõtlesin, sest minema sealt ju ei pääsenud. Katsusin hästi selgelt meelde tuletada, mida Mndlon oli neist taimedest rääkinud, selge see, et sõjamehed ei jäänud seisma viisakusest ja et mitte peenraid tallata. Hästi suurte kaljude vahel kasvas Mndloni uhkusetaim, sälklill. Ma olen kuulnud sälklille väest ja sellest ka, et seda peab hästi ettevaatlikult korjama, hõbenoaga lõikama ja midagi oli veel. No surma ähvardusel ei tulnud ka meelde, ometi oli see just meie oma pärimus. Lõpuks noppisin endale suure kimbu rassi ja ruuti, need nimed on ikka nii totakad, hiilisin vahimeestele lähemale ja viskasin kimbu neile kaela. Ei saa just öelda, et nad oleks kiljudes minema jooksnud, aga nad lõrisesid, tõesõna, nagu kurjad koerad. Ja ma nägin, et nende tähelepanu hajus, ja üks oleks nagu natukeseks ajaks pimedaks jäänud. Sestpeale läksid nad lagedama peale valvama ja sosistasid omavahel. Jälle tundsin ma tuult, nagu oleks ta kaugelt nende sõnu minuni toonud. Ma kuulsin, kuidas nad räägivad tulest ja sain aru, et nad kavatsevad aia ära põletada. Mai ole näinud Handu põlengut, kuigi elasin siis In-Digrus, ma olin liiga väike, aga ma tean, et isegi kasvavad taimed, mis pole kuivanud, põlevad jõudsasti. Sain aru, et mul on ikka tõesti kiire. Korjasin nii palju taimi, kui suutsin, ja rääkisin nendega ja palusin nende abi, sest ema on mulle õpetanud, et nii tuleb teha. Kui ma sälklille välja tõmbasin, oli mul tunne, nagu oleksin kellegi ära tapnud. Aga ega ta pääsenud poleks niikuinii, sest juba hakkas kiire tuli lendama. Olin lootnud, et nad toovad õli ja kallavad selle maha, aga neil polnud seda ilmselt pähegi tulnud. Sain aru, et mina mõtlesin, kuidas põletada taimi, aga jätta alles muld ja peenrad. Neil polnud muidugi peenardest sooja ega külma.
Tahtsin minna trepi poole, aga nad olid ka selle välja mõelnud. Taganesin aina küla suunas, mõtted peas paanitsesid. Lootus ellu jääda kippus jälle kaduma, aga kivilane ei karda ju midagi, nagu ma kord isale kõrva karjusin. Jah, peale uppumise ja põlemise. Pendeldasin mööda aeda nagu segane. Sälklille mahl voolas mööda mu sõrmi soojalt nagu veri. Ma vist hakkasin nutma. Ärge kellelegi rääkige. Siis märkasin ühte käiku, mida ma varem aias käies polnud näinud. See tundus tühi ja lõhnas puhtalt, ja midagi mõtlemata hüppasin sealt sisse. Libisesin ja kukkusin selili ja sõitsin allapoole, käik oli parasjagu nii järsk, et kiiresti liuelda, aga veel mitte kukkuda, nagu lihvitud kivist tehtud laste-lusti-liumäed Rimini äärekülades. Seal oli väga pime, ja pikapeale kulus mu kuueselg üsna kuumaks, aga sain aru, et liuglen umbes Maalinna suunas, ja mul oli hea meel. Keegi mulle järele ei tulnud, ilmselt oli tegu ühe salauksega. Käis jutt, et mu isal on oma töötoas salauks otse Rimini südamesse. Mai küsinud isalt kunagi, kas on, küllap ta oleks mulle rääkinud, kui õige aeg käes. No see oli igatahes Mndloni salajane rada. Liurada. Ja minu üllatuseks viis see ikka alla ja alla, kuni jõudsin Erešu koopa lähedale. Erešu on kõige lähem koht Maalinnale, kus ma varemalt olin käinud. Korjasin oma valutavad kondid ja ikka veel sülesolevad taimed (sälklill oli juba närbunud) kokku, jõin lähkrist vett ja pritsisin taimi, ning kihutasin oma kõige kiirema koeratraaviga Maalinna poole. 9. oktoobril olin linnaväravas ja nõudsin sisselaskmist. Olin kujutlenud, et linnapääsemine nõuab suurt tõestamist ja seletamist, aga mind lasti kohe sisse. Tegelt oleksin võinud ka niisama linna hiilida, sest värav oli praokil ja vahid arutasid habet sügades omi asju.
Ma nõudsin kuninga juurde pääsemist, et teda hoiatada ja isa kohta küsida. Siis ütles üks kaitseväelane, et minu isa on kuninga vang ja ootab kohtuotsust reetmise eest. Ma teadsin muidugi, et mu isa ei ole reetur. Aga ma teadsin samal hetkel ka, et kuningas on loll. Haldjad olid sellele vihjanud oma ettevaatlikul ebaisikulisel toonil, mida nad kasutavad, kui tahavad rõhutada, et neisse see kohe üldse ei puutu. Selle kohta, et ka tugevaim puu võib haigeks jääda ja suurim haigus on hullus.
Käisin mööda linna ja hoidsin kõrvad lahti. Uskumatu, kui palju suured võõra lapse kuuldes räägivad. Sain teada, et isa oli keeldunud oma tulikulda müümast ning kuningas oli teda ähvardanud. Siis mu isa oli öelnud, et kuningal on lohehaigus, ja kuningas oli ta vangi viinud. Mehed, kes seda juttu rääkisid, kasutasid kuninga kohta minu isa suus üsna vingeid väljendeid. Mai tea, kas mu isa oleks päriselt neid sõnu üldse teadnudki. Igatahes praegu olevat meister Vaikuse Toas. Ja mina olin muudkui teda oodanud, selle asemel, et teda otsima tulla. Ma nõudsin veel enam kuninga juurde pääsemist, et teda hoiatada ja paluda isa asemel hoopis mind vangistada. Raamatukurjamite puhul see töötab alati. Mind naerdi ainult välja. Aga hiljem öösel tuldigi mind kinni võtma ja isa küll lahti ei lastud. Mulle tundus, et kui mind kaasa veeti, lõugasin muidugi kõigest jõust, siis oli Herren tee ääres ja ütles veel mulle, et ma söömist ei unustaks. Mai tea, miks ma selles nii kindel olin. Kui täpsemalt vaatasin, nägin ainult üht vana naist kompsudega tee ääres seismas.
Ma tean, kuidas saab võtta kinni väikese lapse, aga mai tea, kes julgeks kinni võtta suure sepa. Ma palusin kutsuda sõjavägi ja kirjeldasin seda, mida Mndloni koobastes ja Glees olin teada saanud, aga kui mind läbi linna vangiurgude poole saadeti, nägin, et keegi ei kindlusta midagi. Sisemüüril kuivas pesu ja suurte väravate lukk oli roostes. Ma karjusin ja palusin, aga nad olid nagu tummad ja kurdid.
Toobrikuu üheteistkümnendal jõudsid võõrad sõjamehed linna. Põgenesin vangiurgudest kohe, kui sai selgeks, et keegi enam ei hooli. Minu rahvas oli muutunud millekski arusaamatuks. Mina tahtsin ainult maha heita ja surra, aga lootus, et mu isa elab, oli ikka veel alles. Lipsasin sõjaväe vahelt läbi sinna, kus vanadel aegadel hukatavaid hoiti. Mai jolnud ju kuningalinnas iiales käinud, aga me õppisime seda koolis. Kinnivarisenud müüri all oli üks vanataat, Izmen. Tema rääkis mulle, et mu isa oli saadetud Riminisse tulikulda ära tooma, muidugi sõjasalga valve all. Tahtsin Izmenit päästa, aga ta ütles, et on haige ja peab niikuinii surema, ja ta ütles mulle, kuidas ta kuulis, et salgal on käsk Rimini kivikoopad õhku lasta, kui kogu kuld on sealt välja toodud. Koos meistritega, kes on mässu tõstnud. Sest kogu see aeg, kui mina olin Glees, varjati meie eest vaidlusi seppadega, mis toimusid Riminis septembri alguses. Kokkulepet ei sõlmitud ja meistrid sulgesid Rimini tee ja teatasid, et enne uusi läbirääkimisi nad tulikulda ja muidki kaupu ei anna. Sepad olid muidugi eestvedajad, aga teised Rimini meistrid lõid kampa. Viimaks olevat vana Hymtr ise läinud ja käskinud meistritel ustavusvannet pidada ja tööle hakata. See lõpetas tööseisaku, aga mitte vastuolusid, ja paar vabatmeistrit ei allunud kuninga käsule. Minu isa oli sel ajal minuga ära, vabatmeistrid olevat teda tagasi oodanud, aga kuningas sai ta valskusega oma lõksu – seda viimast arvan ma ise, sest kindlasti ma seda ei tea. Herren on mu isa otsinud, aga pole leidnud. Ma loodan, et tal õnnestus imekombel siiski pääseda. Mina ju sain kuninga vangiurust minema. Aga no ega mind valvatud ka nii väga, ma olen ju alles laps. Mai tea, kas see on uhkuse- või häbiasi, aga ma olen vist ainuke laps, kes meie riigis päriselt vangis on olnud.
Linnas tahtis üks võõras mind kinni krabada, nägin teda päris lähedalt. Ta oli üks neist musta teraga meestest. Ta sai mul kapuutsist kinni ja tõmbas mu pikali maha. Kui ta mu kohale kummardas, surusin kogu allesoleva taimepudi talle näkku. Ta justkui kivines, mina aga vingerdasin minema ja pugesin kivimüüride alt läbi kokkuvarisenud elukoobaste poole.
Ma varastasin ühe kartuli, sest mul oli ettekujutus, et pean kindlasti midagi sööma, ja varastasin ka ühe kujustamiskirja. Ja liikusin Rimini Kaitseliinini, kus oli palju valvureid. Rääkisin neile, et meid rünnatakse väljast, mitte meie oma rahva poolt Riminist, ja väravad tuleb kinni panna, ja mu häda oli nii suur, et ma nutsin, ja nad uskusidki mind. Väravad sulgusid parajasti, kui kõlas kaks tuhmi mütsu meie selja tagant Riminist. Need polnud suuremad, kui keegi oleks maha pillanud suure kiviuhmri, aga meil hakkasid kõrvad verd jooksma ja mu süda läks pahaks. Nüüd ma teadsin, et kõik oli asjata, sest kivide laul vaikis. Läbi poolkinnise värava tuli mustade mõõkadega mehi. Nad pidid ka kujustuma, sest keegi polnud näinud neid Suurt Maalinnateed pidi tulemas. Mäletan, et jooksin viimase jõuga värava poole, et seda kinni panna, ja nägin üht pikka heleda peaga meest, kes mu ukerdamist pealt vaatas ja siis lõi, hooletult ja aeglaselt, nagu peletaks sametliblikat. Hetk tagasi uskusin viimase jõuga, et mu isa on ehk veel elus ja ma saan ta leida. Nüüd tuli jää mu südamesse tagasi ja mul oli valus, nii valus, et ma soovisin ainult surma. Mees vaatas mind ja naeratas, see oli vastik naeratus, milles polnud midagi elusat. „Sinust sünnib veel midagi uut ja huvitavat,” ütles ta. Ma püüdsin end liigutada. „Võta see tubli väikemees enda hoolde,” ütles mees ühele teisele. Too tõstis mu üles ja kandis värava juurest eemale. Ta lõikas minusse oma noaga, sellel oli ka must tera, väikese haava rindu, see oli nii tilluke, et ei jooksnud õieti verdki, aga kohutavalt valus. Mul jäi hing kinni, juba mingi tuhandendat korda viimase paari nädala jooksul. Otsisin meeleheitlikult vöökotist midagi, praegu arvan, et sälklille, aga leidsin ainult oma kartuli ja miskipärast oli mul tahtmine see mehele suhu suruda. Kartul kukkus mu tuimast peost maha. Mehed naersid, kui see mööda teeplaate veeres. „Näljane, mis!” ilkusid nad. „Kannata, küll saad varsti maiustada!” Mees tõstis käe ja tõmbas teraga läbi pihu. Mulle tundus, et kohe juhtub midagi hirmsat, ma rabelesin ja tagusin mehele peaga vastu õlga. Kartul veeres trepini, muutudes üha punakamaks sedamööda, kuidas muda tema pealt maha koorus. Taipasin tõde ainult hetk varem kui nemad. Muidugi, mis ajast kartuleid võlupoodides müüakse. See oli lemuuri muna. Mitte kõige suurem, kui uskuda pilte, pigem üks pisemaid, aga küllalt võimas, et plahvatada kümnekordse päevakera jõuga. Pudenesin pimedusse ja vaatasin, kuidas hääletud leegid võimust võtavad. Mul oli kõigest ükskõik, kui ainult külm ja valu läbi saaksid.
Herren ütles, et ta leidis mu, kui mu süda oli juba päris surnud ja külm, ja et minust oleks võinud saada nende käsualune, kui ma poleks varastanud seda kartulit ja kui tema poleks mind ära korjanud. Nüüd on paljud neist surnud, ja vähemalt pole neil mind. Mina jällegi olen siin ja siin on väga hea. Herren ütleb, et siin võib ükstaspuha kui kaua magada, ja ma arvan, et see on hea mõte. Kui Herren selle kirja ära viib, siis ma saan rahus magada, nii ma arvan. Aga äkki oli see kõik lihtsalt üks imelik unenägu. Küll isa naerab, kui ma talle räägin, et kulutasin kogu unenäo olematute sündmuste kirjeldamise peale. Siis sööme oma hommikusööki ja ma räägin talle Herreni kakkudest. Ja siis mai lähe enam iial Päikese Alla ilma isata.
GORTH – Ristisaarte suure päkapikukaevanduse vanim ja sügavaim osa, selles luuakse tulikulda ning kaevandatakse, peamiselt kulda, aga ka muid metalle ja kalliskive.
RIMINI – Gorthi sügavaim osa, kus kuuldakse kivide laulu, saab suhelda Maajumalaga ning koobolditega ja ka mõnede muude jumalatega, kellel on Maajumalaga soojad suhted.
GLEE – päkapikukaevanduse uusim osa, põhimõtteliselt In-Digru maa-alune jätk. Seal elavad need kaupmehed, kes ei tegele inimeste-päkapike vahendamisega – sõdalased, naha- ja puutöölised, õpetajad jms.
EREŠU KOOBAS – suur küla Maalinnast kümmekond km loodes.
MAALINN – kuninga ja vanematekogu koobastik, hästi kaitstud ja valvatud, selle keskmine osa, Kuningalinn, on omaette kindlustustega väga tiheda asustusega ala.
IN-DIGRU – Suure päkapikukaevanduse maapealne osa, kuulub päkapikkudele. Suure Garahudi linna sõsarlinn. Siin toimub kauplemine, asuvad saatkonnad jm vajalik. Öösiti tohivad linna jääda ainult need inimesed, kes on ametis saatkondades ning kellel on kuningas Hymtri luba.
GARAHUD – Ristisaarte Suurkuningale kuuluv inimeste linn In-Digru naabruses.
HANDU VÄLJAD – maakond Garahudi ümber, kus kasvatatakse peamiselt päkapikkude tarbeks vilja ning peetakse karja.
TORMIISAND, RUHINAS – tuulejumal päkapikkude ja inimeste keeles.
VANA PÄEVLIK, HE AGNI – tulejumal päkapikkude ja inimeste keeles. Paljud päkapikud ei pea Päikest üldse jumaluseks, vaid usuvad ta olevat tulejumala esimene looming, mistõttu rõhutavad seda, kutsudes tulejumalat Vanaks Päevlikuks või Päikese Isaks. Tulejumal ei kinnita seda ega lükka ümber.
HYMTR – Ristisaarte suure päkapikuriigi kuningas, u 400 aastat vana, kohalikku päritolu.
SEPAD – tulikullasepad. Loovad tulikulda ning valmistavad tulikullast esemeid. Seppi on tavaliselt 30 ringis, harva rohkem. Muidugi loetakse siinkohal ainult meistreid, mitte selle ega õpipoisse. Tulikulla valmistamist hoitakse saladuses, selle töö käigus rikastatakse kuld tuleväega, mida meistrid saavad He Agni käest. Isegi naurid ei tea tulikulla valmistamise tehnoloogiat. Mõned meistrid oskavad panna tulikullasse Päikese enda väge, tulemus on erinev He Agni väega rikastatud tulikullast. Seppi seovad mitmed ustavusvanded ja reeglid, samuti ka tavalisi meistreid. Enamasti suurmeistrid ei abiellu ja vaid vähesed soetavad järglasi – nad on abielus oma tööga, seppadel on aga tsölibaat lausa kirjutamata seaduseks.
VABATMEISTRID – 80 päkapikku-käsitöölist, kes ei allu suurmeistritele, vaid töötavad vabalt omaenese tööde kallal ning on ise enda tööandjad ja peremehed. Nende arv ei tohi olla suurem, sest Ristisaarte päkapikuriik on suurel määral keskjuhtimisega. Vabatmeistri staatuse saamiseks peab päkapikk olema vähemalt 100 aastat töötanud oma riigi heaks, tal peavad olema oma alal Meistri tunnuskirjad ning soovitatavalt peab ta olema kohalikku päritolu. Võõrad teevad riigis tööd tavaliselt külalise tunnuskirjadega ning Võõra Reegli järgi. Võõrsilt pärit vabatmeistrid peavad olema riigis elanud vähemalt 100 aastat ning töötanud riigi heaks vähemalt 175 aastat.
Vabatmeistrite hulka kuuluvad tavaliste metallidega tegelevad sepad, juveliirid, nahameistrid, kardsepad, luunikerdajad, kujurid, vaibameistrid, klaasissepad... Põhimõtteliselt võib vabatmeistriks saada iga oma ala meisterlik käsitööline või kunstnik.
VÕÕRA REEGEL – kaugemalt pärit päkapikkude maksu-, töökoha-, kodu- ja turvaõigusseadustik.
VANEMATEKOGU – 101 päkapikku, kes tegutsevad kuninga nõuandjatena ning juhivad tegelikult riiki. Kuningal on muidugi vetoõigus ja viimane sõna.
HINGERETK – kui päkapikk saab 50 aastat vanaks, peab ta „leidma oma hinge”, st ta saadetakse Rimini koopa kõige sügavamasse ossa, kaasas kirka ja 1 l vett, ning teda ei lasta välja enne, kui ta oskab öelda oma nime ja kutsumuse. Tema lapsepõlve hüüdnimi jääb tema nimeks välismaailmas, tema pärisnime teab ainult kuningas ja need, kellele ta ise selle ütleb. Sellepärast ei tähendagi päkapikkude lapsepõlveaegsed hüüdnimed selliseid asju nagu „kakuke”, „koopajänku” või „tupsununnu”, küll aga võib tähendusega nimede seas olla „karuke” või siis ehk „vana ruuduline”. Hüüdnimed liidetakse üldtuntud nime juurde, aga vahel võib hüüdnimi saada ka ainsaks nimeks, mida päkapikk tunnistab.
CRAM-LOO – päkapikukaevandus ja -riik Põhja-Elamaal.
DIRN-GORTH, ka DIRN-CORT – päkapikukaevandus ja -riik Põhja-Elamaal, kõige vanem asundus üldse.
SÄMPMARDIKAS – mürgine putukas, kelle karvad haakuvad nahakurdudesse ning tekitavad halvastiparanevat põletikku. Võivad olla mürgised isegi läbi lahingukinda.
MNDLON – taimemeister-druiid. Hinnatud eriti taimsete taastusjookide ning Hocri-Zo retsepti kujundamise tõttu.
HOCRI-ZO RETSEPT – esiajast pärinev võimas taastus- ja kaitsejook, mille põhikoostisse kuulub 33 ainet, sealhulgas sälklillede mahl, ja mõned immateriaalsed koostisosad nagu näiteks kuukiired ja mithrili kõla.
SÄLKLILLED – sinised tugeva võluväega lilled, mõjuvad needust ja haigusi hävitavalt, kasvavad ainult Põhja-Elamaa Teljemägede põhjapoolses kõrgmäestikus. Sälklillede värskena säilitamine on praktiliselt võimatu, seda kunsti valdas ainult legendaarne päkapikuvõlur Xer.
MITHRIL – hõbedasarnane metall, mida leidub kättesaadavalt ainult Põhja-Elamaa Teljemägede põhjapoolses kõrgmäestikus. Vähesel määral leidub mithrilit ka Kettali mägede all väga sügaval.
PUNAHABE – peeglimeister. Eriti osav hõbeklaasi ja tillukeste safiirpeeglite valmistajana.
HALLID – sellid ja õpipoisid, kutsutud nii nende pehmete hallide lambavillaste särkide järgi, mis kuuluvad nende ametirüü juurde. Meistrid võivad kanda vastavalt maitsele musta või valget villa, aga õppuritele on ette nähtud paksem hall särk.
TORRIM – Glee linnatohter. Napakas, st ennasttäis ja ahne isik, naudib julmi vaatemänge ja likööri, sageli korraga, ega taha õppida midagi uut.
TÄHEKOOBAS – oluline risttee Välisrõnga linnade ja Rimini vahel.
VÄLISRÕNGAS – kaevanduse edela-, lõuna- ja idapoolne osa, milles asuvad väljapääsud (väravad) ja Päikese Alla viivad salakäigud.
SAMETLIBLIKAS – hiigelsuured aeglase lennuga troopikaliblikad, kes söövad datleid.
WOLMUTH – Põhjala päritoluga meister, vanematekogus tulikullameistrite (seppade) koordinaator ja ülevaataja, väga range korraarmastaja ning päkapiku kohta uskumatult suur bürokraat.
KRAKEN KIVIPÕLV – päkapikuvõitleja, kohalikku päritolu, õppinud Cram Loo Seisjatelt, kuid ei ole seisja, vaid elu ja surma peale peetavate võistluste meister.
DIRK – Krakeni poeg, Kerru sõber.
PAMINA – tõstukinaiskonna juht Suure Tõstuki juures.
PÕHJA MIIL – Kerru ei täpsusta, kas inimeste, st heladi miil või kivilaste, st valdeva miil, aga arvata võib, et mõeldakse kivilaste ühikut. Heladi miil on u 1479 m pikk ja koosneb 1000 topeltsammust (mille passus) sammu pikkusega 0,75 m. Kivilaste miil on u 1 km pikkune.
SEITSMENE KIVI – esiaja legendi järgi valmistas esimene kivilaste kuningas imelise kivilille, mis murti seitsmeks tükiks, kui ta kivisse tagasi pöördus, ning jagati kõigi kivilaste asurkondade vahel, et see neid kaitseks ja neile meelde tuletaks, et kõik kivilased on tegelikult üks rahvas. Legend ütleb, et kunagi sünnib uus kuningas, kel on tarkust ja meisterlikkust juhtida kõiki Ilmamaa kivilasi, siis kasvavad kivilille tükid uuesti kokku.
MAGUSJUURIKAS – bataaditaoline hiigelkasvuga taim, mille mugulaid süüakse ja mida vahel kutsutakse sarnaselt jamsiga „lolliks toiduks”.
