Žüriis olemine oli üsna omapärane kogemus, mis pani kriitiliselt vaatlema ka omaenda kuuvarjutusena ilmuvaid kirjutisi. Lugesin ja lugesin ja taipasin piinlikkusega, et kolmest asjast, mis viimati saatsin, oleksin kahele vist andnud 1 punkti (“pigem halb” ja mitte 2 ehk “pigem hea”). Kui palju ma olen üldse kirjutanud sellist, millele annaks tõsimeeli 3? Jutuvõistlusele saadetud lugusid lugema asudes sain omajagu teada sellest, mis üldse juttudes toimib, mis mitte.
Mööda ei saa vaadata sellest, et lugesin (vahest liigagi teadlikult) tekste, mis olid võistlusele saadetud. See hakkas ilmselgelt mõjutama lugemist ja nende tekstide tugevuste ja nõrkuste tajumist (rohkem kui niisama lugedes). Loodan siiski, et toon selle kirjutise käigus välja millegi, mis võiks olla ka muidu tähtis ulmejuttude kirjutamisel ja nende hindamisel ega loeks ainult jutuvõistlusel. Ja samas, ma ei saa kuidagi väita, et sellest oleks mingitki kasu edasistel jutuvõistlustel - oli lugusid, milles olid kaks siin esiletoodud elementi olemas, aga mis teistele žüriiliikmetele ei meeldinud või ei läinud korda. Jäägu see siis minu maitse-eelistuste põhjendamiseks.
Lood, mis mulle meeldisid, mis olid igati hästi kirjutatud ja milles kõik toimis, said pigem 2, kui polnud mingit lisaelementi, n-ö võiduelementi. Koorikonkurssidelgi nopivad Eesti (ja õigupoolest ka välismaa) koorid esikohti ja Grand Prix’sid Veljo Tormise “Kanarbikuga”, mille lõpus on “maailmasuurune leek”, millele järgneb efektselt kajav võimas lõpuakord (mis sisaldab sopranil kolmanda oktavi C-d, on tihe ja ühtaegu klirisev ja südantpaitav ja kestab ideaalis koguni kaheksa lööki), kuigi ülejäänud “Sügismaastike” osad on kah sama head. Lihtsalt pole neid kaheksat lööki kuulaja veenmist maailmasuuruse leegi vägevuses. (Huvilised võivad ise kuulata, kuigi ega see ilmselt kontekstiväliselt kedagi veena - https://youtu.be/14LjhHApwbU?t=61).
Mis võiks olla heade ulmetekstide “maailmasuurune leek”? See võib olla üks hetk - näiteks mõni eriliselt ootamatu pööre asjade kulgemises, ehk mõni selline, mis väänab teksti žanrigi paigast. See võib olla ka mingi jooksev element tekstis - midagi ses maailmas ja selle originaalsuses, maailma kujutamise viisis (kas või huumoris), aga ka midagi loo pingeväljas (kui kõik jääb sõbralikuks ja pooleldi pingevabaks murekeste lahendamiseks, siis võib nautida ja öelda, et vaat kui tore ja ei pea ju probleeme olema, aga ikkagi jääb kompamata mingi elamussügavus).
Midagi säravat saab teha ka temaatikaga. Näiteks jõudsin hakata mõtlema, et kui kloonijutu peamine pinge tekib küsimusest, kumb on kloon või kas kloon ise ei taipa; siis vahet pole, kui kenasti jutt poleks ka kirja pandud, ma ei saa raputada endast tüdimust, millegi muu ootust.
Mis võiks siis olla teema, mis ühtaegu kliriseks ja südant paitaks - mille olemasolu teeb ka tavalisevõitu teksti eriliseks? Igaühel ilmselt eri vastus. Mulle tundus noorest peast teemad “geniaalsus” ja “jumalikkus” (aga ka nende põimimised, nende potentsiaalsed kokkupuutepunktid) päris hea suunana. Ikkagi millegi enneolematu tabamise ja kirjeldamise võimalus. Püüdes aga praegu ette kujutada keskmist juttu geniaalsusest, tuleb silme ette mingi hädaldamine kellegi üleolekutunde pärast ning küsimus sellest, kas andekus vabandab välja sitapeaks olemise (“Dr House” ja “Sherlock” ja nii edasi).
Valemi puudusel, olles võimetu midagi soovitama, peaks vist ütlema, et parimad teemad on need, mis autorile korda lähevad… Aga ei, päriselt ei saa sellise banaalsusega siiski leppida, seda peaks kuidagi täiendama. Riskides sellega, et kõlan veidi elitaarselt - mõnda inimest huvitavad täiesti ebahuvitavad asjad. Teemavalik on ka maitseküsimus ja maitset saab arendada. Äkki siis, et parimad teemad on need, mis lähevad korda huvitavale inimesele…? Enda maitsemeelt huvitavaks lihvinud inimesele?
Keda huvitab see, mis haarab suvalist väikekodanlikku mõttelaiska nokitsejat? Ma tahaks teada seda, mis läheb päriselt korda sellele, kes on Ideede Meres laialt seilanud, selles sügavalt sukeldunud ja oi kui huvitavaid ankruid leidnud. Ja ma lõpetan nüüd, sest hakkasin juba mingit heietust alustama lausega “Kirjutamine on otsekui isiksuse äärmisim mõõdupuu,” ja taipasin, et olen hakanud unelema ja unistama Kirjutamise Väest. Las ta jääb.
Teine asi, mida ma hakkasin võistlusjuttude puhul ootama, oli nende mingisugune kaalukus. Mul tekkis ootamatu kriitiline märksõna - “tühisus”. Päris mitme loo suhtes tundsingi, et kõik on hea, mõnel võis isegi “maailmasuurune leek” olemas olla (kuigi ei, selle suhtes ei peaks ma olema helde, seda on vähestel, selle taotlust on vähestel), aga lugu ei veennud sind oma tähtsuses. Lugu oli kas väikeses mõõtkavas ega muutunud suuremaks enesest (eesti kirjanduse tähtsaimat romaani kirutakse küll, et paks raamat ühe soo kuivendamisest, aga mis mastaabid see lugu omandab oma sündmuste tühisuse kiuste!). Või oli lugu suurtest asjadest, millestki maailmamuutvast, aga tegi seda nii, nagu poleks eriti vahet - killuke kellegi igapäevast.
Žüriiliikmena tekkiski tunne, et pole ime, et holokaustifilmid olid mingi aeg põhiline suund Oscari-küttidest näitlejatele (Kate Winslet jõudis sarjas “Extras” selle üle isegi ironiseerida, enne kui korjas oma kuldmehikese filmi “The Reader” eest). Holokaust on läbi aegade olnud tühisuse vastand - ameeriklase jaoks tähendas see inimkonna kokkupõrget tõelise kurjusega. Nüüd on see (õnneks?) äraleierdatud, vähemalt kui rääkida kunstilisest vaatevinklist. Mis võiks tühistada teose tühisust - mis on see, millest ei saa tühiselt rääkida?
Sarnane teema “lugudega, mis vajavad ärarääkimist” on ka igasuguste vähemuslugude puhul - seksuaalsed vähemused, naiste õigused, rassilised asjad. Seegi on Oscari-küttide põhilisim sihtmärk. Selleteemaliste lugude puhul on vahel ikkagi näha, et autor on kartnud midagi jutustada, aga on seda siiski pidanud vajalikuks. Ent see pole käesoleval hetkel kuigi aktuaalne, nende võistlusjuttude puhul ei panustanud keegi selliste lugude jutustamise tähtsusele. Nüüd on veidi aega möödas ja ma ei mäleta, et seda teemat oleks üldse kuigivõrd kerkinud või kui, siis pigem kuidagi taustaelemendina, mitte põhilise hoovana loo toimimise seisukohalt. Pihtimuskirjandusega meil nii hirmsasti ei tegeleta, vähemalt mitte ulmes.
Ent lugu ei pea olema nn Oscari-noolija (s.t mängima Suurte Teemadega) selleks, et vältida tühisuse muljet. Ehk piisab ikkagi sellest “maailmasuurusest leegist” - sellest ühest pärlist, mis annab stabiilselt heale tekstile sära, mis laseb sel hiilata keset halli massi igati okeid või igati hästi kirjutatud kraami. See aitab näha, et antud tekstiga on autor tahtnud teha midagi enamat kui lihtsalt enda (ja veidi ka lugeja) meelt lahutada.
Ärgu peetagu meele lahutamist siiski tähtsusetuks. Meele lahutamine on loojal väga tähtis oskus. Paljud kõige andunult loetavamad kirjanikud pole üldse mingid suured auhinnanoppijad. Nad lihtsalt on armastatud - sealjuures selleta, et saaks süüdistada mingis madalaimas ühisnimetajas. Lihtsalt on tekst selline, et on hullult tore lugeda, aga lihtsalt pole seda tüüpi väärtus, et žüriiliige tunneks, et peab premeerima. Ja sümpaatsuspotentsiaal võib olla ka mõnel tänavu võistlusel osalenul, kes ei saanud jutuga esikümnesse. Mis sest, et veidi n-ö tühine; mis sest, et polnud seda “maailmasuuruse leegi” hetke - oli aga kokkupuude toreda jutustajaga. Ja oli hästi kulunud aeg.
