„The Dead Zone"
Stephen King
Hodder & Stoughton, 2011
595 lk
---------------------
„The Dead Zone" ilmus esmakordselt aastal 1979 ning on Kingi varasemas
loomeperioodis: „Hiilgus", „The Stand" („Vastasseis") ja „Tulesüütaja"
on näiteks sealkandis lähiaastatel. Eesti keeles pole „The Dead Zone"
ilmunud, pealkiri võiks olla „Surnud tsoon". Kuigi King oli selleks ajaks (tsooniraamat on
ta nime alt ilmunutest viies, koos Bachmani pseudonüümi ja sahtlis oleva
kraamiga on tegu pigem kümnenda romaaniga) juba menukirjanik, siis kõnealune
romaan oli lausa ilmumisaastal müügiedetabelis esikümnes. Mis on ka arusaadav,
kuna King on muuhulgas seekord isegi tema kohta üsna tavatult palju Ameerika
olustikku ja poliitikat kirjeldanud.
Stiililt on tegu klassikalise ulmekaga, millel on põneviku elemente.
Peategelaseks on Johnny Smith, kellel on
juba lapsena üks õnnetus, mille käigus ta kogeb ettekuulutust, peale mida on
tal elus vahel veidraid eelaimduseid – näiteks teab ta tihtipeale, millist lugu
DJ järgmisena mängib – aga ta ei võta neid väga tõsiselt. Kerime ajaratast
aastakümneid edasi, Johnnyst on saanud John, ta on õpetaja, semmib teise
õpetaja Sarah’ga ning peale elumuutvat õnnetust ja pikka koomasolekut naaseb
John Smith tavaellu juba vähe teistsuguse inimesena. Nimelt on ta ajus „surnud
tsoon", mille abil näeb mees inimeste minevikku, teinekord tulevikku, kui
on teist inimest füüsiliselt puudutanud. Mingil hetkel aga läheb nii, et neid
võimeid on ju võimalik ka praktikas rakendada ning siit hakkavad kohati
põneviku-jooned paistma.
Omaette mõnus maailm on siin raamatus Ameerika seitsmekümnendate õhustik ja
meeleolu. Kütus maksis kümnendi algul paari-mõnekümne sendi kanti, keskel aga
juba üle viiekümne sendi gallonist. Gallon on muide umbes neli ja pool liitrit.
Arstid, kes teevad suitsu põhimõtteliselt igal pool peale opiruumi. Nixon ja
Watergate ning peategelase kooma ajal on maailmast lahkunud Jim Morrison, Janis
Joplin ja Jimi Hendrix. Või millised
atraktsioonid on lunapargis, rääkimata sellest, milliseid jooke tarbitakse. Ma
enam ei mäletagi täpselt, aga vist oli ka koolinädala lõpp veel laupäeval, ei
ole enam kindel. Igal juhul on just ameeriklastel väga huvitav seda raamatut
lugeda, kuna pilguheit Ameerika Ühendriikide ajalukku on tõesti lummav. Muusika
kappab ka Greatful Deadi rock’ist pungini.
Taaskord ei saa ma jätta mainimata, et Stephen King ei ole mitte mingi
õuduskirjanik! Einoh, ta on muidugi meister õõva tekitama ning pealegi see
raamat siin ei ole ka õudus. Kui aga jätta ulme ja põnevus kõrvale, siis on
siin mitmeid muid põnevaid allhoovuseid, millest kriitikud ei kipu kirjutama,
sest noh, Kingi puhul peab teistsuguseid väljendeid kasutama ja bullshit
bingo’t mängima. Teinekord tekib küsimus, et kas kriitikud on Kingi
üldse lugenudki...
...aga kui minna täpsemaks, siis ma nüüd hästi õrnalt spoilerdan selleks,
et saaks paremini kirjeldada selle raamatu muid võlusid. John Smithi isa on
ateist, ema on juba varem religiooni poole kaldu ning poja pikk kooma tõukab
ema eriti tugevalt usurüpest abi otsima. Naine palub jumalat söögi alla ja
peale, ostab püha vett, erinevaid aitavaid helmeid, mingi aja isegi on eraldi
kommuunis koos teiste valgustnäinutega. Loomulikult langeb ta erinevate
aferistide lõksu ning kulutab päris mitmed sajad dollarid oma lapse tervise
hüvanguks, lõpuks jõuab isegi maja pantimiseni, aga siis saab Smithi isa käe
ette.
Isa on samal ajal ka murest murtud, ta aga laseb arstidel oma tööd teha
ning peidab oma mure parkunud töömehepihkudesse. Mingi hetk isa isegi soovib
sügavaimas hingesopis poja surma, sest aeg kulub ning olukord ei ole mitte
kellelegi meeldiv, kogu elu keerleb rohkem või vähem poja ning pideva ootamise
ümber, aastad kõnnivad kikivarvul mööda. Kusjuures mees armastab oma poega
südamest, kuigi itkev ema seda kuidagipidi ei usu ning pidevalt heidab
abikaasale ette, kuidas too üldse oma last ei armasta.
Sellised keerulised lood isa- ja emaarmastusest. Usuhullusest on King ka
varem kirjutanud, kasvõi „Carrie" foon on vanemate religioonilembuses.
Ühe toreda siseviitena jäi veel silma W. W. Jacobsi lühijutt „Ahvikäpp" (ka eesti keeles
mitu korda ilmunud), millele üks Kingi tegelane ühel hetkel osundab. Tore kohe,
kui õnnestub teinekord konteksti mõista.
Siin raamatus on niiii palju erinevaid põnevaid teemasid tegelikult.
Näiteks see, kuidas kaassõltlasena mitmed inimesed aitavad teistele kaasa ning
teinekord on seadusekulli ees kaassüüdlased ikka väga räigetes kuritegudes.
See, kuidas verejanuline press klammerdub järjekordse skandaali külge – päris
hirmus ikka, ning me räägime siin „alles" seitsmekümnendatest. Raamatu
peategelane on tegelikult puudega inimene, kelle vintsutamine on parajalt
võigas osa raamatust. Noh, ja viimaks mainin ma üldse seda, et „Surnud
tsoon" on mingis mõttes kaudselt seotud Kingi enda 42 aastat hiljem
kirjutatud „11/22/63" raamatuga – aga noh, kui rääkida kas ajarännust või
tuleviku nägemisest, siis on ju selge, et võib tekkida tahtmist ajateljega
susserdada.
Lisaks on King teinud väikese toreda siseviite omaenda „Carrie"
raamatule.
„See põles maha?" Chucki häälest kõlas uskumatust. Tema selja taga tunglesid teised trepist üles, sosistades madala ehmunud häälega. „Kas sa ütled, et see põles maha?" Keegi ei vastanud. Ja siis äkki, kusagilt kaugemalt ta selja tagant, hakkas Patty Strachan kõrge hüsteerilise häälega rääkima. „See on selle kuti viga! Ta tegi selle teoks! Ta süütas selle oma vaimujõuga põlema, just nagu selles „Carrie" raamatus. Mõrvar! Tapja! Sina!"
Roger pöördus Patty poole. „JÄÄ VAIT!" möirgas ta.
Kui ma loen raamatut pigem üsna kaua, antud juhul paar nädalat, siis mul lugemise ajal ikka tuleb mõtteid, mida olen järjest kirja pannud lugemiskogemusse. Näiteks see, et kas see raamat on äkki pikavõitu? Kui vaadata Kingi raamatute ingliskeelset sõnalist mahtu, siis on tsooniraamat tal „vaid" kolmekümnendal kohal. Teisalt mõteldes, kuipalju erinevaid episoode on siin kokku aetud, siis oleks võinud ilmselt ka kirjutada selle siin kaheosaliseks looks. Kuigi ega „Carrie", „Tulesüütaja" ning „Surnud tsoon" on niigi omamoodi triloogia Kingi loomingus, kus kõigis on peategelastel üleloomulikud võimed.
Terve „edetabel"
asub siin:
https://www.reddit.com/r/books/comments/g2qocv/all_of_stephen_kings_work_ordered_by_word_count/
Last but not least:
tsooniraamat on armastusest, niipaljudest asjadest, mis oleksid võinud juhtuda,
mis kõik Saatuse irve saatel kanalisatsioonist solinal alla lasti. Kaks
inimest, kes olid kokku määratud, kellest ühest sai invaliid, maailmapäästja
ning peavalus kuhtund hing, teine maandus mugavasse väikekodanlikku ellu.
Korra, korra vaid õnnestub neil minevikusädet elustada – ja jälle keerutab
saatuseratas inimeste elud kus kurat. See on nii kurb ja ilus samaaegselt –
õuduskirjanik, mu eesel! King on lihtsalt Suur Kirjanik, ei mingit kahtlust.
Kokkuvõtvalt: väga nauditav raamat Kingilt. See pole popkultuuri-kihi poolest veel täitsa mõne aasta pärast ilmuva „Christine’i" vääriline, kuid on ikkagi äärmiselt, äärmiselt mõnus lugeda. Mul on ausalt üteldes natukene kahju, et ilmselt ei tõlgita seda raamatut kunagi eesti keelde –
ega paljusid ei tõlgita, kuna on ju piiratud arv paberipinda, tõlkijate aja- ja ajukapatsiteeti ning ma saan aru ka ju, miks nii on, väikese riigi omapärad – kuid võiks! Sest kõik siin käsitletud teemad on ajatud – ja kui lisada veel ka vaade Ameerika 70nendate ajalukku, siis on see raamat ikka pagana hää „kümme ühes" kombinatsioon. Noh, ja ulmet on kusagil ka.
5/5 („Super, lihtsalt suurepärane!")
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachmani pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud 53 raamatut, 13.06.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 82.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit:
https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing
