Istusin suures kiviseintega ruumis puidust pingil. Ruum oli samasuguseid pinke täis. Nende read kadusid ruumi tagaosas pimedusse.  Mingil määral meenutas see tuba kirikut. Seda muljet süvendas ka minu ees paari sammu kaugusel oleval alusel seisev suur nahkköites raamat. See oli suletud. Küünitasin end oma pingil ette poole, et raamatu kaant näha. Nagu ma arvanud olingi, ei kaunistanud selle kaant rist ega ka mõni muu mulle tuttav olev püha sümbol. See polnud mingi inimeste püha raamat.

Suure ruumi ainsateks valgusallikateks olid kaks küünalt, mis olid pandud alustele minu ees oleval laual. Nad heitsid raamatule oma võbelevat kuma nii, et tähed ja pildid selle kaanel paistsid tantsivat. Vaatamata sellele, et tuba oli hämar ja selle tagumine sein varjudesse sulandunud, olin ma kindel, et olin ruumis üksinda. Veel. Kuid ma kuulsin ukse tagant lähenevaid samme.

Uksed lendasid lahti ja samal hetkel saabus ka valgus. Ma ei leidnud selle allikat, kuid see oli nii ere, et peletas eemale ka viimased toa nurkades luusivad varjud. Siis, kummalisel kombel, ei olnud enam kusagil varje näha. See andis kogu ruumile kuidagi kahemõõtmelise ilme.

Isik, kes uksest sisse astus, paistis olevat umbes minuvanune poiss. Ta oli üsna pikk, pruunide korralikult soengusse kammitud juuste ja kohvipruunide silmadega nooruk. Tema nägu oli kena, kuid ilme sellel veidi külm ja äraolev. Seljas kandis noormees tumesinist kuldtikanditega rüüd. Tundsin rüü ära. See oli samasugune, kui minu vikatimehel, kuid noormees, kes seda kandis, oli mulle tundmatu. Vaatasin teda hoolikalt. Ei, mitte päris tundmatu, jõudsin ma järeldusele. Ma olin teda korra varem näinud. Tollel ööl.

Poiss kõndis läbi saali otse raamatu juurde. Minust möödudes viipas ta ka mind endaga kaasa. Tõusin püsti ja astusin ligemale.

„Kas tead, mis see on?“ küsis ta selgesti tuntava britiliku kõlaga inglise keeles, samal ajal raamatule osutades.

Vaatamata aimdusele raputasin ma pead.

„See on Saatuse Raamat,“ seletas ta mulle. „Seal on kirjas kogu maailma saatus.“

Kogu maailma saatuse mahutamiseks tundus see raamat häbiväärselt väike, kuid mul ei jäänud üle muud, kui teda uskuda.

Noormees sirutas käe ja avas raamatu pealtnäha suvalise koha pealt. Alguses olid leheküljed tühjad, kuid vähehaaval hakkasid sinna tekkima sõnad. Ma pole kindel, kas saan neid tegelikult sõnadeks nimetada. Pigem nagu mõtted, aga paberil, mitte minu peas.

„See on sinu surm, nagu see oleks pidanud toimuma,“ lausus poiss tõsiselt.

Vaatasin raamatusse. See oli autoõnnetus. Autoõnnetus, millest mind päästeti. Raputasin pead. „Nii see ei juhtunud.“

„Ma tean.“ Ta keeras raamatus paar lehte edasi. Osad neist olid täis muid samal ajal juhtunud sündmusi, ühele oli hoopis teistsugune käekiri teistsuguse tindiga sõnu kirjutanud. Need ei olnud raamatu mõttekeeles vaid mõnes ka inimestele tuntud keeles. Ilmselt inglise, tundus mulle, kuid ma ei jõudnud lugeda, mis seal seisis. Mida edasi noormees lehti keeras, seda tuhmunumaks muutus tekst, kuni lõpuks tuli ette tühi lehekülg. Ootasin, et ka sinna „sõnad“ tuleksid, kuid midagi ei juhtunud. „Ja edasi pole enam saatust,“ tõdes noormees.

Jalutasin vaiksel sügisõhtul mööda tänavaid. Oli juba pime, kuigi kell ei olnud veel eriti palju. Tavalises olukorras poleks see mind häirinud, kuid täna õhtul oli mul juba teist korda tunne, et mind jälitatakse. Tean, et tundub klišeelik, kui ütlen, et tundsin oma kontides, et kohe-kohe juhtub midagi, mis minu elu jäädavalt muudab, kuid nii see oli.

Otsustasin lõigata, et kiiremini koju jõuda. Trügisin läbi heki ja sörkisin siis läbi kellegi hoovi. Teisel pool läbi aiaaugu ronides leidsin end kitsalt tänavalt, kuhu suure tee tänavavalgustuslampide kuma hästi ei ulatunud. No tore, selle olin ma unustanud. Otsustasin siiski edasi kõndida. Olin ma ju nüüd kodule hulga lähemal.

Kiirustasin veel paar sammu edasi, kui äkki hakkas pimeduses minu ees moodustuma kellegi kogu. Kogu oli minust veidi pikem ja palju laiaõlgsem. Ta seisis sirgelt, kuid pimeduse tõttu ei saanud ma aru, kummale poole ta vaatas. Kapuuts paistis varjavat tema nägu. Kogu kõrval seisis veel midagi, mida ma tuvastada ei suutnud.

Vaatamata oma põhjendamatule hirmule otsustasin ma edasi minna. Tagasi pöördumine oleks paistnud veider ja sedasi oleksin ma võinud oma jälitajale vastu kõndida. Kui mind üldse keegi jälitas.

Lähemale minnes nägin kogu paremini. See oli ilmselt noor mees. Ta kandis kuldsete tikanditega tumesinist vanamoelist mantlit, mille õlgu ehtis keep ning mille taljeosa oli vööga kokku tõmmatud. Üle tema pea oli tõesti tõmmatud kapuuts, selle alt piilusid minu poole heledad silmad. Siitmaalt sain aru ka, mis seisis noormehe kõrval. See oli II Maailmasõja aegne saksa tankitõrjekahur. Teadsin seda, kuna olime klassiga just sõjatehnika muuseumis käinud. Pealegi olin ausalt öeldes ajaloost ja relvadest üpris huvitatud. Mitte just tavaline huviala ühele tüdrukule, kuid, mis teha.

Üritasin noormehest ja tema kahurist (kas selliseid tänavale kaasa tarida oli üldse lubatud?!) mööda minna, kuid poiss astus mulle teele ette. Proovisin siis teiselt poolt kahurit, kuid ka seal seisis sinises mantlis noormees juba ees. Küsisin siis ärritunult ja veidi väriseva häälega (sest kes suudakski rahulikuks jääda, kui tema poole sihib kahuritoru?): „Kes sa oled ja mida sa tahad?“

„Ma olen sinu surm ja ma tahan sinu hinge,“ lausus kogu hauatagusel häälel ja minu üllatuseks hoopis saksa keeles. Turtsatasin, kuid mõtlesin samal ajal, et inimesed ei sure ju nii. Ei ole nii, et Surm astub neile teele ette ja võtab lihtsalt hinge kaasa. Aga samas polnud olemas ka ühtegi inimest, kes oleks saanud sellisest kogemusest rääkida.

„Ole nii hea ja lase mind palun mööda,“ ütlesin noormehele.

Too kiikas enda selja taha, justkui otsides isikut, kellega ma tema arvates rääkisin. Siis vaatas ta mulle üllatunult otsa ja tegi käega endale viitava žesti, nagu küsides: räägid sa minuga. Hetke pärast kordas ta seda küsimust valjult.

„Muidugi räägin ma sinuga,“ sõnasin ma segadusse sattunult. Kellega siis veel?

„Sa kuuled mind,“ pomises ta. „Sa näed mind?“ Viimane oli justkui küsimus.

„Miks ma ei peaks?“ pärisin ma nüüd juba huvitunult. Juurdlesin selle üle, millist ainet see tüüp tarvitanud oli, kui ta ennast nähtamatuks pidas.

Sakslane raputas nõutult pead, kuid ei astunud tee pealt eest. Kiikasin taas tema tankitõrjekahuri poole ja otsustasin hoopis selle kohta küsida: „Kas sul on üldse lubatud sellist relva omada?“

„Minule surelike seadused ei kehti,“ vastas sakslane veelgi õõnsamalt kui varem. Ta viipas kahuri poole ja samal hetkel paistis kahur sulavat ning siis noormehe käes uue kujuga taas moodustuvat. Nooruki käes oli nüüd tumeda varre ja hõbedase teraga vikat.

Minu hirm kümnekordistus. See ei tundunud loogiline. Vaagisin oma variante. Kõige tõenäolisemalt nägin ma und. Võib-olla olin ma hulluks läinud ja need olid hallutsinatsioonid. Vähetõenäoliselt oli minu ees maailma eest tundmatuks jäänud meistermustkunstnik. Või siis (ja mulle ei meeldinud see variant põrmugi) seisis seal varjulises tänavas päris vikatimees.

Mingisuguse taas ärganud enese alalhoiu instinkti tõttu otsustasin ma nüüd tegutseda. Ma tõukasin vikatimeest nii tugevasti rindu, kui suutsin. Tema näolt käis üle üllatusvirvendus, justkui poleks ta oodanud, et keegi teda puutub (või üldse puutuda saab). Ta tuikus tasakaalu otsides tagasi. Selle ajaga, mis tal enese sirgu ajamiseks ja ringi vaatamiseks kulus, olin ma juba läinud, mööda tänavat punuma pistnud.

Noormees ei järgnenud mulle. Selle asemel kuulsin ma selja tagant tema naeru. Kummalisel kombel oli see soe ja sõbralik.

„Me näeme veel teineteist!“ hüüdis ta mulle järele.

***

Jooksin koduni välja, kordagi peatumata ja olin täiesti higine, kui lõpuks majja jõudsin. Kõik tuled peale mu õe toas oleva olid kustutatud. Polnud ka imestada, sest mu vanemad olid tööreisil. Nad tegid seda tihti. Jätsid mind ja mu õde kahekesi, aga sellest polnud lugu. Mu õde oli minust viis aastat vanem ja tegeles tavaliselt oma asjadega. Me ei tüüdanud teineteist, sest me polnud kumbki tegelikult erilised seltskonnahinged. Meie vahel oli sõbralik vaikimine.

Täna oli mul siiski tahtmine tema juurde minna, tunda tema hoolitsust ja kuulata tema häält, mis ütleb, et kõik on korras. Ta tegi seda alati, kui ma väiksemana näiteks varba ära lõin ja nutsin. Sellegipoolest ei läinud ma üles tema tuppa. Mida ma talle rääkinud oleksin? Et mind jälitati? Et ma nägin imelikku poissi tankitõrjekahuriga? Et too poiss ütles mulle, et on minu surm? Ei, ma ei teeks seda. Niisiis otsustasin ma endale teha ühe võileiva ja siis pesema minna. Ma tundsin, et haisesin tänasest jooksmisest.

Ma sõin aeglaselt oma vorstivõileiba. Mälusin iga suutäit korralikult kolmkümmend korda. Lugesin neid päriselt, sest see oli üks asi, mis minu mõtted tegevuses hoidis. Pesemise ajal polnud mul aga midagi, mis mõtteid oleks peatanud, niisiis triivisid need taas mind jälitanud sammude ja teel seisnud noormehe juurde. Ütlesin endale, et olin seda ette kujutanud. Ma ei uskunud seda. Siis ütlesin ma seda endale uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti, kuni lõpuks uskuma jäin.

Otsisin vannitoast oma öösärki, kuid ei leidnud seda kusagilt. Olin vist unustanud selle vannituppa kaasa võtta. Keerasin ohates rätiku endale ümber. Õnneks polnud see niikuiniigi mingi mure, sest olime majas õega ainult kahekesi. Mõtlesin, miks ma ennast üldse rätikuga vaevan.

Kui olin oma tuppa jõudnud ja ukse enda järel sulgenud, lasin saunalinal enda ümbert langeda. Ja kiljatasin siis. Kobasin põrandalt rätikut otsida ja jõllitasin samal ajal minu toas olevat isikut. Leidsin rätiku ja keerasin selle endale taas ümber, ise samal ajal häbist ja vihast näost punetades. Noormees pimedalt tänavalt paistis olevat veidi kohmetunud. Vahtisin teda vihaselt. Kuidas ta üldse siia sisse sai?!

„Mida sina siin teed?“

„Ma...“ alustas sakslane, kuid ma segasin talle vahele.

„Võta see kapuuts ära, et ma su nägu näeksin.“

Minu üllatuseks võttiski poiss, sest seda ta ju oligi, kapuutsi ära. Ta paistis olevat minust kõige rohkem ehk paar aastat vanem. Jäin tema nägu vaatama. See oli kena. Mitte silmatorkavalt ilus, aga minu arvates kena. Tema näol, kust paistsid mõned, justkui suvest jäänud tedretähnid, oli tõsine ilme, mida rõhutas veelgi tugev lõuajoon. Tal olid helepruunid juuksed, mis helkisid minu toa mahedas valguses kuldselt. Tema hallid silmad nägid välja kurvad ja kuidagi väsinud. Miskipärast olin ma kindel, et need silmad olid pealt näinud üksjagu koledusi.

„Kui vana sa oled?“ küsisin ma talt. Lihtne küsimus, kuigi antud olukorras ehk veidi kohatu.

Poiss kortsutas kulmu. Ka tema paistis mu küsimuse valikust veidi segaduses olevat. „17,“ vastas ta. Hauatagune hääl oli kadunud ja nüüd oli tema hääl soe ja sõbralik. Selle madalad noodid kõlasid mu toas kaunilt vastu. „Juba mõnda aega vist,“ lisas ta veidi kurvalt.

„Mis mõttes mõnda aega?“  küsisin ma.

„Ma olen surnud,“ vastas noormees lihtsalt, justkui ei oleks ta aru saanud, miks ma seda ise ei taibanud.

Mu silmad läksid suureks. „Sa oled kummitus?“ pärisin ma.

Noormees raputas pead. „Ma olen vikatimees.“

„Nii et sa surid ja nüüd korjad sa maailmast inimeste hingi?“

„Peaaegu,“ vastas vikatimees. „Ma ei korja hingi, ma juhatan nad lihtsalt Teispoolsusesse.“

„Miks sa surid?“ küsisin ma edasi. Mul oli selle kohta oma teooria. Oletasin, et ta oli surnud II Maailmasõjas. Võib-olla mõne tanki tõttu.

„Pole sinu asi,“ sõnas poiss kulmu kortsutades.

„Kas sa käisid sõjas?“

Poiss vaatas mulle kortsus kulmul otsa.

„Kas sa oled nats?“

Tema näole ilmus veelgi tõsisem ilme. „Ma ei teadnud, et me analüüsime siin minu poliitilisi vaateid,“ sõnas ta hapult, kuid jätkas siis: „Sa küsisid, mida ma siin teen. Vastus on, et ma pean siin olema.“ Ta ütles sõna „pean“ nii, nagu ei saaks ta ise selle vastu midagi teha. „Ma käisin lihtsalt vahepeal ära. Uurisin Saatuse Raamatut ja pidasin sõbraga nõu.“

„Hmm,“ tegin ma. Mu tuju langes kolinal. „Kas sa ei saaks mind vähemalt seniks rahule jätta, kuni kõik on? Mitte, et mulle su seltskond ei meeldiks, aga ma ei taha endale pidevat meeldetuletust lähenevast surmast.“ Mind üllatas, kui rahulikult ma selle faktiga leppinud olin. Kui see ikka tõene oli. Kui see polnud mingisugune haige nali.

Noormees raputas kurvalt pead.

„Ma ei tea kedagi,“ jätkasin ma, „kes oleks enne oma surma vikatimeest endale järgnemas näinud.“

„Ma ei tea, mis sinus erilist on,“ sõnas poiss. „Tavaliselt inimesed meid ei näegi. Kui me just ennast neile nähtavaks ei tee ja seda ma hetkel ei tee. Sa oled eriline, et mind näed.“

„Meid,“ sõnasin ma mõtlikult. „Sa ütlesid meid. Kas sinusuguseid on siis veel?“

Poiss noogutas. „Meid on palju, kuid enamikku neist ma ei tea. Meil pole eriti palju aega, et üksteisega läbi käia.“

„Kas kõik inimesed, kes surevad, muutuvad vikatimeesteks? Või vikatinaisteks?“ Naersin selle peale. Ma polnud kindel, kas selline sõna üldse olemaski oli.

„Ei,“ vastas vikatimees. „Väga vähesed muutuvad. Vaid need, kelle Surm isiklikult selle töö jaoks välja valib.“

„Sa mainid surma, nagu oleks see isik,“ tõdesin ma.

„Sest ta ongi,“ lausus poiss. „Nii palju, kui mina tean, valitsevad seda maailma kaks jõudu: Surm ja Saatus. Surm valitseb hingede üle, kes on elust juba lahkunud. Väidetavalt elab ta Teispoolsuses, aga mina seda ei tea. Ma pole seal kunagi käinud, sest tegelikult, vaatamata sellele, et ma surin ja ei kuulu enam elavate hulka, ei kuulu ma ka täielikult surnute hulka.“ Ta jäi mõtlikult vait ja paistis vaatavat kusagile kaugusesse, midagi, mis minu silmade eest varjule jäi.

„Ja Saatus?“ pärisin ma talt mõne aja möödudes.

„Saatus valitseb Maailma üle,“ vastas ta lihtsalt.

„Ja kus siis sina elad, kui sa pole ei elus ega surnud?“

„Elavate ja surnute maailm ei saa kunagi kokku. Nende vahele jääb justkui eikellegimaa. Seal on Torn, kus elavad vikatimehed. Me ei ole just kuigi palju ajast seal, kuid selle Torni tipus on raamat, mida me nimetame Saatuse Raamatuks. See on raamat, milles on kirjas kõik, mis juba maailmas juhtunud on ja kõik, mis kunagi juhtuma hakkab.“

Kuulasin tema juttu huvitunult, kuid siis hakkas mu teadvuses kriipima üks mõte. „Miks sa seda üldse mulle räägid?“ küsisin ma.

Noormees paistis hetke mõtlevat. „Ma ei tea.“ Ta kehitas õlgu. „Mulle lihtsalt tundus, et sa võiksid seda teada.“

„Kas selle kohta mingeid reegleid ei ole, et kellele sa seda rääkida võid?“ pärisin ma samal ajal loetud raamatutele ja nähtud filmidele mõeldes. Salapäraseid võlukunsti ja surma ja muud sellist puudutavad teadmised olid neis alati piiratud. Vaid vähesed teadsid neist.

Poiss kehitas taas õlgu. „Ei. Varem pole lihtsalt kedagi olnud, kellele seda rääkida oleksin saanud.“

Ma haigutasin tahtmatult. Hetkega tundsin ma endast üle uhamas tohutut väsimust. Täna oli olnud pingeline päev.

„Kui sa pahaks ei pane, läheksin ma nüüd magama,“ laususin ma taas haigutades.

Ta noogutas ja istus mu kirjutuslauale. Saatsin talle pahase pilgu.

„Mis on?“ ei saanud ta aru.

„Ma tahaksin riideid vahetada,“ seletasin ma vikatimehele üht magamamineku juurde käivat tähtsat toimingut, mille too ilmselgelt unustanud oli. „Soovitan sul hetkeks toast väljuda, kui sa seda just pealt vaadata ei taha.“

Ta saatis mulle kahtleva pilgu, kuid läks siiski mu toast välja. Kui olin kindel, et ta läbi lukuaugu ei piilu, lasin ma rätikul langeda. Ohkasin. See oli kohutav. Ja veider. Mu peas keerles nii palju mõtteid. Ma olin nii palju teada saanud. Ja ikka ei teadnud ma midagi. Ma ei teadnud, kas miski sellest, mida vikatimees mulle rääkis, oli tõde. Aga ma uskusin teda. Ja see oli veel kõige kummalisem. Aga ma ei tahtnud veel surra! Otsustasin selle vältimiseks midagi ette võtta.

Vaatasin oma voodil lebavat öösärki, kuid heitsin selle siis mõtteist. Mul polnud aega magada. Selle asemel panin ma selga mugavad dressid. Viskasin t-särgi peale dressika. Ja siis veel ühe. Oli juba sügis ja väljas külm ning mul ei olnud võimalust alla oma jope järgi minna. Otsisin välja ühe seljakoti. Ladusin sinna sisse oma telefoni, rahakoti ja veel ühe pusa. Pärast lühikest mõttepausi ka pooleli oleva raamatu. Voodi alt tõmbasin välja karbi jooksutossudega.

Vaatasin aknast välja. All hoovis laiutas pimedus. See ei tundunud eriti kutsuv, aga minu ukse taga ootav vikatimees ei tundunud olevat parem variant.

Vaatasin oma maja seina lähedal kasvavat vahtrapuud. Ma olin seda mööda vähemalt miljon korda nii üles kui ka alla roninud. Kui ma väike olin. Ma polnud kindel, kas sellega enam hakkama saaks, kuid see tasus proovimist.

Avasin vaikselt akna ja astusin lähimale oksale. See kriipis peaaegu vastu maja seina. Isa oli seda korduvalt lühemaks saaginud. Ülemine oks, kust ma varem kinni olin hoidnud, oli vahepeal tormis ära murdunud. Niisiis pidin ma ettevaatlikult käpuli tüve poole roomama. Jõudsin sinna õnnelikult kohale ja lasin end kuni järgmise oksani rippu. Niiviisi jõudsin ma maapinnani välja. Ja pistsin jooksu.

Ma jooksin mööda hämaraid tänavaid, tänavavalgustuslambid minu järele pikki varje heitmas. Ma hakkasin hingeldama, kuid ei jätnud jooksmist. Tundsin oma küljes teravat valu, kuid jooksin ka vaatamata pistmisele edasi. Vaatasin enda ümber vasakule ja paremale, kuid ei näinud midagi kahtlast. Ühe pingi peal lebas joodik, kuid tema paistis magavat. Ühest aknast piilus kardinate vahelt välja naine. Tema pilk väljendas segadust, kuid ma ei lasknud ennast ka temast häirida. Mul oli tunne, et kõik minu meeled olid teravnenud. Ma nägin kõike: iga viimast kui sodi tänaval ja iga viimast kui tolmukübet õhus. Ma tundsin lõhnu, seda kõikehõlmavat sügise lõhna: lehekõdu ja käärivaid puuvilju. Ma tundsin maapinda oma jalgade all mööda libisevat.

Keerasin metsarajale. Mul ei pistnud enam. Ma hingeldasin endiselt, kuid olin nüüd jooksmise rütmi kätte saanud. Ma ei vaadanud enam ringi. Mu pilk oli suunatud ette, kuid ma ei vaadanud otseselt midagi. Panin vaevu enda ümbrust tähele. Lihtsalt jooksin.

Ja siis korraga enam ei jooksnud. Ma langesin alla. Kaitsesin alla veeredes kätega oma pead. Tundsin oma kehasse lõikuvaid oksi ja põrutust, mille mu ihuliikmed alla põntsumisest said. Lõpuks jäin ma seisma.

Olin unustanud, et siin oli järsak. Oleksin pidanud seda mäletama, kuid ei mäletanud. Kõik kohad valutasid. Ma olin nii mõnestki kohast verine. Püüdsin tõusta, kuid vajusin siis karjatades taas maha. Pisarad voolasid mu silmist. Mu parem jalg ei kandnud mind. Tõstsin ettevaatlikult püksisääre üles ja vaatasin seda. Mu säär oli juba paistes ja ilmselt ka lilla, kuigi pimeduses polnud võimalik seda selgeks teha. Võib-olla luumurd.

Proovisin taas tõusta. Mul oli vaja edasi liikuda. Mu jalg andis taas järele ja ma vajusin valupisarates maha. Niimoodi ma siis surengi, mõtlesin ma. Üksinda, metsas. Ja see oli täielikult minu süü. Kui ma poleks minema jooksnud, oleksin ma rahulikult oma voodis maganud. Homme oleks vikatimees kadunud olnud ja ma oleksin saanud mõelda, et mu kujutlusvõime oli eile õhtul ikka eriliselt elav. Niimoodi ma seal siis ennast haletsevalt mõtlesin ja nutsin, kuni lõpuks magama jäin.

Ärkasin hommikul päikesekiirte ja lõkke praksumise peale. Järgmiseks tundsin ma oma jalga ja ka ülejäänud keha läbivat valulainet. Püüdsin oma jalga liigutada, kuid see oli millegi küljes kinni. Tegin silmad lahti, et näha, mis see on. Keegi oli mu jala riideribaga roika külge sidunud.

Vaatasin siis lõkke poole, et näha, kes seda teinud oli. Esimesel silmapilgul ei tundnud ma teda ära, kuid siis meenus mulle terve eilne õhtu. Lõkke juures istus rätsepaistes seljaga minu poole vikatimees. Tema vikat oli nüüd võtnud lühikese kõvera mõõga kuju ja poiss ise libistas muudkui sõrmedega mööda selle tera üles ja alla.

„Oled nüüd üleval, jah?“ küsis ta minu poole vaatamata.

Jõllitasin teda tummalt. Tema oli siin ja mina ikka veel elus. Vähemalt ma arvasin, et ma olin elus. Öeldakse ju, et kui sa hommikul ärgates valu ei tunne, siis oled sa surnud. Aga see käis vist tegelikult vanurite kohta. Sellegi poolest oli mul valus. Väga.

„Mille jaoks see veel hea pidi olema?“ päris noormees nüüd pead minu poole keerates. Tema näol oli vildakas ilme. Segu arusaamatusest, solvumisest ja veel mitmest emotsioonist, millest ma päris täpselt aru ei saanud.

Vaatasin teda vaikides. Tundus, nagu oleks mu keha unustanud, kuidas rääkimine käib.

„Kas sa otsid meelega surma?“

Raputasin pead.

„Mulle küll tundus nii,“ sõnas poiss. „Mille kuradi pärast sa ära pidid jooksma?“

„Ma ei taha surra,“ suutsin lõpuks endast sõnad välja pressida. Panin tähele, et mu hääl oli kähe.

„See ei olene kuidagi minust,“ ütles vikatimees nüüd rahulikult. Tema hääles oli tunda kaastunde noote. „Minu ülesanne on lihtsalt hingi Teispoolsusesse juhatada.“

„Millal ma siis suren?“ küsisin ma. „Ja kuidas?“

„Seda ei saa ma sulle öelda,“ ütles poiss kurvalt. „Siin on juba niigi juhtunud palju asju, mida Saatuse Raamatus kirjas polnud.“

„Miks see üldse tähtis on, et me teeks asju nii, nagu mingis vanas raamatus kirjas on?“ ei saanud ma aru.

Vikatimees mõtles pikalt. Arvasin juba, et ta oli mu küsimuse unustanud, kui ta lõpuks vastas. „Ma ei tea,“ ütles ta ja kehitas nõutult õlgu. „Nii on alati olnud. See on ju ikkagi Saatuse Raamat. Selles on kogu maailma saatus. Kui midagi teisiti läheb, ei või kindel olla, et asi ka edaspidi õigelt rajalt kõrvale ei kalduks.“

„Aga mis siis juhtub?“ tahtsin ma teada.

Noormees kehitas taas õlgu. „Ma ei tea. Kunagi varem pole seda juhtunud.“

Vaatasime mõlemad mõnda aega lõkke põlemist. Punased ja kollased leegid tantsisid mu silme ees, moodustades keerlevaid mustreid. Neist mustritest omakorda paistsid moodustuvat isikud ja stseenid. Ma nägin lehvivates kleitides tantsijaid ja täispurjedes laevu, inimesi kuldsetel viljapõldudel ja teisi, kes metsas puude vahel sõdisid, lõkke praksumine minu kõrvus kõlas kui püssipaugud. Pilgutasin silmi ning silmapete oli haihtunud. Mu ees oli jälle tavaline lõke.

„Me peaksime minema hakkama,“ laususin ma. Vähemalt mina pidin, kui ma lõunaks kodus tahtsin olla. Mulle meenus, et oli reede ja tegelikult oleksin ma pidanud koolis olema. Kui ma üldse koju poleks jõudnud, oleks ka Angela, mu õde, üks hetk minu puudumist märganud.

„Võib-olla tõesti,“ oli ka vikatimees minuga nõus.

Püüdsin tõusta, kuid mu jalg tuletas ennast ebameeldivalt meelde. Vikatimees tuli mulle appi. Ta heitis mu käe üle oma õla ja võttis mul talje ümbert kinni ning tõmbas ettevaatlikult püsti. Nõjatusin tema peale ja, selle asemel, et oma vigastatud jalale toetada, lasin noormehel enda keharaskust kanda. Hakkasime vaikselt minema.

„Mis sa arvad, kas see on murdunud?“ küsisin ma.

Poiss raputas pead. „Ma ei usu,“ sõnas ta, „aga sinu asemel laseksin ma selle siiski kellelgi üle vaadata.“

***

Tuli välja, et mu jalg polnud murdunud, kuid ma pidin sellele siiski rahu andma. Veetsin nädalavahetuse voodis ja puudusin ka paaril järgneval päeval koolist. See tekitas muidugi mu sõprades küsimusi, kui ma lõpuks kolmapäeval longates kooli jõudsin. Mõtlesin pikalt, mida neile rääkida, kuid jõudsin lõpuks järeldusele, et mida vähem nad teavad, seda lihtsam neil on. Niisiis ütlesin lihtsalt, et olin reedel hommikujooksu tehes kukkunud.

Vikatimehele olin ma öelnud, et ta mind koolis ei segaks. See pole just normaalne, et keegi vahetevahel eikellegagi räägib, kuna teiste jaoks oli vikatimees nähtamatu.

Noormees paistis olevat aga väga heas tujus ning minu soove ta muidugi ei austanud. Ta rääkis kogu tee ja kommenteeris kõike, mis meile vähegi ette sattus. Hommikusöögi ajal rääkis ta jubedustest, mida ta rindel sõdides oli sööma pidanud, tänaval oli tal autode kohta ütlemist (korra oleks ta isegi auto alla jäänud, kui see temast lihtsalt läbi poleks sõitnud) ja koolis pajatas ta enda kooliaegsetest lugudest.

„Tead sa,“ jutustas poiss. „Herr Mauswiesel oli kõige jubedam õpetaja üldse. Ma parem ei räägi sulle, millega ta hakkama sai! Mina sain temalt ühe päeva jooksul vähemalt viis korda joonlauaga vastu näppe. Aga vot, tal oli poeg Paul. Aga meie kutsusime teda tavaliselt faul Mauswiesel, sest tal oli nirgi nägu ja ta oli nii laisk, et ei viitsinud peadki laualt tõsta, nii et ta nägi välja nagu päikese käes peesitav nirk.“

Siis ma enam ei suutnud. Ma purskasin naerma ja kogu klass pöördus mind vaatama. Nägin silmanurgast vikatimeest irvitamas.

„Kas sul on kõik korras, Brita?“ küsis õpetaja.

„Laisk nirk,“ suutsin ma lämbuval häälel kuuldavale tuua. „...päikese...käes...peesitav...laisk...nirk.“ Ahmisin iga sõna vahel õhku. See ei olnud tegelikult eriti naljakas, aga igal juhul oli see viimane piir. Mu suu oli kogu tunni aja tõmmelnud, tahtes venida naeratuseks. Jakob, mu sõber ja pinginaaber, oli selle kohta juba küsinud.

Keegi ei saanud aru, miks ma naeran, kuid mu õpetaja oli lahke. „Kui sa naeru pidada ei suuda, siis mine ja jätka sellega väljas,“ ütles ta mulle.

Tõusin püsti ja koperdasin pinkidest mööda ja klassiuksest välja koridori, endal naerupisarad mööda põski alla jooksmas. Jooksin mööda koridori, et leida mõni rahulikum koht. (Inimestele meeldis vist väga tundide ajal koridorides liikuda.) Lõpuks keerasin ma ühte tühja klassiruumi, mis juhuslikult ka lukust lahti oli. Siis surusin ma vikatimehe nurka.

„Sa igavene...!“ karjusin ma, ise samal ajal talle jõuetult rusikatega vastu rinda tagudes. „Sa... sa...“ Luksatus katkestas mu sõimusõnade otsimise.

Vikatimehe irvitus muutus naeruks. Me naersime mitu minutit, kuni toetusime lõpuks õhku ahmides vastu seina.

„Miks sa seda teed?“ küsisin ma lõpuks. Ma ei pidanud ütlema, et ma ei pidanud silmas mitte minu tüütamist.

„Ma ei tea,“ vastas poiss. „Ma mõtlesin, et võib-olla ma saan selle niimoodi heaks teha, või nii. Mitte olematuks,“ ütles ta kiirustades vahele, „aga et see ei oleks nii piinav?“ Tema hääl tõusis lause lõpus, moodustades justkui küsimuse.

Ma ei teadnud, mida sellele küsimusele vastata. Kas teadmist oma peatsest surmast sai miski üldse leebemaks muuta. Aga ma olin tänulik selle eest, et ta üritas.

Noogutasin. „Aitäh selle eest,“ sõnasin ma. Mõtlesin seda tõsiselt. Kummalisel kombel oli tema - keegi, kes polnud enam elus, aga mitte ka täielikult surnud - ainus, kes teadis, mida ma praegusel hetkel läbi elasin. Ainus, kes teadis, kuidas ma oma normaalsuse maski all tegelikult elu külge klammerdusin. Elu külge, mille tema juba kaotanud oli.

Ja siis rabas mind kogu selle asja tõelisus. Maailmas oli nii palju asju, mida ma veel proovinud polnud. Nii palju asju, mida ma kunagi ei tee. Nii palju...

Ma nuuksatasin. Katsusin oma põski. Need olid pisaratest märjad. Ma polnud tähelegi pannud, millal need voolama hakkasid. Mu põlved nõtkusid ja ma langesin alla. Vikatimees püüdis mu kinni.

„Ära nuta,“ ütles ta kohmetult. Mina aga vesistasin edasi. Seda kõike oli lihtsalt liiga palju. Ühel hetkel oli mul tegu, et naermist lõpetada, teisel, et ulgumist taltsutada. „Ära ainult nuta,“ sosistas ta mind ikka veel püsti hoides. Ta hoidis mind endast veidi eemal ja ta näol oli kohkunud ilme, justkui võiksin ma kohe-kohe plahvatada. „Ma ju ei tea, kuidas nutvaid tüdrukuid lohutada.“

Mu suust kostus mingisugune nuukse ja turtsatuse vahepealne hääl. „See on ainult nutt,“ sõnasin ma. „Ma ei plahvata.“ Üks mu suunurk kerkis seda öeldes veidi ülespoole. Ka tema naeratas mulle vastu. „Äärmisel juhul võin ma olla pisut tatine,“ sosistasin ma.

„Selle elan ma vast üle,“ sõnas poiss. „See pole kõige hullem asi, mida ma näinud olen.“ Tahtsin taas nutma puhkeda. Seekord kaastundest vikatimehe vastu, mitte enda pärast. Too paistis mu meeleolumuutust märkavat ja ütles kiiresti: „Ära nüüd uuesti nutma hakka.“

Sundisin ennast rahunema. Pisarate valamise asemel küsisin ma temalt: „Miks sa ütlesid, et sa ei oska nutvaid tüdrukuid lohutada?“

„Sest, et ma ei oskagi,“ vastas ta lihtsalt. „Mul ei olnud ühtegi õde ega tädi- või onutütart, keda lohutada.“

„Aga tüdruksõpra?“ uurisin ma edasi.

Ta ohkas. „See oli hetk, kui ma kõik kihva keerasin,“ vastas ta. „Aga ma arvan, et see tüdruk polekski olnud väärt tema eest võitlemist,“ jätkas ta mõtlikult.

„Mis siis juhtus?“ tahtsin ma teada.

„Ta oli reetur,“ vastas ta lihtsalt. Minu küsiva ilme peale seletas ta edasi. „Kohe, kui venelased tulid, said temast ja tema perekonnast eeskujulikud kommunistid. Hilisemal ajal andis ta nii mõnedki nimed üles.“

Noogutasin kurvalt. Teadsin, et selliseid inimesi leidus maailmas küllaga. Siis meenus mulle aga midagi tähtsat. Ma ei saanud aru, kuidas olin ma juba mitu päeva tundnud ühte tüüpi, kui ma ei teadnud isegi, mis tema nimi on. Seda ma vikatimehelt nüüd ka küsisin.

„Mu nimi on Karl Heinz Bäcker,“ vastas ta.

Nüüd teadsin ma oma vikatimehe nime.

***

„Nii,“ ütlesin ma laupäeva hommikul Karl Heinz Bäckerile. „Täna jääd sa siia.“

„Miks?“ ei saanud poiss aru.

„Sest ma lähen sõpradega kohvikusse,“ seletasin ma talle.

„Ja mina segaksin sind?“ uuris ta.

„Jah,“ sõnasin ma. „Ma ei saa rääkida nendega vabalt, kui keegi nende jaoks nähtamatu pidevalt juures passib.“ Punastasin veidi. Ja ma ei tahtnud teada milliste avaldustega Mari veel välja tulla võib, kui arvab, et kedagi võõrast kuulmas pole.

„Kas ma võiksin kaasa tulla nii, et nad mind näevad?“

Ma vaikisin hetke. „Nad saavad sind näha?“

„Kui ma seda soovin, siis jah.“

Ma mõtlesin selle üle pikalt järele. „See võib olla viimane kord, kui ma neid näen,“ suutsin ma lõpuks öelda. Seda tehes muutus mu näoilme tõsiseks.

Justkui lohutuseks tõstis poiss käe mu õlale. „Mitte veel,“ ütles ta vaid.

See tegi mu olemise veidi kergemaks. Ma noogutasin aeglaselt. „Olgu.“

Noormees vaatas mulle küsivalt otsa.

„Olgu, sa võid kaasa tulla,“ nõustusin ma, „aga sa ei saa sinna ilmuda mingis fantaasiafilmist pärit rüüs ja päris kindlasti eluohtliku vikatiga.“

Sama lihtsalt, kui poiss ennist oma vikatit erinevateks relvadeks oli muutnud, võttis ta nüüd ka endale uue kuju. Tema helepruunid juuksed olid korratult sassis ja sinise rüü asemel kandis ta nüüd tumedaid teksasid, valget särki ja villast kampsunit. Tema juures polnud midagi, mis oleks reetnud tema üleloomulikku olemust. Nüüd vaatas noormees mulle küsivalt otsa, justkui ootaks minult heakskiitu või halvakspanu.

Ma noogutasin tunnustavalt. „Väga uhke. Ainult pane see taskunuga ära.“

Vikatimees panigi taskunoa, mida ta ennist sõrmede vahel oli keerutanud, taskusse. Oletasin, et see asjake oli varemalt tema vikat.

„Mille jaoks see üldse vajalik on?“ küsisin ma. „Vikat ma mõtlen.“

Karl kehitas õlgu. „Enesekaitseks?“ vastas ta justkui minult küsides.

„Inimesed ju ei näe teid,“ olin ma segaduses. „Ega saa ka puudutada. Ja ma ise nägin, kuidas auto sinust lihtsalt läbi sõitis.“

„Inimesed jah mitte,“ sõnas poiss, „aga muud üleloomulikud olendid saavad.“ Tema hääl oli taas omandanud selle hauataguse varjundi. „Meie pole ainsad, kes selles maailmas ringi kõnnivad. On veel palju nähtavat ja veel rohkem nähtamatut. Olendid, kes kõnnivad Maailma ja Teispoolsuse vahel. Need, kes ei kuulu siia.“

Mulle tõusis kananahk ihule. „Päriselt?“ sosistasin ma.

Vikatimees tõi kuuldavale lühikese turtsatuse. „Need on kõigest vanad lood,“ sõnas ta. „Mina pole siin kunagi ühtegi teist olendit peale vikatimeeste ja tavaliste Maailma asukate näinud. Kurat, ma pole isegi Saatust ega Surma päriselt näinud.“

„Aga, kui siin kedagi pole, mille jaoks siis ikkagi relvad,“ ütlesin ma kahtlevalt.

Noormees raputas pead. „Ma ei tea,“ sõnas ta.

„Kas sa ära ei saa seda panna?“

Noormees paistis mu küsimuse peale üllatuvat. „Miks selline üllatunud nägu?“ pärisin ma.

„Ma pole kunagi selle peale tulnud,“ vastas ta. Ta võttis taas taskunoa välja ja asetas selle minu ette lauale. Midagi ei juhtunud, kui ta selle käest lasi.

„Proovi kaugemale astuda,“ ütlesin ma.

Ta astuski ühe sammu tagasi. Siis veel ühe. Ja veel, kuni seisis toa teises servas. Midagi polnud juhtunud. Sirutasin käe laua poole, et nuga sealt võtta, kuid hetk enne seda, kui mu sõrmed terariista puudutasid, oli see laua pealt kadunud. Vaatasin vikatimehe poole. Nuga oli tema käes. Nüüd enam muidugi mitte noa kujul vaid II Maailmasõja aegse püssina, aga täiesti kindlalt oli tegu sama relvaga.

„Miks sa seda tegid?“ küsisin ma.

„Mina seda ei teinud,“ ütles poiss pisukese aukartusega hääles.

Vaatasin talle otsa. „Sina ei kutsunud nuga sinna või sina ei muutnud seda püssiks?“ küsisin ma.

„Ei kumbagi,“ vastas ta.

„Aga miks see just püssiks muutus?“ arutlesin ma omaette.

Karl uuris sõjariista lähemalt. „Seda võis teha minu alateadvus,“ vastas ta. „Ma tunnen seda relva hästi.“

„See on kummaline,“ sõnasin ma. Vikatimees noogutas. „Miks see sinu juurde tagasi tuli?“

Poiss kehitas nõutult õlgu. „Võib-olla on see mingisugune kaitsemehhanism?“

„Nagu telefonikood?“ Ma naersin. Noormehe segaduses ilme peale seletasin ma edasi: „Selleks, et keegi võõras mu telefoni ei saaks kasutada, tuleb enne kood sisse lüüa. Sinu relvaga oleks nagu sama lugu. Et keegi seda kasutada ei saaks, tuleb see sinu juurde tagasi.“

Me vaikisime pikka aega. „Kes sa oled?“ küsisin ma äkki.

„Ma olen Karl Heinz Bäcker,“ vastas ta ja vaatas mulle otsa pilgul, nagu peaks ta mind juhmiks.

„Ei,“ ütlesin ma. „Ma ei mõelnud su nime. Milline olend sa oled? Kes su lõi? Miks sa ei surnud nagu enamik inimesi? Kes inimesed üldse lõi? Kas...?“

„Oota, oota,“ katkestas noormees mind. „Ükshaaval. Ma olen vikatimees. Mind lõi... Mind... Surm. Ma arvan, et see oli Surm, kes vikatimehed lõi. Ma ei tea selle kohta just palju. See oli ammu aega tagasi, aga mõned meie seast, need kõige vanemad, ütlevad, et nad on Surma ise näinud. Nad ütlesid, et Surm lõi vikatimehed ja Saatus Raamatu, et kõik nii läheks, nagu tema on planeerinud.“

Oli natuke õõvastav mõelda, et kogu meie saatus oli juba enne meie sündimist kuhugi raamatusse kirja pandud ja selle muutmiseks polnud mingisugust võimalust. Või siiski. Raamatus ju polnud kirjas, et ma Karl Heinz Bäckerit näen. „Ja miks sai just sinust vikatimees,“ küsisin ma edasi, „aga enamikest inimestest mitte?“

„Seda ei oska ma öelda,“ vastas ta. „Ja ma ei oska ka öelda, kes inimesed lõi. Võib-olla Saatus, kui ta nad oma Raamatusse kirja pani.“

„Aga kui Saatus on kirja pannud kõigi inimeste sünnid ja surmad, siis mida teeb üldsegi Surm?“

„Ma juba ütlesin, et tema valitseb Teispoolsuse üle,“ vastas vikatimees.

„Mis seal on?“

Noormees kehitas õlgu. „Ma pole seal kunagi käinud.“

Noogutasin aeglaselt. Ega see koht ilmselt niikuiniigi kuigi kena ei saanud olla. Vähemalt sellise mulje oli mulle selle nimi jätnud.

Sellega oli teema lõpetatud. Me heitsime joped selga ja asusime kohviku poole teele. Õnneks tuli mulle meelde oma sõpru lisakülalise eest ette hoiatada. Elevust nõretas juba nende järgnevatest sõnumitest. Ei tea, mida nad ometi mõtlesid?! Võib-olla ma ei tahtnudki teada.

Kui sisse astusime, lõi Mari kätega vastu põski. Ta sikutas Katrinit varrukast, et tema tähelepanu meile suunata. „Näpista mind,“ kuulsin teda Marile sosistamas. „Ma ei usu oma silmi.“

Ainus, kes normaalselt käitus, oli Jakob. Ta tervitas vikatimeest (kelle tõelisest olemusest tal muidugi õrna aimugi polnud) viisakalt.

„Niisiis, ta on sakslane?“ küsis ta minult.

Noogutasin. „Aga ta saab täitsa hästi aru, mida me räägime, nii et võid talt endalt küsida.“ Olin aru saanud, et vikatimeheks olemise juurde käib oskus mõista ja rääkida kõiki maailma keeli. Kahjuks ei leidnud see võime just kuigi tihti kasutust, sest enamik inimesi vikatimehi ei näe.

„Nii et ta ongi väljamaalane!“ hüüatas Mari. „Ütle midagi saksa keeles.“

„Sa oled napakas,“ ütlesin ma Marile, kuid vikatimees ei lasknud ennast minust segada.

„Du hast schöne Augen,“ sõnas poiss. Tema lausevalikut ei pannud ma imeks. Maril olidki ilusad merevaigukarva silmad ja sellist lauset oli talle ka korduvalt erinevates keeltes öeldud. Sellegipoolest tüdruk punastas nagu tuleks see talle üllatusena.

„Mari ütles, et ta suutis su sõnumitest välja lugeda, et te olete paar,“ oli Katrin otsekohene.

Mari lõi Katrinit küünarnukiga. „Sa ei tohtinud küsimust sedasi esitada,“ sõnas ta ja naeris.

Minu meelest ei olnud see olnud küsimus. See oli nende väljakannatamatute tüdrukute kindel veendumus. „Oh! Jumal hoidku, ei!“ ütlesin ma kohmetunult. See ei olnudki ju tõsi.

„Ta ütles ka, et sa seda eitama hakkad,“ rääkis Katrin edasi.

Läksin näost veel punasemaks. Vihkasin neid. Aga ainult nii nagu vihatakse šokolaadi, sest see on lihtsalt liiga hea, et söömist lõpetada. „Te olete väljakannatamatud,“ pomisesin ma. Heitsin pilgu vikatimehe poole. Tema näol oli näha irvet.

„Mida sa naerad?“ küsisin ma talt pahaselt. Ta ei vastanud, vaid tõmbas laua tagant kaks tooli välja ja pakkus ühte neist mulle. Ma istusin, sest mu jalad olid vahepeal märkamatult nõrgaks läinud. Mitte, et ma seda kellelegi tunnistanud oleksin. Kogu see olukord oli piisavalt piinlik ka ilma, et ma põrandale oleksin kukkunud.

Edasi sujus vestlus vähe parematel teemadel. Üks hetk palus vikatimees end vabandada, öeldes, et ta läheb tualetti. Möödunud nädala jooksul polnud ma kordagi tähele pannud, et ta WC-s oleks käinud. Olin arvanud, et vikatimehed selliste asjadega tegelema ei pea. Juurdlesin endamisi, mida poiss tegelikult tegema läks.

„Nõustu minuga,“ ütles Mari. Vaatasin talle segaduses ilmel otsa. Millega ma nõustuma pidin? Ilmselgelt polnud ma vikatimehe lahkumist vaadates tähele pannud, kuhu vestlus vahepeal tüürinud oli.

„Millega ma nüüd nõustuma pean?“ küsisin ma.

„Lihtsalt nõustu,“ käis Mari peale.

„Ma ei saa nõustuda, kui ma ei tea, millest jutt käib. Võib-olla ütlesid sa just, et maa on lapik ja, kui ma sinuga nüüd nõustuksin, peetaks mind lamemaalaseks.“

„Ahh, sa oled nii igav!“ hüüatas Mari. „Jutt käis sellest, kas sina ja su uus sõber,“ (ta andis sellele sõnale täiesti teistsuguse kõla nii, et ma sain aru, et ta polnud oma teooriaid veel maha matnud) „nõustuksite osalema meie tagasihoidlikul Halloweeni kostüümipeol?“ See kõlas naljakalt, kui ta selle küsimuse niiviisi sõnastas.

„Sa ju tead, et see on samamoodi nii sinu kui ka minu pidu. Ja nende teiste.“ Ma osutasin Katrini ja Jakobi poole. Halloweeni kostüümipidu oli meil sõpruskonnas ammune komme. Sellest ajast, kui me olime viiesed. Naeratasin mõtte peale viieaastastest Britast, Marist, Katrinist ja Jakobist, kes üritasid oma vanematele selgeks teha, kuivõrd hea mõte oleks korraldada üks Halloweenipidu.

Järgmisena kerkis mu kujutlusse pilt viieaastasest Karl Heinz Bäckerist. Tema vist küll Halloweenipidusid ei korraldanud. Ega üldse pidusid. Suure tõenäosusega ei jätkunud tal raha isegi toidu ostmiseks, mis siis veel meelelahutusest rääkida. Minu kujutluspildis olev poiss muutus märgatavalt kõhnemaks ja kaltsakamaks, kuna see pidi olema umbkaudu aeg, kui Saksamaal raha väärtus tundidega langes. Tol ajal oli see vist veel Weimari Vabariik. Otsustasin, et küsin hiljem vikatimehelt tema elu kohta, enne kui ta suri.

Vahepeal jõudis ka minu vikatimees tagasi lauda. „Noh?“ küsis Katrin ja vaatas kordamööda mulle ja talle otsa.

„Mis noh?“ küsisin ma.

„Sa oled täna ikka eriliselt hajevil,“ naeris Katrin.

„Ma ütlesin sulle...“ alustas Mari, aga unustas siis ilmselt, mida ta öelda tahtis, sest ta lõi taas kätega vastu põski. „Oh! Te võiksite omavahel sobivad kostüümid leida,“ kiljus ta.

Nüüd pidin ma vikatimehele kõik ära seletama, sest tema ei olnud veel meie kostüümipeo külastuse mõttega tuttav. Taganemisvõimalust talle muidugi ei antud. Selle eest hoolitses Mari Katrini tugeva toetusega. Jakob naeratas vabandavalt ja kehitas õlgu, justkui ei teaks ta, kuidas ta isegi sellisesse hullude tüdrukute seltskonda sattunud oli.

Nojah, tema võib-olla ei teadnudki, aga mina igal juhul teadsin. Meil oli teda lihtsalt vaja. Tema oli liim, mis meie väga eriilmelistest liikmetest sõpruskonda koos hoidis. Ei, mitte liim, vaid kummipael. Ta ei hoidnud meid tugevalt koos, vaid lasi meil oma asju teha, kuid tõmbas meid ikka ja uuesti kokku tagasi. Mõnikord oli ta mu sõpradest mu lemmik, kuid ainult temaga oleks meil väga igavaks läinud. Sellepärast oligi meil vaja Mari. Tema oli tõeline seltskonnahing, alati lõbus, alati valmis kõike tegema. Katrin seevastu oli alati aus ja otsekohene. Alati valmis Marile ütlema, et see on halb plaan. Kuid üdini truu ja seda ma tema juures ka imetlesin.

Võib-olla ei näe ma neid enam kunagi. Neid imelisi inimesi. Võib-olla ei saagi ma nendega Halloweenipeole minna. Mulle tõusid pisarad silmi. Pilgutasin kiiresti, et neid ära ajada. Tundus, et keegi polnud neid märganud. Ma nutsin üldse viimasel ajal liiga palju.

„Pidu tundub nagu hea mõte,“ lausus Karl. Vaatasin tema poole. Ta näol oli naeratus. Naeratasin vastu, kuid siis panin ma tähele, et tema naeratusega oli midagi viltu. See oli kuidagi pingutatud. Mind täitis halb eelaimdus.

Lõpuks maksime arve ja läksime laiali. Meie vikatimehega liikusime minu kodu poole, kuid miskipärast ei tahtnud ma sinna praegu veel minna. Niisiis tüürisin ma meid pargi poole.

„Räägi mulle oma elust,“ palusin.

„Mis siin ikka rääkida?“ oli noormees segaduses. „Ma muudkui käin nähtamatult ringi ja võtan hingi kaasa. Juhatan nad Teispoolsusesse.“

„Ei, ma mõtlen... Sa ütlesid, et olid 17, kui surid. Mida sa enne seda tegid? Kes sa olid? Mis sulle korda läks?“

„Ahaa!“ hüüatas ta ja kohmetus siis. „Ma ei tea... Sellest on nii palju aega möödas.“

„Aga sa mäletad seda,“ ei jätnud ma jonni. „Pead mäletama. Sa ju tüütasid mind ennem selle jamaga Paul Mauswieselist ja rindel söödud toidust.“

„Jah, aga see oli... Kuidas seda öeldagi... Tähtsusetu. Tähtsad asjad...“ Ta jäi mõtlikuks. „Need olen ma unustanud. Olen need surunud oma mälestuste nurka, sest ma pole tahtnud neid meenutada.“

Kõndisime edasi ja ma võtsin tal käest kinni. Tema käed olid soojad. Ma ei tea, miks see mind üllatas. Vikatimees kiikas hetkeks minu poole, kui käe talle pihku libistasin. Tema näol oli segaduses ilme, kuid ta ei tõmmanud kätt ära.

„Aga võib-olla oleks nüüd aeg meenutada?“ pakkusin. „Sellest on möödas, ma ei tea, umbes 70 aastat?“

„74.“ Ta vaikis mõnda aega. Ma arvasin, et ta ei kavatsegi edasi rääkida, kuid siis tegi ta järsku taas suu lahti. „Mida sa teada tahad?“

„Alusta algusest,“ palusin ma.

Ta noogutas aeglaselt. „Ma sündisin 1927. aastal Müncheni lähedal ühes külas,“ jutustas vikatimees. Ta kõndis rääkimise ajal ühtlasel sammul edasi. Tema pilk oli suunatud ette. „Ma pole seal pärast surma enam käinud. Ma arvan, et seda küla pole enam ammu olemaski. Mul olid vanemad, nende nimed olid Gertrud ja Heinz Bäcker, ja kaks nooremat venda. Mu isa oli pagar, nii nagu tema isa enne teda...“ Nii ta rääkiski mulle oma lapsepõlvest. Ta rääkis tähtsamatest asjadest, mida ta oli püüdnud unustada, aga ka tähtsusetumatest asjadest, mis nüüd järele mõeldes tundusid siiski samuti tähtsad. Ka need tegid Karl Heinz Bäckerist selle, kes ta oli olnud enne surma ja kes oli ta ka nüüd.

Oli juba pimedaks läinud, kui vikatimees lõpuks oma jutustusega 1944. aastani jõudis. „Olin otsustanud oma perekonnale au teha, sellepärast ma ei kartnud, kui sõtta läksin ja oma esimese lahingu poole sammusin. Pärast seda, kui olin selle üle elanud, siis ma kartsin. Aga mitte surma. Ma kartsin inimesi, sest inimesed on võimelised kohutavateks tegudeks, kui võtta neilt ära moraalsed piirangud, mis neid takistavad. Sõjas on tapmine kohustuslik. Kas sureb keegi teine või sured sina ise. Aga inimesed kipuvad unustama, et kuigi sa oled sõjas sunnitud looma tasemele, valmis tapma iga kallaletungijat, ei õigusta see siiski kõiki muid julmusi. Inimesed kipuvad unustama, et see ei ole sama asi.“

Jälgisin oma vikatimeest tähelepanelikult. Ta vaatas ikka veel kaugusesse, pilk mitte midagi nägevalt mälestustesse suunatud. Järsku pilgutas ta silmi, nagu oleks sügavast unest ärganud. „Ma ei elanudki nii kaua, et meie kaotust näha. Kui ma poleks pärast surma uuesti ärganud ja end Tornist leidnud, oleksin ma võinud Teispoolsusesse minna teadmisega, et olime võitmas. Nii on veider mõelda. On nii palju asju, mida me oma elu jooksul teada ei saa.“ Ta vaikis jälle hetke. „Tead, ma tunnen end praegu rohkem elusana, kui viimastel nädalatel, kui ma veel päriselt elus olin. Siis oli mul tunne, nagu oleksin ma olnud tinasõdur väikese poisi kätes, kes ei hooli enda mänguasjadest rohkem, kui kägu oma pojast. Tegelikult, ega see eriti sellest erinev ei olnudki. Me olime kõik tinasõdurid füüreri kätes.“ Vikatimees turtsatas. „Nüüd seevastu...“

„Nüüd sa tead, mis sinu tegevusi juhib,“ sõnasin ma. „See on kõik mingis vanas raamatus ette määtatud.“

Poiss raputas pead ja naeratas nukralt. „See ei olnud just see, mida ma öelda kavatsesin, aga sul on õigus. Ma tean, et mina või tema polnud kunagi see, kes otsustas. Ma pole siiani see, kes otsustab.“

Olime vaikides jalutades juba peaaegu minu koduni jõudnud, kui Bäcker taas jutulõnga üles võttis. „Ma olen juba päris palju endast rääkinud, aga kuidas jääb sinuga? Mis teeb sinust sinu?“

Ma üritasin sellele küsimusele nii hästi või halvasti vastata, kui oskasin. Meie vestlus kestis vist veel poole ööni. Olin tänulik, et mu vanemad täna hommikul Poola olid sõitnud, muidu oleks neil igal juhul küsimusi tekkinud, kellega ma vestlen.

Järsku tuli mulle meelde see, mida Mari Halloweenipeo kostüümide kohta oli öelnud. „Noh,“ küsisin ma vikatimehelt, „kas teeme siis kokku sobivad kostüümid?“

Ta kehitas õlgu. „Miks ka mitte. Kas tuleme mõlemad vikatimeestena?“

Naersin, kuid miskipärast ei tundunud see mulle nagu hea mõte. Raputasin pead. „On sul veel mõni idee?“

Ta paistis selle üle juurdlevat. „Mul on lihtsam võtta mõni kuju, mida ma läbi ja lõhki tunnen. Muidu võib illusioon rebeneda, kui mu keskendumine hajuma peaks. Seega, mis oleks, kui ma teeksin ennast selliseks, nagu ma siis olin, kui ma surin.“

„Siis võiksin mina end üleni veriseks halastajaõeks riietada, kes üritab sinu elu päästa,“ läksin ma elevile.

„Võib-olla mitte just nimelt minu elu,“ ütles ta kerge naeratusega.

„Miks mitte?“

„Siis poleks sa oma ülesannete kõrgusel,“ naljatles ta. „Minu elu sa enam päästa ei suudaks.“

„Näitad sa mulle seda kuju?“

„Oled sa nõrganärviline?“ küsis ta kulmu kergitades vastu.

„Arvasin, et tunned mind juba piisavalt kaua, et teada, see on üks asi, mida ma pole.“ Naeratasin talle.

Siis ma ahhetasin, sest ta oli juba muutunud. Tema nägu ja käed olid üleni tahmaga koos. Räbaldunud sõjaväemundril oli niivõrd palju pori ja verd, et selle esialgset värvi polnud enam võimalik kindlaks teha, vasaku käe ümber oleval paelal võis vaid aimata haakristi kujutist. Kõige hullem oli aga tema kael. See oli üleni punane, vormi ülaosa oli sealt immitsenud verest läbi ligunenud. Kaelast turritas välja terav šrapnellikild. Tundus, et see oligi olnud põhjuseks, miks minu vikatimees surnud oli.

See oli õudne. Ma olin varem küllalt sellistest vigastustest pilte näinud, kuid see oli teist moodi. Karl Heinz Bäcker seisis otse minu ees. Ta nägi välja nagu lihast ja luust noormees, kes hakkab kohe surema. Minus tõstis pead tahtmine teda aidata. Ma tõstsin käe tema kaela juurde. Mu näpud viivlesid haava kohal.

„Kas võib?“ küsisin ma, sest ei teadnud, kas poiss mul niisama lihtsalt tema surmahaava uurida lubab.

Ta noogutas.

Libistasin sõrmedega haava kõrvalt mööda tema kaela allapoole. Tundsin oma näppudel tema sooja ja kleepuvat verd. Karl isegi ei võpatanud.

„Kas sul valus ei ole?“ pärisin ma.

Vikatimees kehitas õlgu.

„Sa ei tea?“ olin ma imestunud. „Kuidas...?“

„Ma tunnen valu, aga see ei häiri enam mind. See tundub, nagu ma vaataksin kellegi teise haava. Ma tean, et haavad valutavad ja tunnen seetõttu ka ise valu, aga see ei ole justkui enam minu keha, mis haavatud on.“

„Imelik,“ sõnasin ma ja leidsin siis, et oleks aeg magama minna.

***

Järgnev nädal möödus sündmustevaeselt. Lõpuks jõudis aga kätte laupäev. Meie Halloweenipidu oli tohutult tore nagu igal aastal. Kõik kiitsid meie kostüüme. Nad ütlesid, et Bäckeri riietus oli niivõrd tõetruu, nagu oleks ta päriselt otse lahinguväljalt peole tulnud. Elav laip, öeldi tema kohta. Minu meelest oli see üsnagi irooniline.

Kogu asja juures oli siiski midagi, mis mind häiris. Minu sõdurpoiss oli kogu aja üpris äraolev ja endasse süüvinud. Paistis, nagu tahaks ta mulle ikka ja jälle midagi öelda, kuid ei leidnud selleks kordagi piisavalt julgust. Mari arvates tahtis poiss mulle oma tundeid avaldada, aga mul hakkas tekkima hoopis teistsugune kahtlus.

Jätsime teistega hüvasti ja hakkasime mööda pimedaid tänavaid kodu poole sammuma. Minus oli maad võtnud kõhe eelaimdus. Mingisuguse hetketuju ajel võtsin ma vikatimehel ümbert kinni. Ka tema asetas käe minu pihale ja me kõndisime edasi.

Jõudsime ristmikule, mille juures vilkus foorides kollane tuli. Meie kõrval peatus naine, kelle käe küljes rippus pisike poiss. Lapsel oli näkku maalitud Frankensteini koletise näomaaling, mis oli ilmselt pisarate tõttu laiali läinud.

„Emme, mul on paelad lahti,“ ütles poisike virilalt. Ema kummardus ohkega tema paelu siduma.

Vaatasin taas ristmiku poole. Ühtegi autot ei tulnud. Tahtsin juba teele astuda, kui Karl mu käsivarrest kinni haaras.

„Oota,“ ütles ta.

Vaatasin talle küsivalt otsa. Karl Heinz Bäcker kummardus minu poole ja suudles mind. Nii et Maril oli ikkagi õigus! Siis kuulsin ma pidurite kriginat, autorehvide vilinat asfaldil ja lõpuks kõrvulukustavat kõmatust, kui külg ees üle ristmiku libisenud auto vastu majaseina pidama sai.

Vahtisin seda suu ammuli. Mu süda tagus nii erutusest kui ka hirmust ja ehmatusest. Läheduses asuvates majades süttisid tuled.

„Ma võin peaaegu et kuulda, kuidas James mind praegu sõimab,“ kuulsin vikatimeest enda ette pomisemas.

Autouks läks lahti ja sealt tuigerdas välja purupurjus mees. Tema nina jooksis verd ja kulmu kohal oli väike kriimustus, kuid muidu paistis ta täiesti terve olevat.

„Peaks vist politsei kutsuma,“ ütles meie kõrval seisnud naine, kes koos oma pojaga samuti õnneliku juhuse läbi veel teeservas oli seisnud. „Ja kiirabi. Nad tulevad vist koos.“ Ta võttis telefoni välja ja valis numbri. Siis seletas ta häirekeskusele olukorra ära.

Samal ajal proovis roolijoodik taarudes sündmuskohalt põgeneda. Osutasin väriseva käega tema poole ja Karl taipas, mida ma mõtlen. Ta astus mehe juurde ja lausus talle paar sõna. Too ei saanud aga ilmselgelt tema jutust aru ja ütles kohutava vene aktsendiga: „I don’t speek english.“ Ilmselt ei suutnud ta inglise ja saksa keele vahel vahet teha, või siis ei teadnud ta, mida muud kosta.

Vikatimees kordas sama asja uuesti, kuid seekord mehele arusaadavas keeles. Too püüdis ikka veel minema tuikuda, kuid siis tundis tema purjus aju ilmselt ära sõdurimundri, kuigi see oli pärit hoopis teisest sajandist. Hetke pärast märkas ta ka püssi, mille vikatimees endale seljale oli heitnud ja mida roolijoodik ilmselt päris relvaks pidas. (Mida see muidugi oligi, aga keegi ei tohtinud seda teada.) Ta hakkas taganema ja midagi vene keeles jaurama, kuid ära enam minna ei üritanud.

Saabus kiirabi ja nende järel ka politsei. Parameedik vaatas suuremaid kahjustusi otsides ringi. Tema pilk jäi pidama Karlil ja meediku nägu tardus õudusest. Ta kutsus teised appi ja hakkas noormehe ümber sahmima, panemata tema protesti millekski. Püüdsin talle appi minna.

„Lõpetage,“ ütlesin ma kiirabitöötajatele. „See ei ole päris. Me tuleme Halloweenipeolt.“

Parameedik vaatas mind kahtlustavalt. „Näeb küll väga tõetruu välja. Ka teie olete verine, preili,“ ütles ta.

„Ka grimm,“ selgitasin ma veelkord. „Ainus, kes siin viga võib olla saanud, on autojuht ja tema paistab ka rohkem alkoholi, kui millegi muu all kannatavat.“

Parameedikud pöördusid roolijoodiku poole. Meie pidime vastama veel mõnele politseinike küsimusele ja siis lubati meil minna.

Ma tõmbasin kergendusohkega välisukse kinni.

„Sul on nina tahmane,“ lausus Karl Bäcker naeratades.

„Sul on terve nägu tahmane,“ oli mu ainsaks vastuseks enne, kui noormees mind uuesti suudles. Lasin sellel juhtuda, siis aga tõukasin ta eemale.

„Miks sa seda tegid?“ küsisin ma. Ma pidin vastuse saama.

„Sind suudlesin?“ küsis ta üllatunult. „Sest sa meeldid mulle.“

„Ei,“ seletasin ma, „mind ära päästsid.“

Vikatimees pilgutas silmi. „Ma ei tea,“ vastas ta. „Ei, tegelikult tean. Ma tean seda, et see võis olla suurim lollus, millega ma pärast surma hakkama olen saanud, aga ma ei kahetse seda. Ma ei suutnud taluda mõtet, et sa pead siit ilmast lahkuma. Eriti, kui sa veel ei tea, kui palju sa mulle tähendad. Sa oled mind tundma pannud, et ma olen elus, kuigi tegelikult pole ma seda juba ammu. Ma ei suutnud taluda mõtet, et ma ei näe sind enam kunagi.“

Ta oli oma kõne ajal taas mulle lähemale astunud. Ma vaatasin ülesse tema hallidesse silmadesse ja nägin, et need olid täis tõde ja kirge, mida tema jutustki kosta oli.

„Ma ei kahetse seda,“ sõnas ta. „On palju põhjusi, miks ma peaksin, aga ma ei kahetse.“

James kõndis vandudes mööda Torni koridore. Pole võimalik, mõtles ta. Pole lihtsalt võimalik. Mitte see, mida Bäcker tegi, kuigi ka see oli täiesti lubamatu. Ta poleks ilmaski tohtinud tüdrukuga seltsima hakata. Ta poleks ilmaski tohtinud tüdrukut suudelda. Ja ta poleks ilmaski tohtinud tüdrukut talle ette nähtud surmast päästa.

James teadis, et tema sõber oli seda teinud, sest ta oli alates sellest ajast, kui Karl talle tüdruku võimest teda näha rääkinud oli, alati üht silma neil kahel hoidnud. See oli vikatimeheks olemise juures üks boonus - ajal ei olnud enam kindlaid reegleid. Saatuse Raamatus ei olnud aga juhtunut kirjas ja see oligi asi, mis polnud võimalik. Tekst Saatuse Raamatus oli jätkunud lihtsalt ilma Britata, kuid James teadis, tüdruk oli vägagi elus.

Ta läks ja tõi oma toast sule ning tindipoti. Siis ruttas ta trepist üles Torni tippu, kus suures pinkidega ruumis lebas väärikalt oma alusel Saatuse Raamat. Tal polnud õrna aimugi, kas see mida ta nüüd teha kavatses, oli üldse lubatud, veel vähem, kas see ka toimiks, aga ta avas Raamatu järgmise nädala koha pealt ja asus kirjutama.

Mõnikord oli mul tunne, et ma elan unenäos. Juba väiksena ei olnud ma päris kindel, kas asjad, mis minuga juhtusid, toimusid unes või ilmsi. Mõnikord olid need lihtsalt niivõrd kummalised. Viimasel ajal oli minuga veelgi rohkem kummalist juhtunud. Põrgut, ma olin kohanud vikatimeest ja vältinud mulle Saatuse poolt määratud surma. Lisaks sellele polnud ma kindel, mis minu ja minu vikatimehe vahel oli. Aga ma olin õnnelik. Siiralt ja üdini õnnelik.

Nädal aega elasin ma oma tavalist elu. Tähendab, tavalist, kui välja jätta kõik ebatavaline. Kui aus olla, siis tegelikult ei keskendunud ma eriti palju koolile, samuti sõpradele. Kogu mu aja võttis endale Karl Heinz Bäcker, aga ma polnud selle pärast tema peale pahane. Mulle meeldis temaga koos aega veeta.

Ühel õhtul jalutasime me koos tänaval. Sügisõhtud olid juba pimedad ning vanad tänavavalgustuslambid heitsid kõnniteele hämarat kollakat valgust. Tuul kihutas ulgudes mööda, tuues endaga kaasa lehekõdu lõhna. Vikatimees minu kõrval sammus vaikselt, nähtav vaid mulle ja ei kellelegi teisele.

Vaatasin iga natukese aja tagant tema poole. Ma ei saanud selle vastu midagi teha. Tema vaatas mulle vastu ja naeratas. Kumbki meist ei pööranud ümbritsevale erilist tähelepanu. Sellepärast ei pannudki me tähele varjudes luuravat kogu, tema kõhna siluetti majadest paistva valguse taustal ja tema rasket hingamist.

Kogu astus sammu lähemale. Ja siis veel ühe. Ja veel. Ta jälgis mind seljatagant, ilma et mina teda märganud oleksin. Ta jälgis ainult mind, sest Karli ta ei näinud. Ta nägi mind pidevalt endast paremale pilke saatmas. Viha temas tõusis. Hullumeelne, põhjendamatu viha. Ma ei teadnud, kes see mees oli ja tema ei teadnud tegelikult, kes olin mina, aga ta hakkas mind vihkama. Tol hetkel ma muidugi seda ei teadnud. Seda lugesin ma hiljem Saatuse Raamatust.

Kui ma oleksin tol hetkel seljataha vaadanud, oleksin ma kogu käes nuga tänavalampide valguses läigatamas näinud. Aga ma ei vaadanud. Hoopis vikatimees vaatas. Ja ta tegi seda ka viimasel hetkel, sest noaga mees tungis mulle tol hetkel kallale. Ta tõukas mu hullumeelse teelt kõrvale, mu nina ja põsk vastu seina surutud. Kuulsin oma konte ragisemas.

„Miks, põrgu pärast, sa seda tegid?“ tahtsin küsida, kuid sõnad surid mu huultel, kui ma noaga meest nägin. Ta oli hooga otse läbi vikatimehe põrutanud, siis järsku pidurdanud ja püüdis nüüd tasakaalu tagasi saada. Ta pööras end ümber, näol vihagrimass.

„Sina,“ sisistas ta. „Ma vihkan sind. Sure!“ Ta astus taas sammu minu poole ja tõstis noa. Olin hirmust tardunud. Mul oli tunne, et ma ei suuda ennast füüsiliselt liigutada, nagu oleksin mudalompi kinni jäänud. Õnneks ei jõudnud mees veel minuni, kui Bäcker end ka temale nähtavaks tegi. Ta seisis minu ja noaga ründaja vahel. Instinktiivselt oli ta võtnud endale oma kõige tuttavama kuju: lahingust räsitud natsisõduri oma.

Mees kargas ehmunult tagasi ja vandus. „Kust kurat sina, saatan, veel välja ilmusid?“ küsis ta.

„Põrgust,“ vastas poiss ja seadis püssi palge, sihtides sellega meest. Too ei mõelnud aga pikalt. Ta astus kiire sammu vikatimehe poole ja enne, kui Karl midagi teha oleks jõudnud, oli mees tal juba püssi käest löönud. Siis virutas ta talle noaga kõhtu. Noormees tõmbus kägarasse.

Nüüd sammus hullumeelne taas minu poole. Ma ei suutnud siiani liigutada. Ta pussitas mu vikatimeest! Vaatasin sakslase poole. Ta oli ikka veel kägaras ja hoidis oma kõhust kinni, kuid ma tabasin tema silmade pilgu, milles polnud jälgegi valust. Mulle meenus, et ta ei tunne enam valu. Ta ei saa isegi enam surra. Jõudsin järeldusele, et ta teeskleb. Aga miks?

Nägin tema huuli mingit sõna moodustamas. Hetke pärast jõudis mulle kohale, mis see oli.

Jookse.

Vikatimees tõstis pilgu. Püss lendas taas tema kätte, lennu ajal mõõga, mida ma ka korra varem näinud olin, kuju võttes. Noormees tõusis püsti ja heitis end sama hooga noaga mehe poole, huulil vihane karje. Too keeras end taas ringi. Ma vabanesin tardumusest, keerasin end kodu suunas ja jooksin nii kiiresti kui suutsin. Ma ei peatunud ka koduuksel kauemaks, kui ainult selleks, et saapad jalast libistada ja jope trepikäsipuule heita. Teadsin, et ema, kes umbes nädala eest taas koju oli tulnud, hakkaks minuga selle pärast õiendama ja käsiks jope ära panna, kuid ma ei suutnud ennast sundida kauemaks siin peatuma.

Jooksin trepist üles oma tuppa.

„Õhtusööki, tirtsuke?“ kuulsin ema alt hõikamas, kui ma alles trepil olin.

„Mitte praegu,“ suutsin endast vaevaliselt välja pigistada. Ma olin jooksmisest hingetu, kuid tundsin ka kurgus nutukompi, mis mul rääkimist takistas.

Sulgesin oma toa ukse ja lohistasin kapi selle ette. Olin avastanud, et see oli täpselt nii kõrge, et keegi ei saanud linki alla vajutada. Vajusin kapi najale istuma ja tundsin pisaraid mööda põski alla voolamas.

Mis see veel oli? Ka kõige pöörasemates unenägudes poleks ma suutnud uskuda, et selline on minu elu. Kes see mees üldse oli? Mis oleks juhtunud siis, kui mu vikatimees minuga kaasas poleks olnud? Ma oleksin ikkagi surnud. Saatusega ei tasu mängida. Olin nüüdseks juba kaks korda teda ninapidi vedanud. Mitte mina, vaid Bäcker. Huvitav, mis temast saaks, kui ta taas oma Torni läheks? Kas ta saaks karistada?

Mu kurgust kostis nuukse.

Mu peas keerlesid mitmed mõtted. Iga natukese aja tagant elasin ma taas läbi hetke, kus noaga mees mu vikatimeest pussitas. Mõelda vaid, mis oleks juhtunud, kui Karl Heinz Bäcker oleks olnud tavaline poiss. Ta oleks surnud! Praegu oli ta muidugi niikuiniigi surnud. Kus ta üldse oli?

Mu toa uksele kostus koputus. „Kes seal on?“ küsisin ma. Mu hääl murdus. Tundsin piinlikust, et keegi seda kuulis.

„Tirtsuke, see olen mina,“ kostis ukse tagant mu ema hääl. „Kes siis veel?“

Olin lootnud, et see on Karl. Aga tema poleks muidugi pidanud koputama. Tema oleks lihtsalt läbi ukse võinud tulla. Nuuksatasin uuesti.

„Kas ma võin sisse tulla?“ küsis ema. Kas võis? Kas ma tahtsin teda üldse praegu näha?

Raputasin pead. Siis sain aru, et ema ei näe seda teisel pool ust. „Ei,“ ütlesin ma vaikselt.

„Tirtsuke, mis juhtus?“ päris ema õrnal häälel, millist ma polnud teda juba ammu kasutamas kuulnud. „Sa ju tead, et võid mulle kõigest rääkida.“

Kas ikka võisin? Ta peaks mind hulluks, kui talle kõigest räägiksin. Pealegi polnud me juba ammu millestki tähtsast rääkinud. Ma polnud kindel, kas ma oleksin üldse osanud talle midagi rääkida. Ta oli alati ära, kui mul midagi rääkida oli, niisiis ei rääkinud ma talle kunagi midagi tähtsat.

„Ei või,“ vastasin ma lihtsalt.

„Lase mind palun sisse,“ palus ema ja lõgistas linki. „Ma tahaksin midagi sinu heaks ära teha, aga ma ei saa seda teha teisel pool ust.“

„Sa ei saaks midagi teha,“ vastasin mina.

„Aga anna mulle võimalus, tirtsuke. Ma arvan, et tean, mis sind vaevab. Me kõik elame seda kunagi üle.“

„Ja mis mind siis vaevab?“ olin ma ema oletuse suhtes uudishimulik.

„Me kõik armume kord ja tunneme oma südant purustatuna, kui see ei lähe nii, nagu me sooviksime.“

Ma puhkesin hüsteeriliselt naerma. Ema arvas, et mõni poiss on mu südame murdnud. Oleks see vaid nii! Selle asemel oli mu elu pidevas ohus, sest Saatus oli otsustanud, et ma peaksin juba surnud olema. Mu naer muutus taas nuukseteks.

Ma ei tea, mis sundis mind sel hetkel püsti tõusma ja kappi eest ära lükkama, kuid ma tegin seda. Mu ema astus ettevaatlikult sisse.

„Ohh, tirtsuke, mis su näoga juhtus?“ hüüatas mu ema. „Kas see poiss tegi seda? Selle eest ta veel maksab.“

„Mis mu näoga siis on?“ pärisin ma. Ma polnud vahepeal peeglisse vaatamiseks aega leidnud.

„Kuidas sa ei tea? Kas sul valus pole?“ muretses ema.

Tegelikult oli küll. Katsusin ettevaatlikult oma nina. „Ai!“ hüüatasin ma, kui mu sõrmed paistes ninajuurt puudutasid.

„Keegi ei teinud seda,“ laususin. See polnud rangelt võttes tõsi. Karl oli mind ju tegelikult vastu seina tõuganud. „Ma komistasin ja kukkusin,“ valetasin ma edasi.

„Ohh, sa vaeseke. Tule, ma vaatan mis teha annab.“

Lisaks paistes ninale oli mul ka kriimustus ja sinikas paremal põsel. Mind huvitaks, mida mu sõbrad sellest arvaksid, kui ma niiviisi kooli ilmuksin. Ema tohterdas mu nägu. Kui see tehtud sai, küsis ta mult uuesti: „Mis juhtus?“

„Mitte midagi,“ vastasin ma. Ma teadsin, et ta saab aru, et ma valetan. „See on keeruline,“ proovisin ma uuesti.

„Kas see on kuidagi seotud selle poisiga?“ küsis ema.

„Mis poisiga,“ tegin ma pähe süütu näo.

Ema pööritas silmi. „Kõik tema tütart puudutavad jutud jõuavad lõpuks emani,“ sõnas ta. „On siis või?“ tuli ta tagasi eelmise teema juurde.

„Mõnes mõttes,“ vastasin ma.

Ema vaatas mulle küsivalt otsa. Ohkasin. „Sa ei usuks mind.“

„Tee proovi,“ ütles ta.

Raputasin pead ja rebisin ennast tema haardest lahti. „Palun mine ära,“ ütlesin ma. Mu hääl oli taas värisema hakanud. Mul oli tunne, et see oli pöördepunkt. Oleks ta ära läinud, poleks ma talle enam midagi oma elu kohta usaldanud. Aga ta ei läinud.

„Brita,“ sosistas ta. „Lase mind enda juurde.“

„Sa pole seda juba aastaid tahtnud,“ nuuksusin ma, kuid mu hinge kaitsvad müürid olid juba langenud.

„Mul on kahju, Brita, et see nii on läinud.“ Ka ema nuttis nüüd. „Ma ei taibanud, kui palju sa mind tegelikult vajad. Sa olid alati nii iseseisev. Sa said alati ise hakkama, vajamata tuge minult või isalt või isegi Angelalt. Anna mulle andeks.“

Ma langesin taas ema käte vahele ja me nutsime koos. „Ma annan sulle andeks,“ sosistasin ma. „Anna sina mulle ka andeks, et ma sind eemale tõukasin.“

Kui me olime mõlema maha rahunenud, ütlesin ma emale: „Olgu, ma räägin sulle. Aga sa pead mulle lubama, et usud mind. Ma poleks kunagi midagi sellist ise välja mõelnud.“

Ema noogutas.

„Ma peaksin olema surnud,“ alustasin ma.

James kõndis taas närviliselt mööda Torni koridore. Seekord oli asi veelgi hullem. Tema käed värisesid, kui ta neid tõsta üritas. Ta ei teadnudki, et tema keha veel selleks suuteline on, et midagi ilma tema tahteta teeb. Tundus, et ta siiski ei teadnud veel selle elu kohta kõike. 155 aastat ja raamat, kust ta võib lugeda kogu maailma mineviku, oleviku ja tuleviku kohta, ning ta ei teadnud ikka veel kõike.

Polnud midagi. Kõik teevad vigu. Bäcker tegi vigu. Paar väga suurt viga. Aga see ei õigustanud tema viga. Ta oli kirjutanud Saatuse Raamatusse, et asja paremaks teha. Selle asemel oli nüüd Maailmas kaks inimest, kes ei allunud Raamatu reeglitele.

Ta vaatas aknast välja. Mõlemale poole jäid tühjad väljad, mida kaunistasid vaid roosaõielised kibuvitsad ja kidurad männid. Siin, Maailma otsas ei kasvanud eriti midagi.

Ta tegi seda, mida tegema pidi, jõudis ta järeldusele. Polnud tema süü, et Bäcker ka selle untsu keeras. Miks oli Karl Heinz Bäckeril võime Saatuse Raamatusse kirjutatut väänata? Mis temas erilist oli, et ta ei pidanud reeglitele alluma? Mitte miski ei allunud viimasel ajal reeglitele!

„Miks, James?“ kuulis ta enda selja tagant üht tuttavat pettunud häält küsimas. Ta ei vastanud „Miks sa seda tegid?“ küsis Karl uuesti.

„Sest ma pidin,“ ohkas James. „Kui mitte mina, siis kes teine?“ Tema hääl muutus selle küsimuse juures agressiivsemaks.

„Oleksid võinud mulle vähemalt öelda,“ sõnas sõber.

„Et sa oleksid asjale veel kiiremini kriipsu peale võinud tõmmata? Tänan ei!“

Karl vaikis.

„Miks sa sellest tüdrukust lihtsalt lahti ei lase?“ küsis James nüüd leebemalt. „Kõik inimesed surevad kord. Kas varem või hiljem, sel pole vahet.“

„Pole vahet?!“ päris Bäcker uskumatult. „Inimeste jaoks on seal suur vahe.“

„Võib-olla,“ nentis noormees, „aga meie jaoks pole.“

„Kas sa ei pea end siis inimeseks?“

„Kunagi ehk küll, aga nüüd...“ Ta mõtles hetke. Kunagi, kui ta veel elus oli, oli ta inimene. Ta sündis, kasvas, töötas, kuni ühel päeval ta seda enam ei teinud. Siis oli ta surnud. Tahes tahtmata tuli talle meelde see sombune hall päev. Selline kui iga teine Inglismaal. Oli aasta 1879. Ta oli tööl nagu peaaegu igal muulgi päeval. Ta oli tallipoiss. Talle isegi meeldis see töö. Vähemalt see osa, mis puudutas hobuseid. Hobused olid talle alati meeldinud.

Too päev oli eriti sombune. Öösel oli tõusnud udu ja see polnud siiamaani päris ära läinud. Tema riided olid neisse imbunud niiskusest rasked. Kõik oli niiskusest raske. Hoovi kattis lögane porikiht. Iga sinna sõitnud hobune sonkis seda oma kapjadega veelgi hullemaks.

Ta kõndis läbi hoovi oma järgmist ülesannet täitma, kuid libises ja kukkus. Ta jõudis veel mõelda, et mida küll ülemus ütleb, kui ta niiviisi tema juurde ilmub, kui järgmisel hetkel kõrgus tema kohal suur kimmel hobune. Ta mäletas seda nii selgelt. Hobuse kabjad laskusid tema rinnakorvile. Ribid murdusid koleda raginaga. Valu täitis kogu tema keha, kuid siis oli kõik. Ta nägi ennast maas lamamas, kuid ei tundnud enam valu. Tema kohal kõrgus ühe blondi noormehe kogu.

Ta ulatas Jamesile käe, et teda püsti aidata. „Tere tulemast vikatimeeste hulka,“ lausus too keeles, mille James arvas olevat norra keele, kuid kummalisel kombel sai ta noormehest aru. Ta võttis tolle käest kinni.

Algul oli ta arvanud, et pime juhus oli see, mis ta just sellel päeval ja sedaviisi tappis. Varsti sai ta teada. See oli kõik Saatuse Raamatus kirjas. Iga väike detail. Ka see, et hobune oli kimmel ja maja köögiuks seisis lahti, et liigset kuumust välja lasta. Saatuse Raamatusse kirjutatut poleks tohtinud muuta saada.

„Nüüd oleme me midagi enamat,“ lõpetas James pooleli jäänud lause. Olendid, kes ei pea enam kartma surma. Sellised, kes teavad, mis tulevikus juhtub. Või vähemalt peaks teadma.

„Hah!“ hüüatas Bäcker. „Midagi ülemat! See on lollus. Tead, kes veel arvas, et ta on midagi ülemat?“

James jõllitas Karlile vihaselt vastu.

„Me olime inimesed enne ja oleme ka praegu. Surm seda ei muuda.“

„Surm ei saa meid enam puutuda. Sinu Britat aga küll!“

„Kas see oli ähvardus?“ Bäckeri hääles kostus tume noot, mida James varem kuulnud polnud.

Ta ei vastanud küsimusele. „See tüdruk peaks juba ammu surnud olema!“ karjus ta selle asemel. „Ainult sinu tahe hoiab teda veel elus. Sina pead tast lahti laskma.“

„Ütle mulle üks hea põhjus, miks,“ sõnas tema sõber vaikselt.

Kui olin emale kõik ära rääkinud, tundsin ma ennast nagu tühjaks pigistatud apelsin. Vaatasin talle otsa, et näha, missuguse emotsiooni mu lugu temas esile kutsunud oli. Arvasin, et näen seal hirmu, tänutunnet, et ma veel elus olen, võib-olla ka viha, et ma talle varem rääkinud polnud, kuid ainus, mida ma tema näolt välja lugeda suutsin, oli uskumatus. Ta ei uskunud mind. Ta arvas, et ma olin selle ise välja mõelnud.

„Ema...?“ küsisin ma.

„Tirtsuke,“ lausus ta. „See on väga põnev lugu, aga selliste asjadega ei tehta nalja.“

Mulle tõusid taas pisarad silmadesse. „Ma ei teegi nalja,“ ütlesin ma.

Ema vaatas mind pilgul, mis ütles, et tema meelest polnud minu vaimse tervisega kõik korras.

„Palun,“ anusin ma, „usu mind.“

„Ma usun,“ alustas ema ettevaatlikult, „et sinuga juhtus täna midagi väga traumeerivat.“ Turtsatasin naerda. See oli veel vähe öeldud. Ma olin peaaegu viimased kuu aega väga traumeerivat elu elanud. „Ja ma usun,“ jätkas ema, „et sul oli kindlasti hea põhjus, miks mulle selline lugu välja mõelda, aga päriselus ei ole olemas selliseid asju nagu vikatimehed ja saatuseraamat.“

„See on Saatuse Raamat. Raamat, mis kuulub Saatusele,“ parandasin ma teda. Ta vaatas mind kummalisel pilgul. Ma ei tea, kust ma praegu veel jõudu leidsin, et tähenärijat mängida.

„Sa ju tead, et ma armastan sind, aga...“ alustas ta, kuid ma segasin talle vahele.

„Saatuse Raamatu olemasolu ei saa ma sulle kahjuks tõestada, sest ma pole seda ise ka kunagi näinud.“ Nägin ema silmis rahulolevat pilku. Ma ei teadnud, miks olin ma talle üldse oma elust jutustama hakanud, kui ta mind niikuiniigi ei uskunud. „Seevastu üks vikatimees on praegu siin toas,“ jätkasin ma, sest paar sekundit tagasi oli läbi ukse sisse astunud Karl Heinz Bäcker.

„Kus, kullake?“ küsis mu ema hellalt, nagu räägiks väikese lapsega, kes haldjaid usub ja omale fantaasiamaailmasid välja mõtleb. Ilmselt selleks ta mind praegu pidaski. „Ma ei näe kedagi.“

„Palun tee end mu emale ka nähtavaks,“ palusin ma vikatimeest. „Praegu arvab ta, et ma olen oma mõistuse kaotanud.“

Mu ema vaatas samasse suunda, kuhu minagi. „Ahh, seal ta ongi,“ lausus ta, kuid ma sain aru, et ta teeskles. Tema pilk oli kinnitunud raamaturiiulile noormehest veidi paremal.

„Karl?“ küsisin ma. „Miks sa ennast talle nähtavaks ei tee?“

„Ma ei saa,“ vastas too kurvalt.

„Miks? Mis juhtus?“

„Ma käisin Tornis ja rääkisin Jamesiga,“ vastas ta. Ta vaikis pikalt. „Sa peaksid juba ammu surnud olema.“

Mu suunurgad vajusid alla. Millest see nüüd veel tuli? Kas ka tema oli minu vastu pöördunud? „Mille, kuradi pärast, sa seda veel ütlesid?“

„Ära saa valesti aru,“ püüdis ta asja parandada. „Ma olen tänulik, et sa seda pole, aga sinu elus olek muudab nii paljut. Sa poleks tohtinud oma emale minust rääkida.“

„Mida?!“ Olin rabatud. „Ma tahtsin ainult temaga korralikult läbi saada. Enne, kui see kolmandat korda juhtub. Tundub, et ma tõmban õnnetusi lausa magnetina ligi. Saatus ja Surm vist vihkavad mind.“

„Ei vihka. Seekord oli selleks vägagi inimlik käsi, mis Saatuse Raamatusse kirjutas.“ Tema pilgus peegeldus kurbus.

„Nüüd on see igatahes tehtud.“ Mul polnud vahet, kes mu surma tahtis. Ma ei tahtnud, et ema mind hullumeelseks peaks. „Palun muuda end talle nähtavaks.“

Poiss raputas pead. Ma värvusin näost punaseks. Ma ei teadnudki, kas vihast või piinlikkusest. Astusin paar sammu tema poole, kuid muutsin siis kurssi ja astusin trampides uksest välja. Mõlemad vaatasid mulle ammulisui järele, ema ikka veel vikatimehe kohalolust õndsas teadmatuses.

James seisis üksinda tänaval. Selline siis oligi Brita, tolle surma eirava tüdruku, kodulinn. Mitte kuidagi muljetavaldav. Esmapilgul nagu tüdruk ise: tavaline. Linna kohta oleks ju ka hall ja tolmune võinud lisada, aga tüdrukut kirjeldades oleks see vale mulje jätnud. Sellegipoolest oli Britas midagi... kütkestavat. Nüüd, tüdrukut jälitades, võis James isegi mõista, miks Bäcker teda niisuguse järjekindlusega päästa üritas. Miks ta tüdrukul elus püsida aitas, kuigi tema aeg oli ilmselgelt läbi. Kuid see ei muutnud tõsiasja, et Maailma ja Teispoolsuse vahel valitsev tasakaal oli paigast ära ja Saatuse Raamat valesid täis.

„Mida sa siin teed?“ kuulis ta selja tagant sõbra tuttavat häält.

„Jälgin,“ vastas James.

„Sa ei kavatse sekkuda?“ See oli ühtaegu nii küsimus, kui ka hoiatus.

„Ei.“ Ta ei valetanud. „Ma tahan teada, mis temast saab.“

Kaks vikatimeest vaatasid, kuidas noor tüdruk pisarad silmis mööda tänavat edasi jooksis.

„Sa tegid õige otsuse,“ sõnas James.

Karl Heinz Bäcker hingas teravalt sisse. „Ära raputa soola haavale.“

James raputas nohisedes pead, kuid ei öelnud rohkem midagi. Nad olid jõudnud vana mahajäetud maja juurde. See oli juba lagunemas - osa aknaid olid laudadega kinni löödud, krohv seintelt koorumas. Brita seisatas ühe katki löödud akna ees. Ta lükkas ühest otsast lahti olevad lauad eemale ja hiivas end aknast sisse.

Karl tahtis talle järgneda. James harras tema paremast käsivarrest kinni ja raputas pead. Tema üllatuseks jäi sõber seisma.

Nad ootasid mõne hetke vaikuses. Majast oli kosta lagedatelt seintelt ja tühjadest tubadest vastu kajavaid nuukseid.

„Miks sa ta päästsid?“ küsis James sõbralt.

„Kas sina poleks siis seda teinud?“ päris Bäcker vastu.

Oleks. „Ma küsisin, miks sina seda tegid.“

„Temas on midagi. Mingi trots Saatuse ja Surma vastu. Kui ma teda esimest korda nägin - muidugi siis, kui olin oma esimesest ehmatusest üle saanud, et ta mind näeb - siis oli mul tunne, et nad on Surmaga juba vanad tuttavad. Aga see poleks mul vist takistanud teda surra lasta.“ Ta jäi mõtlikult vait.

„Temas on midagi, mis paneb meiesuguseid temast hoolima,“ aitas James Karli taas järje peale.

„Jah,“ vastas poiss. Puude varjust, kus nad seisid võis näha, kuidas Brita maja rõdule astus. Tema nägu oli tõsine, nagu kannaks ta oma õlul kogu maailma raskust.

„Ja ma armusin temasse...“ lausus Karl Heinz Bäcker.

Samal ajal nägi James justkui aegluubis, kuidas mööda rõdu serva jooksis alla pragu. Ka Karl oli seda märganud, sest tema suust kostis meeleheitliku sosinaga sõna: „Ei.“ Pisarad hakkasid mööda tema põski alla voolama. Ta tahtis maja poole tormata, kuid James haaras tal käest. Sekundi murdosaks välgatas poisi näol meeletu ilme, millele James isegi nime ei osanud anda.

Maja poolt kostus kole kolin ja läbilõikav karjatus. Rõdu, millel Brita ennist seisnud oli, oli järele andnud ja suure hooga maa poole tuhisenud. Karl Heinz ees ja James tema järel tormasid mõlemad vikatimehed sündmuskohale.

Rõdutükkidega koos lebas all maapinnal ka tüdruk, kael veidra nurga all viltu ja roided ilmselgelt murdunud - tolmune ja hall nagu tema linn, kuid mitte mingil juhul tavaline.

Mõlemad vikatimehed vaatasid õudusega maas lebavat surnukeha, kuid nad ei jõudnudki seda kuigi kaua teha. Brita avas ühe silma ja piilus rahulikult oma jälgijaid. Siis avas ta ka teise silma ja tõusis, murtud keha ikka veel maas lebamas.

„Tundub, et ma olen nüüd vist üks teist,“ lausus Brita oma uut tumesinist rüüd vaadates ja vikatit vibutades.

Surm istus oma kontidest tehtud troonil ja kõkutas Maailma poole vaadates. Tal polnud juba ammu nii lõbus olnud.

Inimesed olid ühed kummalised olendid. Nende tegusid juhtivad motiivid olid talle alati mõistatuseks jäänud. Saatus teadis, millised inimesed olema peavad, mis neile meeldib, mida nad kardavad. Surm võis võtta mõne nende seast ja teha temast endale teenri, kuid nii kaua, kuni nende hinged polnud jõudnud Teispoolsusesse, polnud Surmal tegelikult nende üle võimu. Sellegipoolest oli lõbus vaadata, mida nad teevad, kui neile suunised kätte anda.

Ta vaatas taas Maailma poole. Teda huvitas, mida need õnnetud inimhinged edasi teevad, kui Saatust nende tegusid juhtimas pole. Erinevalt Surmast, ei mäletanud Saatus enam, mida tähendas olla maailmalooja ja pärast seda, kui tema õde oli ise ka oma kalli Raamatu juhtnöörid põrmustanud, polnud enam midagi, mis inimesi aitaks.

Surm jälgis, kuidas Saatus Maailmas oma uue rolliga kohanes, mitte midagi mäletades oma sinist rüüd uuris ja kahe vikatimehe poole naeratas. Inimese keha ja mõistus sobisid talle ikka hästi, mõtles Surm itsitades. Ta tõusis oma konditroonilt ja sammus Maailmale lähemale. Nüüd, kui tema õde enam kindlasti tagasi tulla ei saa, olid tal Maailmaga omad plaanid.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0608)