Lugesin 18. juunil Rahvusringhäälingu kultuuriportaalist
tolle peatoimetaja Kaspar Viilupi intervjuud kirjastuse Varrak peatoimetaja ja
tõlkija Krista Kaeraga, mis oli vist tehtud Tallinna kirjandusfestivali Head
Read tuules, kuna sellest mokalaadast tehti keskmiselt rohkem juttu. Nagu
Krista Kaera sõnavõttude puhul ikka, ajas tema arrogants ja kohatine ignorants
mind nõnda närvi, et otsustasin osalt samadel teemadel, mille kohta Viilup
temalt päris, iseendale intervjuu anda ja tõlkeilukirjanduse ning ulme
kirjastamise teemadel veidi kontraseisukohti ja -vaateid esitada.
K: Küsimusele, kas täna kirjastatakse Eestis liiga palju raamatuid, jätab Krista Kaer kummalisel kombel vastamata ja ei nõustu, et ilmub tõesti liiga palju raamatuid, olles ses küsimuses üsna ükskõikne ja las-olla-nagu-on meeleolus. Kas see on tõesti kõige mõistlikum vaade?
V: Loomulikult on Eesti kirjastamisturul hetkel hullumeelne ületootmine. Ja sama selge on, et vabas ühiskonnas ei saa ses asjas midagi ette võtta. Kas see, et toimub ületootmine, ülepakkumine, on kuidagi halb ja negatiivne? Kirjastaja ja kirjastusmaailma seisukohalt loomulikult! Lugeja seisukohalt pole meil kunagi olnud külluslikumat aega kui praegu, mil iga niši ja iga marginaalse kirjandusžanri austajatele leidub midagi. Kas see olukord on kestlik? Kindlasti mitte! Ei ole ju füüsikaliselt võimalik ühte õhupalli lõpmatult palju õhku sisse puhuda, ilma et ühel hetkel midagi valjuhäälset ei juhtuks. Ja see pauk varem või hiljem hulga tootepakkujate tegevuse lõpetamise läbi kindlasti tuleb. Aga sel külluseajal pideva kahjumi saatel välja antud raamatud muidugi jäävad – neile vähestele, kes täna ja tulevikus veel emakeeles lugeda oskavad ja tahavad.
Iseasi on, et selle totaalse ülepakkumise raames õilmitseb kurvakstegeval kombel üsna grafomaania piiril balansseeriv isekirjastamine. Igaüks võib oma kirjutatu suurema vaevata ja amatöörlikult pakendatuna ju välja anda. Ise vaatan sellele nii, et isekirjastamine on normaalne ja õigustatud nende kirjanike puhul, kelle loomingut on varem suured, päris kirjastused vähemalt korra välja andnud, tunnistades selle autori põhimõtteliselt avaldamiskõlbulikuks, kirjaoskajaks. Aga nende puhul, kes kunagi pole ühegi professionaalse, päris kirjastuse toimetuslikku sõela läbinud ja avaldamiskõlbulikuks tunnistatud, saame siiski rääkida just nimelt grafomaaniast ja masendavast amatöörlusest. Ning see toodang ei peaks ilmtingimata raamatukaante vahele jõudma.
K: Krimikirjandusest rääkides ütleb Kaer, et «kui varem oli eestlane väga umbusklik uute autorite
osas, siis nüüd enam ei ole ja uued tegijad võetakse ka kiirelt omaks». On see
ulmes samamoodi?
V: Sellega on eri kirjastustel ilmselt väga erinevad kogemused. Sest Tallinna suured kirjastused (Varrak, Pegasus, Rahva Raamat jt) on ju tõesti viimastel aastatel ka ulmes toonud eesti keelde meie lugeja jaoks uusi nimesid nagu Dave Hutchinson, Ann Leckie, Pierce Brown, Silvia Moreno-Garcia, Leigh Bardugo, TJ Klune jmt. Osa neist on vist ka läbi müüdud, osa aga leidnud üsna kiiresti tee sooduskampaaniate regulaarsetele lettidele ehk siis alla hinnatud. Meil Fantaasias on kogemus pigem ikkagi vastupidine: ostja võtab raudselt ja endiselt paremini vastu nimesid nagu Isaac Asimov, Ray Bradbury, Arthur C. Clarke, Clifford D. Simak, John Wyndham ja Ursula K. Le Guin, ehk siis Mirabilia kaudu 1970–1980ndail meil tuttavaks saanud autoreid ja juba nähtavalt vähem hästi 1990ndail eesti keelde jõudnud sama suurusjärgu tegijaid nagu Harry Harrison, Roger Zelazny, Orson Scott Card, Poul Anderson. Ja veel grammi võrra kehvemini selle sajandi nimesid nagu Alastair Reynolds ja Paolo Bacigalupi. Ja seda trendi ei väära tõsiasi, et Asimovi-Bradbury-Clarke’i-Simaki puhul on ammu otsa lõppenud nende A-klassi teosed ja me anname välja märksa sekundaarsema tähtsusega romaane ja jutukogusid – lugeja eelistab neid järjekindlalt nende jaoks tundmatumate kirjameeste (Fritz Leiber, Brian Aldiss, Joe Haldeman, Jack McDevitt) A-klassi teostele. Fantaasia on ju andnud välja ka näiteks Vernor Vinge’ selgelt A-klassi auhinnatud romaane, aga need ei müünud kuigi hästi.
Samas uuemate autorite puhul on ju eesti keelde jõudnud sageli just kõiksugu noortefantasy’d ja õudusthrillerid (CJ Tudor, seesama Bardugo, Catriona Ward), kaalukat uut teadusfantastikat ei ole julgenud eriti keegi ette võtta – pean siin silmas autoreid nagu Arkady Martine, Yoon Ha Lee, Aliette de Bodard. Jah, on proovitud Hannu Rajaniemi ja NK Jemisiniga, aga neid raamatuid vist eriline müügiedu ei tabanud. Isegi ulmekirjandusliku niši mõttes mitte. Võibolla Cixin Liu on siin harvaks erandiks, aga ega temagi puhul tegelikult ju müüginumbritest me suurt ei tea. Stalkeri-võidud ei konverteeru sageli müügieduks ulmepubliku hulgas. Ja hoopis kolmandat sorti raamatud saavad kiita ulmekriitikutelt ja veel omakorda neljandaid laenutatakse raamatukogudest.
K: Tõelise pommi lajatab Kaer lauale väitega, et ingliskeelset noortekirjandust pole peaaegu üldse mõtet tõlkida, kuna noored lugevat selle kohe ilmumise järel inglise keeles ära.
V: See on ehmatavalt küüniline ja jõle suhtumine. Suisa rumal – noor lugeja sedasi ära visata, sihtgrupina maha tõmmata. Aga mulle tundub, et siin on mängus ka hapude viinamarjade teema – Krista Kaer ilmselt ise ei tunne enam absoluutselt tänase päeva noortekirjandust (ja noorteulmet) ja on ise vanuse kasvades selle vastu lihtsalt igasuguse huvi kaotanud. Ärgem unustagem, et just Krista Kaer ja Varrak ise selle noorteulme laine meile sajandi alguses Harry Potteri tõlgetega ju tõid ja neid tõlkeid vorbitakse erinevas pakendis tänaseni välja anda. Nii et ilmselt siis teismelised ja noored ikka loevad täitsa hea meelega eesti keelde tõlgitud noortekirjandust (noorteulmet).
Ajal, kui eesti oma autorite noortekirjanduse ja noorteulme tase on, nagu on – tegelikult on see tase üsna kehvakene (vt eelnevat grafomaania-juttu), tuleks tõlgitud noortekate väljaandmisega kasvõi nui neljaks püüda ikkagi edasi minna, sest see paistab olevat ainus koht, kust kvaliteet emakeelse noortekirjanduse lettidele tulla saab. Ja pikas plaanis saab see tõsta ka algupäraste noortekate taset.
Igatahes ei usu mina, et noortekate tõlkimine oleks mõttetu, lihtsalt tuleb teha paremaid valikuid. Tuleb vaeva näha ja kaevuda ise sellesse tekstimassiivi, mitte lihtsalt lapata läbi neid kümneid ja kümneid veel ilmumata käsikirju, mida agendid ülima agarusega kõigile kirjastajatele näha saadavad.
Selles mõttes on varem Pegasuses tegutsenud ja nüüd Rahva Raamatu kirjastust kureeriv René Tendermann oluliselt tublim kirjastaja, et katsub ikkagi leida neid põnevaid ja uusi noorteulmekaid, mis võiksid meil mingilgi määral müüa. Ta ei tõmba Kaera kombel isiklike rumalate kirjastusotsuste tagajärgede ja kahjumite pinnalt vett peale kogu žanrile ja lugejate segmendile. Sest tegelikult võiks seda probleemi, et lugejad loevad uued teosed juba enne eesti keelde jõudmist kiiresti inglise keeles ja odavamalt hangituna läbi, ju kogu ajaviitelisema kirjastusilma peale laiendada...
K: Krista Kaer ütlebki järgmiseks, et ulmet pole samal põhjusel mõtet eesti keelde tõlkida – kuna ulmehuvilised kipuvad need teosed juba enne originaalis läbi lugema...
V: Ühest küljest on see tendents olnud meie ulmeskeenele omane juba terve inimpõlve ehk vähemasti 1990ndate teisest poolest saati, aga see ei ole takistanud Varrakul korduvalt välja andmast Frank Herberti «Düüni»-saagat ja mitmeid teisi raamatuid. Aga jällegi – ma üldse ei usu, et ulmeraamatute ostjate mitte just ülearu lai ring oleks näiteks inglise keeles läbi lugenud Arkady Martine’i või NK Jemisini uuemaid raamatuid. Või Ann Leckie’t või Jeff VanderMeeri. Pigem on siin see küsimus ikka, et kuidas eesti ulmeostja kivistunud hoiakuid muuta, et ta ei tahaks esimese ja ainsa ostuna poest kaasa haarata Asimovi ja Clarke’i sekundaarsemate romaanide esmatõlkeid, vaid võtaks riiulilt just Hannu Rajaniemi ja Charles Strossi uute raamatute tõlkeid.
Aga eks siingi on jälle trikk selles, et otsida-otsida-otsida ja leida neid huvitavamaid ja võibolla meie lugejale mitte nii tuttavaid nimesid, teha tõlkevalikuid nende autorite hulgast, kelle teosed ei täida Apollo ja Rahva Raamatu ingliskeelsete ulmekate riiuleid (Neal Asher, Cassandra Clare, Peter F. Hamilton jmt). Sest see valik on tegelikult ju hämmastavalt piiratud ja igas poes ning igas riigis (vähemalt Euroopas) hämmastavalt identne. See on see kirjanduse üleilmastumine ja üheülbastumine.
On võimalik leida väga palju sisulise kvaliteedi poolest pärleid, kui vaadata ringi laiemalt ja mitte piirduda nende 10 põhilise menuki, märuliulme vorpijaga. Mina olen hiljuti näiteks enda jaoks (taas) avastanud 1990ndate angloameerika ulme, mis on tänaseks suuresti pildilt kadunud (Patricia Anthony, Tom Arden, John Barnes, William Barton, Alexander Besher, Tony Daniel, Richard Calder, Carolyn Ives Gilman, Steven J. Gould, Colin Greenland, Alexander Jablokov, Paul Kearney, Wil McCarthy, Linda Nagata, Mary Doria Russell, Richard Paul Russo, Katie Waitman, David Zindell jppt). Omal ajal polnud raha ega võimalusi, et sellega süstemaatilisemalt tutvuda, nii markeerisingi enda jaoks suure portsu autoreid ja raamatuid ära lihtsalt arvustuste tasemel. Aga see on hämmastav, kui kõrgetasemeline on 1990ndate ulme täna maailmas ringleva värskeima kraamiga võrreldes – nii üldise kirjaoskuse taseme kui ulmekontseptsioonide poolest. Ja too oli aeg, kus ulme oli veel suhteliselt vaba kogu sellest võrdõiguslikkuse ja soolisuse jampsist. Aga suur osa sellest tekstikorpusest on lootusetult trükist väljas ja unustatud, kuna moodsam ja madalalaubalisem soust tuleb pidevalt peale. Ja kui võrrelda tänaseid tippe 1990ndate teise poole tippude ja uute staaridega, siis on üldine kirjaoskus selle veerand sajandiga ikka ehmatavat vähikäiku teinud. Mulle tundub igatahes täna, et see 1990ndate ja uue sajandi esimeste aastate anglomaailma ulme elas läbi üht järjekordset teadusfantastika kuldajastut, mida ei pandud reaalajas õieti tähele ja mis on tänaseks unustatud. Ma loodan, et kunagi tulevikus, kui paarikümne aasta pärast on angloameerika ulme igasugu teadlikkuse ja võrdõiguslikkuse jm moevoolude poolt ning žanrimäluta autorite toel täielikult peesse keeratud, taasavastatakse 1990ndate ulme, kui viimane puhta ja korraliku ulme kümnend. Nii et ehk düstoopilise tuleviku ulmesõbrad kunagi taasavastavad selle perioodi ja need autorid. Ehk...
K: Mis siis ideaalses ulmesarjas võiks eesti keelde veel jõuda?
V: Noh, kui praegu mitte sinna 1990ndatesse jääda, siis tegelikult on meil ju endiselt kolossaalsed augud 20. sajandi ulmeklassika perioodist (1940–1970ndad), moodsamaist aegadest nagu kaheksakümnendad ja üheksakümnendad rääkimata. Krista Kaer hõikas – ehk Juhan Habichti maitsest ja hoiakutest innustust saanuna – kunagi pärast Walter M. Milleri «Kantileeni» ja Alfred Besteri «Tiiger! Tiiger!» avaldamist F-sarjas, et sellega on nüüd olulisem osa ulmeklassikast eesti keelde toodud ja edaspidi võib südamerahuga keskenduda moodsale ulmele. Ei ole olemas räpasemat valet, vildakamat ja jaburamat arusaama ulmemaailma sisemistest suundumustest.
Nii et minu ideaalses ulmesarjas ilmuks kindlasti veel Besterit ja Moorcocki ja Spinradit ja Pournelle’i ja Nivenit ja Aldissit ja Ballardit ja Andersoni ja Leiberit ja Sheckley’t ning meie lugeja jaoks veel gramm vähem tuntud superstaare nagu A. E. van Vogt, Charles L. Harness, Leigh Brackett, Jack Vance, John Brunner, Edgar Pangborn, Eric Frank Russell, James H. Schmitz, H. Beam Piper, Keith Laumer, Gordon R. Dickson.
Ja noh, mis mõttes on ulmeklassika paremik eesti keeles olemas, kui meil ei ole Samuel R. Delany, Joanna Russi, James Tiptree, John Crowley, Joan D. Vinge’, Gene Wolfe’i, David Zindelli, Joe Haldemani ja John Varley ja David Gerroldi ja Kim Stanley Robinsoni romaane? Tõsi, Arvi Nikkarev Skarabeuses on lühiproosa osas siit üksikuid pudemeid maakeelde toonud (Dickson, Laumer, Zindell, Varley, Vance, Wolfe) – ja proovime meie Fantaasiaski, aga noh, need on tõesti totaalsed pudemed ja mõjuvad pigem appikarjena, mitte väärt aseainena sellele, mida kõike neilt eesti keeles ei ole. Ja noh, olukorras, kus eesti keeles ei ole kohe praegu olemas tosinat Robert Silverbergi tähtsamat tippromaani 1960–1970ndatest, siis mis ulmeklassikaga ühele poole saamisest me üldse räägime? :D
Aga noh, need nimed ja nimekirjad ongi suuresti unistus ning ilmselt selleks jäävadki. Orpheuse Raamatukogus teatud tsüklilisusega ilmuvad Asimov-Clarke-Le Guin-Simak-Wyndham ei täida ju kuigivõrd seda auku. Need on need Fantaasia-kirjastuse «rahalehmad» (jutumärkides, kuna tegelikult nad ju mingit pöörast kasumit ei tooda), mis vähemalt midagigi sisse toovad ja võimaldavad vahele ilmutada autoreid, kes nii hästi ei müü (Reynolds, Bacigalupi, McDevitt, Card). Ja neid mulle südamelähedasi valikuid (van Vogt, Bester, Delany, Pangborn, Vance, Russ) ei julge kirjastaja – täiesti arusaadavatel põhjustel – eriti ette võtta. Hea, kui saame aastas ühe sellise «tundmatu nime» selle Mirabilia-karusselli vahele võtta. Ja muidugi tunnen ma justkui noalööki kõhtu, kui pean Besteri, Delany või Vance’i kohta tarvitama silti «tundmatud nimed». Need on ulmekirjanduse suurmeistrid ja esimese suurusjärgu staarid, kelle eesti keelde veel mitte jõudnud peateosed on mäekõrguselt üle sellest Mirabilia-karussellist! Aga jah, paraku see konservatiivne eesti ulmeostja on nõus silmagi pilgutamata koju riiulisse kokku ostma viimasegi kui sekundaarse pudeme, mille Asimov on kunagi paberile pannud. Ja ei, ma ei räägi praegu äsja trükikojast tulnud Asimovi ühest tugevamast jutukogust «Mõtle nagu marslane» (The Martian Way; 1955), vaid üldistan-liialdan argumendi huvides ja tulevikule mõeldes. Lihtsalt publiku eelistus on selge: pigem tulgu Asimovi-Clarke’i teisejärgulisi raamatuid kui (meil siin kriminaalselt tundmatute) suurmeistrite nagu Bester või Delany tippteoseid.
Teisalt pole pilt ju päris nutune, kui see n-ö. kommertslikum pool moodustub Asimovist, Clarke’ist, Simakist ja Wyndhamist. Neid nimesid ei pea kindlasti häbenema. Lihtsalt parema meelega näeksin ma eesti keeles mitte 15. Simakit ja 20. Zelazny’t ja 5. Wyndhamit, vaid Besteri ja Delany ja Silverbergi auhinnatud tippromaane. Aga eks see ulmekirjastamine selline mikromaailmas toimuv soovide ja unistuste ja reaalsuse vahel balansseerimine on ja tegelikult ei ole meie üldpilt ju kuidagi üldse halb ega piinlik. Lihtsalt alati tahaks veel rohkem, veel paremini.
Ja kunagi ei tohi unustada, et ilmselt meie põlvkonnaga see hobi – eestikeelse tõlkeulme kirjastamine – ülima tõenäosusega kümne-kahekümne aasta jooksul ka lõppeb. Nii et teeks lõpuks vähemalt korraliku kräu, et las tuled kustuks pauguga. :)
