Tartu Muinaskeskuse larp "Toomemäe troonipärija" toimus 3. juunil Tartus, Toomemäel, Eesti Rollimängufestivali raames. Mängu tutvustus oli lihtne:

Pärast pikka sõda mäekollide vastu on vana päkapiku kuningas ja tema kuus poega surnud. Viimane troonipärija, seitsmest pojast noorim, on kaugelt maalt tagasi tulnud, et riiki juhtida.

Kuid uus kuningas vajab enda kõrvale nõunikku, kes suudab teda riigi avamisega kaasnevate raskustega aidata. Välja on kuulutatud jõukatsumine, mille käigus valitakse kuningale vääriline abiline.

Kuna tegevus toimus päkapikulas, siis kostüümi loomisel oli oluline osa habeme hankimisel. See sai viimaks tellitud odava raha eest Saksamaalt, oli käes paari päevaga ja nägi päris hea välja. Veidi vajas vaid sättimist kummisüsteem, millega habe ees seisis, sest see oli vist mõeldud mingitele tublisti väiksematele kõrvadele ja ei olnud kahjuks sätitav. Aga sellestki raskusest sai üle ning habe ees, võis kuninga juurde minna.

Asukoht oli mänguks hästi valitud, vana anatoomikumi kena rohelus ümberringi, mäed ja puud ning mis eriti uhke, püsti oli pandud Tartu Muinaskeskuse päkapikulinnus. Aplaus. Ainus mis silma riivas oli üks näkane jeep, mille keegi oli otse linnuse ette parki sättinud. Kahtlustan, et see oli mõne korraldaja enda oma ja väga kerge oleks olnud leida sellele koht kuskil, kus ta keset muinashõngu nagu vistrik nina otsas otse näkku ei karjunuks, et olen nõme tehnikasajandi monument. Paremaks ei teinud asja ka see, et mängu sissejuhatav briifing ja ka mängu enda alguse olid larpikorraldajad otsustanud teha otse sellesama jeepi kõrval, kuigi kena rohelist parki oli ümberringi hektarite viisi. Vedas, et päkapikukuningas otse jeebi kastist kõnet ei pidanud nagu Lenin soomusmasinalt. See rikkus ikka päris kõvasti muinasatmosfääri. Seda enam, et sealsamas kõrval, paarkümmend sammu eemal, oli täitsa tühi parkla, mis oli küll ette nähtud ülikooli töötajatele, kuid nädalavahetusel nood vaevalt pahandanuks, kui jeep oleks ajutiselt sinna pargitud. Mina igatahes oma masina parkisin ja keegi ei tulnud midagi kobisema.

Teine asi, mis häiris, oli algusbriifingu nii ootamatu üleminek mänguks, et mina ei saanudki esialgu kohe aru, et mäng juba käib. Mul ei olnud veel täielikku kostüümigi tegelikult seljas, sest tavaliselt on briifingu ja mängu alguse vahel ikka väike vahe.

Aga noh, kui rollimäng juba pihta hakkas, siis oli näha, et sellega olid korraldajad küll vaeva näinud ja huvitavat tegevust jagus. Vahepeal kumas küll läbi korraldajate noorus ja kogenematus, eriti kui keset mängu tekkis äkki ligi tunniajane paus, kus midagi toimunud ja ma hakkasin juba kahtlema, et kas mäng on äkki sama ootamatult läbi saanud, nagu ta oli väga ootamatult pihta hakanud, aga kui ma asja uurima läksin, siis sain teada, et paar NPC-d olid kuhugi minema läinud ja seepärast ei toimunudki midagi. See oli igatahes väike feil, sest paari NPC lahkumise peaks korraldaja siiski ruttu ära siluma, ja sellist auku ei tohiks lasta sisse tekkida. Meie grupp hakkas igatahes juba mõtlema, et vist on jah mänguga kõik, paneme aga kola kokku ja lähme koju, sest noh, päris ausalt,  igav hakkas. Õnneks sain teada, et mäng ei ole veel sugugi läbi ja kohe algas ka uuesti tegevus pihta.

Ja nagu öeldakse, lõpp hea, kõik hea. Tegelikult läks mäng alles nüüd korralikult käima ja oli tõepoolest põneva tegevusega, huvitav ja nauditav ning mulle ja lastele väga meeldis. Oli nii füüsilist aktsiooni ja mõõgavibutamist, kui rollimängulist sõnaosavust ja peamurdmist. See silus ära kõik eelnevad feilid ja fopaad ning meie grupp jäi väga rahule. Kõrvalt vaadates tundus, et üritusega rahule jäid ka teised mängijad ning kui päkapikukuningas kutsus peale mängu lõppu kõiki ühinema nende laagriga Põhjala Pööripäeval, siis tekkis suur kiusatus seda tõepoolest teha. Ma usun, et kiusatusele saab ositi ka järele antud :D

Loodetavasti ajavad korraldajad päkapikularpi asja ikka edasi, sest tore on näha, et uus põlvkond on viimaks sirgunud ja korraldama asunud.