Nüüd hakkavad Reaktoris laekuma jutuvõistlusejuttude massid. Žüriiliikmena saan veidi kajastada sedagi, kas teised on mingi jutu kohta midagi öelnud, kui lugu on teise vooru saanud (võtmata endale siiski vabadust kogu täiega kopeerida teiste mulle). Kirjutan sellestki, palju jutt sai esimeses voorus minult, ja põhjendan veidi. Mainin, palju sai esimeses voorus kokku.

Skaala on 0-st 3-ni - päriselt halvast päriselt heani. Kirjutades põhjendusi sellele, miks enamik said “ainult” 2 punkti (ehk olid minu hinnangul sel võistlusel “pigem head” ja mitte “päriselt head”), kirjutasin kokku muljetuse juttude lugemisest žüriiliikmena, seda võite lugeda sellestsamast numbrist. Esimeses voorus sai iga tekst 5 inimeselt kuni 3 punkti, maksimum olnuks 15 - seda ei saanud keegi, täiesti eri maitsed, eelistused, aga ka lugemishoiakud.

Edasi juttude juurde. Püüan seekord piirduda suhteliselt nappide nupukestega (just sel korral, kui peaks ja võiks pikalt!). Kirjutan üles selle, mis sai vihikusse kirja pandud. Pigem on tegemist märkuste, mitte muljetustega. Mõnele märkusele lisan kommentaarid, aga pigem ei midagi enamat.

Novembritorm

Eeva Jeletsky

Eliise ja Greete on üksinda koju jäetud ja nad kutsuvad välja vanu ammusurnud sugulasi. Sõbralik kummituslugu, kõigil tegelastel palju segadust seoses sellega, et ei saada aru, mis toimub. Žanriks märkisin “kummitusfantasy”. Palju on loos tänapäevase ja ammuse kokkupõrget. Oli tore lugemine ja oli hea huumorimeelega kirja pandud. Natukene kahjuks ebaeriline.

Seepärast sai minult 2 punkti. Esimeses voorus 9 punkti (ühelt inimeselt ka 3).

Arvan, et ebaerilise all pidasin silmas seda, et pinget eriti ei tekkinud, oli ent stabiilselt tore, oli huvitavaid hetki, oli korralikult kirjutatud, oli terviklik - aga lõpuks ei muutunud suurt midagi peale selle, et ühed igati tublid lapsed said oma õppetunni.

Keegi žüriiliige mainis, et kodumaise ajastusegaduse teemaga konkureeris jõuliselt ühe teisega, too pääses esikümnesse.

Päiksetõusuni

Jaak Herbst

Zombid Tallinnas, Erik tuli oma perele appi ja püüdis neid päästa. Igati korralik, ent läbini valemlik zombilugu. Lugesin diagonaalis ja ei näinud mingit põhjust, miks seda mitte teha. 

Žanriks märkisin "Zombiulme (Eestis)", punktide osas kõhklesin, aga otsustasin panna 2 (ja mitte 1), sest oli siiski igati adekvaatselt jutustatud. Kokku sai esimeses voorus 5 p.

Ukse taga 

Tanel Rõigas  

Tulnuktehnoloogiaga suhtlemise ja suhestumise lugu. Otsekui Frederic Pohli "Gateway", aga teatavate lisanüketega. Kirjutatud igati okeilt, aga kui see pool oleks tugevam, oleks hää. Minult sai 2,  žüriilt esimeses voorus 9 (ühelt 3, ühelt 0).

Mida tähendab lause “kui see pool oleks tugevam, oleks hää”? Ei mäleta. Iseenesest oli huvitav lugu, mälestusse jäänud jäljendi põhjal tunnen, et seegi võinuks esikümnes olla. Värskena mõjuv tulnukaarheoloogia idee, kus neid asju “käivitavad” teatavad inimesed ning seejärel “tõeliselt” käivitavad väga konkreetsed tingimused. Tulnukas on siin tõeliselt tulnuklik, see on ju hea.

Nii hea lause oli teisel žüriiliikmel, et kopeerin selle kogu täiega:
“Ja võõra (või vähemalt enda reaktsiooni võõrale) kujutamine on ka ikka tõesti võõraid tundeid manav, mitte stiilis "tema naissoost lapsel on neli kätt ja ta töötab politseis". Esikümnesse!”

Miks siis polnud esikümnes? Äkki midagi sellist, et tegelased ei olnud nii sümpaatsed…? Või polnud kirjutatud viimseni haaravalt.

Head inimesed saunas  

Toomas Krips.  

Eri tegelaste omavaheline paanitsemine saunas, hirmud saatanaks olemise ees, samas kardetakse reeturit oma seltskonnas, vahel virvendavad teadvushüpped teistesse situatsioonidesse, teistesse kehadesse. Lausetasandil on tekst väga hea, kohe näha, et on kirjatundja inimene, aga tekst ei meeldi. Nõuab lahtimuukimist, aga ei kutsu millegagi seda tegema.

Žanriks märkisin "Paranoiapõhine õudus?"

Sai žüriilt esimeses voorus 10 punkti, kahelt inimeselt 3. Minult 1. See oli juba suhteliselt lõpusirge juures ja vist oli juba veidi stressirohke kah, olin kuidagi nii väga nördinud selle teksti krüptilisuse peale. Ei sobinud mu tollastele ületöötanud (või ülelugenud) silmadele, sellisele lugemissituatsioonile, kus 50 teksti on loetud ja 20 veel ees. Tekst oleks võinud saada ka esikümnesse, teises voorus sai see päris mitmelt punkte.

Kas nüüd lugema hakates tunnistaksin eksimust, peaksin seda siiski heaks, annaks 2 või lausa 3 punkti? Ei tea. Mulle ei läinud korda nende tegelaste vahelised suhted. Seetõttu ilmselt ka teemad mitte (reetmine läheb korda, kui tegelane läheb korda.) Lausetasandil oli hea, aga suuremates tekstiühikutes libises minust mööda.

Tõe sõna  

Maarja Kruusmets  

Lõbureisijad satuvad kogemata veidrale planeedile, kus iga väljaöeldud soov muutub tõeks (isegi juhuslikud "kui see on tõsi, löögu pikne mu siinsamas surnuks!"-kommentaarid, mis põhjustavadki suure probleemi, kui nõnda ütleb ainus mees, kes oskaks masinat parandada). Romantikaaimus lennukisaatja ja mingi reisija vahel. Huvitav element, lugu ei jõudnud kahjuks kuhugi.   

Žanriks märkisin "High Concept Sci-Fi". Punktide osas olin kahevahel, minult sai 2, kelleltki teiselt 3, esimeses voorus kokku 8.

Mind ennast üllatab märksõna “romantikaaimus” ja et autor on Maarja Kruusmets, ta on tavaliselt palju eksplitsiitsem oma romantikaga. Seekord oli igatahes üsna mahedalt esitatud, mis oli teretulnud. Idee oli tore küll, aga kuidagi ei olnud kuigi tõsiseltvõetav. Ehk võinuks pinge olla teravam, ehk saanuks “sõna väega” veel huvitavamalt mängida.

Elamuskingitused elunormiks 

Anneli Vilbaste  

Vananeva popstaari kontsert, kuhu lähevad isa-tütar ja kus pääsevad valla deemonid sel ajal, kui laulja ühiskonnakriitilised tiraadid lähevad aina intensiivsemaks. Kõik selgub lõpus olevat mäng, isa kingitus peategelasele? Stiil üldiselt hea, aga loo lõpp tõmbas vee peale. Žanriks märkisin "Horror".

Minult sai 2 punkti, kokku esimeses voorus 7, kelleltki 3, paarilt 0.

Tegelt oli ju hästi kirjutatud, sugereeris õigeid emotsioone küll. Oli kõige pesuehtsam õudusjutt - ja see on raske asi, mida hästi toimima saada. Peamine probleem, et lõpus püüdis flirtida mingi puändiga, mis ei toiminud. Miski tekitas lugedes ebasümpaatsust - kas äkki õudne atmosfäär, mis polnud mugav, oli deemonlik ja ebamugav? Ei tea. Loetagu ja arvatagu ise. Mingi osa minust ütleb, et sobiks ka Nightmare’i ajakirja, kus on ju kõrgetasemelised tekstid. Kui välja arvata see lõpp.

Musta kassi needus   

Tim Hornet   

See ei osalenud jutuvõistlusel.

Lugu üliintelligentsest kassist kosmosejaamas, kes võitleb kord Põrnikatega, kord inimestega (keda nimetab "soojadeks"), kord masinatega (keda nimetab "kõvadeks"). Lõpus kaks tegelast pakuvad talle süüa ja võtavad oma kaissu ja ta nurrub.

Kas ta on oma intellekti saanud mingitest eksperimentidest, lugu ise saanud inspiratsiooni "Galaktika valvurite" kolmandast osast ja Raccooni peal tehtud katsetest?

Inimeste vastu enam kui võrdselt võitlev kass tekitas tunnet, et ma pole küll koerainimene (ei teki seda: "OH, NIII ...!"-emotsiooni, mis mõnel), aga ma pole ka piisavalt kassiinimene selle teksti jaoks.